Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Teekond

Puhja

Tere tulemast Lõuna-Eestisse!
Kui palverändur jõuab, kas üle jõe ujudes või siis jalgrattal üle silla sõites Emajõe lõunakaldale, on ta saabunud Lõuna-Eestisse, muistsesse Ugandi (Ugala) maakonda.
Põhja-eestlased kipuvad kiitlema, et neil on paremad palgad, rohkem kadakapuid ja Eesti kõige suurem linn Tallinn. Külakoeradki olevat lõuna pool väiksemad. Peavad need koerad aga siis suured olema? Lõuna-eestlasel on omad künkad, orud, metsatukad ja soolapid armsamad kui ükskõik mis muud asjad maailmas.
Hingeline lõunaeestlane peab Emajõge kodupiiriks. Kui ta selle kaugelt reisilt tulles ületab, astub ta võimalusel autost välja ja puudutab ninaotsaga põllulilli maanteeservas.

Mehikoormast pärit võro keele hoidja Urmas Kalla märgib, et Ugandi hõlmas kogu maa-keelse rahva Emajõest lõunas. „Ta mõju küündis veidi põhja poolegi, kui mõelda Tartu asukohale ja lõunaeestikeelsele Jogentagana kihelkonnale (läheb enim kokku hilisema Tartu-Maarja kihelkonnaga). /---/ Nii ugalasi kui sakalasi on arvatud ka Kesk-Aasia hirmuäratavate rändrahvaste nimepärijaiks: Kuhlbars ise pakkus välja, et siin peatusid oma rändamiste ajal „hunnid, unnid ehk ugaunnid” ja nende järgi olevat maa oma nime saanud. Sama lugu on Sakalaga: võib arvata, et talle andsid nime sakid, üks Sise-Aasia sküüdi rahvas.”


PUHJA KUI SAAR SOODE KESKEL
Varasemat kujunemist silmas pidades on Puhja valda nimetatud röövlivallaks. Puhja oli kui saar, mida Rannu poolt eraldas Sangla soo ja Tartu poolt Kavilda ürgorg ning Elva jõgi oma soiste kallastega. Röövlite käest oli sealkandis raske põgeneda.
Need inimesed, kes elasid sada aastat tagasi Emajõe kallastel, praegusel Alam-Pedja looduskaitsealal, kutsusid Puhjat Maisemaaks või Kõrgemaaks. Võrreldes Madalmaaga, Emajõe-äärsete soode ja luhtadega, mis mõnel kevadel nädalateks suurvee alla jäid, oli Puhja ümbrus ikkagi kõrgem koht ja sealsed talupidajad paremal järjel. Ometi leidus rahvast, kes oli valmis ka luhta elama asuma. Kõigile suurtest taluperedest pärit ja oma kodust unistavatele lastele ei jätkunud Kõrgemaa peredes ruumi. Keegi aga ei soovinud teise sulane, vaid ikka iseenda peremees olla.
20. sajandi alguses käis juba Emajõe-äärsete soode kuivendamine. Parema elu ja töö otsinguil mandrile jõudnud saarlased ja muhulased olid toona need esimesed maaparandajad-kraavihallid. Esmaspäeva hommikul läks muhu mees moonakotiga metsa ja laupäeval pärastlõunal, kui Puhja kiriku kell kümne kilomeetri kauguselt töönädala lõppu kuulutas, tuli metsast välja. Nii valmis näiteks Laeva raba suur Karussaare kraav.

