Kodasema katoliku keskus

Neil päevil, kui tähistame Maarjamaa juubelit, omandab see silmapaistmatu maja siin Kodasema külas palveränduri jaoks erilise tähenduse. See on nagu paatinaga kaetud helmes palverännutee roosikrantsis – ootamas, et ta kenasti särama lüüakse.

Reformatsioonile järgnenud sajandite jooksul oli katoliikluse osa Eesti usuelus aina vähenenud. 1925. aastal oli katoliiklasi Eestis paari tuhande ringis. Noore Eesti Vabariigi ajal saabus siia misjonitööle rida jesuiite, et teha sellest maast „siin Nõukogude väravate ees” taas Terra Mariana. Ei olnud neil kellelgi, Euroopa südamest tulnutel, õiget ettekujutust, mis siin „põhjamaises tundmatuses” ees ootab. Oldi valmis koguni jääkarudega silmitsi sattuma.
Narvas teeninud munkpreester Charles Bourgeois (isa Vassili) otsis rahulikku paika, kuhu rajada klooster, et elada seal lihtsat talupoeglikku elu, palves ja heategudes toimetada misjonitööd, lähendada katoliiklikku õpetust inimestele.
Toona oli katoliku kiriku apostlikuks administraatoriks Eestis paater Eduard Profittlich, kes mõtte heaks kiitis. Tema valis ka koha. Aga Profittlichist ei saa kuidagimoodi mööda, mainides jutu sees vaid tema nime. Sedavõrd palju on ta andnud Eesti katoliku kogukonnale.

Eduard Profittlich sündis 11. septembril 1890 Saksamaal Birresdorfis. 1912 asus õppima Trieri preestrite seminari, hiljem lisandusid filosoofiaõpingud Valkenburgis. 1913 astus jesuiitide ordusse. 1916 aastast alates osales ta sõjaväesanitarina Esimeses maailmasõjas, jätkas õpinguid pärast sõda. Krakowi ülikoolis sai temast filosoofia ja teoloogia doktor. 1922 pühitseti Profittlich preestriks. Ta tegutses hingehoiutööl mitmel pool, kuni 1930 saadeti Eestisse, kus temast sai õige pea Eesti apostlik administraator. 1936. a. detsembris pühitseti Eduard Profittlich Tallinna Peeter-Pauli kirikus piiskopiks. Kirik oli suursündmuse auks pilgeni rahvast täis. Eesti katoliiklased ( neid oli siis pisut üle 3 tuhande) said ju pärast 1558. aastat jälle omaenda ülemkarjase! Et Eesti ei olnud diötsees, siis sai Profittlichi tiitliks SJ Adrianoopoli titulaarpeapiiskop (Türgi aladel hääbunud peapiiskopkonna järgi).
Piiskop Profittlich seisis tarmukalt ja pühendunult oma koguduse kosumise, hingehoiu ja maiste vajaduste eest. Tema roll katoliikluse elujõu turgutajana Maarjamaal on hindamatu. Selle heaks andis ta kogu oma energia, südame ja lõpuks ka elu. Piiskop võttis endale ka Eesti kodakondsuse. Ta oskas hästi eesti keelt ja oma jutlused pidas ta eesti keeles.


Esimene armulaud Tallinnas 1931. aastal. Keskel piiskop Eduard Profittlich ja paater Henri Werling.

