Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Kambja koguduse õpetajaid

15_Kambja_kirikaed_30_08_2017_02-222.jpg

Kambja kirikaias on sümboolsed hauakivid Bengt Gottfried Forseliusele, Ignatsi Jaagule, Albrecht Sutorile, Andreas Virginiusele ja Adrian Virginiusele – kõik andnud hindamatu panuse eesti talurahva vaimuvalguse ja hingetarkuse edendamisse. Olgu neist siis siinkohal mõni rida kirjas ka.

Andreas Virginius (1640–1701) sündis Nõo koguduse õpetaja Adrian Virginiuse pojana. Ta oli Kambja koguduse õpetajaks aastail 1660–1701, teenis siin 41 aastat, kuni surmani. Andreas Virginius mõistis kenasti maakeelt, suhtus sõbralikult talurahvasse ja seisis hea rahva harimise eest. Nõnda võis ta oma ametiaja keskel juba kinnitada, et Kambja noorem rahvas on ristiusu tundmises rõõmustavalt edenenud. Seda muidugi suuresti tänu tema enda sihipärasele tööle, sest enne olid siinsed talupojad Virginiuse sõnutsi truudusetud, moraalitud, kummardasid ebajumalaid, kirikusse astusid harva ja matsid oma surnud võsasse. Tänu temale asutati Kambjas üks esimesi talurahvakoole. Soovides eestikeelset luterlikku kirjasõna keeleliselt parandada ja rahvale arusaadavamaks muuta, koostas Andreas Virginius lõunaeestimurdelise katekismuse ning laulu- ja palveraamatu. Mõlemad trükiti Riias tema poja eestvõttel. Andreas Virginiuse suurimaks kirjatööks on Uue Testamendi tõlkimine lõunaeesti keelde.

Adrian Virginius (1663–1706), Andreas Virginiuse poeg, sündis Kambjas, teoloogilise hariduse sai ta Saksamaal Kieli ülikoolis. Nagu isa, nii oli ka poeg kirikukirjanduse tõlkija. Nii ilmus Riia trükikojas isa ja poja ühistöös sündinud Wastne Testament (1686).

Wastne_testament_Tr_Riias_1686-222.jpg   15_Kambja_kirik_30_08_2017_16-2.jpg

Adrian Virginius osales ka põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlkimistöös. Aastail 1684–94 teenis ta Puhjas, seejärel Otepääl. Põhjasõja ajal vangistasid venelased Adrian Virginiuse, süüdistades teda Rootsi heaks salakuulamises, ja pärast kaht aastat vanglavaevu ja piinamisi raiusid tal pea maha. Tõsi on, et enne vangi langemist oli ta kokku kogunud talupoegadest rahvaväe venelaste rüüsteretkede vastu võitlemiseks ja Liivimaa piiride kaitsmiseks. Venelased olla teda kutsunud talupoegade pealikuks.

Bengt Gottfried Forselius (u. 1660–1688) oli rootsi päritolu kooli- ja kirjamees, eestikeelse hariduse alusepanija. Tema algatusel ja Rootsi kuninga Karl XI otsusel asutati 1684. aastal Tartu lähistel esimene eesti koolmeistrite kool, Forseliuse seminar, kus valmistati ette köstreid-koolmeistreid Eesti maakogudustesse. Seminar tegutses 1684–88.
Forselius lihtsustas ja uuendas eesti kirjaviisi, 1684. aastal avaldas ta parandatud kirjaviisis aabitsa.
Tublimate seminari poistega käis Forselius Rootsi kuninga juures, pärast seda sai kuninga toe ja loa teistegi rahvakoolide asutamiseks. Rootsi kuninga korraldus 1686. aastast nägi ette rajada Eesti- ja Liivimaa kihelkondadesse talurahvakoolide võrk. Eesmärgiks oli talurahvale kirjatarkuse õpetamine, et nad võiksid oma emakeeles pühakirja lugeda ja sedasi kirikuga lähemaks saada. 1688. aastal sõitis Forselius taas Rootsi, kus ta määrati Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ja anti luba koolivõrgu kasvatamiseks. Ent töö jäi pooleli, sest tagasiteel hukkus Forselius tormisel merel laevaõnnetuses.

