Nõo

NÕO KIRIK
Nõo kirikutorn hakkab rännumehele juba kilomeetri kauguselt silma. Kirik on mandri-Eesti vanimaid maakirikuid, mis on pea täielikult oma 13. sajandi algkujul säilinud. Ajaloolane Kaur Alttoa väidab, et kirikut hakati ehitama 1250.–1260. aastatel.

Legendid kõnelevad, et Nõo Püha Laurentsiuse kirik on oma 750-aastases loos vähemalt kolm korda metsa kasvanud ja siis jälle üles leitud. Viimane kord juhtus see Põhjasõja aastail, mil mahajäetud kirikusse punusid pesa röövlid, kes tornist saaki ehk teekäijaid ja möödasõitjaid varitsesid. Kiriku lähistelt viis tol ajal mööda Tartu–Riia postitee. Inimesi oli pärast Põhjasõda seal kandis nii vähe, et isegi kuke laulu ei olnud kuulda ja röövlitel oli voli laialt. Vastavaid kirjeid leiab hulganisti Eesti Kirjandusmuuseumist.
Üks lugu pajatab võtmehoidja Kadri sissemüürimisest: „Nõos otsitakse võtme kandjat. Kadri lubab kanda. Müüritakse sisse, elab veel kolm päeva müüri sees. Sissemüüritud Kadri järele olnud Nõo kirik Kadri kirik…” Russowi kroonikas (1559) kannab Nõo kirik Püha Lorenzi (Laurentsiuse) nime.
Esimest korda esineb Nõo kirjasõnas 1319, kirik on rajatud Tartu toomkiriku kabelina.
Pühakoda olevat kunagi olnud ka palverännupaigaks, rahututel aegadel aga pelgupaik.
Nõo kiriku altarimaali (1895) autoriks on nn. Düsseldorfi koolkonda kuulunud eestlane Tõnis Grenzstein. Altariseina niššides asetsevad skulptor Jaan Koorti 1910. aastal nikerdatud neli tammepuust apostlifiguuri: Peetrus, Paulus, Johannes ja Jaakobus.

Nõo kihelkonna ajalugu on kirja pannud Uno Blank (1935) ja Agnes-Asta Marand (2001–2004). Uno Blank kirjeldab eriti üksikasjalikult kiriku lugu.

Püha Laurentsius – Nõo kiriku nimepühak
Nõo kiriku õpetaja Mart Jaanson kirjutab meile Pühast Laurentsiusest, ligimesearmastajast ja Jeesuse jüngrist järgmist:
„Augsburgi muutmata usutunnistuse (1530) XXI artiklis kirjutab kirikureformaator Philipp Melanchton: „...pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisele...” Just seepärast kannab EELK Nõo kogudus auga oma nimepühaku Laurentsiuse nime ning tähistab igal aastal oma nimepäeva just Püha Laurentsiuse mälestuspäeval 10. augustil.
Mille poolest siis tasub Püha Laurentsiust eeskujuks võtta?
Laurentsius, üks Rooma piiskopi Sixtus II (valitses 257–258) seitsmest diakonist sai keiser Valerianuse ajal käsu anda Rooma prefektile üle kiriku varad. Laurentsius küsis ülesande täitmiseks kolm päeva. Selle ajaga jagas ta kogu raha abivajajaile, kogus linnast kokku kõik armetud ja vigased, viis nad määratud ajaks keisri palee ette ja teatas: „Siin on kiriku tõeline varandus.”
Sellega osales Laurentsius koos Rooma kristlastega Jeesuse kaksikkäsu – armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast – eeskujuväärivas järgimises. Tema piiskop ja kaasdiakonid olid juba hukatud Jumala armastamise eest. Nüüd valis Laurentsius märtrisurma ka ligimese armastamise nimel.
Legendi järgi hukati Laurentsius eriti piinarikkal moel – aeglaselt praerestil küpsetades. Lugu sellest, kuidas Laurentsius olevat piinamise ajal sõduritele öelnud: „Pöörake nüüd külge, see pool on juba valmis”, on paljudele tuntud ja just kuumuse trotsimise tõttu on Laurentsiusest saanud kõigi tulega tegelejate patroon.
Vähem meenutatakse aga Laurentsiuse surmaeelseid palvesõnu, et Rooma pöörduks paganlusest Jumala poole. Sellega jätkas ta usukannatajate tava paluda oma hukkajate eest, mille oli ristil rippudes algatanud Jeesus ise ning mida järgis surmahetkel ka esimärter Stefanos. Jeesus ütleb ju Mt 10:25: „Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand.” Laurentsius on meile eeskujuks ka oma truudusega Jeesuse järgimisel.”

