Järva-Peetri Püha Peetruse kirik ja kalmistu
Järva-Peetri kihelkonnas asus Järvamaa muistne keskus – Kareda küla. Esimene kirjalik teade kirikust on 1253. aastast, kui Tallinna piiskop ja Saksa Ordu sõlmisid lepingu, mille tunnistajate hulgas oli ka Ämbra preester. Nii kutsuti algselt Peetri kirikut ja kihelkonda. Eestimaa vanimad maakirikud ongi oma nime saanud asukoha järgi. Pühaku nime kasutamine võib osutada kiriku asukoha muutusele. Seega ei saagi kindel olla, et Ämbra kirik paiknes täpselt samas asukohas kus praegune Peetri kirik. Selgust tooks ainult põhjalikud arheoloogilised uuringud. Kuid pühitsemine Pühale Peetrusele, kristliku koguduse juhile ja katoliku kiriku esimesele paavstile näitab kiriku staatust ja kõrget iga.
Kuna Järva-Peetri kihelkonnas paiknes suurem osa Saksa Ordu Järvamaa valdustest ning piiri valvas Paide ordulinnus, siis on tõenäoline, et kirik oli ordu patronaadi all. Ilmselt oli just see põhjuseks, miks läänetorn ulatus algul ainult natuke pikihoone seinast kõrgemale, ordu ei tohtinud nimelt taanlastega sõlmitud kokkuleppe tõttu kindlustusi ehitada. Peetri kirik on Järvamaa suurim pühakoda, rajatud tõenäoliselt 14. sajandi alguses.
1868. aastal sai kirik Järvamaa kõrgeima torni, mis ehitati Johann Gottfried Mühlenhauseni projekti järgi. Põltsamaalt pärit ehitusmeister Mühlenhausen oli 19. sajandil kõige viljakam luteri kirikute ehitaja ja ümberkujundaja. Tema käe all on paljud Lõuna-Eesti ja Järvamaa kirikud saanud uue, neogooti välimuse, mis oli eriti meelepärane tolle aja luterlikele vaimulikele, kes olid ka kirikuehituse rahastajad. Varasematel sajanditel pidi kiriku korrashoiu ja hea välimuse eest seisma kohalik mõisnik. Tõenäoliselt tegi seda ka Köisi mõisa esimene omanik, Rootsi kuninga kolonelleitnant Peter Stormkrantz, kes suri 1669. aastal ning on maetud kiriku koori. Peteri ja tema abikaasa baroklik hauaplaat on väga hästi säilinud. Samast perioodist on ka osa kiriku lühtreid, kuid valdavalt ilmutab ennast kiriku sisustuses 19. sajand.
Kirikuaias tuleks kindlasti heita pilk käärkambri nurga taha, kus seisab vana rõngasrist, mis kuulub kahele talumehele – Odrese Andresele ja Andrese Mardile. See rist võiks pärineda Rootsi ajast. Selliseid riste on säilinud mitmetes kirikuaedades, mis näitab, et eestlaste hulgas pidi olema neid, kes tundsid kirja ja suutsid seda lugeda.
Kersti Markus, 2017
Peetri koguduse pastorina on teeninud aastail 1623–33 meie keeleajaloos tuntud vaimulik ja kirjamees Heinrich Stahl, kes kirjutas esimese eesti keele õpiku koos sõnastikuga (1637). Stahli peateos „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal” ilmus 1632–38.
Aastatel 1766–1801 oli Peetri kirikus õpetajaks Johann Friedrich Rinne, kes 1779. aastal andis välja eestikeelse jutluse raamatu.
Aastail 1916–37 oli Peetri koguduse hingekarjaseks Christoph Wilhelm Beermann, tulihingeline rahvuslane. Üliõpilasena oli ta üks Eesti lipu õnnistajatest Otepää kiriklas 1884. aastal.
Kirikaias on mälestusmärk Vabadussõjas ja maailmasõjas langenutele ning Eesti lipu plats (C. W. Beermanni lipuväljak).
