Karilatsist Ihamarusse

Hommikul astume Karilatsi Vabaõhumuuseumi väravast välja, et jätkata teekonda Ihamaru poole. Enne teeleasumist patsutame muuseumi juures tee pervel seisvat kerekat verstaposti. Vana verstapost oli oma taastulemist oodanud muuseumi sissesõidutee all mullas, kust see 2019. aastal teetööde käigus leiti ja üles vuntsiti. Vanas valla protokolliraamatus on kirjas, et aastal 1890 raiuti välja ja paigutati Tartu–Võru maantee äärde graniidist verstapostid, 1925. aasta sissekanne ütleb, et verstapostid värviti lipu värvides.

Kõnnime mööda Vana Postiteed, liiklus on siin tänapäeval muidugi hoopis häälekam ja tihedam kui muiste, õnneks siiski mitte ülemäära häiriv.
Virosillal läheme jälle kord üle Piigaste oja. Silla ehitusaastaks on märgitud 1934. Õige varsti on järgmine, Alamusti sild, mis viib üle Hilba jõe. Siin on Põlva kihelkonna lõpp, alguse saab Kanepi kihelkond.

Teispool silda vasakul on vana kõrtsikoht. Postitee äärde 19. sajandi esimesel poolel ehitatud Alamusti kõrts asus Krootuse mõisa Ala-Musti karjamõisa maadel. Teada on, et 1909. aastal kõrts veel tegutses. Uudishimu ajab meid üle kraavi hüppama ja vaatama, mis alles, mis kadunud. Sammastega puidust kõrtsihoone näib olevat kellegi suvekoduks, talliosast on säilinud vaid maakivist müürid, aias kasvavad eakad õunapuud. Sõstraroosad on oh kui head! Aitäh.

Järgmisena köidab maantee ääres tähelepanu pirakas rändrahn, millel nimeks Põdrakivi. Kivil on näha süvend, mis meenutab hobuse kabjajälge. Selle olla jätnud kas Peeter I või Karl XII ratsu – rahvapärimus on pakkunud nii üht kui teist. 1950. aastatel seisis kivi otsas hirvekuju, sellest siis Põdrakivi nimi. Betoonhirv võeti maha 1960. aastatel.

Postiteel Karilatsist Ihamarru on säilinud ka 2 piketikivi, mõlemad paremal pool teed: üks, nr. 6 enne Palojärve ja teine, nr. 8 Teeääre talu ümbritseva võrkaia taga.
1922. aastal otsustati Eestis senised verstad asendada kilomeetritega. Vene verst vastas 1,066 kilomeetirile, seega tuli maanteed uuesti üle mõõta ja teede äärde kilomeetripostid üles panna. Kilomeetripostide ülespanek ja mõõtmistööd tehti valdade ülesandeks. Hiljem lisandusid kilomeetripostidele teede parandus- ja korrashoiutööde täpseks arvestamiseks igale 200 meetrile piketikivid. Piketikivile märgiti vastav number kahest kaheksani. Raudbetoonist piketikivid olid värvitud valgeks, numbri põhi oli must. (Tartu–Võru postitee ajaloolise teeruumi uuring. Koostanud: Marge Rennit, Eesti Maanteemuuseumi juhataja, Mairo Rääsk, Eesti Maanteemuuseumi teadur. Varbuse, 2006.)

Edasi minnes silmame vasakul pool teed metsa piiril Ihamaru looduskaitseala silti. Eesti looduskaitse sünnist on rohkem kui sada aastat, kaitstavaid loodusobjekte on meil ühtekokku üle kolme ja poole tuhande, nende hulgas enam kui sada kolmkümmend looduskaitseala. Hea teada. Ja selle teadmisega tuleb meil kohe siinsamas südant rahustada, sest silmale avanev vaatepilt tekitab meelehärmi: ühel pool teed kaitseme loodust, teisel pool võtame mürinal metsa maha. Küllap oli eile raieküpseks saanud. Ja jooksebki metsa järjekordne verivärske metsa väljaveotee.

