Põltsamaa

KUIDAS JA MIKS JUST PÕLTSAMAAL?
Põltsamaa kihelkonna lugu on värvikas ja põnev, mitmekihiline, oma suurte tõusude ja mõõnadega. Selles loos on kohti ja inimesi, üritusi ja ettevõtmisi, mis lubavad imestada inimeste tarkuse ja ettevõtlikkuse, aga ka rumaluse ja väikluse üle. Õnneks on esimesed ülekaalus ja nii võime rahuliku südamega imetleda Põltsamaa kihelkonna looduse ilu ning otsida ajajälgi, mis seovad tänast päeva kord olnuga.

Oma jälgi on Põltsamaale jätnud nii baltisakslastest mõisahärrad kui ka sepa ja talusulase pojad ja tütred, nii valgustussajandi ideed kui ka eestlaste rahvuslik liikumine. Siin olid ju kord isegi oma portselani- ja peeglivabrik, puudritehas ja esimene apteek, kust sai õpetust ja abi maarahvaski. Kuid siin sündis ka eestikeelne ajakirjandus ja vaid sadakond aastat hiljem sündis Põltsamaal mees, kes andis eestlastele esimese päevalehe. Lisaks valisid Viljandimaa mehed just Põltsamaa selleks kohaks, kus mõeldi juba 19. sajandi lõpul kõrgemale eestikeelsele haridusele.

Põltsamaa kihelkond on Eestimaa süda mitte ainult oma geograafilise asukoha tõttu, vaid eelkõige siin sündinud ideede ja ettevõtmistega, mis kõik on olnud sammud rahva enesetunnetuse ja -teostuse poole. Ja kuigi linna õigused anti Põltsamaale alles II maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal, oli Põltsamaa juba palju varem, aastatel 1570–1578, olnud koguni Liivimaa kuningriigi pealinn, kus resideerus hertsog Magnus. 13. sajandil ehitatud ordulinnus (Schloss Oberpahlen), kus Magnuski elas, renoveeriti 18. sajandil uhkeks rokokoopaleeks. Linnuse lähedal paiknev küngas ja karjamõis said Magnuse sõjalaagri asupaigana nimeks Kuningamägi (Königsberg).

Põltsamaa hiilgeaeg oli 18. sajandil, mil kaks mõisahärrat, erumajor Woldemar Johann von Lauw, Vana-Põltsamaa lossihärra, ning üle jõe asunud Uue-Põltsamaa mõisahärra Jakob Heinrich von Lilienfeldi omavaheline võistlus oma mõisate ja parkide väljaehitamisel ja kujundamisel ning teatrietenduste, kontsertite, seltskondlike algatuste korraldamisel pani tormiliselt käima elu kogu ümbruskonnas. Majandusliku tõusu eestvedaja Woldemar Johann von Lauw (1712–1786) rajas Põltsamaale ka väikese haigemaja ja maarohtude apteegi, kust võisid arstiabi saada isegi talupojad ning mille juures toimusid ka tasuta arstiabikursused.

Haigemaja ja apteegi juhatajaks kutsus Lauw  Riiast arstiteaduste doktori Peter Ernst Wilde (1732–1785). P. E. Wilde oli pärit Pommerist, õppinud Saksamaal, tegutsenud tohtrihärrana ning jõudnud 1765. aastal Riiga. Arstitöö kõrval oli ta alustanud mitmekülgset rahvavalgustuslikku tegevust. Riias oli ta käima pannud saksakeelse meditsiiniajakirja „Maa-arst” ning suured plaanid hariva trükisõna väljaandmiseks tõi ta kaasa ka Põltsamaale. Lossihärra Lauw toetas Wilde soove ja Põltsamaa trükikoda seati sisse: trükiseade hangiti Kopenhaagenist, palgati trükkal ning 1766. aasta oktoobris hakkas trükikoda tööle, olles esimeseks eratrükikojaks terves Vene impeeriumis.

  