Kui venelased „vabadust ja heaolu” tuues Eestisse sisse marssisid, sattus muidugi löögi alla ka kirik – ja eriti haavatav oli väike katoliiklaste kogukond, mille eesotsas veel sakslasest piiskop! Profittlich korraldas preestrite, munkade ja nunnade lahkumist, mõistes, et see on ainus võimalus nende elu päästa. 1941. aastal olid Eestis veel ainult Eduard Profittlich, isa Henri Werling ja isa Charles Bourgeois. Pärast riigisakslaste lahkumist jäi Eesti katoliiklaste kogudusse vaid umbes 300 hinge. Saksa saatkond ja eestlastest sõbrad soovitasid ka piiskop Profittlichil Saksamaale tagasi pöörduda, et pääseda kindlast Siberisse saatmisest. Profittlich vastas aga, et Jumala Riigi nimel on ta valmis kõigeks. Ta mõistis ohu suurust, kuid oma südames teadis sedagi, et vaid Püha Isa käsk annaks talle võimaluse lahkuda, ja nii pöördus ta paaril korral Pius XII poole, et kuulda paavsti soovi. Lõpuks tuli Roomast vastus, et Püha Isa jätab talle vabaduse otsustada ise. Mis tähendab, et Profittlich otsustas jääda. Hüvastijätukirjas oma lähedastele Saksamaal ütleb ta: „…olin juba peaaegu niikaugel, et oleksin end ümberasumise komisjonis meldinud. Aga siis sattusid mitmed asjaolud minu elus nii iseäralikult kokku, et ma ära tundsin: see on Jumala tahe, et ma siia jään. /…/ Mis tulevikku puutub, ei tea ma muidugi, mis võib tulla.”
On andmeid, et juuniküüditamise eel läks piiskop küüditajate eest peitu, sest teda oli hoiatatud. Ent igal juhul oli ta peatselt jälle Tallinnas tagasi, et oma kokkukuivanud karjale edasi hingekarjaseks olla. Ka 1941. aastal valmistus kirik tähistama 29. juunil pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeva. Sel liturgial piiskop Profittlich enam teenida ei saanud. Kaks päeva varem, 27. juuni varasel hommikutunnil tuli talle järele auto seitsme NKVD-lasega. Enne lahkumist lubati piiskopil püssimeeste valve all viimast korda oma kodukiriku altari ees palvetada.
Kirovis toimunud kohtuistungil mõisteti piiskop, keda süüdistati spionaažis, surma mahalaskmise läbi. Kuid 51-aastane Eduard Profittlich suri 22. veebruaril 1942, veel enne kohtuotsuse täideviimist. Märterpiiskopi sajanda sünniaastapäeva puhul septembris 1990 pandi Tallinna Vene tänava katoliku kirikusse mälestustahvel.

 
Piiskop Eduard Profittlich.                                  Esimene armulaud Petseris, 1932.
                                                                             Keskel Henri Werling.

Nüüd uuesti Kodasema juurde.
1936. aastal ostis Eesti katoliku kirik Kodasemal endise Engelhardtide mõisa valdustes hoonestatud maatüki. Selleks ajaks oli mõisa peahoone maha põlenud, alles olid kõrvalhooned ja maa, mida haris talumees Aleksander Kuusman oma perega. Vanast kõrvalhoonest ümber ehitatud maja sai valmis aasta pärast. Asukoht oli just see, mida oli otsitud – ümberringi metsad, sood, hajaliasuvad talud, omasoodu toimetav loodus. Vaikne ja üsnagi eraldatud paik, siiski vaid kilomeetrit kolm Esna raudteejaamast.
Eestis oli jesuiitidel lootus luua õigeusu ja katoliku kiriku unioon, mis suurendas ka Rooma huvi siinse tegevuse vastu, ja Kodasema statio sai idariituse missiooni uueks tugipunktiks.
Siin majas tehti tööd ka rahva harimise heaks: talupojad said õppida näiteks võõrkeeli ja keemiat, peeti laulu- ja võimlemistunde. Aastate jooksul korraldati siin rohkesti noorte-laagreid ja mitmeid muid üritusi.
Teisel korrusel oli klausuur. Parimatel aegadel elas Kodasemal 4 preestrit ja 4 ilmikvenda.
Elu siin majas oli primitiivne ja nõudis preestritelt hingehoiutöö kõrval ka tublisti praktilisi oskusi ja ihurammu. Elektrivalgus, muide, jõudis Kodasema majja alles 1959. aastal. Ometi oli siin paigas – ja on kõigest hoolimata praegugi tajutav – mingi iseäralik täius. Looduses, õhus, üksilduses, vaimsuses. Vaimsuse lõid aga ennekõike siin elanud inimesed.

