Eistvere
Eistvere mõis on üks salapärane koht, millest mina varem midagi ei teadnud. Kui esimest korda jõudsime palverännu teed rajades pargi juurde, ega me osanud ka siis midagi erilist märgata. Mõisa varemed pargi keskel, kenasti taastatud mõisa ait ja veel eemal mingid korras majad. Asjasse süvenedes avanes põnev ajalugu ja igati tegus kaasaeg!
Eistvere rüütlimõisa on mainitud juba 1558. aastal. Aastatel 1776–1939 kuulus mõis Mühlenite suguvõsale. Viimane Eistvere mõisnik oli Victor Moritz Karl von zur Mühlen. Poolkelpkatusega ühekorruseline mõisa peahoone valmis 18. sajandi lõpus ja varemeteks lagunes see eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel, nõukogude ajal, kui mõisahoonest oli saanud kolhoosnike elamu.
Mõisale annab kuulsust viimase mõisahärra kirjanikust abikaasa Hermynia zur Mühlen. Oma mälestusteraamatus „Lõpp ja algus” (1929, e.k. 1981 „LR” nr. 48–51) kirjeldab ta ka elu Eistvere mõisas. Aadlisoost Hermynia oli ihanud juba lapsena oma seisusest vabaks saada ja leidiski hiljem tee marksismimaiguliste tõekspidamisteni. Ta sattus Eestisse, kus abiellus 1908. aastal Eistvere mõisniku Victor von zur Mühleniga. Abielu purunes maailmavaatelistel põhjustel ja Hermynia zur Mühlen lahkus 1914. aastal Eestist.
Victor von zur Mühlen sai 1930. aastatel kuulsaks kui natsionaalsotsialist, kes kohtus Adolf Hitleriga ja propageeris natsi-Eesti loomist. Mõisate riigistamisel anti Victor von zur Mühlenile rohkem maad, kuna tal oli hea tõukari. Ka talunikel oli võimalik tema karjast vasikaid osta. 1939. aasta talvel lahkus Victor von zur Mühlen koos oma tõukarjaga Eistverest Saksamaale.
1939. aastal oli Pilistvere põllupidajatel plaan asutada Eistvere mõisa südamesse kaheaastane põllunduskool, kuid see ei teostunud. Aeg sai otsa.
Tänapäeval on Eistvere kaunis koht ilusa järve ääres. Mõisa varemed keset parki on omamoodi romantilised, mõisa renoveeritud aidast on tehtud väga ilus kooskäimise paik, saab pidada seminare ning pakutakse ka öömaja (6 tuba, 12 voodikohta). Siin toimetab MTÜ Eistvere Mõis juhatuse liige Merike Touart, kes on ka Eistvere külaseltsi eestvedaja.
Veidi eemal aga on kerkinud jahimeestele mõeldud puhkemajad. Kogu see romantiline õhkkond on tekkinud suuresti tänu siia rajatud paisjärvele, mis loob erilise meeleolu. See asub Navesti jõe ülemjooksul Eistvere oja ja Raudoja ühinemiskohas.Veehoidla-alune maa oli looduslikult soostunud madalik Navesti jõe mõlemal kaldal, millel kasvas võsa ja väheväärtuslik mets. Paisjärve rajas 1980-ndate aastate lõpus maaparandusbrigaad Väino Touarti juhimisel. Järves leidub kalastajate rõõmuks roosärge, kokre, linaskit, karpkala, särge ja muudki.
Järve idaküljelt läheb vana kirikutee Pilistverre, kuhu suundub ka palverändur. Tõesti, mis oleks palverändurile toredam tee astuda kui vana kirikutee, mida mööda mitmed põlved enne meid on pühakotta sammunud. Kirikutee leidmine ei olnud siiski niisama lihtne. Sai küsitud, otsitud ja eksitud, kuni härra Mati Hõbemägi – olgu ta tänatud – meid läinud sügisel teeotsale viis. Paari kilomeetri jagu on tee hästi säilinud, aga edasi tuleb juba mööda aimatavat rada astuda kuni Pilistvere vana kalmistuni.
Lagle Parek, 2016
Ööbimisvõimalus palverändurile Eistveres
Kontakt: Merike Touart, tel. 501 3370, merike.touart@gmail.com MTÜ Eistvere Mõis
Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!
http://www.eistvere.ee
http://register.muinas.ee/ftp/Fotokogu/A127/Eistvere_mois.pdf
https://et.wikipedia.org/wiki/Viktor_von_zur_M%C3%BChlen
http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/ValgeJaak_Eesti_vabadussojalased_TUNA2009_3.pdf
