Laashoone

Sammume nüüd tuldud jupikese teed tagasi, möödume Roosi tänava otsast ja hoiame paremale. Kruusateele jõudes tuleb keerata vasakule. Kohe varsti on tee ääres Soondla talu silt, meie läheme muudkui edasi, kuni paistab Mändide bussipeatus ja silt: „Alam-Pedja looduskaitseala. Kalevipoja kivi”. Enne silti keerame vasakule. Käidud on umbes 2 km. Edasi viib tee läbi kellegi elamise (talu nime polnud näha), paremal palistavad teed noored männid, vasakul ongi Kalevipoja tooliks ristitud rändrahn, mis on hea koht keha kinnitamiseks.

Ja jõuamegi Laashoone teele, kus võtame suuna mööda alleed vasakule. Kõigile, kes selle tee jalge alla võtavad, olgu meeleolu loojaks ja saatjaks Viive Luige mälestuskilluke.

Klaasist tee

Kunagi oli Eestis, Meleski klaasivabriku lähedal üks klaasiga sillutatud tee. Nüüd on see tee kadunud padrikusse ja võssa ja vaevalt et keegi enam ta täpset asukohtagi teab. Sinna tuli keerata Vaibla–Meleski teelt ja kusagil ta viis läbi metsade Laashoone teele välja. Vähesed teadsid seda teed.
See seal oli iseäralik maailm, kadunud ja unustatud maailm. Suurte metsade ja inimtühjade Pedja jõe luhtade maailm. Peaaegu nagu haldjariik.
Sattusin sinna haldjariiki kord viiekümnendate keskel, kui olin üheksa aastane. Mu isa tundis Laashoone metsavahti. Ühel suvel sõitsime isa ja emaga paariks päevaks Laashoone metsadesse rabamurakaid korjama ja ööbisime metsavahi uue maja ärklitoas.
Maja oli värskelt valmis saanud, ärklitoa alles värvimata seinad ajasid vaiku välja ja lõhnasid. Toa aken oli sinnapoole, kuhu päike loojus, lageda luha poole, ja poole ööni paistis tuppa ehavalgus.
Klaasiga sillutatud tee ei olnud metsavahimajast kuigi kaugel. Me olime seda mööda Laashoonele sõitnud ja seda mööda sõitsime sealt ka jälle tagasi. Oli kitsas tee, omal ajal vankrite jaoks tehtud ja auto pääses seda mööda edasi aeglaselt, oksad kahelt poolt üle kere libisemas.
Osa klaasikamakaid oli juba maa sisse vajunud ja rohukamara alla jäänud, kuid tee peale oli toodud ka uuemat klaasi. Klaasikamakad olid siledad nagu munakivid. Kunagi oli see olnud roheline ja pruun pudeliklaas. Suvise päikese käes tee sätendas ja sillerdas. Selle kohal lendasid suured sametised liblikad ja kumalased. Kuskilt kaugemalt tõi tuul pärnaõite lõhna.
Kindlasti oli nendes metsades olnud ka punkreid ja peetud haaranguid. Kusagil võis olla haudu. Kusagil võis isegi veel olla punkreid. Igatahes valitses seal iseäralik pinev vaikus.
Sätendav ja sillerdav tee viis Pedja jõe äärde. Jõe peal oli sild, mida kutsuti nahksillaks. See sild hõljus veepinnal ja veepind oli sile ning must. Jões voolas turbarabade vesi, must kui öö.
Pedja jõest üle sõites oli, nagu sõidaks üle ööst enesest.
Teisel pool jõge kohisesid pargipuud, võimsad pärnad ja vahtrad. Nende pärnade lõhna kandis tuul isegi klaasist teele.
Puude all seisis hoone, mida kutsuti jahilossiks. Isegi koeratallid olid veel alles. Kõik uksed olid lahti ja kääksusid hingedel. Ühe tühja saali põrandal vedeles vana vineerist kübara-kartong.
Jahilossis sees käisin ma ühe Laashoone lapsega, kelle nimi oli Inge. Ingel oli seljas valge kleit, tal olid suured ja mustad silmad. Kus ta elas ja kust ta ilmus, on mulle tänini segane. Igatahes istusime me temaga ühel õhtul nahksillal keset musta siledat jõge ja meie all voolas vaikne öö. Suured kalad lõid valjusti sulpsu, ja kaugel luhal põlesid isesüttinud heinakuhjad.
Klaastee roheline ja pruun klaas oli hämaras must nagu jõevesi. Ja läikis samamoodi. Nüüd olen püüdnud veel elavate inimeste käest välja uurida, kas nad mäletavad seda klaasteed ja jahilossi, sest jahilossist pole alles isegi mitte vundamenti. Keegi ei mäleta, mis seal oli.
Võimalik, et õhtuhämaruses läigib padrikus mõni mulla seest üles kerkinud klaasikamakas. Kõik võib olla. Aga kunagi oli seal kiiskav ja sätendav tee, mis öösel muutus mustaks ja mis on lepajuurte ja mulla all praegugi alles. Võib olla ilmub ta sealt ükskord jälle välja – ja kuhu ta siis viib, seda me täna ei tea.

