Puiatu küla

Jätkame Pärnasaare kalmistu sildi juurest mööda Rutikvere–Adavere teed Puiatu poole. Teispool Päinurme jõe silda kuulutab silt Puiatu küla algust, aga külakeskuseni on veel tükk maad.

  

Vasakul tee kõrval endise Sarve talu põllul paistab Puiatu suur rändrahn (ka Sarve kivi).

  

Kena looklev kruusatee on päris hea käia, kahel pool ilusad vaated, autosid näeme vaid kolm-neli tükki. Ja nagu ikka, sekund hiljem kui jõudsime kiita viisakaid autojuhte, kes kiiruse maha võtsid, tuiskas järgmine meid üleni tolmupilve.



  

Lõpuks jõuame Puiatu küla vahele. Bussipeatuse juures on endine koolimaja, mis nüüd on saanud elumajaks. Siin jätame märkamata Adaveresse viiva teeotsa ja läheme oma teed edasi.

  

Pärast kurvi vasakul seisev maja on Adavere vana vallamaja, paremal pool teed aga Mardi talu oma elu- ja kõrvalhoonetega, suurte puude ja hekiga. Viimane talu tee ääres on Laanemetsa – ja ongi Puiatu küla läbi.

Edasi võtame suuna Tallinn–Tartu maantee poole. Vasakul enne maanteed on Korsi talu õuel suur laudahoone. Paremale poole teed jäävad ruudukujulised teravilja katselapid.

  

Päris Tartu maantee ääres peaaegu tuuliku vastas on olnud Arro kõrts, praegu Aro talu. Aga meie ei saa praegu silmi teispool maanteed paistvalt Adavere tuulikult. Mis teha, kõht nõuab oma ja kohv kuluks ka ära (praegu tuulikus asuv kohvik ei tööta!).

Kes kohvist ei hooli ega soovi busside-rekade mõistlike ja arutute sõiduautojuhtide tuules poolkurdiks jääda, sellele soovitame teist teed.
Et lühendada hirmsa Tallinn–Tartu maantee ääres kõndimist, keerake pärast Puiatu lõppu tähistavat silti (kui Puiatust Adavere tuuliku poole tulla) paremale viivale põlluvaheteele. Veerand tundi käidud, jõuame puude vahele. Vasakut kätt on jahimeeste „torn” ja maja. Sammume edasi, järgmise metsatuka juures keerame metsa ja põllu piiril vasakule. Nojah, nüüd näeme, et maja juurest, mida enne aupaklikust kaugusest vaatasime, tulevad mingid teerööpad üle põllu – sealt oleks vist otsem saanud.

 

Enne suurt maanteed keerame paremale, külavaheteele. Sammume murul tiigi ja värskete kaskede vahel otse edasi. Tee viib meid maanteele Kiima bussipeatuse juures ja ees paistavad kunagise Kiima kõrtsi varemed. Põlluvaheteelt siiani kõndisime umbes tund aega. Maanteest pole pääsu, aga sedamoodi tulles saab katsumust vast 2/3 võrra vähem kui Adavere tuuliku juurest maanteele astudes. Niisiis, valik on sinu, armas palverändur: kas täis kõht või närvikõdi, mida keegi eelistab.

Daila Aas, 2018

Allikad