Munkpreester Charles Bourgeois’st oli juba juttu. Ta sündis 1887 Pariisis, suri 1963 Sao Paulos. Nagu ta ise on kirjutanud, soovis ta „teostada katolitsismi, mis oleks ühtne usus, kirikupeas ja hierarhias, erinev riituste, keelte ja kommete poolest, vastavalt rahvale, kelle juures see toimub”. Paater Bourgeois saabus Eestisse 1932. aastal. Uniooni nimel oli ta teeninud juba Narvas, nüüd jätkas samast ideest kantuna siin majas, kus seadis sisse tagasihoidliku idariituse kabeli. Ta ihkas olla „üleilmne vend”, kes ei tunne piire. Isa Bourgeois andis välja ajakirja „Ühtne Kirik”. Kui saabus nõukogude aeg, tuli temagi missioonile siinmail lõpp – paater Bourgeois saadeti Eestist välja. Nüüd sai ta lõpuks võimaluse töötada ka Venemaal, kuhu ta oli algselt nii väga tahtnud, mis talle aga tegelikkuses õõvastava mulje jättis. Paater  Bourgeois on kirjutanud oma aastatest Eestis suurepärase raamatu, mis on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ja ootab väljaandmist ja mida oleks tollase Eesti tundmaõppimiseks huvitav lugeda nii katoliiklastel kui kõigil teistel eestlastel.

Poola päritolu vend Kazimir Kanski tuli Kodasemale koos isa Vassiliga, ta oli siin kokaks ja majahoidjaks. Algusest peale kiindus ta sellesse paika ja jäi alati Kodasema maja truuks valvuriks.
Sedamoodi truult palves ja töös Jumalat teenides, inimesi harides ja katoliiklusse kasvatades selles majas elati ja toimetati. Kuni katkestuseni.
Viimases lastelaagris enne punavõimu saabumist oli üle kolmekümne lapse. Aasta oli siis 1940. Samal aastal müüs piiskop Profittlich maja ja maa maha klausliga, et paatrid saavad edaspidigi kasutada maja, samuti natukest maad ja metsa.
1989. aastal esitas katoliku kirik taotluse maja tagasisaamiseks. 1991 anti maja ja 9,5 ha maad kasutada. Maja oli viletsas seisus, katus kohati sisse langenud, uksed-aknad purud. Jõudumööda on seda vahepealsetel aastatel paigatud ja kohendatud. Katoliiklastele on see olnud kohaks, kus tegelda vaimulike harjutustega. Siia on tuldud, et võtta aega iseenda ja oma mõtetega olemiseks. Ja ikka on siin korraldatud lastelaagreid.

