Külmavee Tõnu vesiravila Abaja külas

20. sajandi algupoolel oli Abaja ja Merja küla piiril väike Jaagu nimeline majapidamine (tänapäeval Kingsepa talu). Seal elas Tõnu Kingsepp oma perega, harides väikest põllumaad ja tehes rätsepatööd. Tõnu oli tegus mees: kaitseliitlane, abivallavanem, Koeru kirikukoori laulja, lähikonnas igavikuteedele läinute kirstupanija ja kirikuteele saatja. Omakandis, aga ka üle Eesti sai ta tuntuks mitmesuguste haiguste nii külma kui sooja veega ravimisega ning oma elektrimassaažiaparaadiga, mille toiteallikaks olid taskulambipatareid. Külmavee Tõnu looduslähedane ravimeetod oli äärmiselt lihtne. Ravimtaimede leotisega istevannidele ja jaheda veega ülevalamistele järgnes vaid soojendav sörk ravila saalis. Vajaduse korral tehti ka mähiseid ja kompresse, alati vaid looduslike ravimitega. Vannivetele lisas ta aruheinapepri, kaerakõrteheksleid, noori männikasve ja palju muud – vastavalt tõvele. Tõnu tundis ravimtaimi, oskas neid korjata, säilitada ja kasutada. Veeprotseduurideks kasutas ta oma kaevu eriliselt head vett, mis isegi suvel oli ainult neli-viis kraadi soe.

Külmavee Tõnu huvi rahvameditsiini vastu süvendas nooruspõlves loetud raamat „Neue Heilmethode” (Uus ravimeetod), kus tutvustati haiguste ravimist veeprotseduuride abil. Sealt ammutatud teadmisi proovis Tõnu oma abilise Luise peal, kes kannatas ägedate reumaatiliste liigesvalude all. Kuna tulemused olid paljutõotavad, jätkas Tõnu oma eksperimente ja tasapisi omandas ta rahva seas ravitseja kuulsuse. Rätsepaametiga kogutud säästude abil ehitas ta endale väikese vesiravila. Tõnu armastanud ise öelda, et oma ravila on ta rajanud nõelaga.

Tõnu vesiravilat külastati kõige rohkem suvel. Korraga võttis ta ravile kümmekond haiget. Meespatsientidega tegeles veearst Tõnu ise, naistega tema abiline, vanapreili Luise. Toit pidi patsiendil endal kaasas olema, seda võis aga osta ka naabertaludest või paari kilomeetri kaugusel asunud kauplusest. Paljud haiged kiitsid, et on Tõnu juures ruttu abi saanud, mida linnatohtrid kõige tilkade ja pulbritega polevat suutnud anda. Oli neidki, kes sealt oma tervisehädadele leevendust ei saanud.
Kõik abivõtted oli Tõnu omandanud iseõppimise teel. Mõne häda puhul mähiti haigele kaevuveest kergelt väljaväänatud märg lina ümber ja ta pandi paksu teki alla lamama, kui kuum piparmünditee oli joodud. Teistel jälle lasti hommikul pärast päikesetõusu sooservas pikas kastemärjas rohus põlvini paljaste jalgadega edasi-tagasi jalutada. Paljud said valutavatele kätele ja õlgadele kergendust, lastes end ravida elektrimassaažiaparaadiga.
 

Oma vesiravilat Külmavee Tõnu ametlikult registreerida ei saanud, sest polnud võimalik täita kõiki sanitaarhügieeni nõudeid. Ametivõimud isehakanud imearsti eriti kurjalt ei kimbutanud – Tõnul oli neile ette näidata paks raamat endiste ravialuste tänuavaldustega. Ja et ravimise eest otsest tasu ei nõutud, siis ei tekkinud probleeme ka maksuametiga.
Tõnu Kingsepp suri 1. detsembril 1949, olles 84 aastat ja 11 päeva vana. Ta on maetud Koeru kalmistule.

Ründo Mülts, 2016

Allikad