Janukjärvelt Karilatsi Vabaõhumuuseumi

Janukjärve juurest Varbuse Muusikamõisani minekuks on on kaks võimalust. Üks tee viib läbi Krootuse ja Karaski külade. Teine tee on neile, kes tahavad tutvust teha Karilatsi Vabaõhumuuseumiga ja Ihamaruga ning käia pikemalt mööda ajaloolist Postiteed. Teekond saab küll sutsu pikem, aga Postitee ääres ilusas looduses paiknev vabaõhumuuseum on omataoliste seas usutavasti kauneim kogu maal. Pealegi saavad palverändurid muuseumis ööbida. Sellele teele jäävad ka Suur Palojärv ja Väike Palojärv.

Niisiis, oleme jälle Janukjärve ääres. Esimene asi, mida näeme, on Tiksi talu eakas peremees Jaan Veskimäe oma palumetsa all toimetamas. Astume ligi, rõõmustame, et peremees ikka nõnda tragi ja hea tervise juures. Temalgi on meie tulekust hea meel ja punavate pohlade vahel seame sammud palvepingi poole, vana mees jooksujalu (!) kõige ees. Peremees on pingi suvel üle tõrvanud, et sügisvihmad ja talvetuisud puust võitu ei saaks.

Sätibki vihma sadama, tõmbame keebid selga, jätame vanahärraga hüvasti ja asume teele. Taevaluugid on ropsuga valla lükatud, vihma kallab kui oavarrest. Aga kui on ausad matkasaapad, hea vihmakeep ja toredad kaaslased, siis sadagu, vihm ei heiduta mitte üks põrm. Lustime võluvat metsavaheteed, seenelõhna ja vihmapärleid kõrges rohus. Ja varsti särabki tumeda taeva taustal üle meie tee vikerkaar.

Läheme purret mööda üle Piigaste oja ja otse edasi mööda Kuulmaorgu (Kooljaorgu), mis oli vanasti hobusetee Tsähkna veskile. Piigaste oja, mis jääb meie teele veel üsna mitu korda, on Leevi jõe suur lisaoja, Leevi omakorda on Ahja jõe lisajõgi.

Esimesel teelahkmel viib vasakpoolne teeharu Veski talu ja Tsähkna veskijärve juurde.
Tsähkna veski kohta on teateid juba Põhjasõja ajast. Vesiveski seisis Janukjärvest läbi voolava Tsähkna oja kaldal Kahja külas. 1940. aastal hävis veski tulekahjus.
1887. aastal ostis väikese Tsähkna veskikoha luuletaja Anna Haava isa Joosep Haavakivi, kellelt riuklik kälimees oli üle löönud nii Haavakivi kodutalu Kääpa jõe ääres kui sealse veski. Tsähknal elasid Anna Haava vanemad vaid mõne aasta, luuletaja viibis nende juures vahel suvel ja kauni veskijärvega maastik mõjutas kindlasti tema tundlikke meeli. Samalaadseid looduselamusi oli ta kogenud ka lapsepõlvekodus Haavakivil. Ilus on mõelda, et „Järv leegib eha paistel” on sündinud siinsetest värvidest, ent selle luuletuse kirjutamise aastal (1897) oli Anna Haava taas oma kodutalus Haavakivil sõtse ja ema juures, kus leseks jäänud õed koos elasid. Anna Haava elu ja loomingut käsitlenud Ello Säärits kirjutab: „Ehavalgus Anna Haava luules võlgneb oma toonid Haavakivi tareaknast ja õuemäelt üle veskijärve avanevale vaatele, kus jaanipäevaeelsetel öödel kuma taevaservas ei kustunud.” Õigupoolest polegi ju tähtis, kas leegib ses luuletuses üks või teine järv, tähtis on tundlikult sõnadesse seatud looduselamus.

  

Meie aga läheme edasi mööda parempoolset teed. Veidi aja pärast selgub, et oleme enese teadmata sammunud läbi eravalduse (vist Palgi talu), aga seda näeme alles siis, kui jõuame väravani, mis välja viib. Loodetavasti suhtub pererahvas palveränduritesse heatahtlikult.
Väravast välja ja vasakule. Meist paremal paistab Esälaan. Igal metsal oma nimi, nagu näitab Maa-ameti kaart. Varsti on vasakul teekäänakul talu (Pedaja). Kohemaid möödume teisestki (Ojakalda), peagi on paremal kolmas (Liivamäe), mille vahva „vahvärgiga” valge elumaja on kui Euroopa südamest siia eksinud.
Kõigil neil suvedel, mil palverännuteed rajades oleme kõndinud läbi nii paljudest küladest, oleme isekeskis arutanud, et küll oleks kena, kui iga talu juures oleks näha talu nimi. Siin-seal on ka, mõnes külas pea kõigil, aga tee mis tahad, kõige populaarsemad talunimed näikse olevat Eramaa ja Eravaldus. Siin aitab rändajat jällegi Maa-ameti kaart, kus küla- ja talunimed kirjas.
Oleme kõndinud umbes kolmveerand tundi, kui jõuame vähe suuremale kruusateele. Keerame vasakule. Varsti möödume Tammelehe talust. Pärast seda keerame Koopamäe talu juures paremale.