Üks Kodasemaga seotud jesuiidipaatritest väärib veel tingimata tutvustamist.
Heinrich (Henri) Werling sündis 14. detsembril 1879 Luksemburgis jõukas pankuri perekonnas. Aastal 1900 astus jesuiitide Saksa provintsi novitsiaati Austrias Feldkirchis, 1904 alustas filosoofiastuudiumi, 1910 Krakowis teoloogiaõpinguid. Õpingute vahel oli praktilisel tööl Feldkirchis, kus õpetas ka konviktis ajalugu, muusikat, matemaatikat ja prantsuse keelt. Preestriks pühitseti 1912. Oma lõplikud tõotused andis Werling 1917.
Werling oli esimene, kes jesuiitide uue lainega Eestisse misjonitööle tuli. Ja tema jäi siia ka palju kauemaks kui keegi teine. Ta saabus Eestisse juba 1923. aastal. Esialgu oli Werling hingekarjaseks Tartu koguduses, kus saavutas kiiresti lugupidamise. Samal ajal tegi ta vaimulikutööd ka Tallinnas. Eesti kodakondsuse võttis Werling 1937. aastal. Mõndagi jõudis see mees siin ära teha. Koostas palveraamatu ja katekismuse, tõlkis eesti keelde neli evangeeliumi, asutas Tartusse lasteaia, aitas kaasa konvikti rajamisele Tallinnas. Ta oli piiskop Profittlichi abiliseks, kaasvendade vaimulikuks juhendajaks, pihiisaks, tsenseeris raamatuid ja kirjutas ise, andis koduõpetust ja käis misjonireisidel. Pärast Profittlichi arreteerimist sai Werlingist 1942. aastal Eesti apostlik administraator.
Kui NL taas Eesti anastas, saadeti paater Werling 1945. aastal Permi oblastisse Uuralitesse. Pärast laagrist vabanemist 1954 naasis ta Eestisse ja asus elama ühte väiksesse tuppa Kodasema majas. Temaga koos oli vend Kanski. Siin veetis paater Henri Werling oma vanaduspõlve.
Ränk töö Venemaa vangilaagris oli võtnud tervise. Siinne elu pidi olema eakale ja põdurale paatrile raske nii vaimselt kui olmeliselt, aga siia ta jäi. Kodasemat pidas ta oma koduks. Kui rikkad sugulased Luksemburgist ärgitasid teda kodumaale tagasi pöörduma, vastas Werling, et ta tahab „oma praegusel asukohal surmani vastu pidada”. Armastus hingede päästmise vastu kaalus üles armastuse isamaa ja sugulaste vastu.

Säilinud on hea hulk Werlingi kirju sugulastele. Need annavad aimu tema mõtetest ja igapäevaelust.
„Ma pean palju lamama, kõnnin alati kepiga, et mitte kukkuda; konarlikel teedel koguni kahe kepiga. Õpilasi ei ole, jutlustada ei tohi. /…/ Kuni ma veel pea iga päev oma kambrikeses püha missaohvri tuua saan, olen veel asja eest.” Nii kirjutab ta 1958. aastal.
Iga kahe kuu tagant käis Werling Tallinnas. Tal oli luba pihti vastu võtta, aga katoliku kirik tohtis tegutseda ainult pealinnas oma pühakoja seinte vahel.
Tema viimasest suvest pärinevad kirjaread: „Meil siin oli peaaegu terve kuu suur kuumus. Minu toakeses oli sageli 30–35 kraadi. Sellepärast läksin klapptooli ja oma raamatutega parki ühe tohutusuure saarepuu varju istuma ja lamama. Vahetevahel jäin seal magama, kuna öösel toas sai vähe magada. See oli omapärane elu paljude heade mõtetega.”
See elu jõudis lõpule 22. veebruaril 1961 siinsamas majas.
Kujutluspilt vanast jesuiidipaatrist suvises päikesesoojuses saarepuu vilus tukastamas, raamat süles, või mõtisklemas, või silmitsemas loodust ja liblikaid, keda ta sel suvel märkas olevat varasemast rohkem… See on võimas! Ja ümberringi igal pool ENSV.

Polnud tarvis pikemalt arutada, kuhu tuleb meie järgmine palvepink. Esimene sai Ihasallu, kus Püha Brigitta end imet tehes ilmutas. Teine sai Janukjärve äärde ja kolmanda koht olgu siin. Eks ole ju seegi ime, et see maja ja siin tegutsenud inimesed on hoidnud endas Valgust. Kandnud selle meie päevadesse välja.

Vabandan kõigi ees, et lugu sai ehk ülearu pikk, ometigi usun, et pole vähe neid, kellele see huvi võiks pakkuda. Suur tänu Katrin Laurile piiskop Profittlichi ja isa Bourgeois’ elukäiku puudutavate täienduste eest!
Praegu käib Kodasema majas põhjalik remont, teine korrus on valmis ja kena. Palverändur saab Kodasema katuse all puhata ja ööbida. Kel aega ja tahtmist, see võiks veeta siin paar öödki ja üksiti ümbruskonnaga lähemalt tutvuda, enne kui palverännuteed otsejoones jätkata. Tasub ära, sest siinkandis leiab mõndagi huvitavat.

