Jägala Jõesuu linnamägi
Viimasel jääajal vajutas jäämass oma raskuse all maapinna kihid kokku. Pärast jää sulamist hakkas maapind tõusma oma endisesse asendisse. See protsess kestab veel tänapäevalgi, eriti tajutavalt rannikualadel, kus mere taandumine muudab aja jooksul rannajoone asukohta, mis omakorda mõjutab ajaloolist inimasustust.
Jägala Jõesuu linnamäe ümbrus oma kireva ajaloolise asustusega on eriti huvitav näide sedasorti muutustest; pealegi pööras 1922. a. rajatud elektrijaama pais siin vee taandumise protsessi kunstlikult tagurpidi.
Hilisema linnuse asukoht kerkis Jägala jõe suudmest välja esialgu saarena umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad seni leitud märgid inimasustusest sellel saarel pärinevad umbes 2000. a. e.Kr. Arheoloog Artur Spreckelsen leidis siin 1922. a. väljakaevamistel kiviaegse asulakoha jäänused. Muu hulgas leiti kammkeraamilise poti killud, mis võimaldasid taastada tolleaegse nõu. Jägala potina tuntud nõu on siiani kõige paremini säilinud näide kammkeraamikast.
Maapinna tõustes ühines saar jõe parema kaldaga umbes 2000 aastat e.Kr. ja nii moodustus jõkke järskude kallastega neemik, mis pakkus hea võimaluse linnuse ehitamiseks.
Linnuse olemasolu Jägala Jõesuus oli selge juba 20. saj. alguses. Kuid 1920-ndate aastate kaevamised ja üksikud hilisemad inspektsioonid ei andnud piisavat teavet linnuse dateerimiseks. Oma õuepindala poolest on Jägala linnamägi teadaolevalt suurim Eestis (2,8 ha). Nii peeti linnust võimsa valli tõttu kuuluvaks muinasaja lõppu ja mõne juhuleiu ning dateeringu tõttu 5.–6. sajandil rajatuks.
Alates 2005. aastast on Jägala-Linnamäe MTÜ koostöös Tartu Ülikooliga korraldanud linnamäe sihipärast uurimist. Tänaseks on selgunud, et linnus rajati juba 2.–3. saj. e.Kr. Seega on tegemist omaaegese suurima teadaoleva linnusega kogu põhjapoolses Euroopas. Suuremaid ja analoogilisi linnuseid eelrooma rauaajast leidub Kesk- ja Lääne-Euroopas muistsete keltide asualal.
Kõnealusest ajajärgust on viimastel aastatel päevavalgele tulnud väga unikaalseid leide. Linnuse vallist avastatud puitkonstruktsioonide osad on Eesti ulatuses vanimad. Kaks rauast nooleotsa on oma kujult ainulaadsed Põhja-Euroopas. Kogu Eestist on üldse nii vanast ajast teada vaid üks rauast nooleots. Linnuse õuel avastati puidust hoone põlenud jäänused. Nii vanast ajast pärit puithoone osi on seni Eestis teada vaid üksikuid. Tähelepanuväärne on, et 16 m2 suurune kaevand rajati linnuse 28 000 m2 suurusele siseõuele esmakordselt ja küllaltki juhuslikku kohta. Leiud võivad viidata asjaolule, et tegemist oli üsna tiheda hoonestusega. Samuti avastati sealt vanema rauaaja künnijäljed, mis on ka harukordsed.
Õhukese kultuurkihi järgi otsustades eksisteeris linnus suhteliselt lühikest aega. Kuna veepind oli linnuse suhtes u 5 m kõrgem, asus linnus sisuliselt mere kaldal jõe suudmes. Tegemist oli kindlasti tähtsa sadamakohaga ja võimukeskusega, sest põllumajanduslikku tagamaad nii suure linnuse ehitamiseks siin piirkonnas pole.
Järgmine suurem asustus rajati Jägala Jõesuusse 5.–7. sajandil. Selleaegset kultuurkihti leiti nii õuealalt kui ka linnuse ümbrusest väga suurelt alalt. Kas sel perioodil ka linnus üles ehitati, ei ole praeguseks veel täpselt teada. Linnuse vallist vastavad dateeringud esialgu veel puuduvad. Küll on vallis eristatavad kaks ehitusjärku, millest viimane võib osutuda keskmisel rauaajal rajatuks.
On uuritud ka linnuse lähimat ümbrust. Linnusest ülesvoolu avastati väga ulatusliku rauaaegse asula kultuurkiht, mis leitud keraamika järgi otsustades võib pärineda samuti keskmisest rauaajast, 6.–7. sajandist kuni viikingiajani.
Janek Šafranovski
Allikad
https://epl.delfi.ee/artikkel/51095599/jagala-linnamael-uuritakse-eesti-suurimat-linnust
https://www.postimees.ee/1691283/muistne-linnus-osutus-arvatust-ligi-tuhat-aastat-vanemaks
https://www.postimees.ee/143087/jagala-linnamael-kaevatakse-luidete-alla-peitunud-prisket-asustuskihti
https://teadus.postimees.ee/441320/arheoloogid-uurivad-ristisodade-moju-eesti-loodusele
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=17535