0Reku jõesadamast Puhja
Rekult viib tee meid Puhja, maisemaale. Jõeäärsete madalate luhtade-rabade rahvas kutsub Puhjat ja muid kaugemaid-kõrgemaid kohti just nõndaviisi, maisemaaks. Ja tõepoolest, Puhja poole kõndija tallad tunnevad, kuidas maa õige hiljukesi tõuseb. Alguses oleme veel madalal, siinsamas kõrval on Reku soo. Läheme läbi Poriküla. Kaugemale vasakule jääb Nasja küla.
Teepervel sinetavad siguriõied saadavad me samme. Teest paremal on Puhja Jahiseltsi maja, selle naabruses Tiirulombi põlistalu. Paremat kätt tulevad veel sovhoosiaegsed kortermajad oma aiamaatükkidega ja eramajad. Üle tee vasakul on Paabu talu.
Kui on käidud 3 km, jõuame teeristile. Pori-Kõrtsi talu juures on Poriküla bussipeatus (kas tõesti siin käib buss?!). Puhja on veel kilomeetrit 4.
Järgmises teeharus on Võllinge bussipeatus. Läheneme vääramatult maisemaale. Vihavu teeristi juures pakub silmarõõmu Taku talu viljapuuaed – õunapuud kui soldatid sirgetes ridades.
Aga siis paistab juba paremasse silma kirikutorn ning vasakusse seevastu torkavad mobiilimastid. Ja ongi Puhja algust tähistav silt.
7,4 km läbitud ja oleme Puhjas Viljandi teel. Puhja kiriku ukse ees vaatan kella, olime teel tund ja kolmveerand.
– Puhjas on nüüd uus kohvik: Victoria kohvik Puyen (avatud E–R 9.00–15.00). Lisaks saiadele-pirukatele pakutakse ka lõunasööki.
– Tasub külastada Puhja Ajalootuba, mis asub kiriku juurest üle tee. Ajalootoa rajas 2014. aastal Kaitseliidu Elva malevkonna ajaloopealik Aarne Salo.
Aadress: Puhja, Viljandi tee 11, Rahvakoda (2. korrus). Külastus eelnevalt kokku leppida telefonil 5155952 või: aarnesalo38@gmail.com
Daila Aas, juuli 2024. Fotod Tiiu Allikvee.