Põltsamaa Niguliste kirik

Põltsamaa kirik on kummaline: ta koosneb ühest risttahukast ja silindrist. Põhjus on lihtne: algselt polnudki siin pühakoda, vaid hoopis ordulinnuse väravaehitis ja suurtükitorn. Kirik aga paiknes keskajal hoopis teisel pool jõge.

Keskaegsest kirikust ei tea me samahästi kui midagi. Küll on kirikuasemelt leitud üks raidkivi, mida võib näha Põltsamaa muuseumis. Paekivist konsoolil on kujutatud kahte teineteise vastu liibunud pead. Enamasti on väidetud, et siin on Aadam ja Eeva. Kõlab kenasti ... ainult kas keegi teab mõnda keskaegset kuju või pilti, kus Aadam ja Eeva on omavahel veidikenegi intiimsemalt suhtlemas? Võti Põltsamaa paari mõistmiseks leidub Türi kirikus. Sealgi näeme ühel konsoolil kahte pead, kel põsed vastastikku, teisel konsoolil kannab aga mees lehtrikujulist mütsi. Sellise peakattega kujutatakse keskaegses kunstis juudisoost tegelasi. Nüüd peaks olema kõik selge: siin näeme Juuda suudlust, mida jälgib üks Jeesuse kinnivõtja.

 

Keskaegne kirik hävis 17. sajandi alguse sõdades. Uued ajad saabusid Põltsamaale 1630. aastail, mil Herman Wrangel rekonstrueeris linnuse moodsaks lossiks ja kasutas keskaegsete kaitserajatiste müüre uue kiriku ehitamiseks. Järgnesid häving Põhjasõjas ning taastamistööd. Barokne tornikiiver valmis 1751. Taas hävis kirik täielikult 1941. aasta sõjasuvel. Kirik taastati pastor Herbert Kuurme eestvõtmisel aastail 1947–1952.
Põltsamaa ja Lüganuse olid esimesed pärast sõda taastatud kirikud Eestis. Tornikiivri jaoks küll toona jõudu ei jätkunud ning see valmis alles 1969.

 

 

Suurem osa sisustusest (kantsel, altar, pingid, lühtrid jne.) pärineb nõukogude võimu poolt 1948. aastal suletud Tartu Ülikooli kirikust. Omapärane on Matthias Holsti kavandatud altarisein (1868), kus on pöördraamis kaks maali: Woldemar Friedrich Krügeri „Naised haua juures” ning Julie Hagen-Schwarzi „Kristus ristil”.

Kaur Alttoa, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.

PÕLTSAMAA KIRIKUÕPETAJATEST
Esimene kirjalik teade ristiusu preestri olemasolust Põltsamaal pärineb 1234. aastast, kui Mõhus olla teeninud plebaan (katoliku kirikus kogudusepreestri kohusetäitja) Eggehard.
Tänapäeval on rahva mälus eelkõige Eesti- ja Liivimaa kodu-uurimise ning ajakirjanduse alustaja August Wilhelm Hupel, vaimulik helilooja Emil Heinrich August Hörschelmann, visa ja kindlameelne luteriusu eest võitleja Carl Peter Ludwig Maurach ning kirikuhoone taasülesehitaja Herbert Kuurme.

August Wilhelm Hupel teenis Põltsamaal aastail 1764–1805. Vaatamata perekondlikule traagikale esindas Hupel valgustusajale iseloomulikku optimistlikku eluhoiakut, progressiusku ning veendumust, et ühiskonda on võimalik mõistuse ja teadmiste abil ümber korraldada. Küllap oli ta mõistev ja abistav hingekarjane nii eesti kui saksa kogudusele. Baltimaades oli Hupel valgustusaja keskne tegelane, kes vahendas saksa valgustuse olulisemaid suundumusi. Just Hupeli tõttu kujunes Põltsamaa 18. sajandi teisel poolel üheks olulisemaks vaimuelu keskuseks Liivimaal, tema koordineeris Liivimaa uurimist. Eks ole teda ju Põltsamaa kiriku seinal oleval mälestustahvlil nimetatud Eestimaa uurimise rajajaks ehk lahtiseletatult Eesti esimeseks kodu-uurijaks.
Oma kirjasaatjate kogutud teabest koostas ta artikleid Saksamaal avaldamiseks ning andis ka ise välja ajakirju. Raamatukogudest võib leida toeka sületäie Hupeli teoseid: köidetud ajakirju „Topographische Nachrichten”, „Nordische Miscellaneen”, „Neue Nordische Miscellaneen” (Topograafilised teated, Lisandused Põhjamaadelt, Uued lisandused Põhjamaadelt), raamatuid erinevatel filosoofilistel teemadel, sh ka eesti keele kohta.