Daila Aas, suvi 2015

Kui ma 2015. aastal Kodasema majast ja sellega seotud katoliku preestritest meie palverännu kodulehele kirjutasin, olin isa Guy nime vist küll kuulnud, aga ei teadnud temast õieti midagi. Ega teadnud ka järgmisel aastal, kui kirjutasin Kodasema palvepingi tekste. Teadmine tuli alles Andri Luubi erakordselt mõjuvat filmi vaadates („Isa Guy”. Filmi stsenarist, režissöör ja operaator Andri Luup. 2018.).
Püüan lühidalt kirjutada tema elust, aga filmi tekitatud tundeid ja mingitpidi lausa kirgastavat arusaamist ühe inimese erakordsusest on väga raske sõnadesse panna.

Isa Guy, kodanikunimega Guy Barbier de Courteix sündis 1921. aastal Prantsusmaal. Aadlisoost noormees õppis maristide vennaskonna koolis. Teise maailmasõja ajal, kui sakslased okupeerisid 1940. aastal Prantsusmaa, saadeti ta tööle Saksamaa sõjatehasesse, kus valmistati pomme. Seal ühines ta vastupanuliikumisega. Koos kaaslastega kavatseti hävitada rindele saadetavad pommid, aga gestaapo võttis nad kinni. Isa Guy käis läbi viiest vanglast ja neljast koonduslaagrist. Tänu imele jäi ta pärast kõiki läbi elatud õudusi ellu. Tänu palve väele, on ta ise öelnud.
Isa Guy on tänulikult meenutanud venelasi, kes päästsid ta elu kaks korda. Kord, kui tal polnud enam jaksu laagris liikuda, oleks ta sinnasamasse maha lastud, kui mitte üks venelane poleks teda endaga kaasa tassinud. Teine kord oli siis, kui venelased ta sõja lõppedes laagrist vabastasid.

Pärast sõda õppis ta preestriks ja pühitseti ametisse 1951. aastal. Isa Guy oli töölispreestriks Lyoni tehastes, seejärel täiendas end Rooma Collegium Russicumi ülikoolis, sest soovis minna Venemaale misjonitööle. Et Venemaale polnud võimalik minna, saadeti ta 1964. aastal Soome. Seal juhtis isa Guy kakskümmend aastat heategevusorganisatsiooni Emmaus.
Alati oli isa Guy seal, kus tema abi ja tuge vajati kõige enam. Nii nagu ta Lyonis töötas koos tehasetöölistega, nii elas ta Emmause majas koos eluheitlustes muserdatutega. Isa Guy elu ja olemise sisuks oli inimeste teenimine, nende kannatuste leevendamine. Inimesi teenides teenis ta Jumalat. Isa Guy pühendas ennast tingimusteta hädaliste abistamisele, elades ise teadlikult vaesuses. Viis tundi ööpäevas veetis ta palvetades – sellest ammutas ta jõudu teiste abistamiseks.

  
Isa Guy oma toas Kodasemal. Kaader Andri Luubi filmist „Isa Guy”.
Portreefilmi „Isa Guy” plakat. Filmi stsenarist, režissöör ja operaator Andri Luup. 2018.

Eestis käis isa Guy esimest korda 1990. aastal. 1992–1996 oli ta Eesti katoliku kiriku vikaar, pärast seda kirikukohtu audiitor.
Kui vähegi võimalik sõitis ta iga nädal Soome ja Eesti vahet. Kodasema maja kasvas talle südame külge. Seal väikeses kabelis pidas ta missat – ka siis, kui kohal polnud kedagi peale tema. Maja oli kehvas seisus, kogu aeg oli vaja midagi korda teha ja remontida. Isa Guy parandas ja ehitas ja muretses, mida vaja. Ikka olid tal kõikvõimalikud tööriistad käepärast.