1766. aasta novembris ilmus selle Põltsamaa Kuningamäe karjamõisa piimakotta paigutatud nigela trükipressi alt ilmavalgele esimene eestikeelne ajakirjanduslik väljaanne. Oma väljanägemiselt rohkem väikest raamatut meenutav trükitoode ehk „tük”, nagu seda nimetas kokkuseadja ja trükkitoimetaja, kandis pikka tiitlit „Lühhike öppetus...”, mis täitis terve esimese lehekülje. Väljaannet ilmus vähemalt 41 „tükki” ja iga üksiknumber koosnes neljast leheküljest. Ilmumise regulaarsus (ilmumist kord nädalas on nimetatud esimeses numbris ja korratud teisteski) ja selle suunitletus kõigile, kes eesti keeles oskasid ja tahtsid lugeda, annavad „Lühhikesele öppetusele...” eestikeelses ajakirjanduses austusväärse tiitli „esimene”. Selle õpetlik-hariv, päevateemasid vältiv ja ajastukohane mitteaeguv sisu lubab seda tinglikult nimetada ajakirjaks.
Tsensuuri tükitoodetele ei kehtestatud, kuid Wildel lubati trükkida vaid iseenda kirjutatut ja koostatut. Paralleelselt esimese eestikeelse ajakirjaga trükitigi seal mitmeid Wilde eesti-, saksa- ja lätikeelseid raamatuid. Eesti keelt valdas Wilde vaid hädapäraselt ja saksakeelse sisu tõlkis eesti keelde, seda veidi ka maapärasemaks sobitades, kohalik pastor, hilisem Tartu ülikooli audoktor August Wilhelm Hupel (1737–1819). Jacob Lange, Liivimaa kindral-superintentent, tegi Wilde saksakeelsest käsikirjast kohandatud tõlke ka läti keelde ja lätikeelset väljaannet trükiti Põltsamaal vähemalt 25 numbrit. Seega on Põltsamaa ka lätikeelse ajakirjanduse sünnipaigaks ning esimene ajakirjanduslik väljaanne on meil naabritega sarnane. Lisaks on need väiksed eesti- ja lätikeelsed ajakirjad esimesed arsti- ja rohuteaduslikud väljaanded kogu Vene tsaaririigis.

Algusnumbri pikk tiitel (järgnevatel numbritel on see lühem) on omamoodi kokkuvõte ajakirja sisust. Ajakirja üldine toon on sõbralik ja isiklik, kuid samas õpetav-manitsev, ikka ülevalt alla. Ajakirja sisu kannab usk, et pärisorjast maarahvas on arenemis- ja õppimisvõimeline, aga talle on vaja juhatust. Valitsevate olude üle ei arutata. Kõikidest õpetustest kostub arusaam, et oma elu saab kergemaks muuta talupoeg ise, olles puhtam, püüdlikum, korralikum ja usinam.


Põltsamaa rahvast 18. sajandi lõpupoolelt. A. W. Hupeli järgi.

Vaene maarahvas ei tõtanud ostma talle mõeldud ajakirja, mille numbri hinnaks oli kopikas. Selle kokkuseadja oli ju ikkagi üks sakstest ning selles avaldatud õpetusedki olid kohati võõrad ja rasked. Ajakiri lõpetas vaikselt, vähimagi eelteateta juba 1767. aastal ja sellest sündinud kahjud aitas Wildel kanda mõisahärra. 1773. aastal oli trükikojas tulekahju ja see jäi ajutiselt seisma. 1782. aastaks sai trükikoda küll taastatud, kuid juba mõne aasta pärast koliti ümber Tartusse. Põhjus oli lihtne – Põltsamaa hiilgeaeg oli läbi, sest Lauw lahkus manalateele ning ei tärklis, portselan ega peeglid toonud kasumit, mis oleks sundinud pärijaid nendega edasi tegelema.

         

Põltsamaa andis esimese eestikeelse ajakirja, kuid Põltsamaa andis ka mehe, kes pani Tartus käima esimese eestikeelse päevalehe Postimees: Põltsamaa külje all asuvas Võhma külas sündis sepa pojana aastal 1851 Karl August Hermann (1851–1909). Hermann töötas palju ja saavutas palju. Kaitsnud Leipzigis doktorikraadi filoloogias, naasis ta kodumaale, et siin väsimatult töötada „isamaa ja rahva heaks”. Ta edendas koorilaulu, kirjutas luuletusi ja näidendeid, asutas ja juhtis mitut ajakirjanduslikku väljaannet (1886. aastast ajaleht Postimees, 1885. aastast muusika erialaajakiri Laulu- ja Mänguleht jt). 1898. aastal ilmutas ta iseenda kirjutatud teose „Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” ja aastal 1900 ilmus tema aastaid kestnud tööst, eestikeelsest entsüklopeediast „Eesti üleüldine teaduse raamat” esimene vihik. Hermanni kirjutatud koorilaule, juhatatud koore ja laulupidusid ei jõua üles lugedagi. Omamoodi kokkuvõtteks tema tegevusest heliloojana on tema ooper „Uku ja Vanemuine” (1908), mis on ühtlasi ka esimene rahvuslik ooper. Hermanni kodukoht Võhmal on kergesti leitav ning mälestusmärk Hermannile, mis avati Põltsamaa linnapargis 10. juunil 1935, on ilus koht mõtisklemaks inimese ajalikkuse ja tema poolt tehtu kestlikkuse üle.

Põltsamaa lugudel polegi lõppu, neil kõigil on oma jälg tänasesse päeva. Põltsamaa kihelkonnakooli koolmeistri Gustav Beermanni tütar Emilie Beermann õmbles just Põltsamaal esimese sinimustvalge lipu, meie Eesti lipu. Kus ja kuidas see aastal 1884 täpselt toimus ja kuidas lipp Otepääle jõudis, sellest saab aru vaid Põltsamaal.

Krista Aru, 2016

Allikad