Rutikvere mõis

Põltsamaa jõe paremal kaldal Rutikvere külas asub suur hoonetekompleks. Punastest tellistest peahoone, oma sise- ja välisarhitektuurilt ümbruskonna tähelepanuväärsemaid, seisab 1954. aastast varemeis. Säilinud on mõisa jääkelder ja lubjaahi. Maastikul on ära tuntav ka 1770. aastal rajatud klaasikoja ase, mida rahvasuu kutsub Pudelikumäeks. Mõisa hoonetekompleksi ümbritseb 18. sajandil rajatud inglise stiilis liigirikas park.

Esimesed teated Rutikvere (Ruttigfer) küla kohta pärinevad 1474. aastast. Rutikvere mõisa on esmakordselt mainitud 1514. aastal, mil ordumeister Wolter von Plettenberg kinkis rüütel Wilhelm von Zuifelile kolme adramaa suuruse maaüksuse.
1662. aastal sai Rutikvere mõisa omanikuks von Pistohlkorside aadlisuguvõsa. Mõisamaa eraldati Pistohlkorsile Rootsi kuninga poolt sõjaliste teenete eest. Pistohlkorside käes püsis Rutikvere mõis ligi 250 aastat.
Rutikvere mõisas said suuremahulised arenguprotsessid alguse 18. sajandi lõpukümnendil, kui mõisahärraks tuli valgustatud vabamüürlane Otto Friedrich von Pistohlkors II. Liberaalsete vaadetega harrastusarhitektist aadlik Otto Friedrich von Pistohlkors sündis 1745. aastal Rutikveres. Temast kujunes tolleaegse Põltsamaa koguduse õpetaja August Wilhelm Hupeli üks suuremaid toetajaid ja kaasfinantseerijaid valgustusliku kirjanduse üllitamisel. Sel ajal pandi alus ka Rutikvere mõisa rikkalikule raamatukogule.

18. sajandi lõpul jõudis Eestimaale uhkete palee-mõõtu härrastemajade püstitamise laine. Rutikveres alustati uhke mõisasüdame ehitamisega 1798. aastal. Siinjuures on tähtis mainida, et uue peahoone fassaadi ja korruste ristlõiked valmisid Otto Friedrich von Pistohlkorsi omaloomingu tulemusel. Peahoone kavanditelt on selgesti äratuntav neoklassitsistlikus stiilis maamõis, mille esifassaadi markeerivad neli joonia sammast ning tagaosale on iseloomulik omapärane ümarkaar koos suure terrassi ja trepiga. Sammaste puhul tasub arvesse võtta von Pistohlkorsi vabamüürlikku tausta ning tõdeda, et tegu on tarkuse sümbolitega. Kui võrrelda Rutikvere mõisa peahoone kavandeid teiste mõisahäärberite joonistega, siis Pistohlkorsi maamõis tõuseb esile mitme uuendusega. Eskiiside järgi ühendasid peahoonet majandushoonetega poolkaares galeriid. Uue peahoone põhiplaanis kohtab Eesti aladel esmakordselt ümarsaali ning selle kõrval paiknevaid ringikujuliste põhiplaanide ja ümarate seinaniššidega salongiruume.

Häärberi vundamendi aluskivid olevat toodud sajandivahetusel hobustega vedades Soomest üle külmunud merejää. Suurtest rändrahnudest väljasaetud kiviblokkidest valmistati uhked mõisa välistrepid ja terrass. Rahapuudusel lõpetati ehitustegevus 1816. aastal. Alles 1821. aastal suutis Alexander von Pistohlkors suguvõsale mõisa tagasi osta. Pankrotieelset jõulist ehitustegevust mõisas enam ei toimunud – laostumine oli murdnud edumeelse mõisahärra teotahte. Sellest hoolimata oli Otto Friedrich von Pistohlkors rajanud Vana-Viljandimaale ühe esinduslikuma mõisa ning tugeva majandusliku tootmisüksuse.

Von Pistohlkorside valduses püsis Rutikvere mõisasüda kuni 1919. aasta maareformini, mil mõis võõrandati. Omariiklusperioodi alguses kasutas härrastemaja Rutikvere 6. klassiline algkool. Hiljem asusid mõisahoones kohaliku jaokonnaarsti ja konstaabli jaoskond, pärast Päinurme mõisahoone põlengut 1941. aastal kolis Rutikvrere mõisa Päinurme 7-klassiline algkool. Haridust anti Rutikvere mõisamajas kuni 1954. aastani, mil see langes ülekütmise tagajärjel tuleroaks. Ühtekokku susises tulekolle Rutikvere häärberi kohal kaks nädalat, sest vaevaga kustutatud tulelõõm süttis tugeva tuulepuhangu saabudes uuesti.
Praegu on mõisa peahoonest alles vaid kohalikest põletatud tellistest laotud müürid ning mõisa peahoonega risti paiknev ait, mis on häärberiga ühendatud kaarja galeriiga.

Pärast mõisahoone põlengut asus kohalik kolhoos hävinud häärberi ümbrust korrastama ning müüre puhastama. Kuna luba hoone kordategemiseks ei saadud, siis jäi plaan häärberit ennistada kalevi alla. Mõisahoonet kasutati hoopis ehitusmaterjalide laona. Nukras seisus härrastemaja ning kõrvalhooned leidsid 2010. aastal lõpuks omaniku, kellel on tõsine soov iidne hoonetekompleks koos häärberiga taastada. Korrastatud on mõisapark, uue katuse on saanud ratsahobuste tall ja „väike häärber”.