                           
                  August Wilhelm Hupel.                       Emil Heinrich August Hörschelmann.

Emil Heinrich August Hörschelmann teenis Põltsamaal aastail 1838–1853. Tema ametijärglane Carl Maurach kirjutab Hörschelmanni kohta: „/.../ on üks kunstnikunatuur talaaris, eriti muusikaalal, originaalne, eestlaste poolt armastatud helilooja, sügavatundeline luuletaja, suurepärane jutlustaja, oivaline koolimees, kes kihelkonna rahvakooli taseme mitu astet ülespoole tõstnud, päriselus süütu kui laps, /.../ rõõmus ja vaba jumalalaps.”
Karl August Hermann kirjutab „Laulu ja Mängu Lehes” 1895. aastal järgmist: „Põltsamaa kihelkond ja alevik on Eesti laulu edendamises esimeste kohtade sekka lugeda, /.../ See koor õppis M. Wilbergi juhatusel esimeseks suureks lauluks ühe kaheksa häälega „Hosianna” laulu ära, /…/ Koor laulis selle laulu õpetaja Hörschelmannile ette, kes esiti otse keeletu ja juhm laulu ilu üle oli.” Toibunud keeletusest ja juhmusest, asus pastor komponeerima mitmehäälseid eestikeelseid koorilaule. 1847. aastal ilmus trükist kogumik „Mõned armsad laulud vaga südame rõõmustamiseks ühe ehk kolme heälega laulda”.

Carl Peter Ludwig Maurach teenis Põltsamaal aastail 1853–1891. Tema elukäigust saab lugeda raamatust „Leben und Streben, Kämpfen und Leiden eines Livländisches Pastoren” (Ühe Liivimaa kirikuõpetaja elu ja püüdlused, võitlused ja kannatused). Põltsamaa kirikumõisa pargis asub mälestuskivi, millel kiri „Fuimus Troes” (Olime troojalased). Pärimuse järgi on see kivi Maurachi aegadest. Raamatu pealkiri ja lause kivil väljendavad sama meeleolu – kogu elu on püüeldud ja võideldud oma kogukonna (koguduse) hüvanguks, kuid siis hävitab võimsam jõud saavutatu. Maurach tegutses – asutas koole, korraldas ehitustöid ja remonte. Tema ajast pärinevad köstrimaja, kihelkonnakool, saksa elementaarkool (saksa klubi), kabel ja kalmistuväravad, tegelikult ka kuulus Aleksandrikooli hoone Kaarlimõisas. Kiriku lasi ta renoveerida.
Karl August Hermann hõiskab oma päevikus 1870. aasta kevadel Maurachile kiitust: „17. mail oli lastepüha, mis meie õpetaja, üks kaunis inimene, on seadnud, et ka väikesed lapsed võiksid rõõmustada. Jah, see on ka tõesti üks seisuste mahakiskuja, sest siin ei peetud kellestki rohkem lugu, oli ta mõisnik või talupoeg, kõik mängisid ja sõid üheskoos.” Maurach korraldas ka vaestehoolekannet uuel moel: ei lubanud kerjata kiriku uksel, vaid pani maksma korra, mil kombel rikkamatelt annetusi koguda ja saadut õiglaselt abivajajaile jagada. Korraldati ka kontserte-tuluõhtuid, loteriid. Millest Maurach oma mälestusteraamatus ei kirjuta, ei vihja sõnagagi sellest, et ta julges õigeusust luterlusse tagasi pöördujaile jumalateenistusi läbi viia ja sai selle tegevuse eest ka karistada – oli 12 kuuks ametist kõrvaldatud (suspendeeritud). Fuimus Troes – me olime troojalased, kuid kaotasime oma kodu, oma elutöö. Nii oli ka Maurach sunnitud leppima, et tema väärtused ei maksa enam. Tema eluaegsed püüdlused tallatakse põrmu. Tuleb leppida õigeusu pealetungiga, vene keelega koolides, saksa koolide kadumisega.

                         
Carl Maurachi kirjutatud raamat oma elust –                        Herbert Kuurme.
„Ühe Liivimaa kirikuõpetaja elu ja püüdlused,
võitlused ja kannatused”, Leipzig 1900.

