0Melgi parvekohast Verevi külla
See tee on neile, kes tulevad paadiga Potastelt ja tahavad minna Verevi külla.
Umbkaudu poolel jõeteel Potastelt Rekule, Melgi parvekoha juures, on ränduril võimalus astuda kuivale maale ja minna otsejoones Verevile.
Kui paat on Pedet pidi alla jõudnud, siis seal, kus Pede suubub Emajõkke, tuleb sõita suurel jõel paarsada meetrit ülesvoolu, kus vanajõe koolus oligi Melgi talukoht. Siin pidas parve Ludvig Melk. Nüüd veel sutsuke vee peal vastuvoolu kuni jõekäänuni, kus ongi õige koht jõe paremkaldal randuda ja maale minna.
Hakkame mööda kruusateed astuma. (Mitte kohe vasakule keerata, vaid otse edasi!) Muidu üsna üksluist teed ilmestavad õitsvad kassitapud ja siniseõieline sigur, päikesekuumas värelevas õhus lendlevad punakad-täpilised liblikad (mingid täpikud vist), Emajõe luhal siloheina tegevad masinad ja nende kannul kõndivad kured. Mitut puhku saame maitsta heinaveoautode tolmupilvi.
Pooleteise kilomeetri pärast keerab tee paremale. Veel kilomeeter ja jõuame elektriliini alla. Liinidest u. 700 m edasi on teest vasakul metsa vahel Sandimärdi kivikalme. Rahvapärimus räägib, et seal lähedal olnud ka kabel, aga Vene–Rootsi sõja aegu lõhkunud venelased kabeli ära.
Läheme edasi, Sandimärdi talu juba paistabki ja algab Verevi küla. Jõe äärest siiani on 3,8 km.
Sellest on juba ligi kümme aastat, kui esimest korda Verevi küla vahel patseerisime. Tookord tegime tutvust Sandimärdi eaka perenaise ja tema koerakesega, praegu pole siin elumärkigi näha. Sama saatus on tabanud mitmeid teisigi Verevi talusid.
Jalutame mööda külateed edasi. Melgilt Verevi külasüdamesse on u. 4,2 km.
Seda, et elu külas kipub hääbuma kinnitab meile ka Koolitare talu peremees. Tema enda majapidamine ja õu on igatahes tipp-topp korras ja elus.
Küla lõpus Rätsepa talu õuel toimetab meie vana hea tuttav Aare Uind. Temagi räägib, et Verevi on vaikseks jäänud.
Daila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.