Viivi Luik
 

Kui läinud suvel klaasist teel kõndisime, ei näidanud ta meile värvilist klaasivilksatustki. Seekord mitte. Aga värve oli ometi – kõikjal ümberringi hõljusid värviliste liblikate pilved.

Poole tee peal on paremat kätt Mehusaare talu. Kui Laashoone teel on käidud umbes 1,5 km, jõuame teeristil toredate postkastideni. Sealt edasi vasakule – sillale. Just siin sillal alla Põltsamaa jõele vaadates õnnestus meil silmata mööda vilksatamas põhjamaade kalliskivi – jäälindu.

  

Kohe teispool jõge on Metsavahi talu. Olemegi kohal. Talu vanaperenaine Leida Põldaas näitas lahkesti kätte vana klaasikoja aseme, koha, kus rohkem kui kahe ja poole sajandi eest alustas tööd Woldemar Johann von Lauw klaasiahi. Klaas on andnud sellele paigale ka nime (klaashoone – Laashoone). Läheduses, Potaste metsavahipere juures, on klaasikojaga üheaegselt töötanud potaseahi, mille toodang läks klaasikojale, aga Riia ja Peterburi kaudu ka välismaale.
Lauw klaasiahi tegutses siin aastatel 1764–1775 ning klaasimeistrid olid peamiselt Mecklenburgist.

  

Laashoone toodangu moodustasid eritüübilised pudelid. Peaaegu kordumatu suurusega väiksed pudelid. Valmistatud õhukesi mullikesi sisaldavast helerohelisest klaasist. Valmistati teisigi majapidamsinõusid – piimakausse, rohupudelid ning nõudlikuma kujundusega klaasesemeid. Kaevamismaterjali seas on naiste kaelaehete fragmente. Leiti ka nõude seinakatkeid, kuhu olid pressitud bareljeefse taimornamendi jälgi. Piiratud ulatuses aknaklaasi kõrval on Laashoones valmistatud ka tõllaklaase, mis olid 5 mm paksud, värvusetud või heleroosad. („Arheoloog Maks Roosma”, autor Krista Sarv.)
1965. aastal klaasikunstniku ja -ajaloolase Maks Roosma juhitud arheoloogilised kaevamised täpsustasid tootmise asupaika, mille kese paiknes tänaseni säilinud kunagise jahimaja vundamendi ja sokli juures.
1997. aastast on Laashoone kultuurimälestiste nimekirjas. Uus Laashoone sild valmis 2005.

Kui oleme üle jõe tagasi tulnud ja jälle postkastideni jõudnud, läheme vasakule Turvakuuri taluni. Sealt viib metsarada Meleski poole. Võib ju minna ka tagasi maanteele, aga mis on tolmune maantee kutsuva metsaraja kõrval, kus pealegi võib kohata karusid. Just seda kuulsime Turvakuuri perenaiselt, kui temaga hüvasti jätsime. Nii et nüüd, kallis palverändur, on üks väike palve enne metsa vahele pööramist küll omal kohal.

       Sind Jumal hoidku igal järsakul.
       Sul Jumal andku ligipääsu igal rajal.
       Sul Jumal muutku ohutuks kõik teed.
       Ja võtku sind Ta oma embusse,
       Sind võtku oma käte vahele.

Vaim valmis, võib edasi astuda. Ja isuäratavalt lõhnavad võileivad oleks targem enne ise ära süüa.

Sumisev, lõhnav ja praksuv mets meile sedapuhku karu ei näidanud. Loomade jälgi oli teel küll palju (ka karu omasid). Umbes 1,5 km pärast tuleb teerist. Sealt paremale, veel kilomeetri jagu astumist – ja ongi maantee (paremat kätt jääb talu). Edasi pole muud, kui pöörame mööda asfalti vasakule ja varsti paistavadki Meleski küla esimesed majad ja kõrge Meleski klaasivabriku korsten.

Daila Aas, september 2014
 

Allikad

https://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8423
https://laashoone.page.tl/Klaasikoja-hoonestusest-ja-sisustusest.htm
https://sakala.postimees.ee/2157045/alam-pedja-lood-pajatavad-elust-jogede-aares
https://sakala.postimees.ee/59234/laashoone-on-hadas-suurvee-kehvade-teede-ja-raiemeestega
https://sakala.postimees.ee/2165851/laashoone-sild-toob-kulasse-uue-hingamise