Rebala muinsuskaitseala ja Rebala muuseum

REBALA NIMI
Rebala nimi tekitab tihti palju segadust, kuna tähistab paralleelselt mitut mõistet.
Tänapäeval on olemas küla nimega Rebala. Tema vanim kirjalikest allikatest teada olev nimekuju on Reppel Taani hindamisraamatus (1241).
Muinasajal oli ka kihelkond Rebala. Enne võõrvallutust jaotus tänapäevane Eesti mitmeks maaks või maakonnaks ja tänapäeva Harjumaal oli selleks maaks Rävala. Rävala jaotus omakorda kolmeks muinaskihelkonnaks, millest idapoolseim oli märgitud nimega Reppel – tänapäevaselt Rebala. Peale selle oli muinasajal ka Virumaa läänepoolseim kihelkond nimega Rebala, mis näitab selle nime levikut suurel osal kogu põhjarannikust. Seega oli Rebala külanimi sama, mis kohalikul ja ka naaberkihelkonnal.

Rebala nime kannab tänapäeval ka riiklik muinsuskaitseala, mis kohaliku tähtsusega alana ümbritses algselt vaid Rebala küla. Praegu on muinsuskaitseala pea 70 ruutkilomeetri suurune ja hõlmab mitmeid külasid.

Omakorda on selge ka, et Rebala ja Rävala on keeleliselt samatüvelised, ja siia ritta lisandub veel Tallinna eellane Reval.
Rebala ja ka Rävala nimekuju algsele tähendusele on antud erinevaid tõlgendusi. Alates veealusest madalikust kuni hirve kukkumiseni. Laiemalt on populariseeritud selle võimalikku tulenemist sõnast rebane, mis võis olla mõne pealiku nimi või hõimu tootemloom.
Geograafiliselt ja keeleliselt sobivaks võib pidada arvamust, et nimekuju tuleneb samast tüvest, mis tänapäeval riba ja mis tähistas algselt pankrannikut. Tulenevalt keelte ajaloos muutumise iseärasusele sobib see nii reb- kui rev- vormile ja õigustab nii kogu Põhja-Eesti piirkonna kui pankrannikul asuva küla nime.

REBALA RIIKLIK MUINSUSKAITSEALA
Seda, et Jõelähtme piirkonnas on väga palju arheoloogilisi muistiseid, teati juba 20. sajandi alguses. 1970ndatel aastatel tegeles siin muististe väljaselgitamisega aktiivselt harrastusarheoloog Oskar Raudmets. Eriti hoogustus muististe leidmine, kui seoses Iru elektrijaama ehitamisega saabus 1974. aastal siia arheoloogilisi uuringuid teostama arheoloog Vello Lõugas (1937–1998). Koos avastati kitsal territooriumil üle saja muistse kalme. 1977. aastal moodustati esimene, Harju rajooni tähtsusega agraarajalooline kaitseala.

Algas ka võitlus Maardu keemiakombinaadiga, sest fosforiidi kaevandamine lahtistes kaevandites tähendas muistse maastiku hävitamist. Vello Lõugasel õnnestus veenda kultuuri- ja teadusringkondi nii Eesti kui ka Nõukogude Liidu ja isegi rahvusvahelisel tasemel, et siinsed maastikud on suure kultuurilise väärtusega. Samal ajal tarbis aga Maardu keemiakombinaat pidevalt fosforiiti ja laiendas maardlaid. Kaevanduste alla jäi palju põlistalusid ja terveid külasid. Kuna maastike kultuuriline tähtsus oli tõusnud teravalt päevakorda, tuli Maardu keemiakombinaadil tellida kaevanduste laiendamiseks arheoloogilisi uuringuid, mida jällegi juhatas Vello Lõugas. Tema edukas tegevus tõstis veelgi nimetatud maa väärtust – eriti pärast seda, kui Vello Lõugas avastas kaevamiseks mõeldud piirkonnast toonased vanimad teadaolevad metsavöötme põllud.

Vello Lõugase väsimatu tegutsemine erinevates võimuinstantsides viis lõpuks selleni, et 1987. aastal kehtestati lõpuks Rebala riiklik muinsuskaitseala, mis sundis Maardu keemia-kombinaati oma kaevandamiste plaane muutma ja säästis olulised kultuurmaastikud ülestuhnimisest.

Muinsuskaitseala väärtuseks ei ole ainult rohked konkreetsed arheoloogiamälestised, vaid muistne, inimese poolt kujundatud maastik laiemas mõttes. Nüüdseks teame, et siin on inimesed põlde harinud juba viimased kolm tuhat aastat. Üle saja inimpõlve on oma energia ja jõu andnud siinsetele põldudele ja heinamaadele. Sellise pika aja jooksul on toimunud hulgaliselt ajaloolisi protsesse ja sündmusi, muutunud on tavad ja kombed, kuid kõik on veel lähiminevikuni keerelnud just maa ümber, mis oli inimeste suurimaks väärtuseks ja võimaluseks.

Janek Šafranovski

Tallinn–Peterburi tee 22. kilomeetril Jõelähtme silla lähedal asub endises teemeistri majas REBALA MUINSUSKAITSEALA KESKUS-MUUSEUM.
Muuseumis tutvustatakse ümbruskonna vanimat ajalugu ja muistiseid. Hoone kõrval on Eesti kõige vanem maapealne kivikalmetest koosnev kalmistu, kus on 36 hilispronksiaegset kivikirstkalmet (8.–7. sajand e. Kr). Kalmed avati ja tõsteti samal kujul ümber uue tee kõrvale aastatel 1982–1984 seoses Peterburi maantee laiendamisega.



Rebala Muinsuskaitseala keskus-muuseum.
Jõelähtme küla, Jõelähtme vald, 74202 Harjumaa.
Muuseumi külastamine eelneval kokkuleppel.
www.rebala.ee
 

Allikad