Raasiku
Nii et olemegi Raasikul. Aga enne, kui kiriku poole edasi sammume, peatume põgusalt Raasiku mõisa juures. Nagu juba öeldud, on Raasikule jõudes kohe paremat kätt tee ääres Raasiku mõisa varemed. Kui ei teaks, ega vist oskaks märgatagi – silma jäävad ainult endise mõisaansambli asemele ehitatud tootmishooned.
Ajalooürikutest võib lugeda, et 1266. aastal kinnistati Raasiku mõis (Raseke) tsistertslasmunkadele. Aegade jooksul on Raasiku mõisa omanikud ridamisi vahetunud. 17. sajandil oli see pikalt De la Gardie’de valduses, hiljem on siin mõisnikeks olnud Taubed, Stackelbergid, Bohnid, Brevernid ja seejärel Loewensternid, kelle käes oli Raasiku ligi 70 aastat. 1843. aastast kuulus mõis von Sieversitele ja 1899. aastast von Stackelbergidele, kellelt see 1919. aastal võõrandati.
Sieversite ajal ehitatud peahoone põletati 1905. aastal maha ja nii ta jäigi varemetesse, millele nõukogude ajal kerkisid tootmishooned.
Nõndaks, nüüd läheme Tehase teed pidi kuni teeristini. Kui nüüd palverändur siin viie tänava ristil seisatab nõutult kui noorem vend mõnes muinasjutus, siis tuleb soovitada Tallinna maanteed, mis viibki kirikuni.
Harju-Jaani Ristija Johannese kirik oma kõrge torniga paistab kaugelt kätte.
19. sajandi keskpaigaks oli vana kirik sedavõrd kehvas seisus, et selle taas kord remontimise asemel otsustati ehitada Raasikule uus kirik. Ehitustöödega alustati 1860. aastal. Aeg oli ettevõtmiseks soodus, baltisaksa ja eesti rahvusliku liikumise tegelased seisid üheskoos õigeusukiriku ülimuslikkuse vastu ja pärast Nikolai I võimule tulnud Aleksander II oli ka märksa leebema suhtumisega, kui oli olnud tema isa.
Raha kiriku ehitamiseks tuli suuresti kihelkonna mõisnikelt, tööjõuks olid kohalikud külamehed. Krundi andis Raasiku Sievers tingimusel, et teised mõisnikud ostavad maa välja ja raha läheb ehituskuludeks. Suurima panuse andis Anija Ungern-Sternberg. Kiriku projekteerijaks sai Friedrich Wilhelm Alisch. Müürsepp – nii teda hüüti – polnud mingi õppinud arhitekt ja küllap just seetõttu juhtus ehituse käigus mitmeid viperusi ja ümbertegemisi, nii et tellijad nõudsid koguni osa töötasust tagasi.
1863. aasta sügisel õnnistati uus kirik sisse. Kohal oli määratu hulk rahvast. Risti kandis Raasiku Sieversi poeg, rist ise oli vana Sieversi kingitus.
Üks kohalolnu on oma muljed kirja pannud nõnda:
„Seest on kirik väga lahke, sest kummastki polest on 7 suurt akent. Ka rumist ei pudo… et arro järel kül 12 ehk 13 sadda inimest peaks wastowõtma… ei olle kirikus posti ega sammast, mis meid kelaks ümberringi keik nägemas. Kaks asja on agga, mis seal nago wõerad ehk ued silma ette tulevad: kantsli koht ja kiriko lagi.”
Kantsel oli nimelt esialgu altari taga seinal, kuid juba 1864. aastal paigutati see koguduseruumi põhjaseina nurgale, nagu on enamikus kirikutes.
1869 kinkisid mõisnikud kirikule uue, 30-harulise kroonlühtri. Altari pool olev lühter toodi vanast kirikust, kolmas kroonlühter on õpetaja Harri Reinu kingitus. Altarimaali „Kristus ristil” autoriks on O. Fr. v. Moeller (1873).
1876 sai silmapaistvalt kõrge kirikutorn uue katuse ja pandi üles 18 puuda kaaluv kirikukell, mis oli Tallinnas ümber valatud. 1899 telliti Gatšinast teine, 25-puudane kirikukell. 1909. aastal sai kirik Gustav Normanni töökojast pärit vana oreli asemele uue oreli meister August Ternmannilt.
Harju-Jaani Ristija Johannese kiriku õpetaja Jaan Nuga kirjutab meile kiriku nimipühakust:
„Meie kogudus on omale eriliseks eeskujuks saanud Ristija Johannese. Johannes sündis pool aastat enne Jeesust samuti ime läbi seni sigimatute preester Sakariase ja neitsi Maarja sugulase Eliisabeti perre. Ime läbi pääses ta Heroodese korraldatud lastetapust ning asus Jumalale pühitsetult elama kõrbe, kus ta riietus kaamelinahka ning sõi sitikaid ja mett.
Johannes oli läkitatud valmistama Issandale teed. Eemal ühiselu mugavustest jutlustas ta meeleparanduse vajalikkusest ning rahvas tuli kaugelt teda kuulama. Nagu täna, nii ka siis tundsid inimesed naudingutele suunatud elu läbikukkumist ning otsisid oma lahutatud elule ja killustatud meeltele paranemist. Jumala poole pöördunuid pesi Johannes ihu ja hinge puhastamise märgina Jordani vees. See ei olnud sama ristimine, millest Jeesus Matteuse evangeeliumi lõpul ja Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis kõneleb kui veest ja Vaimust Jumala perekonda sündimisest. Johannese ristimist võiks pigem võrrelda tänapäevase pihi sakramendiga, kus inimene kahetseb ja saab andeks ning on aidatud taas kindlale taevateele.
