Pirita klooster ja kirik

Juba 1400. aastal oli soov rajada Tallinna lähedale Püha Birgitta poolt loodud Pühima Päästja Ordule kuuluv kirik ja klooster. Initsiaatoriks oli Saksa Ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen. Mõte pandi idanema arvatavalt 1405. aastal, kui Tallinna uueks piiskopiks määrati kõrgmeistri kantsler Johannes III Ochmann (Aken). Kuid kloostri tegelikuks ülesehitajaks sai kaupmees Hinrich Swalbart, kelle päritolu on teadmata. 1406. aastal võeti ta Suurgildi liikmeks. Tegemist oli tegusa ja isepäise inimesega, kes osavalt laveeris erinevate poliitiliste jõudude vahel. 1407. aasta kevadeks oli olemas kuus preestrit ja kuusteist neitsit, kes olid valmis Pühima Päästja Ordu kloostrisse astuma, ning veel kaksteist meest, kes tundsid vajadust selline klooster üles ehitada. 5. mail olid kaks rajatava kloostri esindajat Vadstena emakloostris sooviga saada mõned Püha Birgitta reliikviad ja Õdede laulu (Cantus sororum) üks eksemplar. Birgitta säilmed paigutati altari juurde esialgses kabelis. Samal suvel alustati kloostrihoonete ehitamisega. Maatüki kinkis kloostrile Saksa Ordu.

29. mail 1411 kinnitas paavst Johannes XXIII kõik tegevusjuhised ja privileegid. Sellega sai klooster ametliku kinnituse oma kuuluvusest Pühima Päästja Ordusse ja ametlikuks nimeks Vallis Mariae (Mariendal, Maarjaorg – jõesuudme toonane nimetus).
Juba 1414. aastal sai klooster ka indulgentside andmise õiguse.
Nüüdsest peale hakati end sisse seadma avaliku religioosse keskusena Püha Birgitta vaimsuses, mille üks eesmärkidest oli ergutada vagaduse kasvu ühiskonnas.

  

Puukirik Birgitta kabeliga ja uued indulgentsid tõid kahtlemata sinna palju rahvast, sest ka keskajal olid inimesed uudishimulikud ja soovisid vaheldust. Enamasti olid kloostrite kirikud tavalistele inimestele ligipääsmatud, välja arvatud erilistel pühadel. Kuna Püha Birgitta soov oli reformeerida kristlaskonda, pidi kiriku koda olema nii vormitud, et rahvas sai sinna tulla igal ajal, palvetada ja kuulata kloostrirahva – Pirital nii vendade kui õdede vaheldumisi peetud tunnipalvusi ja missasid. Pühapäeviti ja suurtel pühadel pidi jutlus toimuma rahvakeeles, s.t nii saksa, eesti kui rootsi keeles.

Birgitiini Ordu ja nii ka Pirita omas väärtuslikke indulgentse, s.o ajaliku patukaristuse amnestiaid, näiteks suure väärtusega Püha Peetruse ahelate päeva indulgents, mis kuulutati 1. augustil. Mitmete indulgentside eesmärk oli tuua inimesi kirikusse palvetama ja jutlust kuulama, sama eesmärki teenis ka paavsti poolt 7. aprillil 1418 antud indulgentskiri, mis andis patukustutuse kõigile palveränduritele, kes külastasid Pirita kirikut kirjas nimetatud päevadel, nende hulgas Neitsi Maarja jm pidupäevad.

Pirita kirik pühitseti 1436. aastal Püha Olavi päeval 29. juulil. Püha Birgitta altar asus nüüd kiriku sees rahvapoolses osas. Säilmete kirst oli viidud peaaltari kõrvale, neid näidati rahvale Püha Birgitta pidupäevadel.

Piritale saabunud palverändurite seas oli inimesi kõikidest seisustest. Tulid nii Liivimaa ordumeister, Rootsi rüütlid kui ka aadlikud Harju-Viru rüütelkonnast ja mujalt Liivimaalt – kes ratsa, kes tõllaga. Muidugi ka Tallinna kodanikud, käsitöölised ja lihtrahvas. Kuid kahtlemata saabus palju inimesi taludest ja kaluriküladest, sest nii Birgitta surmapäev 23. juuli, Püha Olavi päev 29. juuli kui ka 1. august langesid ajavahemikku, mil talurahval ja kaluritel oli suvine hingetõmbeaeg, enne viljalõikust ja kalapüügi algust augustis. See rahulik aeg oli sobiv palverännakuteks. Nii mindigi Pirita kloostrikirikusse, sest tuli ju paluda õnnistust heaks saagiks.

Keskaja viimastel aastakümnetel 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses valmis uhke Püha Miikaeli kabel kiriku edelapoolses nurgas. Samuti ehitati Roosikrantsi Gildi poolt väga mõjukas kuuekandiline kabel kiriku aeda. Need keskaja lõpuaastad olid ka Pirita kloostri ja tema kiriku õitseaeg religioose keskusena ja palverändurite hinnatud sihtkohana.



16. sajandi sõdades laastasid ja rüüstasid Pirita kloostrit küll rootslased, küll venelased, hävitustööd tegi ka tulekahju. Lõpliku löögi andsid kloostrile Vene tsaari Ivan IV väed 1577. aastal.

Ruth Rajamaa ja Kersti Markus
 

PIRITA UUS KLOOSTER
Kui Ivan IV väed hävitasid 16. sajandil Pirita kloostri, siis Nõukogude okupatsioonist vabanemine tõi Piritale kloostrielu tagasi. 1993. aastal külastas Tallinna toonane birgitiinide ordu ülem ema Tekla. Kloostrivaremete suurejoonelisus vapustas teda ja nii langeski otsus tagasi tulla.
1994. a. aprillis saabusid esimesed nunnad, et kohaneda uuel maal.
1995. aastal osteti uuele kloostrile maa, 1997. aastal toimus arhitektuurikonkurss, mille võitsid arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal. 2000. aasta sügisel löödi kopp maasse. Ehitis valmis 11 kuuga.
Uus klooster pühitseti 15. septembril 2001.

Püha Birgitta ja ema Elisabethi tütred ülistavad Issandat lauluga ja teenivad Teda tööga. Kiitust laulavad nad ja kutsuvad kaasa laulma neil tundidel:

6.10     Aopalve – Matutinum
6.30     Hommikupalve – Laudes
7.30     Püha Missa
11.45   Lõunapalve – Hora sexta
16.00   Adoratsioon
            Roosipärg
            Õhtupalve – Vespere
21.30   Ööpalve – Completorium

Palvest osavõtmist pakuvad õed kõigile, kes külla tulevad.
Kloostri juures tegutseb ka külalistemaja.

Lagle Parek

 

Allikad

Villem Raam. Pirita klooster. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
Villem Raam, Jaan Tamm. Pirita klooster: Ehitus- ja uurimislugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.
Kersti Markus. Pirita klooster 600. Kunstiteaduslikke Uurimusi, Erinumber, 2007, No. 4 (16).
Kersti Markus. Kes ikkagi asutas Pirita kloostri? Tuna. Ajalookultuuri ajakiri,  2012, No. 2, pp. 13–18.
Ruth Rajamaa. Katkenud laul: Pirita klooster 1407–1607. Tallinn: Argo, 2018.
https://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=1192
https://www.piritaklooster.ee