Keerame maanteelt kõrvale Suure Palojärve äärde (silt juhatab teelt lõkkekoha juurde). Siin näitab RMK oma parimat poolt: järve ääres on istumis- ja lõkkekohad, kempsud, parklad, siin saab telkida, ujuda, loodust maitsta. Männimetsa all kasvab seeni ja pohli, järve kaldal turbasamblas punavad kuremarjad.

Suur Palojärv pidavat olema kõigist meie järvedest kõige soojema veega. Siia tullakse ligemalt ja kaugemalt järvevees suplema ja metsas uitama. Palojärv on ülipopulaarne ja armastatud puhkekoht ehedas looduses.
Vanarahval on Palojärve tekke kohta rääkida järgmine lugu.
Seal, kus praegu on Külasuu, olnud ennemuiste ilus järv, mida kutsuti Külajärveks. Külanaised käinud ühtelugu järvevees pesu pesemas, nii et järvekene ei jaksanud enam oma vett puhtana hoida. Lõpuks saanud järvel hing täis ja lennanud teine ära kolme versta kaugusele, kus palumaa peale maha sadas. Siin sai ta taas selge ja puhta vee, kaunid kaldad ja palumetsa ümberringi. Palumetsa järgi sai järv ka uue nime. Palaval suveajal tõusvat varahommikuti järve kohale tihe udupilv – järv mõtlevat siis igatsevalt endisele soisele asemele –, ent keskpäevaks laskub ta taas oma puhtasse liivapõhjaga sängi.

Tahaks loota, et siia ta jääbki, muidugi kui miski teda jälle nii kangesti ära ei pahanda, et ta uuesti minema lendab. See oht on olemas. Hiljaaegu tuli ilmsiks, et RMK-l on plaanis mahukad raietööd Palojärve ümbritsevas metsas. Õnneks lükati metsaraie sealtkandi elanike survel mõneks ajaks edasi, saadi küll lisaaega, aga kirves ripub ikka metsa kohal. Palojärv ilma palumetsata, mille järgi talle nimi pandi? Loodame, et järvele jääb tema mets ja meile rikkumata paik kogu oma kenaduses.

Siinsamas teispool maanteed on Väike Palojärv ehk Kogrejärv.

2021. aasta 2. oktoobril, pühade kaitsepühakute päeval, avasime Eesti metsale pühendatud palvepingi Väikese Palojärve kaldal. Metsapingi mõtet sai südames kantud ja pingile sobilikku kohta otsitud päris mitu aastat, kuni lõpuks leidsime selle õige.
Taevataatki näis rahul olevat ja kinkis meile imelise sügispäeva. Värelev-sätendav järvepind, leebes õhus lendlemas kollased kaselehed – kuldne sügis kõige kaunimal moel.
Õnnistussõnad luges Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Metsast, inimestest, pingi saamise loost rääkisid Lagle Parek, Urmas Roht, Juhani Püttsepp ja Hendrik Relve. Pingi tegi Jüri Metsalu, pingitahvli teksti kirjutas Hendrik Relve, värsiread Urmas Roht. Oleme tänulikud kõigile.
Ilmatu suur tänu Urmas Rohule, kelle järve äärses metsatukas ootab nüüd teelist rahulik hingamispaik.

Postiteel Ihamaru poole edasi minnes jääb Palojärve bussipeatusest vasakule endine Karaski mõisa metsavahikoht, praegu Marise talu.
Varsti on maanteest paremal – 500 meetrit Torosoo teed mööda – Heinrich Margi (1911–2004) sünnikoht, Otsa talu. Heinrich Mark oli Karaski külast (praegu Ihamaru küla) pärit poliitikategelane, kes põgenes pärast Eesti okupeerimist 1943. aastal Soome ning asus 1944. a. elama Rootsi, tegutsedes seal Eesti Vabariigi nimel. 1971–1990 oli Mark Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaministri asetäitja, 1990–1992 peaminister presidendi ülesannetes.

