Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Vapramäe lood

„Laadida granaadiga,” karjus kapten Karl Parts. „Rong edasi. Peale!”
Soomusrong number 1 trügis põmmutades Vapramäe nurga tagant välja, Valga suunas, kuid jäi seisma õhku lastud Voika oja raudteesilla taga. Algas lahing punahiinlastega. Oli 16. jaanuar 1919, silla õhkinud ja soomusrongi külgedelt haarata püüdnud hiinlased kuulusid Punaarmee miini- ja purustusdivisjoni.
„Tekkis äge mürin. Meie vastase paukude vahel ei olnud hetkelistki vahet,” kirjutab oma mälestusteraamatus „Kas võit või surm” soomusrongide juht Karl Parts, kes nimetab Vabadussõja kokkupõrget Vapramäel esimeseks Eesti-Hiina sõjaks. „Eesti poisid said peagi jagu oma kollasest vastasest. Venelaste ja hiinlaste salgad pagesid kabuhirmus metsi mööda laiali.”
Kahele Hommikumaa pojale lõppes lahing Voika silla juures kurvalt. Õhtuhämaruses matsid lahingukaaslased nad Vapramäe jalamile Elva jõe kaldale. Voika silda parandasid soomusronglased punaste tule all kolm päeva, siis said nad edasi liikuda.


Kui 1960ndatel aastatel rajasid Tartu Ülikooli looduskaitseringi üliõpilased Jaan Eilarti juhtimisel Vapramäele matkaraja, märgistasid hiinlaste kääbast tagasihoidlikud põllukivid. Kui Jaan Pau 1970. aastal Peedu metskonna Vapramäe metsavahina tööle asus, olid langenud hiinlased saanud endale juba korraliku kivi, kus eesti, vene ja hiina keeles seisid sõnad: „Igavene kuulsus vapratele Hiina punaarmeelastele, kes langesid võitluses nõukogude võimu eest.”

Vapramagi-Hiinlaste_haud_06_09_2018_019-222.jpg

Kellegi kiuslik käsi lükkas raske graniittahvli vundamendi pealt viis korda ümber, ükskord oli see isegi asupaigast eemale lohistatud. Jaan Pau kantis kivi vaevaga jälle omale kohale, see oli tema töökohus, aga ka veendumus. „Nad on ikkagi Vabadussõja ohvrid, mis sellest, et valel poolel võidelnud hiinlased.”
Jaan Paule kõneles sellest lahingust ka 106-aastaseks elanud Tõravere koolmeister August Turp. Turpi jutt oli, et „tume rass toodi sõtta eestlaste hirmutamiseks. Hiinlased osutusid aga abituiks, polnud neil hädavarestel ei riietust ega õigeid relvi”.
Praegu haldab hiinlaste hauda ja kümne kilomeetri pikkust Vapramäe matkarada Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus. Kaitse alla võeti Vapramägi 1927. aastal – juba tol ajal oli see populaarne väljasõidukoht. Maastikukaitseala pindalaga 100 hektarit moodustati 1959. aastal.

  




       Puhh!
       Saime viimaks üles Vapramäest.
       Sind polegi nii kerge kukil kanda.
       Nüüd puhkame,
       siis võtad kinni käest
       ja allamäge toetad ise kanda.
       Ma pole vanadusest väeti veel,
       Ja sina noorusest ei nõder enam, –
       ehk suudan seni saata sind su teel,
       kui leiad saatja,
       kes on taadist enam.
       Peagi seegi aeg!
       Nüüdsama oli vast,
       kui kohtasin üht nõtket tütarlast,
       kui taadi saatjaks sai su vanaema …
       · · ·      
       Mis kaunis päev!
       Kui tore astuda
       ja metsa ilust vaikselt juttu vesta,
       ja hiljem Elva jõkke kastuda,
       su mustikased põsed puhtaks pesta.
       Me saatjaks linnulaule viisikaid
       ja oravate kelmi käbiheitu,
       ja siiruviirulisi riisikaid,
       mis sambla sülle pugenud on peitu,
       ja õitest õide põrav mesimumm,
       ja sipelgate talumatu virkus,
       ja üle kõige sirav taevakumm –
       suur kodumaise südasuve kirkus.