Majapidamiste ebavõrdsus sünnitas paraku kadedust ja kuritöid. Aastatel 1884–1889 oli Puhjas 17 süütamist ja 5 mõrva, mille juuri mitte ainult ebavõrdsusest, vaid ka kõrtsilaua tagant tuli otsida. Köster-kooliõpetaja Peenra algatusel suletigi siis Puhja kõrtsid.
Ernst Saare käsikirjaliste mälestuste järgi kirjutas rahvas vastavale palvekirjale alla ja „Wene ministeerium kinnitas palve, nii et summa kuus kõrtsi pandi kinni Puhja piiris”. Sarnast sündis ka naabruses, kus Kolga-Jaani kihelkonnas eesti suurkuju pastor Villem Reimani eestvõttel suleti 1898 kõik kõrtsid.
21. sajandi teise kümnendi keskpaigaks pole Puhjas enam kõrtsidega probleeme. Töötab Piilu baar ja see on enam tuntud päevase söögikohana.
Sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud pingeid on kandunud ka tänapäeva. Küüditamised viisid Puhjast kogu koorekihi. Seetõttu tuli nõukogude võimu aastail juhtivaid tegelasi, aga ka lihtsamat tööjõudu ühismajanditesse ja turbatööstusesse mujalt.


PUHJA KIRIK
Kui Eesti kirikuid püüda jagada valguse ja varjude tasakaalu järgi pühakojas ja pühakoja ümber kergeteks ja heledateks ning rasketeks ja tumedateks, siis Puhja Püha Dionysiuse kirik kuulub viimaste hulka. Nagu kuulub Puhja naaber Rannu Püha Martini kirik kergete ja heledate hulka.
Puhja kolmelööviline kodakirik valmis aastatel 1494–1499, kuid ajalooürikutes on kirikut mainitud juba 1397. aastal. Pühakoda on kolme vanima hulgas Lõuna-Eestis. Teist kahte ei pea kaugelt otsima, need on Rannu ja Nõo kirikud.

Varjulises kirikuaias, kus rändaja saab jalgu puhata, seisab mälestuskivi Puhjaga seotud kirikumeestele, köster Käsu-Hansule ja pastor Adrian Virginiusele (Virginius nooremale, kelle vanaisa Adrian Virginius vanem oli esimene teadaolev luterlik vaimulik Nõos, Tartu Ülikooli usuteaduskonna adjunkt ning 17. sajandi Tartu juhuluuletuste meister).
„Oh ma vaene Tarto liin! Mes sündi nüüd siin minoga, perätu ma ole siin…” kirjutas teadaolevalt esimene eesti soost luuletaja Puhja köster Käsu-Hans oma nutulaulus Põhjasõja aastatel venelaste poolt hävitatud Tartust ja ülikoolist. Tekst igatseb taga linnast põgenenud professoreid ning tudengeid, samas väljendab ka patukahetsusmeeleolusid. Käsu-Hans peab Tartu hävingut osaliselt Jumala karistuseks linlaste kõrkuse eest. Tartumurdelise nutulaulu kirjutas Käsu-Hans arvatavalt 1708. aastal Puhjas.

Adrian Virginius oli Puhja kirikuõpetajaks aastatel 1686–1694. Tema rajas eestikeelse kooli Puhjas, sest 1686. aastal tuli Virginiuse palvel sinna lastele lugemist õpetama üks Forseliuse seminari kasvandik. Adrian Virginius kõneles peale koduse saksa keele veel suurepäraselt lõunaeesti murret ja ka põhjaeesti murret.
1686. aastal ilmus eesti kultuuriloos tähtis lõunaeestikeelne „Wastne Testament”, mille tõlkisid Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat. Nad tõlkisid ka „Tarto-Ma Kele Kässi Ramatu”. Virginiuste ettevõtmisel hakati Riias välja andma põhjaeestikeelset kirjavara.
Vene võimud hukkasid Adrian Virginiuse avalikult 1706. aasta juunikuus Tartus Raekoja platsi ääres. Süüdistuseks oli spioneerimine Rootsi kasuks – Virginius oli saanud mõned kirjad veel rootslaste valduses olevast Tallinnast, aga ei teatanud sellest võimudele. Kirjavahetus vaenlase valduses olevate aladega oli surma ähvardusel keelatud. Ajaloolane Lauri Vahtre nimetab Adrian Virginiust Põhjasõja märtriks.