Ignatsi Jaak (u. 1670–1741)
Nimi Ignats tuli arvatavasti jesuiitide ordu rajaja Ignatiuse nimest ja sai populaarseks Liivimaa rekatoliseerimise ajal 16. sajandi lõpus, kui jesuiidid Lõuna-Eestis aktiivselt tegutsesid.
1648. aastal alustas Ignatsi Jaak õpinguid Forseliuse seminaris ja tubli õpilasena käis ta 1686. aastal koos Forseliusega Rootsi kuninga ees. Pärast õpinguid oli ta esiti koolmeistriks Rõngus ja Otepääl, seejärel pidas kooli oma kodukülas Kavandus, siis taas Otepääl. 1699. aastast oli Ignatsi Jaak koolmeistriks Kambjas, hiljem Unipihas.
Kambjas pidas ta köstriametit pea 40 aastat, oma elupäevade lõpuni, oli õpetaja Sutorile heaks abiliseks ja koguduses suures lugupidamises. Sutor omakorda seisis oma ristipoja eest, kui mõisnikud nõudsid teda pärisorjaks tagasi, ja toetas teda laste koolitamisel. Lapsi oli Jaagul seitse, viis poega ja kaks tütart. Pärast seda, kui Põhjasõjas kirik hävitati oli kirikutöö suuresti Ignatsi Jaagu kanda. Ta oli vaderiks mitmele sajale lapsele ja õpetas koolmeistriks hulga noori mehi. Õpilasi oli tal pikkade aastate jooksul ligemale tuhat.
Kambja põhikool kannab Ignatsi Jaagu nime. Alates 1987. aastast, kui rahvakooli asutamisest sai 100 aastat, jagab Forseliuse Selts Ignatsi Jaagu medaleid Forseliuse Seltsi liikmeskoolidele, nende õpetajatele ja üksikliikmetele väljapaistvate saavutuste eest haridus- ja koolielu edendamisel.

Albrecht Sutor (1691–1758)
Saksamaal sündinud ja seal ka usuteadust õppinud Albrecht Sutor tuli Kambjasse kirikuõpetajaks Suure-Kambja mõisniku Georg von Stackelbergi kutsel 1719. aastal. Kirik oli Põhjasõjas hävinud, kogudus oli olnud 10 aastat ilma hingekarjaseta, sõda, põud ja tõved olid laastanud maaja laostanud talupojad.
Uus õpetaja oli sõnaosav, oskas inimestele kaasa tunda ja toeks olla. Sutori ajal ehitati kirik taas üles, rahvas käis hoolsasti jumalateenistustel. 1721. aasta kolmainupüha jutluse pidas Sutor taastatud kirikus.
Pastor Sutor oli tubli eestikeelse kirjasõna vahendaja ja üks Wastse Testamendi toimetajatest.
Ta oli ka agar koolitöö edendaja. Aastail 1726–31 tegutses kiriku juures köstrikool, lapsi hariti ka Krüüdneri ja Prangli mõisakoolides, tööd alustasid leerikoolid. 1754. aastal ehitati Kambjasse uus koolimaja.
1728. aastal ülendati Albrecht Sutor Tartu praostiks.
Sutori ajal sai Kambjast üks vennastekoguduse ärkamise keskusi Lõuna-Eestis.
Hernhuutlased leidsid, et kristluse olemus ei seisne vaga olemises, vaid õnnelik olemises. Et maarahvas ei osanud lugeda, õpetasid vennad rõõmusõnumit usulise laulu kaudu. Õpetaja Sutor alustas piiblitundide andmist Kambjas 1738. aastal. Koos talupoegadega käis palvetundides ka Suure-Kambja parun Karl Otto Stackelberg, kes oli usule ärganud ja elulaadi muutnud.
1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta vennaste tegutsemise ja andis käsu palvemajad sulgeda. Vastuseis vennastele oli tugev ka luteri kirikus, sest aina paisuv ja menukam vennasteliikumine muutus kirikule ohtlikuks konkurendiks.
Vennastekoguduste kaudu levis mitmehäälne kirikulaul, on lausa öeldud, et vennastekogudus oli laulev kogudus. Laulu saateks musitseeriti kandlel, hiljem lisandusid ka flööt, klarnet, viiul. Anti välja lauluraamatuid.
19. sajandi teisel poolel jäi vennasteliikumine kirikule alla ja rauges. Koorilaul aga kosus ja heliseb rõõmsalt edasi.
 