Elu lõpuaastatel töötas isa Guy ka eksortsistina, vabastas inimesi kurjast vaimust. Tundugu see pealegi meile uskumatuna ja jäägu igaühe enda otsustada, kuidas sellesse suhtuda, kuid nii Eestis kui Soomes on inimesi, keda isa Guy palve jõud on päästnud.
„Kui tema luges kellegi eest palve, siis selles inimeses toimus muutus, sündis ime, inimene kas muutis oma elu või pääses… Tema eestpalvel oli selline jõud.” Need on Andri Luubi sõnad.
Isa Guy suri 2011. aastal Soomes.

Daila Aas, 2020


  28. mail 2016 avasime palvepingi Kodasema katoliku keskuse iidsete jalakatega ääristatud vanas pargis, kus õhk rõkkab linnulaulust.
Siin on hoitud Jumala valgust juba kaheksakümmend aastat. Misjonikeskus, klooster, hingehoiu ja vaimuvalguse jagamise paik – seda kõike kehastab endas Kodasema katoliku keskus. Tänus ja austuses pühendame selle palvepingi neile, kes iga päev andsid usklikele kinnitust Jumala armust ja halastusest ning kelle missiooniks oli katoliikluse elujõu taastamine Maarjamaal – Eduard Profittlich, Heinrich (Henri) Werling, Charles Bourgeois ja Kazimir Kanski – nemad olid oma usus kindlad ja pidasid vastu läbi muutlike aegade.

       Palve Eduard Profittlichi mälestuseks

       Kui sa oled hirmul
       oma elu pärast,
       pea meeles,
       et enne sindki on
       tuntud hirmu
       ja siiski seistud vankumatult
       pimeduse vastu
       nagu päike.

       Ära nõua halastust,
       ära nõua valgust,
       ole ise halastus,
       ise valgus,
       ja sa näed,
       et mitte midagi
       pole maaailmas
       karta.

Pingi pühitses isa Artur koos Pirita kloostri ema Riccarda ja õdedega, Pirita kloostri sõprade ja mõttekaaslastega.



 

Allikad

Christoph Wrembeck SJ, „Jesuiidid Eestis 1923–1961”, Johannes Esto Ühing, Tartu, 2003.
„Minu kohtumine Venemaaga. Munkpreester Vassili meenutus. Narva–Esna–Tartu–Moskva 1932–1946”. Tõlkinud Tiiu Viirand. Tõlge raamatust: „Ma rencontre avec la Russie. Relation du hiéromoine Vassily. Narva–Esna–Tartu–Moscou 1932–1946”. Buenos Aires, 1953.
https://www.ra.ee/ajakiri/magistrivaitekiri-katoliku-kiriku-martrist-eestis/
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19331117.2.32
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=esmaspaev19381224.2.16
https://roomakiriku-kaustad.eu/uncategorized/isa-henri-werlingi-kirjad-siberist-tartu-odedele-1946-1949/
https://roomakiriku-kaustad.eu/uncategorized/isa-charles-bourgeois-sj-kodakondsustoimik-aprill-1938/https://www.temuki.ee/archives/1930
Isa Guyd meenutades. Intervjuu Andri Luubiga (intervjueeris Donald Tomberg). Teater. Muusika. Kino, dets. 2018.
https://www.temuki.ee/archives/1932
Eva Koff. Vaikne sõnum. – Teater. Muusika. Kino, dets. 2018.
https://www.efis.ee/et/filmiliigid/id/2/view/Detailed/page/1/free_text/Isa%2520Guy#filters
„Isa Guy”. Režissöör, stsenarist ja operaator Andri Luup. Filmi esilinastus 2018.
https://kultuur.err.ee/863830/tonu-karjatse-filmikomm-kaks-kodumaist-dokumentaali-katoliku-vaimulikest