Herbert Kuurme teenis Põltsamaal alates 1939. aastast peaaegu oma elu lõpuni 2005. aastal. Noor kirikuõpetaja pidi oma 30. sünnipäeva aegu nägema kiriku ja suure osa Põltsamaa põlemist – 14. juulil 1941, kui venelased olid taandumas ja sakslased tungisid peale. Herbert Kuurme osav suhtlemiskunst, järjekindlus ja armastus ning koguduse ennastsalgavad annetused koos talgutööga tegid võimalikuks kiriku kiire taastamise – mõelda, Stalini ajal. See on esimene taastatud kirik okupeeritud Eestis. 1952. aastal sai juba pühakojas teenistusi pidada, tornikiivri paigaldamisega läks 1969. aastani. Sisustus toodi Tartu Ülikooli endisest kirikust, nii päästeti 19. sajandi teisest poolest pärinev altar, kantsel, lühtrid ja pingid hävingust. Herbert Kuurme on kiriku taastamist üksikasjaliselt kirjeldanud raamatus „Pildikesi Põltsamaa ajaloost”. Tema ajal oli kogudus liikmete arvu poolest Eestis suuruselt kolmas.
„Selle kiriku taastamine tähendas inimestele ühe isemoodi vaimse vabadussamba püstitamist kõigi Vene võimu poolt hävitatud vabadussammaste asemele,” kirjutab Viivi Luik, „Põltsamaal oi Herbet Kuurme see inimene, kelle olemasolu andis teistele julgust ja jõudu vastu pidada ning üheskoos võimatu võimalikuks teha.”

Rutt Tänav, 2025

PÕLTSAMAA KIRIK KUI VABADUSSAMMAS
Vähesed Eestis teavad Põltsamaa kiriku lugu. Kuid see lugu on üks nendest, mis inimesele rasketel hetkedel tuge, jõudu ja lootust annavad ja mida igaüks meist peaks meeles pidama kui tunnistust oma rahva vaimujõust.
Kuivad faktid on järgmised:
Teise maailmasõja ajal muutus Põltsamaa kirik rusuhunnikuks.
Hoolimata okupatsioonist, hoolimata vaesusest, hoolimata kristlaste tagakiusamisest alustas Põltsamaa Niguliste kiriku kogudus oma pastori Herbert Kuurme eestvedamisel 1947. aastal kiriku taastamist.
Kirikut taastati annetuste varal.
Taastamine võttis aega kaksteist aastat. Need olid Eesti uuema ajaloo raskeimad aastad. Nende aastate hulka jääb ka märtsiküüditamise aasta 1949.
Kiriku taastamise mõtegi pidi sellel ajal tunduma kui mitte just hullumeelne, siis vähemalt täiesti võimatu.
Ei olnud toitu, kütet, jalatseid ega riideid. Ristiinimesi jälitati, võeti kinni, paljud kadusid NKVD keldritesse.
Ehitusmaterjali oli võimatu saada. Polnud naelugi, muust rääkimata. Vanu roostetanud naelu kisti tangidega plankudest välja, taoti sirgeks ja võeti jälle kasutusele.
Kuid need olud mitte ainult ei muserdanud inimesi, vaid õhutasid ka vaimset vastupanu.
Põltsamaa taastatud kirik on üks iseäralik vabadussammas, mis on pühendatud inimese vaimu jõule. Pühendatud võimatu võimalikkusele.

Viivi Luik, 2021

     
Herbert Kuurme Põltsamaa lossi torni otsas 6. juunil 1937. aastal. Erakogu.
Põltsamaa kiriku ehitus. Erakogu.

Herbert Kuurme: „Ka tipuvarras on valmis ja me kanname ta välja. Viktor Jürisson koos poja Endeliga meisterdasid selle „Koondis Eesti Põllumajandus Tehnika” Põltsamaa osakonna töökojas.”  Erakogu.

 

Ööbimisvõimalus Põltsamaa Niguliste koguduse töökeskuse majas
Kontakt: tel. 522 3368, poltsamaa@eelk.ee   http://www.poltsamaakogudus.ee/
Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!
 

Allikad

https://arhiiv.err.ee/vaata/kuningalinna-karjane-praost-herbert-kuurme/latest
https://arhiiv.err.ee/vaata/kirikuelu-herbert-kuurme-100
https://www.vooremaa.ee/poltsamaa-lossi-viimased-paevad/