Kirikaias ja kalmistul ringi vaadates märkasime hauakivi, millel kirjas: Carl Espenberg, 1803–1806 ümber maailma purjetaja. Vaat kus üllatus! Niisugused avastused on rännutee rosinad.
Väidetavasti eesti päritolu Carl (Karl) Espenberg sündis 1761. aastal Hõbedal Haljala kihelkonnas. Aastail 1803–1806 osales ta laevaarstina esimesel Vene ümbermaailmareisil, mida juhatas Adam Johann von Krusenstern. Espenberg oli Krusensterni perearst. Samal merereisil osalesid ka tulevane admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja laevapoisina tulevane maadeavastaja Otto von Kotzebue (kirjanik August von Kotzebue poeg).
Espenbergi mälestused sellest merereisist ilmusid 1809–12. Espenberg oli väga hea laevaarst, tema ravimeetodid olid läbimõeldud, lihtsad ja tõhusad. Igal võimalusel osteti sadamatest värsket toidukraami, kõik mehed pidid kohustuslikus korras iga päev manustama lonksu küüslaugutõmmist – ikka selleks, et ennetada pikal merereisil ähvardama kippuvat skorbuuti ja kõikvõimalikke muid tõbesid. Kui saabuti tagasi Kroonlinna, oli meeste tervis hea ja paljud olid kaalus koguni juurde võtnud. Tsaar Aleksander II tasu Espenbergile ümbermaailmareisil laevaarstina teenimise eest oli suure töö vääriline – talle määratud aastapalk 1000 rubla oli toona terve varandus.
Hiljem tegutses Espenberg lugupeetud arstina Tallinnas. Carl Espenberg suri 1822. aastal Järva-Peetri kihelkonnas Grünewaldtidele kuulunud Huuksi mõisas. Olgu lisatud, et Alaska looderannikul Sewardi poolsaarel Kotzebue lahe ääres on üks maanina, mille nimeks Cape Espenberg. Neemele pani hea sõbra auks Espenbergi nime Kotzebue oma järgmisel ümbermaailmareisil.
Daila Aas, september 2017
Peetri kiriku nimipühakust
Püha Peetrus oli Jeesuse jünger, üks kaheteistkümnest apostlist, kellele Jeesus tegi üles-andeks kristluse sõnumi levitamise. Kui Galilea kaluri pojast Siimonast sai kristlane, andis Jeesus talle nimeks Peetrus, mis tähendab kaljut.
Esimesena jüngreist tunnistas Peetrus Jeesust Jumala pojana, Messiana. Pärast Jeesuse vangistamist salgas Peetrus ta ometi ära, just nagu Kristus oli seda mahasalgamist ja Peetruse hilisemat kahetsust ette kuulutanud.
Peetrus oli ka esimene apostlitest, kellele ülestõusnud Kristus end ilmutas.
Pärast Kristuse taevaminemist sai Peetrusest kristliku algkoguduse juht, ta tegi misjonitööd Samaarias, Antiookias, Korintoses ja mujalgi, olles esimene, kes paganatele jutlustas ja paljusid kristlusse pööras. Samuti oli ta apostlitest esimene, kes sooritas imetegusid.
Peetrusest sai esimene Rooma piiskop, s.t. paavst. Täitusid Jeesuse sõnad „sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku” (Mt 16, 18).
Peetrus suri Roomas aastal 64 (või 67?) märtrisurma. Pärimuse kohaselt on roomakatoliku usu tähtsaim kirik, Rooma Peetri kirik ehitatud Peetruse haua kohale.
Püha Peetrus on paavstluse ja kiriku kaitsepühak, samuti kalurite kaitsja.
Kunstis on teda enamasti kujutatud lühikese lokkis habemega, seljas tooga või paavstirüü. Peetruse ikonograafiliseks tunnuseks on kukk, laev või kala, tema kõige tähtsamaks pühakuatribuudiks on aga võtmed.
Allikad
Heino Gustavson. Karl Espenberg (1761–1822) – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koostanud Viktor Kalnin. Tartu Ülikooli kirjastus, 1996.
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=14996