Puskaru ja Mustajõe
Sammume edasi rõõmsatriibuliste verstapostidega tähistatud Vanal Postiteel. Paarikümne minuti pärast oleme PUSKARU külas. Kohanime Puskaru (Pusskaro) on esimest korda mainitud 1617. aastal talunimena. Piigandi mõisa Puskaru küla kohta on teateid aastast 1627.
Puskaru kõrts on 1695. aasta Tartumaa teede atlases kirjas töötava kõrtsina, ent kõrtsikohast on andmeid juba kümmekond aastat varasemast ajast. Puskaru kõrts kuulus algselt Vana Piigandi ja hiljem Sõreste mõisale. 1909. a. aadressraamatu järgi asus endises kõrtsihoones Jan Borkmanni talukaupade pood. Selleks ajaks oli kehtima hakanud riiklik viinamonopol ja kõrtsid lakkasid ridamisi tegutsemast. Poemajaks see sai ja jäigi, kuni 1990. aastate alguses kauplus suleti.
Kõrtsihoone vastas on kaks ehitist – palkhoone oli kasutusel aidana (1903), maakivihoone aga kuulus linakaupmehele.
Enne sõda peeti kõrtsi juures igal aastal laatasid. Praegusel ajal peatub neljapäeviti kell 10.40 endiste aitade juures kauplusbuss. Hea seegi.
Teeristil läheme otse edasi (Võru peale). Silt ütleb, et maanteemuuseumist siia on 2,5 km.
Puskaru bussipeatuse juures on hea koht pisukeseks hingetõmbeks. Puhkepausi alla või peale leiab siin huvitavat lugemist Vana Postitee lugudega stendidelt.
Ega’s midagi, tee kisub peagi edasi. Umbes kolmveerand tunniga jõuame Sikajala bussipeatusesse. Veel natuke ja oleme Põlva kihelkonna ja MUSTAJÕE algust märkivate siltide juures. Mustajõe bussipeatuses loeme, et siin käib kauplusauto lausa kaks korda nädalas: teisipäeviti 14.30 ja neljapäeviti 12.15.
Mustajõe endise kõrtsi juures vaatame kella – Tilleorust siia tulek võttis aega tund ja kolmveerand, millest ligi pool tundi kulus puhkepausile. Puskarust Mustajõeni on 4 km.
Mustajõe kõrts kuulus Tilsi mõisale. Kindlad andmed kõrtsi tegevusest on aastast 1695. Praegu maantee ääres seisev kõrtsihoone on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel poolel. Kõrtsi juurde kuulusid veel loomalaut, ait, rehi ja sepikoda. Tall oli elu- ja kõrtsiruumidega ühe katuse all.
Pärast viinamüügi monopoli kehtestamist pandi siingi kõrtsiuksed kinni ja toonane kõrtsmik Andreas Müürsepp hakkas poodnikuks. Pood kuulus Tilsi mõisale. 1920. aastate alguses ostis kõrtsi ja selle juurde kuulunud maa Ruben Kolk, kes jätkas siin kaupluse pidamist. Teise maailmasõja eelsel ajal oli Mustajõe kõrtsis ka postipunkt ja telefon ning kõrtsimajas koorejaam.
Mustajõe kõrts on Tartu–Võru maantee säilinud kõrtsidest üks esinduslikemaid ja ta on ehitusmälestisena riikliku kaitse all. Viimastel aastatel on üle tee olnud lagunenud hooned koristatud, kõrtsihoone sambad värskelt valgendatud.
Mustajõe kõrtsi juures läheme üle Orajõe, pärast silda astume postiteelt maha, keerame vasakule ja sammume Tilsi poole. Sinna on 2,5 km.
Daila Aas
September 2019
Allikad
https://docplayer.me/31014574-Tartu
https://www.postitee.ee/postitee-reisijuht/puskaru-voru
https://tartu.postimees.ee/1961917/vanal-postiteel-leiab-ohtralt-ajalugu
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23736
https://www.postitee.ee/teenusepakkujad/huvivaarsused/25-mustajoe-korts&service=76
Tartu–Võru postitee ajaloolise teeruumi uuring (Koostatud projekti “Postitee perspektiivse väljaarendamise kava ja sotsiaalmajandusliku tasuvuse analüüsi koostamine” raames). Koostanud: Marge Rennit, Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk. Varbuse, 2006.