Unipiha mõis ja kool

Oleme Unipihas. Rahvasuu teab rääkida, et siin elanud muiste seda sorti inimesed, kellele uni iseäranis hästi maitses. Muudkui maganud teised talv otsa, kui töid-talitusi oligi vähem, aga ka suisel ajal lasknud nad igal vähemalgi võimalusel meelsasti silma looja. Sellest siis tulnudki Unipiha nimi. Tore nimi igatahes.

Unipiha mõis (Unnipicht) rajati 16. sajandil. Rootsi ajal liideti Unipihaga Nõo mõis, 18. sajandil aga vähendati Unipiha maid kahel korral, et rajada Vana-Nõo ja Vastse-Nõo mõisad. Sel ajal kuulus mõis von Weltenitele. 1777. aastal omandas selle parun Ingelström, kes pisut hiljem ostis ka Meeri mõisa. 18.–19. sajandil olidki Unipiha ja Meeri mõisatel ühed ja samad omanikud. 1837 ostis mõlemad mõisad vene poeet Vassili Žukovski, pärast teda kuulusid need Carl Johann von Seidlitzile. 1858. aastal ostis Unipiha mõisa endale õuenõunik Otto Georg von Rücker. Rückerite käes oli see kuni riigistamiseni Eesti Vabariigi ajal. 1921. aastal mõis tükeldati asundustaludeks. Härrastemaja ja park jäid Rückeritele kuni nende Saksamaale lahkumiseni 1939. aastal.

Unipiha vana-balti tüüpi mõisa ühekorruseline härrastemaja on ehitatud 19. sajandi alguses. Pärast sõda oli mõisahoones rahvamaja, sovhoosi ajal ka korterid. Osa hoonest ehitati nõukogude ajal ümber kinoks.

  

Mõisa peahoone ette jäävad 19. sajandist pärit karjakastelli varemed. Paremas seisus on mõisa maakividest viietahuliste otsafassaadidega ait, mida aga rikub sovhoosiaegne silikaat-tellistest juurdeehitis.

  

Vabakujuline mõisa park rajati Seidlitzi ajal 19. sajandi keskel, Rücker täiendas seda hobuserauakujulise tiigi ja grotiga. Praegu on restaureerimist vajav peahoone ja suur park eravalduses. Parki on plaanis rajada kogukonna kooskäimise plats, suur kiik on juba püsti.



  

Kui see, mis mõisast ja pargist järel, on üle vaadatud, kaevul joodud ja pärnaõite õhku sügavalt sisse hingatud, jätkame teed Kambja poole.

Tõe huvides peab ära ütlema, et ega see Unipiha rahvas ole ühtigi aina põõnutanud, kuidas siis muidu saab olla, et esimene päriseks ostetud talu Nõo kihelkonnas oli just Unipihas.

Unipiha bussipeatusest laskub tee kunagise Unipiha mõisa moonakatemajani, oma lihtsuses suurejooneline punastest tellistest kahekordne hoone (19. saj. I pool) hakkab juba eemalt silma.

Moonakatemaja juures keerame vasakule Kambja poole (otsetee viib Luke mõisa), teele jääb Männimäe bussipeatus. Üsna varsti tähistab tahvel paremal pool teed I aastatuhandest pärit Unipiha linnamäge ja selle jalamil olevat asulakohta. Linnus oli kasutusel 3.–4. ja 7.–11. sajandil. Linnuse pindala on ligikaudu 100 m², õuepinna pikkus 49 m ja laius 24–25 m. Linnuse nõlvad ja enamus õuepinnast on kaetud metsaga.

  

Pärast kurvi on Liudsepa bussipeatus. Kõnnime ikka mööda asfaltteed edasi, ületame Tartu–Võru maantee ja Kambja ongi käes.

Daila Aas, juuli 2017. Fotod Tiiu Allikvee.