Suur sadu on vaibunud, päike kütab kesksuvise kuumusega ja õhk aurab. Meie nina all kivistub teele hüpanud konn. Kangesti tume teine, lausa must kohe – kui nüüd talle suud annaks, kas muutuks konnake Mooramaa printsiks? Õhtul teab Ago rääkida oma vanaema tarkust, et kui konnad on tumedad, siis tuleb aina vihma, kuival ajal on nad heledad.

Kahel pool teed on palumetsad. Risttee juures seisab Tamme talu. Läheme teeäärsetest kaskedest mööda, otse edasi. Nüüdseks oleme kõndinud umbes poolteist tundi.

Teest paremale jääb II aastatuhandest pärit muistne linnamägi Pelgupaik, mida kutsutakse ka Liinatsoo mäeks ja Liinamäeks ja Kõrista linnamäeks (endise Kõrista küla nime järgi). Kaart näitab, et linnamäge ümbritseb Liinatsuu. Võib arvata, et soo (Linnasoo) on oma nime saanud linnamäe järgi. Linnamägi ongi kõrgem küngas soisel alal, selle nõlvad on päris järsud ja kaetud metsaga. Künkal asub palju koopataolisi kaevandeid. Pelgupaika kasutati varjupaigana sõdade ajal.
Karilatsi vallas Liinamäe tsoos (soos) asub Liinamägi. Vanarahva jutu järele tahetud vanasti mäele linna ehitata, linn aga vajunud mäe alla, enne kui valmis saanud. Nüüd olla ilusa ilmaga keskpäeval näha mäel tütarlast, kes istub kuldtoolil ja kojub kangast. (jutustaja Liisa Kirber, 69 a., Karilatsi v. Folklore.ee)

Meie tee ristub taas Piigaste ojaga.
600–700 meetri pärast jõuame teelahkmele, kus keerame vasakule. Kohe varsti on Kõrista talu. Pererahvas oma talu nime ei varja, nimetahvlit ehivad igati paslikult kiisud-kutsud-kõristid. Siinsamas Tõdu ja Häätaru külade vahel asus 1970ndate aastateni ka Kõrista küla.

Läheme talust ja kuusehekist mööda. Tee ääres kasvavad puhasvalgete tüvedega kased, ees paistavad kolhoosiaegsed laudad. Lautade vahelt keerame paremale.
Meist vasakul on Kassimets, paremal Kirbumets. Kassimetsa talu, millest möödume, on miskipärast just Kirbumetsas...
Karilatsi küla lähedal asuvas Kassimetsas on kaks kivivaret. Rahvas räägib, et siia tahetud vanasti linna ehitada, kuid linna seinad pole üleval püsinud. Päeval ehitatud, kuid öösel, kui kukk laulnud, langend ka linnamüürid maha. (Liisa Kirber, 69 a., Karilatsi v. Folklore.ee)

Metsa näikse siinkandis jätkuvat, vähemasti praegu veel. Aga need vastvalminud suured-laiad teed, mis iga natukese maa tagant metsa sisse lõikavad, ikka et sedasama metsa oleks hõlpsam välja vedada – need mõjuvad pelutavalt.

  

Jõuame asfaldile, vanale Postiteele. Siin suundume paremale. 300 meetri pärast ootab meid Karilatsi Vabaõhumuuseum, kus palveränduritele pakutakse öömaja ja soovi korral ka suitsusauna.
Olime teel kaks ja pool tundi, käisime maha umbes 7,7 kilomeetrit.

Daila Aas, september 2020
 

Allikad

Ello Säärits. Anna Haava: elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2007.
https://pk.rmk.ee/parandkultuur/mkraamatud/Polvamaa.pdf
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=11029
https://www.polvamaa.ee/documents/876469/2280401/P%c3%b5lvamaa_muistendite_kartoteek.pdf/241225d7-63b4-4ee2-b65a-2243844cff8a?version=1.0
https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/polva/