Kui enamasti on apostlite vappidel sümbolid, mis kõnelevad neist enestest, siis Ristija Johannese märgiks on Jumala Ohvritall – just Temale tee valmistamiseks oli Johannes saadetud ja seda tegi ta vaprasti oma märtrisurmani. Jeesusele osutades ütleb Johannes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1,29)”
PALVE
Me palume Sind, Issand, hoia meid neis muutuste tormituultes, mis iga päev ja aasta me ellu toovad. Aita, et me elu oleks rajatud kindlale alusele: Sinu sõnale ja tõotustele, Sinu armastusele, Issand. Et nõnda kinnitatult ja julgustatult võiksime püsima jääda ja võita igas hingevõitluses, mis uus päev me ette toob. Sinu vankumatu armastus ja kindel meel säragu meist teistelegi julgustuseks – lase meil olla maailma valguseks ja maa soolaks, nõnda kui Sina oled seadnud.
Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!
Kiriku vastas seisab kivirist tundmatutele haudadele ja kirikaias mälestuskivi I ilmasõjas ja Vabadussõjas langenutele. Siitsamast viib ka tee uuele kalmistule, mis võeti kasutusele 1929.
Keskajast pärit vana kirikuhoone lammutati pärast uue kiriku valmimist.
Vana kiriku asemeni on uue kiriku juurest vast paarsada meetrit. Läheme mööda Tallinna maanteed edasi ja keerame kirikumõisa teele, mille lõpus lagedal seisab mälestuskivi vanale kirikule. Kolmest dolomiitplokist koosneva mälestusmärgi keskmisel osal on nimbuse ja ristiga lambatall ning tekst: „Siin asus Harju-Jaani vana kirik ja surnuaed XIV–XIX saj.” Mälestusmärk seisab vana kiriku altari kohal.
Harju-Jaani kirikut mainitakse esmakordselt 1322. a. Kiriku suurel kellal oli aastaarv 1400.
Inimese elu oli sajandeid kirikuga tihedalt seotud, see side ei katkenud isegi pärast maisest elust lahkumist, sest maeti ju mitte ainult kirikaeda, vaid kirikussegi.
Kabel, mille vundament on praegugi näha, ehitati 1777, mõni aeg pärast seda, kui Vene impeeriumis valitsuse ringkirjaga keelati matmine kirikutesse. Kabelis oli 4 matmispaika: mõisnikule, kihelkonna sakslastele, kirikuõpetajale ja vöörmündrile. Veel nüüdki on näha kaks risti. Kirikaeda kasutati matmispaigana 19. sajandini.
Pastoraadihoone õnnistati sisse 1782. aastal. Selle ehitajaks oli Pikavere mõisa Baranoff, kes saksa meistri juhatusel ehitas pastoraadi ette nähtud nelja aasta asemel kolme aastaga.
Harju-Jaani vanale kalmistule jõudmiseks tuleb veel väheke maad mööda Tallinna maanteed edasi minna. Vana surnuaed rajati 1846. aastal, sealne kabel sai valmis 1853. Siia on maetud Haljava Stackelberge, Raasiku ja Aruküla Baranoffe, Anija Ungern-Sternberge. Kalmistut on aja jooksul laiendatud ja vanade kalmude peale maetud.
On aeg jätta vana surnuaed oma läinud aegade vaikusesse ja võtta suund läbi aleviku tagasi – raudteejaama poole. Tagasiteel heitke silm peale ka Raasiku esmamainimise mälestuskivile Tallinna mnt. ja Võidu tänava ristumiskoha juures.
Raasiku raudteejaam on üks ütlemata tähtis koht. Vene tsaari lähikonda kuulunud Eestist pärit Alexander von der Pahleni initsiatiivil rajatud ja 1870. aastal avatud Balti raudtee avaldas Raasiku arengule suurt mõju. Raasiku oli Tallinnast tulevale rongile esimene peatus. Raudtee võimaldas kohalike põllu- ja metsasaaduste väljavedu kaugemale ja andis elule uue hoo. Praegune Raasiku alevik saigi alguse raudteejaama ümbruses ja kasvas tasapisi edasi kiriku suunas.
Raudteejaama juures väärib vaatamist historitsistlik veetorn (1870).
Palgi kõrts ja postijaam on üks vahest kõige vanemast säilinud hoonest Raasikul. 1870. aastani tegutses seal kõrts, kus hobusemehed said end pitsi või paariga turgutada ja hobused hinge tõmmata.
Raasikul saab rändaja oma leivakotti täiendada. Kes teab, millal järgmine pood teele jääb. Siin aga on lausa kaks toidupoodi.
Raasikul on ka postkontor.
Ago Papp ja Daila Aas, kevad 2016
Allikad
Julius Põldmäe. „Harju-Jaani kihelkonnad läbi aegade”. Tallinn, 1992.
Vaino Napp. „1863. Uus kirik Raasikul”.
https://www.geni.com/people/Harry-Johannes-Rein/6000000014596801029