 

Rutikvere mõis (Zweifelsgut) on juba 1662. aastast von Pistohlkorside suguvõsa käes. Rootsi kuningas Karl XI oli Erich v. Pistohlkorsile selle kinkinud (olnud siis 5 1/8 adramaa suurune) sõjateenete eest. Pistohlkorsi nimi on saadud sellest, et üks esiisadest, šotlane Jöran Olofson Scott, Stuhrne lahingus a. 1629 Rootsi kuningas Gustav Adolfi elu päästnud, kes kroaatidest olnud ümber piiratud, lastes kahe püstoliga risti, teise käega teisale (Pistohl – püss, kors – rist), millist sündmust kujutada suur pilt Rootsi akadeemias Stockholmis ja Pistohlkorside vapki kujutab kahte ristamisi asetatud pistoli. Tegelikult aga olnud lugu nii, et Scott vaid kuningale abiks olnud, mis eest talle mitmed mõisad kingitud ja 1645. a. kuninganna Kristiinalt Pistohlkorsi nime ja Rootsi vapi sai. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))
Rahva mälestus ulatab tagasi Otto Friedrich v. Pistohlkorsi aega, keda tuntakse Üksjala nime all, kes sõjas teise jala kaotanud ja puu jalga kandis. „Üksjalg” olnud maalikunstnik ja oma mõisas olnud tal sellekohane ateljee ja praegugi kaunistavad mitmed tema maalid härrasmaja.
Pääle ta surma sai mõis, 1851. a. alates ta poja Aleksander Adolf v. Pistohlkorsile, kes tuntud äärmiselt tigeda ja südametuna. Mõne vastu olnud ta väga hää, aga kes teda pahandas, kohe olnud jaluli otsas. Väga armastanud ta laulu ja koolmeister pidanud oma kooriga ikka nn. Lipumäel (mõisa ees, tee nurgal olnud, härra kodus olekul, alati lipp vardas) laulmas käima, saanud selle eest tasutud ja lauljad mõisas süüa. (E. Prits, Rtv. (72)) Ta olnud väga sallimatu. Keegi pole võinud otse teed mõisale läheneda. Pannud kohe ülevalt, maja teiselt korralt röökima: „Kas sa ei tea, kust tee läheb, peksa sulle!” (A. Tamm, Rtv. (105)) Kord seisnud härrasmaja trepil. Rääkija isa läinud kaugelt mööda. See aga röökima: „Kas sa oma härrat ei tunne,” jooksnud juure ja jalaga rindu. (L. Nõmmiksaar, Adv. (64)) Ka olla ta nõudnud äärmist täpsust. Riigiteenistusest tulles tahtnud isegi, et kündjad mõisa põllul korraga hobuseid käänaksid, nagu sõdurid õppusel. (A. Reismann, Pjs. (84))
http://www.folklore.ee
 

PÕLTSAMAA JÕGI JA RUTIKVERE VESIVESKI
Päinurme ja Rutikvere piirkonda läbivaks tähelepanuväärsemaks veekoguks on Põltsamaa jõgi, Eesti üks pikemaid ja veerikkamaid jõgesid, Pedja jõe suurim lisajõgi. Rutikverest Põltsamaani on jõgi parajalt sügav ja lai, mistõttu on sealt väiksemate veesõidukitega kerge läbi pääseda. Rutikveres on Põltsamaa jõele ehitatud ka pais. Jalgrajad jõe kõrgetel kallastel lausa kutsuvad matkajaid ja kalamehi. Rutikveres köidavad rändaja pilku vana vesiveski varemed.

Veski ehitasid siia 1616. aastal Rootsi sõjaväelased ja see kuulub Eesti vanimate veskihoonete hulka. Vesiveski on läbi aegade olnud kohalikule rahvale nii jahvatuspaigaks kui suhtluskeskuseks. Veski on aja jooksul korduvalt põlenud ja siis jälle taastatud. 21. sajandiks on Rutikvere vesiveski oma tootmistegevuse lõpetanud ning vaid selle müürid seisavad unne suikununa Põltsamaa jõe äärsel kaldal.

Ründo Mülts
 

Rutikvere mõisahäärberi vastas üle tee on Jäägi talu. Jäägil on elanud ja toimetanud hulk erinevaid peresid ja inimesi. Aastail 1926–38 elas siin Richard von Pistohlkors. Pärast seda ostis talu vallakonstaabel. Nõukogude okupatsiooni ajal oli siin velskripunkt ja loomaarsti vastuvõtt, seejärel aga kuni 1965. aastani ambulatoorium, kus oli arstiks Venemaalt vangist naasnud doktor Kukemilk.
Jäägi peremeheks sai oma abikaasa kaudu Kukemilkudega seotud härra Jaan Krempel, kes pakkus siin mõnda aega ka kodumajutust. Jäägi sai 2005. aastal esimese kodumajutuse tunnistuse Järvamaal. Praegu on Jäägi talul uus omanik.

  
 

Allikad

https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/d6b508cc-b1d5-4961-b103-c89ce93c4052/content