   DSC00173_Puhja_k.JPG

1990. aastast teenib Puhjas kirikuõpetajana Tiit Kuusemaa. Tema abikaasa Miina-Liisa Kuusemaa saadab teenistusi Euroopa mastaapides haruldasel Tartu meistri Friedrich Wilhelm Müllverstädti poolt 1882. aastal valmistatud orelil.
Teetähisteks koguduse elus 21. sajandil on kirikule uue kivipõranda ehitus (2005) ja Müllverstädti oreli remont Hooandja portaali abiga (2014).

Kiriku ees seltsimaja pargis asub 1925. aastal püstitatud Vabadussõja mälestussammas, mille autoriks on skulptor Anton Starkopf. Sammas kaevati maa sisse 1950. a. ja taastati 1988.

Juhani Püttsepp, 2015.


PUHJA KIRIKU NIMEPÜHAKUST
Püha Dionysius oli kristlik pühak, Pariisi esimene piiskop, märter, Prantsusmaa kaitsepühak. Dionysiust kujutatakse mahalöödud pea kätel. Dionysiuse mälestuspäev oli algselt 9. oktoober, nüüd 21. aprill. Püha Dionysiuse poole on pöördutud ka peavalude, tüli ja raevu puhul.
Itaallane Dionysius saadeti 3. saj. keskel misjonärina Roomast Galliasse. Ta asutas Pariisis kristliku keskuse. Keiser Valerianusele oli keskuse edukus vastumeelne ning ta lasi Dionysiusel ja tema kahel kaaslasel märtrite mäel – Montmartre’il – pead maha raiuda ning kehad Seine’i visata. Kristlased tõid märtrite kehad välja ja matsid maha. Haua kohale püstitati 7. sajandil Saint Denis’ basiilika, millest kujunes hiljem Prantsusmaa kuningate matusepaik.
Pühale Dionysiusele on pühitsetud maailmas palju kirikuid. Puhjas asub ainuke Pühale Dionysiusele pühendatud kirik Eestis.

Aastal 1344 tegi Birgitta Birgersdotter, hilisem Püha Birgitta, kes oli oma abikaasa ja saatjaskonnaga tagasiteel palverännakult Santiago del Compostelassse, peatuse Arrasi linnas Prantsusmaal. Aga siin haigestus Birgitta mees Ulf. Oma ahastuses kuulis Birgitta äkki püha Dionysiust endaga kõnelemas: Olen tulnud siia Roomast, et Jumala sõna kuulutada. Kuna sa [Birgitta] mind härdalt armastad, ütlen sulle, et su mees ei sure sellesse haigusesse ja Jumal on andnud sind minu hoole alla... (Püha Birgitta Ilmutuste VI raamat, 88. peatükk.)




Kui veskiehitaja Jaan Koni poeg oli saanud peremeheks, tellis ta foto oma 20-aastasest tuulikust. 1913.

Puhja aleviku idaservas väikeste eramajade vahel keset juurviljaaeda seisab Koni tuulik. Selle puidust hollandi tüüpi tuuleveski ehitas 1893. aastal Jaan Koni, ehitusmeistriks oli Peter Morgen. Tuuliku laastukattega kere toetub madalale maakivist vundamendile. Pea on paadikujuline, tiivad kahjuks hävinud. Veel 1980. aastate lõpul jahvatati veskis loomajahu. Siiani on omal kohal üks kahest tuuleveski-aegsetest veskikivipaaridest, tuuliku peavõll, värkel ja ülemine hammasratas koos piduriga. Ka sõelapüülimasin on alles.

Ööbimisvõimalus Puhja kiriku pastoraadis
Kontakt: koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa,
tel. 745 1561, 5648 9821, 5556 3876; tiit.kuusemaa@eelk.ee
Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!
 

Allikad

https://arvamus.postimees.ee/1557751/adrian-virginius-pohjasoja-marter
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7250
https://e-kirik.eelk.ee/2021/koguduse-lugu-puhja-kogudus/
https://puhja.eelk.ee/ajalugu/
https://puhja.eelk.ee/palverand/

{$content.banner1.title}