Esna mõis

Esna mõisa (sks. Orrisaar) rajas Rootsi kindralmajor Alexander von Essen, kes sai 1623. a. Rootsi kuningalt endale siinse maa. Samal kohal oli enne Orisaare küla. Rahvasuu räägib ühest allika juures olnud laudsarast, kus orjad magasid – sellest siis küla nimigi. Mõisa eestikeelne nimi Esna aga pole muud kui von Essenite nime maakeelne mugandus.

Mõis oli von Essenite käes 126 aastat, pärast seda omanikud vahetusid. 1774 ostis mõisa Moritz Engelbrecht von Kursell, kelle kasutütar Anna Christina abiellus 1792. aastal Koigi mõisahärra Johann Georg von Grünewaldtiga. Esnas algas Grünewaldtide aeg, mis kestis jällegi üle 120 aasta.
1821 valminud uus peahoone sai üsna tagasihoidlik, majandushooned see-eest ehitati uhked. Mõisa juurde rajati vabakujulise planeeringuga park. Pargi serval asuvast allikast saab alguse Esna jõgi, jõeorg paisutati ning sinna kujundati paisjärv.
Esna viimaseks mõisahärraks oli Walter von Grünewaldt, maanõunik ja Eestimaa Põllu-majanduse Seltsi president (1895–1904). Teda on meenutatud kui head mõisnikku.
Pärast Vabadussõda mõis võõrandati, mõisa maad tükeldati ja jagati asundustaludeks. Grünewaldtid olid elanud mõisas siiski veel 1921. aastal. Eesti Vabariigi ajal tegutsesid härrastemajas postijaamapidaja ja jaoskonnaarst, seal oli ka piimaühistu koorejaam.
2006. aastal loodi 225 ha suurune Esna maastikukaitseala, mis hõlmab Esna jõe lätteks olevad allikad, paisjärve ja pargi.

Esna mõisa haldab MTÜ Esna Koda ja seda on ennistatud. Just niipalju, kui vaja, hoole ja hea maitsega, ei mingit suurelist ülesvuntsimist.
Lihtsat härrastemaja ehivad puitpitsiline veranda ja stiilsed rosetimotiividega uksed. Haprad sinakad ja roosakad õied veranda rinnatise lillekastides mõjuvad nagu kaduv mälestus. Midagi sobivamat ei oska siia ette kujutada. Ütlemata võluv.

Siin on hea olla, ümberringi võrsub vaikus. Hing leiab rahu ja vaim kosutust, muudkui ole ja hinga ja vaata sügavamale iseendasse.
Sama meeleolu kannavad ka mõisas korraldatavad kontserdid ja etendused.
Väga täpselt on siinse õhustiku ära tabanud ja ilusasti sõnadesse pannud Kätlin Merisalu oma lühikeses loos „Esna mõisas peatub aeg” Roosna-Alliku vallalehes „Sõnumiallikas” (nr. 6, juuni 2014). Soovitan lugeda.

Vaiksele palverändurile pakutakse võimaluse korral mõisas ka öömaja
Palun ööbimine vähemalt nädal või kaks varem kokku leppida!
Kontakt: esna@esna.ee

Esna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistu Kabelimäel
Esna mõisa tagant viib jalgrada üle allikase luha, üle jõe ja edasi mööda metsarada Kabelimäele Esna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistule. Paarkümmend minutit kõndimist tasub end ära – vana kabel koos väikese surnuaiaga mõjub siin igast kandist peale kasvava looduse sees rahu ja vaikuse saarena.

Kodukalmistu rajamine oli suurejooneline ettevõtmine. 1832–1842 ehitatud neogooti stiilis kabeli kavandas tuntud baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell. Mõisakalmistule istutatud puiestikus kasvas nii oma- kui võõramaiseid puid. Viimaste seas väärivad märkimist vanad siberi ja eurojaapani lehised. 1987. aasta andmete põhjal oli kummastki liigist alles kaks puud, ja siinsed eurojaapani lehised olevat ka kõige jämedamad omasugused Eestis. Praegugi leidis mu asjatundmatu silm metsistunud puudetukast ikka veel uhke lehise. Kas ehk üks neist mainituist?

Kabeli uks seisab alati lahti. Ukse kohal roosakna all on Grünewaldtide vapp. Kabeli ümber on maetud Grünewaldtide suguvõsa esindajaid Esnast ja mujalt neile kuulunud mõisatest.
Kellegi jõhkrad käed on purustanud kaunid hauasambad. Kah inimesed, aga hinge just nagu polekski sees. Teistel ometigi on. Kabel hoitakse puhas, seal käiakse, seal on alati küünlad. Kes küünla süütab, see tunneb, kuidas koha vaim end temas tasakesi liigutab. Igasuguseid mõtteid tuleb pähe.
Legendi järgi olnud endisaegadel siinsamas kohas hiiemägi. Nii et surnuaed pühal hiiemäel. Eks hingede kohalolu on nüüdki siin tajutav.

       Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega,
       kui Sa sõrmil hoides vikerkaare ringe
       käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega
       Jumal isegi maad seda neetut.
       Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,
       et vaid marus rohtu sattund kalamaimu,
       kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge,
       koju viia. Aga teest tal polnud aimu.
       Kandsid teda iga kalapesa suule,
       hulga aega silmad vajund vette maha.
       Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule,
       Sinu peost ma enam minnagi ei taha.
       Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
       pimedusse, lambile ja lehtedele.
       Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,
       mäletad, et veri oli tulihele?
       Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,
       panen kokku oma tolmust määrdund pihud.
       Vaata mulle, köida Surnumere vette
       vesiroose taevassuured valged vihud.
       Rõõmu pole suuremat kui kuulatada
       kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,
       põlvitada kui näen kuskil Sinu rada
       yle õitsma löönud surnuluude põhu,
       armastada Sind just nagu puid ja tähti,
       nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.
       Ütle, kas siis kui Sind yles tõusnud nähti
       maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?

       Uku Masing

Daila Aas, juuni 2015
 

Allikad

Alo Särg, „Järvamaa mõisad ja mõisnikud”, kirjastus „Argo”, Tallinn, 2005.
„Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus”, koost. Mari-Ann Remmel, Tartu, 2004.
„Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene”, koostajad Taavi Pae ja Henn Sokk. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2007.
http://www.eestiloodus.ee/artikkel2728_2720.html
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=15122
https://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Peetri&id=1819
http://www.eestiloodus.ee/artikkel2728_2720.html