UNIPIHA KOOLIST
Kuna Unipiha mõis on asutatud Rootsi ajal, siis võib arvata, et riigimõisana pidi see alluma ka (kuigivõrd, miskit moodi)  Rootsi riigi seadustele.
Pärast seda, kui Bengt Gottfried Forselius oma kahe andeka õpilase, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga 1686. aastal Stockholmis Karl XI jutul käis, anti Liivimaa Maapäevale edasi korraldus asutada iga kiriku juurde maarahva õpetamiseks köstrikool. Igas kihelkonnas pidi ametisse seatama köster, kes ühtlasi ka kooliõpetaja võib olla. Lisaks tuli iga kiriku juurde koolimaja ehitada.
Muidugi ei tähendanud see, et koole hakkas tekkima nagu seeni pärast vihma. Koolid võisid olla ka edumeelsemate (riigi)mõisate juures või külades. Ega muidu ei kõneleks annaalid Ignatsi Jaagust, kes 1701. aastal Unipiha külas lapsi õpetas. Just külas, mitte mõisas. Kuidas seal õppetöö korraldatud oli, pole täpselt teada. Jaak oli liikuv õpetaja, sest alates 1690. aastast töötas ta Rõngus, Otepääl, kodukülas Kavandus (1695, mida praegune Unipiha kool oma asutamisaastaks loeb), siis Kambja kirikumõisas ja Kambja külas. Aastast 1702 saab temast Kambja kihelkonna köster ja koolmeister.

Siiski tuleks eraldi rääkida Unipiha koolist Kambja kihelkonnas Unipiha vallas ja Pühikülas, mis oma nime on välja kandnud tänapäevani, küll asukohti vahetades.
Kui Rootsi ajal jäi koolide asutamine seisma Põhjasõja ja suure katkulaine tõttu, siis Katariina II ajal 1765 avaldati kindralkuberner Browne’i seadusjõuline akt, koolipatent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Kuid tähtsam oli muidugi see, et vähemalt viie adramaa suurused mõisad pidid asutama kihelkonnas õppimist võimaldava kooli.

Ilmselt 1766 avati kool Unipihal. Õpilasi oli 14, oma maja koolil veel ei olnud, arvatavasti toimus õppetöö mõnes suuremas talumajas või mõisas.
Igatahes antakse kange käsk mardipäevaks 1787 sünnis koolimaja valmis ehitada ja küllap nii ka sündis. Ehk on see sama hoone, kus 1863. aastal oli õpetajaks Jaan Troon, koolmeistri tasuks 4 vakamaad põldu, kelle õpetada oli „36 kolilast ja käuva kiik ütten koon kolis”. See selgus säilinud ankeedist (Kambjan sel 12-nel Januaris 1864), mille kooliõpetaja täitis, kahjuks ainult vastustega. Aga küsimust võib aimata, kui vastus on „Ei mitte ütsinda, enge Jummala abiga”. Kooli asukohast oli veel 1980ndatel alles kõrgem koht ja see asub Unipiha–Kambja ja Tartu–Otepää teeristist Otepää poole u. 200 m, paremal pool u. 0,5 km kaugusel põllu sees. Ja nimeks oli tal Unipiha Pühiküla kool.

Sellesama nimega rändas kool 20. saj. algul uude majja u. 3 km ülesmäge Otepää poole Kullaga küla lähistele, praeguse Savi bussipeatuse juurde. Maja oli väljastpoolt vooderdamata ja sestap kurtsid õpetajad, et maja ei pea tuult ja pakasepäevadel külmub koguni vesi akna peal ära. 1944. aastal põles maja lahingute käigus maha koos kõigega, mis seal sees.

1944. a. sügisel alustati koolitööd taas Unipiha kooli nime all, sedakorda juba Pangodi külas vanas Kodijärve vallamajas, mis, tõsi küll, siis enam vallamaja polnud, vaid oli 1940. aastal üle antud kohalikele seltsidele. Tsaariajal oli see Pangodi karjamõisa peamaja. See maja on aga Kavandu küla naabruses, kus Ignatsi Jaak 1659. aastal lapsi õpetas, ilmselt ka Pangodi küla lapsi.
Nii ongi ring täis saanud. Unipiha kool on endiselt alles, Kambja vald hoiab seda kõigis poliitilistes tõmbetuultes üha avatuna.

Eha Jakobson, 2024
 

Allikad

Agnes-Asta Marand. Lehekülgi Nõo ajaloost I–III. 2001–2003.
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=3358
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1164
https://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Unipiha
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=12905
Aabitsa valguses. Unipiha Algkool. Koost. E. Jakobson, Pangodi, 1997.
Põld, Peeter. Usupuhastus ja Eesti rahvakool, Forseliuse sõnumid 5, 1998.
https://eelis.ee/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=1255331924
https://eelis.ee/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-1224090352
https://eelis.ee/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=2071631924