Ligemale seitsme sajandi jooksul on Kambja kogudust teeninud teada olevalt pea poolsada vaimulikku. Selles pikas nimekirjas on ohtralt neid, kelle aeg Kambjas piirdub mõne aastaga. Neid õpetajaid, kes on Kambjas ametis olnud kolm-nelikümmend aastat, lugesin kokku vaid seitse.
Algusaegadest, katoliikluse ajast, on mainitud juba jutuks tulnud Tartu piiskopkonna preestrit Borchardus de Kambiet ja rohkem ei kedagi.
Palju pole teada ka siinsete esimeste luteri pastorite kohta.
Aastail 1630–1634 oli Kambjas õpetajaametis Heinrich Fabricius. Talupojad olevat temaga rahul olnud, tema nendega teps mitte. Saavad vaevalt kuu aega pärast abiellumist koos elatud, kui juba tüdinevad teineteisest ja jooksevad lahku, ei mingit moraali, leidis Fabricius.
Noore mehena 1660. aastal Kambjas ametisse seatud Andreas Virginius viis oma koguduse järgmisse sajandisse välja. Temast ja tema neli aastakümmet kestnud tänuväärsest tööst oli juba eespool juttu. Nõndasamuti Albrecht Sutorist.

Aastail 1785–1808 teenis Kambja kogudust Heinrich Andreas Erxleben. Elbe äärest pärit Erxleben töötas pärast ülikoolis usuteaduse tudeerimist kooliõpetajana Herrnhutis. Alates 1771. aastast oli ta vikaariks Altonas, kust siirdus edasi Liivimaale. Enne Kambjasse tulekut oli Erxleben Rõngu koguduse õpetaja. Ürikute põhjal on teada, et 1793. aasta jõulude ajal on Kambjas vennastekoguduse kogunemisel hääle üles võtnud mitme häälerühmaga lastekoor, kellele täiskasvanud on kaasa laulnud. Nõnda võib õigusega öelda, et Kambja on Eesti koorilaulu häll.
Koos J. Chr. Quandti ja vennastekoguduse eestvedaja Aleksander Raudjaliga andis Erxleben aastal 1802 välja mahuka vennastekoguduse lauluraamatu, mis sisaldas 456 laulu.

Gustav Emanuel Stockenberg oli Kambja koguduse õpetaja aastail 1808–1845, enne seda oli ta siin Erxlebeni kutsel abiõpetajaks 1803–1806. Rahvas kutsus teda õpetaja Tokeniks. Õpetaja Token oli väga jumalakartlik mees, vali ja nõudlik leeriõpetuse andmisel, aga ka suur lauluarmastaja. Koolilaste katsumisel said need lapsed, kes kenasti laulsid, õpetajalt kingiks raamatu, need aga, kes lugemises laisad, said vitsa.
Kui 1819. aasta talurahvaseadus vabastas talupojad pärisorjusest ja nägi ette kõigile perekonnanimede andmise, siis Kambja kihelkonnas pani enamjaole nime just õpetaja Stockenberg.
Tema ajal peeti Kambjas esimene surnuaiapüha (1830), kirikut remonditi põhjalikult (1834–35), tööd alustas kihelkonnakool (1843).

Pärast Stockenbergi surma tuli Kambjasse kirikuõpetajaks Carl Eduard Hasselblatt (1820–1889). 1846. aastal siin tööd alustades oli ta 26-aastane noor mees, Kambja kogudust teenis Hesselblatt kuni oma surmani 1889. aastal, seega 43 aastat.
Hasselblatt oli pärit suguvõsast, mis andis kümme põlve pastoriametis mehi, Carl Eduard oli ses reas kuues. 16-lapselises peres sirgunud Carl Eduardi esivanemate seas olid Eestimaa piiskop Jhering (1585–1657), kes koostas 1641 ilmunud eestikeelse aabitsa, parandas koolitööd ja kirikukorraldust, ning Anton Thor Helle, kelle tähtsaimaks tööviljaks oli osalemine põhjaeestikeelse Piibli tõlkimisel ja ilmutamisel (1739), mis oli eesti kirjakeele arenguloos üüratu samm edasi. Olgu öeldud seegi, et Hasselblatti esimene naine oli Martin Lutheri sugupuust.
C. E. Hasselblatti elutööks oli Kambja kiriku juurdeehitus. Tema ajal sai kihelkonnakool uue maja, avati raamatukogu, toimus Kambja laulupüha. Õpetaja Hasselblatt oli suurepäraste teoloogiliste teadmistega, laitmatute elukommetega ja tegi oma tööd kõigest hingest.

