0Pikaveskilt Vetlasse
Kui Pikaveski tammi jalamile kinnitatud plaadile talletatu on teadmiseks võetud, sammume üle silla tagasi, siis vasakule, kruusateele. Teelahkmel hoiame oma teed (vasakpoolset). Varsti viib vasakule metsatee, aga meie astume muudkui edasi.
Vetla–Pikaveski teeristil läheme otse, vähemat teed mööda. Kõnnime Vahtrasaare teel. Pikaveski sild on jäänud u. 2,5 km kaugusele selja taha.
Jõuame taas teelahkmele, kahel pool paistavad talud – paremat kätt on Saare, vasakul Tapi. Saare kuurialune on hea koht, kus oodata vihmasagara raugemist, peremehel pole selle vastu midagi.
Teeharult veidi maad vasakule minnes jõuame rohelise mummuga ja matkasellidega sildi juurde. (Seda ei maksa maha magada!) Seal keerame paremale, kitsale rajale. Teerada jookseb kraavipervel. „Mummust” u. 600 m pärast oleme ristteel. Maamärgiks on RMK Peraküla–Aegviidu–Ähijärve matkatee silt.
Läheme otse, murutee viib läbi kena linnulauluse metsa, kuni jõuame järjekordsele teeristile. RMK sildist, s.t. eelmisest ristteest siiani on pisut üle 2 km.
Nüüd paremale ja aina otse edasi, kuni oleme asfaldil, Perila–Jäneda maanteel. Pikaveskilt siiamaani oleme kõndinud u. 6,7 km.
Meie rännutee viib otse edasi, aga siin peab küll tegema väikese kõrvalepõike, et lähemalt vaadata kunagise vesiveski kohal vana jahu- ja saeveski varemete kõrval asuvat Vetla hüdroelektrijaama ning Vabadussõja Vetla lahingu mälestussammast. Mõlemast pajatab järgnevas Vetla küla loos huvitavalt Ago Papp.
Elektrijaam jääb enne silda teest vasakule. Kui jonks sinna tehtud, siis tagasi maanteele, esimene teeots vasakule, veel kaarega vasakule ja jõuame künkal puude vahel seisva unarule jäetud moega Vabadussõja mälestussamba juurde.
Nõndaks, nüüd naaseme maanteele ja jätkame teed Voosele.
Daila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.