NÕO KALMISTU ajalugu ulatub 18. sajandisse. Kalmistu kaguosas asub muust surnuaiast kivimüüriga eraldatud Luke mõisnike Löwenwoldede ja Knorringute pereliikmete viimne puhkepaik. 1799. a. maeti kalmistule Luke mõisnik Carl Magnus von Löwenwolde, kelle kalm on Nõo kalmistul üks vanemaid.

Noore kangelase haud Nõo kalmistul
Kui Nõo kiriku kellamees aprilli lõpus kella helistab, võpatavad kiriku ümber pesitsevad künnivaresed. Kella kumin võib kosta Meerile ja Lukele välja – kõik oleneb tuulest.
Aprilli lõpus aastal 1919 helisesid Nõo kellad Johannes Luigale, Treffneri 15-aastasele koolipoisile, Eesti noorimale vabadusristi kavalerile. Kuld on pudenenud hauakivisse raiutult tähtedelt, kuid mitte tänutunne meie südameist.
Pärast seda, kui Tartu oli jaanuaris 1919 tagasi võidetud, oli Treffneri gümnaasiumisse tulnud ohvitser ja kutsunud poisse sõjaväeteenistusse. Johannes oli üks, kes kutset järgis. Et väeossa vastu võetud saada, pidi 14-aastane poiss end aastatelt vanemaks ütlema. Uljas soomusrongi luurekomando sõdur sai rindel olla vähem kui kolm kuud. Ta langes 25. aprillil 1919 Sänna lahingus.
Kui me nüüd küsime Johannes Luiga kohta, tema eluloo kohta – siis teame väga vähe. Oma Vabadusristi ei saanud ta kanda, talle kingitud Jõekalda talu Virumaal ei jõudnud ta harida.
Johannes Luigal ei olnudki õieti võimalust ilmas elada, meil on see võimalus. Missioon on jäänud aga täpselt samaks, mis sada aastat tagasi – rahvuslik kasvatus.

 

Eesti avaliku elu edustajatest tuleks Nõo kalmistul tähele panna peatee ääres pastori, kultuuriloolase ja luuletaja Martin Lipu hauda, mida tähistab Anton Starkopfi loodud pronksist büstiga graniidist hauasammas. Martin Lipp kirjutas laulu „Eesti lipp” sõnad, mida me kõik tunneme: „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga …”

Juhani Püttsepp, 2015


NÕO VANA RAUDTEEJAAM
Tähelepanu väärib ka hästi säilinud tsaaririigiaegne Nõo vana raudteejaama kompleks: jaamahoone, pagasiait ja käimla. Jaama juurde viib munakivisillutis. Kuna 1987. aastal valmis uus jaamahoone, siis vana jaamahoone on praegu elumajana eravalduses.

 

Kuidas Nõo sai raudteejaama.
Tartu-Valga-Irboska raudteeliin ehitati 1889. a. Siis oli Tartust lähem jaam Elva. Nõo elanikud saatsid palvekirja, et Nõkku raudteejaam avataks. Tuli vastus, et kui Nõkku aastas teatud arv pileteid müüdakse, siis avatakse jaam. Ühtlasi avati katseks peatuskoht. Siis pidasid kõik Tartus elavad Nõo inimesed plaani kokku ja sõitsid oma tuttavatega Nõkku surnuaiapühale. Sellega oli piletite arv müüdud ja jaam avati (1898) Tartust 15,3 km kaugusel. Sellest saadik on Tartu inimestel kombeks Nõkku surnuaiapühale sõita. (Jutustanud Juhan Laas, kirja pannud Enn Tasa, 1939. ERA.)
 

Allikad

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7230
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4254
https://www.folklore.ee/lepp/noo/?sel_id=28