Üle Härma müüride Väiko-Härmale

Jõeveerelt jätkub teekond Väiko-Härma poole. Sinna on kilomeetrit 5.
Jõeveere kemmergu tagant suundume noorte mändide poole, siis tee peale ja vasakule, mööda RMK matkarada. Rada jookseb mööda Piusa jõe kallast. Ahhetame ühtejärge, sest silmale avanevad vaated võtavad hingetuks. Jõgi kujundab ümbritseva looduse lihtsalt imeliseks.

Piusa jõgi algab Haanja kõrgustikult ja suundub Pihkva järve. 109 km pikkune Piusa on suurima langusega jõgi Eestis: Plaani Külajärv, kust jõgi saab alguse, on ligi 250 m merepinnast, suudmealal on kõrgus merepinnast kõigest 30 m. Eriti uhke on Piusa ürgorg jõe keskjooksul Lindora ja Vana-Vastseliina vahel, kus pea paarikümnel kilomeetril on näha 20 Devoni liivakivi paljandit. Jõesäng on siin sügaval orus, jõgi ise madal, looklev, kärestikuline ja kuulu järgi ka kalarikas. Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala loodi 1962. aastal. Kaitsealasse kuuluvad meie teel olevad külad: Mäe-Kõoküla, Lindora, Väiko-Härma, Vana-Vastseliina.
15 km pikkune Piusa jõe ürgoru matkarada algab põhja poolt tulijale Võru–Obinitsa maanteel Lindora juures ja lõpeb Vastseliina linnuse ees.


Ees ootavad Härma müürid
1,5 km pärast jõuame Alumise müürini suunava viidani. Alumine e. Kõlgusniidu müür on viida juurest sajakonna sammu kaugusel.

Värviliste kihtidega 20,5 m kõrgune paljandsein on kui kunstiteos. Nime selgituseks olgu öeldud: kõlgus – ’aganik, põhuküün’. Siin on puudega varustatud lõkkekoht ja telkimisvõimalus.


Edasi minnes suundume teelahkmel vasakule. 600 m pärast läheme üle niidu ja siis kerkib meie ette Ülemine e. Mäemine e. Keldre müür. See on Eesti kõige kõrgem Devoni liivakivi paljand, 150 meetri pikkune müürisein sirutub kuni 43 meetrit jõest ülespoole. Vaata ja imesta. Nime on Keldre müür saanud müüri sisse rajatud vana keldri järgi. Kelder ja nõndasamuti selle järgi nime saanud veskikoht on eravalduses.

Siin Devoni liivakivipaljandite ees seistes võime mõelda end ajaränduriteks, võime – kui suudame – vaadata ajas 400 miljonit aastat tagasi mandrite kerkimise ja kujunemise, mägede tekkimise ja ookeanide taandumise aega, mil meid siin ja praegu kandev maapind, meie Eestimaa, oli kusagil ekvaatori läheduses.
Aeg saab uue tähenduse. Või, mine tea, kaotab üleüldse igasuguse tähenduse.

  

Aga rändame nüüd edasi ruumis. Läheme üle silla ja rajal paremale ning seejärel ronime üles Keldre müürile, kus võib näha läbi puudevõrade all looklevat Piusa jõge.


Kõnnime üleval jõekaldal edasi mööda metsateed mäest-üles-mäest-alla Nakrimaa niidule, kus avaneb vaade Nakri müürile. Kalda kõrgus on siin 17 m ja paljandi kõrgus 12 m.



Alla teele jõudes tuleb keerata kella kahe suunas viivale rajale. Edasi läheme ikka mööda tähistatud matkarada üle Sillaniidu, üle Tsõõrikniidu ja üle Rebaseniidu.

  

  

Seejärel  valime kaskede juures parempoolse teeharu – ja edasi, kuni tee toob meid Väiko-Härmale Piusa Ürgoru Puhkekeskusesse.

Nakri müürilt Väiko-Härmale oli u. 2,5 km.

Natuke kahju, et Jõeveere ja Väiko-Härma on nii lähestikku – rändur peab valima kahest heast ühe, ega’s iga viie kilomeetri tagant saa ennast öömajale sättida.
Piusa Ürgoru Puhkekeskuses on valikut igale maitsele: kämpingumajakesed, ait, kõigi mugavustega toad peahoones ja toad söögimaja teisel korrusel. Süüa antakse siin hästi, suitsusaun on väga hea, noh, õigupoolest on siin kõik väga hea. Kõige selle hea ja parema järeleproovimiseks tuleb ööbimine kokku leppida mitte lihtsalt aegsasti, vaid väga aegsasti.

  

Puhkekeskuse ajaloost
(lühendatult Piusa Ürgoru Puhkekeskuse kodulehelt)
Väiko-Härma veski asutas 1930. aastate paiku Aleksander Laanberg (eestistatult Laanemäe). Kõigepealt ehitati sepikoda, sest veski jaoks oli vaja sepistada rauddetaile. Hiljem teenindas sepikoda kogu ümberkaudset rahvast.
Veskis oli 2 kivipaari. Peale jahvatuse sai siit muudki abi: tänu laastulöömisele olid ümbruskonna hoonete katused korras; kreissael valmistati sindleid ja aialippe; höövelmasinaga tehti väiksemaid puutöid. Viimase sõja ajal muretseti viljapeksugarnituur, millega masindati vilja. Veskilisi käis kuni 20 km kauguselt.
Veskijärves leidus haugi, ahvenat, lutsu, särge, hõrnast ja ka vähki. Järvest võis kalu püüda vaid veskiomanik.
Aleksandr Laanemäe suri 1944. aastal ja veski sai päranduseks poeg Voldemar. 1946. aastal ehitati veski juurde uus elumaja (praegune puhkemaja), kus perekond Laanemäe elas kuni 1961. aastani, seejärel koliti Kalatsova külla. Voldemar Laanemäe andis veski üle Petseri raudteekonnale ja jäi ise möldriks edasi. Aastatel 1963–1972 oli veski „Võidu” sovhoosi valduses.
Mitmete pärandamiste ja kinkimiste järel jõudis talu lõpuks Voldemar Laanemäe poja Koidu kätte. Koit nokitses lagunenud talu kallal üle 10 aasta. Siis tekkis plaan kasutada kohta puhkemajana, külalisi hakati vastu võtma 2000. aastast.

Daila Aas, suvi 2021


Palveränduril võimalik ööbida
Piusa Ürgoru Puhkekeskus.
Kontakt: Ülle Ploom, tel. 528 9134; info@puhkemaja.ee; http://www.puhkemaja.ee/
Väiko-Härmä küla, Meremäe vald, Võrumaa 65354
Palun ööbimine kindlasti varakult kokku leppida!
 

Allikad

„Eesti loodusmonumendid. Võrumaa”. Autorid: Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja. Tallinn, Geo Trail KS, 2016;
Tõnis Saadre. „Eesti ürgloodus”, Tallinn, Geo Trail KS, 2015.
https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?comp=objresult=yrg&obj_id=270180927
https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?comp=objresult=yrg&obj_id=-334094346
https://eelis.ee/default.aspx?state=3;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=318031337
http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel432_415.html
http://www.puhkemaja.ee/