Pärnasaare kalmistu

Rutikvere külast kolm kilomeetrit Adavere poole asuvad kunagised Pärnasaare talu varemed. Veidi eemal, keset põldu, kõrgemal künkal paistab kuusehekk ja puudetukk. See on kunagise Pärnasaare talukalmistu – nüüdse külakalmistu asupaik.

Pärnasaare oli Rutikvere mõisnikult ostetud talukoht. Ajalooliselt on see kuulunud Limbergide suguvõsale. Selles peres olevat olnud kange vaimuga mehed, kes tahtnud elada mõisahärra moodi. Pärnasaare talu peremees püüdis ka oma koduümbrust kaunimaks muuta. Ta istutas oma talumaja ümbrusesse mitmeid ilupuid ja põõsaid. Lisaks asutas Hendrik Limberg talu krundile erakalmistu.

Matmispaiga rajamisel olid ka omad puhtpraktilised põhjused – Põltsamaa surnuaed oli kaugel ja jäi väikeseks. Limberg võttis kalmistu rajamisel eeskuju mõisnik Pistohlkorsi rahulast Kütimäel.
Pärnasaarde rajatud kalmistu oli ühe vakamaa suurune. Hiljem tehti kalmistule värava-konstruktsioon, mille ehitamisel võeti samuti eeskuju Pistohlkorsi kalmistust Kütimäel.

Pärnasaare vanaperemees, kalmistu asutaja Hendrik Limberg suri 1888. aastal. Ta maeti esimesena vastvalminud kalmistule. Väike Pärnasaare kalmistu oli mõeldud Limbergide perekonna ja sugulaste matmispaigaks. Kalmistu peremees olevat müünud hauaplatse väikese tasu eest ka kaugematele sugulastele, selline kord kehtis Pärnasaare erakalmistul ka Eesti omariiklusperioodil.

Kuna Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal riigistati eraomandus, siis sundvõõrandati ka erakalmistud – seega ka Pärnasaare perekonna surnuaed. Seejärel lubas riik oma surnuid ilma tasuta kalmistule matta kõikidel külainimestel. Kui 1920. aastal oli kalmistule maetud vaid seitse surnut, siis nüüd on sinna sängitatud ligemale 300 lahkunut.

  

Pärnasaare kalmistu kuulub Koigi valla alluvusse ning pakub huvi ka kaugematele külalistele. Nimelt on Pärnasaare kalmistu üks väheseid talupoja rajatud erakalmistuid, mis on aastakümnete jooksul kujunenud külakogukonna ühiskalmistuks. Pärnasaare surnuaia hooldajaks oli aastaid Päinurme–Rutikvere rahvalaulikuna tuntud Hele-Mall Mõttus. 1964. aastal valmis Hele-Mall Mõttusel luuletus Pärnasaare kalmistust:

       KODUKÜLA KALMISTUL

       Ma astun vaikselt tuttavale teele,
       mis koduküla kalmistule viib.
       Seal põlispuude varjus nukrad hauad,
       nii palju mälestusi maetud siin.

       Loen hauakivilt koolivenna nime
       ja põsele mul veereb pisar soe.
       Siin naabritaadi kalmul värsked lilled,
       kes käinud siin? Kas naine, tütar, poeg?      

       Ja jälle kalmud tuttavad nad mulle,
       siin kõigega neist midagi mind seob.
       Kaob inimene kuid ta siiski elab,
       sest surematuks jäävad tema teod.

Ründo Mülts

Allikad