Postiteel edasi rühkides jõuame märgata, et taevas me pea kohal muutub aina mornimaks.
Õige pea paistab Ihamaru kõrtsihoone. Kõrts oli siin juba 17. sajandi lõpus, siis küll Krootuse kõrts, mis kuulus Krootuse mõisale. Hiljem asus samas kohas Karaski mõisale kuulunud Ihamaru kõrts, mis tegutses arvatavasti 1916. aastani.
Vanas kõrtsihoones oli aastaid kauplus ja külakohvik, kus valmistati imehead pizzat. Nemad on kahjuks ära kolinud, aga söögikoht on siin praegugi. Loodetavasti ei jää uus koht vanale alla. Järele proovida seekord ei saanud, sest esmaspäev-teisipäev on neil puhkepäevad ja meie sattusime sedapuhku siia just teisipäeval.
Puhkame Ihamaru uues kenas katusealusega bussipeatuses jalga, uurime taevast ja peame aru. Vähe maad eemal paistev üleelusuurune tarmukalt sammuva rännumehe kuju innustab edasi astuma. See skulptor Mati Karmini 3 meetri kõrgune terasplaatidest kokku keevitatud roostekarva skulptuur „Rändaja” (2012. a.) on austusavaldus Postiteele ja kõigile ränduritele. „Rändaja” juures on ka stend postijaamade ja maanteekõrtside looga.

Pisut enne „Rändajat” Kutsarimäe teele keerates jääb paarisaja meetri kaugusele kirjanik Richard Rohu sünnikoht. Richard Roht (1891–1950) sündis taluomaniku peres, kooliteed alustas ta Karaski külakoolis. Temalt on ilmunud jutukogusid, romaane, tõlkeid ja memuaare, iseäranis hästi tuntakse R. Rohu elavat jutustamislaadi ja meeleolukaid looduskirjeldusi tema lastejuttude järgi. Richard Rohu sünnikohta tähistab graniitrahn, mille peal on sümboolsed kaks vana atra ning tahvlid kahe kirjaniku, Richard Rohu ja Valev Uibopuu nimede ja eludaatumitega. Valev Uibopuu (1913–1997) oli Richard Rohu õepoeg. Ta põgenes 1943. aastal sõja eest Soome ja sealt edasi Rootsi. Oli eesti kirjanik ja keeleteadlane, ta on kirjutanud novelle, romaane, uurimusi soome-ugri rahvastest ja nende keeltest.

Mõnikümmend meetrit edasi seisab Karaski mõisa endine meiereimaja, mida parasjagu remonditakse. Siin hakkab tegutsema Ihamaru külakeskus. Külakeskuse kõrval avati 12. aprillil 2021 mälestuspink Richard Rohule. Nõndamoodi tähistas kogukond oma küla ühe kuulsama mehe 130. sünniaastapäeva. Vanast tammepakust meisterdatud pingi postidele voolis skulptor Erkki Lepik hulga Richard Rohu loomajuttudest tuttavaid loomi-linde.
Paar sammu edasi üle tee asus Karaski koolimaja, kool tegutses 1874–1930.

Läheme tagasi „Rändaja” juurde, ületame Postitee ja Põlva–Saverna maantee ristmiku ja jätkame oma matka mööda Postiteed edasi Varbuse poole.

Daila Aas, mai 2021
 

RMK Palojärve telkimisala
Ihamaru küla, Kanepi vald, Põlva; tel (+372) 676 7122
https://www.puhkaeestis.ee/et/rmk-palojarve-telkimisala
Postitee Gurmee
Avatud: K, N 12.00–18.00; R, L 12.00–19.00; P 12.00–18.00.
Tel. 665 9665, https://postiteegurmee.ee
 

Allikad

https://www.postitee.ee/teenusepakkujad/karilatsi-ihamaru
https://docplayer.me/31014574-Tartu-voru-postitee-ajaloolise-teeruumi-uuring.html
https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/polva/
https://tartu.postimees.ee/940604/randaja-alustab-rannakut-postiteele