Need on katked Paul Rummo poeemist „Jaak ja taat” kogumikust „Katkenud lõng” (Tallinn, 1969). Taadi prototüübiks on autor ise ja Jaak – see on ta lapselaps Jaak Johanson. Rummode pere suvitas Vapramäe naabruses, kirjanike liidu puhkekodus Peedumäel, nagu ka paljud teisedki kirjarahva hulgast – Hando Runnel, Peeter Olesk, Boris Kabur, Astrid Reinla, Kalju Kangur, Kersti Merilaas, kui vaid üksikuid nimesid nimetada.




Vapramäe ja Peedumäe vahel Elva jõe ääres paikneb Kerikmägi (need kolm mäge jooksevad ühel jõeäärsel seljandikul külgipidi kokku), asustusjälgedega esimese kristliku aastatuhande keskelt kuni umbes 1000. aastani. Pärast seda Kerikmägi ehk Peedu linnamägi, õuepindalalt Eesti väiksemaid, oli Harri Moora sõnul „areneva sõjatehnika, kasvanud väehulkade ja sõdade muutunud iseloomu tõttu üleelatud”.
1936. aastal töötasid Kerikmäel arheoloogid eesotsas Harri Mooraga. Nende tähelepanu köitsid Vapramäe pool tee servas asuvad vanad kuused, mille tüvedes paistsid ristid. Sealtsamast kruusavõtu kohast tuli välja paarisaja aasta vanuseid sõrmuseid.
„Paistab, et kohal, kust tee üle seljaku läheb, on vanarahva silmis mingi tähendus olnud,” kirjutab Harri Moora uuringute aruandes, mis on ilmunud Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1939. aastal.
„Et Kerikmäel asus kirik,” on arheoloog Tanel Moora sõnul rahvaluule (kirjeid selle kohta leiab kirjandusmuuseumist mitmeid). Küll aga võis Kerikmäge ja Vapramäge ühendavat seljandikku läbiva tee ääres asuda kabel, samast kulges ka ülepääs Elva jõest.

  

Tanel Moora sõnul leidus Liivi sõja ajal „kabeleid ja pühapilte igal pool” ja neid leidus ka Liivi sõjale järgnenud Poola ajal hästi palju, kinnitab Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk. Selline kabel võis Heiki Valgu sõnul olla „puust ja tilluke”. Näiteks neli korda seitse meetrit. „Pinke seal polnud, kindlasti oli kivist altar, lakooniline. Ehitisel võis olla ka väike torn,” maalib vaimusilma ette pildi kunstiajaloolane Mare Kask. Rootsi aeg tõi Liivimaale kaasa pühakutekultuse väljajuurimise ja kabelite järjekindla hävitamise.
Põnev on see, et kabeli oletatavat asupaika nn Kalevipoja tooli läheduses on ka hiljem pühaks, isegi nõiduslikuks kohaks peetud (jõeäärsel seljandikul ehk Kalevipoja toolil olla vägilane istunud ja jalgu pesnud). Seal on tänapäeval inimesi isegi paari laulatatud.



Kes Tartust Elva poole mööda vana Riia maanteed sõidab, teab, et pärast Nõod ilmub ühel hetkel ees vasakul Vapramäe metsane küür ja jääb saatma (Vapramägi on 77,7 meetrit kõrge). Viis kilomeetrit on hea tema seltsis kulgeda … Inimeste peadest kaugelt kõrgem mets rahustab, kõrge kuusik rahustab – nii sügisel kui talvel …
Vapramäelt ei tohi mets kaduda, usuvad selle kandi elanikud – see kaitseb meid. Kersti Merilaas kirjutab luuletuses „Vapramäe veerul 2”:

       Libedaks lihvitud treppidel
       kavalust, kahekeelsust.
       Olen vana ja väsind.
       Varja mind, Vapramägi!

       Võimukat relvade lõginat
       antennide kaudu küll siiagi
       oru vaikusse kandub. Leivas
       on tunda metalli maiku.

       Aga õunapuu õõtsutab üminal
       uinuvaid pungi ja taadid
       kinni katavad mesipuid. Varja,
       varja meid, Vapramägi!



Juhani Püttsepp
Sügis 2018


 

Allikad

Gea Järvela „Kolmetipuline mägi Elva jõe embuses” – Eesti Loodus, 2016, 1.
Herki Köbas, Juhani Püttsepp „Vaesed taevapojad langesid kuulsusetult Vapramäe all” – Tartu Postimees, 2. veebr. 2000, lk. 2.
Arvo Iital, Urmas Peterson, Jaan Eilart „Vapramäe-Voika-Tõravere looduse õpperada”, raamatus „Looduse õpperajad” Tallinn, 1986

{$content.banner1.title}