             Carl_Jacob_Eduard_Hasselblatt_1820-1889_original_EAA_1843_1_219_98_22(1).jpg               Waetud_Waetud_ja_kerge_leitud_olevat-1863_222.jpg
Kambja kirikuõpetaja Carl Eduard Hasselblatt (EAA.1843.1.219.98).
Carl Eduard Hasselblatt. Mene, mene, tekel = Waetud, waetud ja kerge leitud ollewad. Tartu, 1863.


C. E. Hasselblatt võttis vanalt õpetaja Tokenilt üle üsnagi laostunud ja suuresti vennastekoguduse rüppe siirdunud koguduse. Valitses vennastekoguduse õitseaeg – kirik oli pooltühi, palvemajad see-eest rahvast täis. Hasselblatti eesti keel oli alguses õige vilets, siiski tegid tema mõjusad jutlused, manitsused ja hurjutamised tasapisi oma töö, nõnda et kirik jäi jõudsalt kasvavale kogudusele väikeseks ja vajas laiendamist. 1874. aastal valmis uhke ristlööv, kirik sai uue koori ja kantsli, uus orel telliti saksa orelimeistrilt Guido Knaufilt ja uus altarimaal baltisaksa kunstnikult Rudolf von zur Mühlenilt.
Hasselblattile olid pinnuks silmas mitte ainult vennastekogudused, talurahva seas oli levinud ka usuvahetusliikumine – astuti hulgaliselt vene õigeusku. Huvitav on ehk teada, et kui luteri õpetaja leeritas ainult neid, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, siis veneusu preester ei nõudnud üht ega teist.
1869. aastal osales Hasselblatt esimesel üldlaulupeol ja pidas seal kõne eesti rahva kiituseks. C. E. Hasselblatt oli Õpetatud Eesti Seltsi liige. Aastast 1867 sai temast Võru praost.
Carl Eduard Hasselblatt suri aastal 1889 kolmainupüha ööl. Tema põrm sängitati Kambja kalmistule.

Kahekümnendasse sajandisse jõudes näeme Kambjas tegutsemas üht sügavat lugupidamist väärivat kirikumeest.
Harald Tammur (1917–2001) teenis Kambjas aastail 1954–1995. Harald Tammur lõpetas Tartu Ülikooli Saksa okupatsiooni ajal 1943. 1940. aastal valiti ta Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatusse, samal aastal EÜS keelustati, kuid seltsi liikmed jätkasid võõrvõimu vastast tegevust põranda all. Tammur oli nende seas, kes peitsid ära seltsi lipu, esimese sini-must-valge. 1944 arreteeris Gestapo Tammuri ja ta saadeti koonduslaagrisse. Tal õnnestus sealt pääseda ja naasta Tartusse, kus ta 1945. aastal uuesti arreteeriti – nüüd tegi seda juba Nõukogude julgeolek. Harald Tammurile mõisteti 5 aastat vangistust pluss eluaegne asumine Siberis. 1954. aastal sai ta amnestia ja loa Eestisse tagasi pöörduda. Juba samal aastal sai temast Nõo ja Kambja ühendatud koguduse õpetaja. Algusest peale oli Harald Tammuri südameasjaks Kambja kiriku taastamine. Usuvaenulikus nõukogude surutises oli see muidugi teostamatu soov, niigi tegi kohalikele võimukandjatele peavalu õpetaja Tammuri ülemäära hästi toimiv kogudus ja leerilaste suur hulk.
1981. aastal valiti Harald Tammur Tartu praostiks.

Daila Aas, kevad 2021
 

Allikad

Kristjan Luhamets. Carl Eduard Hasselblatt 1820–1889. EELK Tartu Pauluse kogudus, 2020.
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/89463339/hingekarjane-hasselblatt-jattis-liivimaa-kultuurilukku-vageva-jalje
https://www.eestikirik.ee/harald-tammuri-95-sunniaastapaevaks/
https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:100989

{$content.banner1.title}