Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Vapramäelt Voika veskisse ja edasi Nõkku

Lahkume Vapramäelt mööda Suurt Postiteed Tõravere raudteejaama poole. Üle Elva jõe viival sillal seisatame, et heita pilk Tõravere vesiveskile.

Teisele poole alla Elva jõele vaadates avaneb aga mõneti hommikumaine meeleolupilt, kus rahus ja vaikuses seisvad parvlauad ootavad oma valgete sirmkatuste alla uusi kalasõpradest külastajaid. Ja nad ei jää tulemata, soojadel suvistel nädalalõppudel muutub rauge vaikelu söövaks-joovaks-sumisevaks-kilkavaks päriseluks. Kui on tahtmine siin kala süüa, siis on mõistlik enne maad kuulata. Vapramäe forell: tel. +3725362666
Pruugib vaid paar sammu edasi minna ja juba ootab rändajat järgmine söögikoht. 130-aastases renoveeritud kiviaidas asub Vapramäe pubi. Selle juurde kuulub ka stiilne villa ja suvel saab üürida jõeäärset sauna, nii et siin saab korralikult süüa ja pakutakse ka öömaja.
Vapramäe pubi Vana Jäär: tel. +37256452020   vapramäepubi@gmail.com

Kui mõlemad rändurile nii tähtsad kohad on üle vaadatud, viib tee meid edasi. Varsti ületame Nõo oja. Paarikümne minutiga jõuame Vapramäelt Tõravere raudteejaama.

Läheme üle raudtee ja sildi juures Nõo 3,4 km keerame paremale. Kui tee hargneb, suundume vasakule. Uhke mõisa mõõtu maja juures (arvatavasti oligi siin Meeri karjamõis) valime otsetee, mis viib meid Voika vesiveskile.



  

Esimesed teated Voika oja ääres asuvast Voika vesiveskist on 1684. aastast. Veski oli mõisa maal, mölder maksis mõisale renti ja jahvatas vilja. Vastutasuks käis lehm mõisakarjas ning möldril oli lubatud prii turbalõikus.
Nõukogude okupatsiooni ajal kuulus veski Nõo sovhoosile, alates 1988. aastast Nõo kolhoosile.
Praegu kuulub veski taas põlistele omanikele. Voikad on siin möldriametit pidanud põlvest põlve. Veel loetud aastate eest oli huvilistel võimalus jahvatamist pealt vaadata, enam seda kahjuks ei saa, sest veski seisab.
Kui veskitalusse jõuame, toimetab vanaperemees Peeter Voika koos oma kaasaga parasjagu aias. Ajame mõnusat juttu ja lahkudes saame kaasa suure kotitäie maitsvaid õunu. Peeter Voika on neljateistkümnes põlv veskit pidanud Voikade soost. Veski edasine elu on juba järgmiste põlvede kätes.

Veskilt läheme karjamõisa juurde tagasi ja kõige vasakpoolsemat teed mööda Suure-Lombi taluni. Taluperemees, kena inimene, lubab meil elektrikarjusest üle astuda ja minna üle heinamaa edasi – siit, ütleb ta, vanasti ju tee Nõo poole läkski, mingu aga palverändurid julgesti. Suure-Lombi kitsed sätivad ennast meie sabas ritta ja saadavad meid jupi maad.

  

Kruusateele jõudes suundume paremale. Ristteel, kus silt näitab vasakule Nõo 2 km, läheme meie otse.
Suure-Lombi talu jääb poole tunni kaugusele selja taha, kui jõuame Nõo piirini. Kuivati juures ristteel läheme ikka otse edasi. Sammume paneelmajadest mööda, kaskedega ääris-tatud tee (Lao t.) viib Luke tänavale. Asfaldil keerame vasakule.
Voika veskist siiamaani teeb 3,5 km.

Daila Aas, august 2018
 

Allikad

http://voikavesiveski.onepagefree.com/?id=14053&
https://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/nov98/tartu.html

{$content.banner1.title}