Vandjala küla
Vandjala iidne küla asub 19 km kaugusel Tallinnast Jõelähtme vallas Peterburi maantee ja Kostivere aleviku vahel Rebala muinsuskaitsealal.
Vandjala on ridaküla pika varjulise külateega, mida ääristavad maa- ja paekividest laotud sammaldunud aiad. Kiviaiad jaotavad ka õue- ja aiaalad omaette tsoonideks ning paekivist on ehitatud enamik hooneid. Tundub, et niisamasugune võis küla välja näha ka 100, 200 või enam aastat tagasi.
Esmakordselt mainitakse Vandjala küla 1241. a. Taani hindamisraamatu (ld Liber Census Daniae) suures Eestimaa nimistus, mille koostasid 1219–1220 külade ristimise käigus üles kirjutatud andmete põhjal taani mungad.
1714. aastast kuulus Vandjala küla Katariina I-le.
1725 teeb pastor H. C. Wrede kirikuraamatusse sissekande, et küla on 1711. aasta katkust alates seisnud tühjana, kuid nüüd on vene talupojad sinna elama asunud ja ehitavad endale maju. Talupoegade Venemaalt Vandjalasse elama toomise põhjusena on revisjonis märgitud mõnede talupoegade töötamist Kadriorus. Küla endised talupojad kas surid katku või asustati teistesse küladesse, mis on tõenäolisem.
1766/1767 mainitakse Wainjalla küla jälle Jõelähtme kirikuraamatus, talunimed ja inimesed on enamjaolt nimede poolest eestlased.
1838–1854 on Vandjala külas juba 12 talu ja 120 elanikku.
1868 avatakse külas Aruküla Õigeusukiriku Kostivere abikool-palvemaja, mille ehitamine langeb kokku laialdase venestamispoliitikaga Aleksander III ajal.
Aegade jooksul on rahvasuus liikunud erinevaid legende ja lugusid, kuidas pärast Põhjasõda ja katkulainet tühjaks jäänud Vandjala küla uuesti asustati.
Ühe versiooni järgi oli Peeter I toonud töölised Venemaalt Kadrioru lossi ehitama. Töödega alustati 1719 ja kasutusele võeti loss 1740. a. Väidetavasti olevat lossiehitajad elama asunud Maardu ja Vandjala küladesse.
Teine lugu pajatab, et Peeter I võtnud endale naise, misläbi sekka kaasavaraks nn. pärisorjad kaasa sai – tõenäoliselt need samad Kadrioru lossiehitajad.
Kolmas rahvapärimus annab teada, et Kostivere mõisnik olla vahetanud oma jahikoerad ukraina talupoegade vastu, kes siis Vandjala taludesse elama asusid.
18. sajandi lõpuks kasvasid eesti- ja venekeelsed perekonnad kokku, sissetulnutest said tõelised eesti inimesed, kes osalesid Eesti elu edendavates ettevõtmistes, Vabadussõjas, kaitsepolitsei töös, omakaitses. Näiteks Kuzma talu on ehitatud Viktor Kingissepa arreteerimise rahadest.
Suurem osa vene päritolu külaelanikest võttis eestistamise ajal uue perekonnanime, praegusel ajal ei ole külas ühtegi venekeelset peret.
Külatee lõpust paarisaja meetri kaugusele jääb Maardu fosforiidikaevanduse lõunakarjääri kõrge nõlv, millelt avaneb vaade karjäärile, Maardu külale ja ümbritsevatele põldudele.
Küla lõpus olevaid karjamaid kutsus külarahvas Katkootsa karjamaadeks. Seal, Vandjala ja Maardu külade vahel olevat Põhjasõja järel levinud katk seisma jäänud. Hiljem ehitati sinna Katku kõrts, tänapäeval on see koht fosforiidikaevanduse alla jäänud ja üle ujutatud.
Vandjala küla on säilitanud suure osa oma põlisest arhailisest väljanägemisest. Maaliline kiviaiaga piiratud vana külatänav põlispuude all meenutab vabaõhumuuseumi. Hästi on säilinud talude paeehitised, mis on suures osas ehitatud 1850. aasta paiku.
Säilinud Aruküla õigeusu kirikuabikooli-palvemaja hoone on eravalduses ning asub külla sisse sõites vasakul, otse küla teadetetahvli taga.
Hallikivi asub küla südames külaplatsil, varasemal ajal olnud see armunute kohtumispaik. Kohalik rahvasuu teab rääkida, et Vandjala külas sündivad lapsed tulevad Hallikivi alt või tagant!
Tiia Välk ja Hans Kaldoja
Allikad
„Jõelähtme kihelkonna, Kostiferi mõisa Wandjala ja Loo külade ajaloost ja vaatamisväärsustest.” Koostaja Tiia Välk. Säästvat arengut toetav Jõelähtme MTÜ ja Seltsing Vandjala muinasküla, 2009.
https://joelahtme.ee/vandjala