Pikakannult Otsale ja edasi Puutlisse

Ja taas on aeg jalad alla võtta. Meie rännutee viib Pikakannult Otsale ja edasi Puutli külla.
Teed palistab Väimärä mets, kusagil paremal metsa taga on Saarõperä soo oma Vargasaarega. Paarikümne minutiga jõuame Kääpa–Obinitsa–Petseri maanteele ja keerame Obinitsa poole.

Jalutame läbi Otsa küla.
Küla on dokumentides mainitud 18. sajandil. Varasemalt on sealtsamast teada Kavaku talu kui vana kõrtsikoht. 19. sajandil muudeti küla karjamõisaks, 1920. aastatel tekkis Otsale asundusküla.

  

Praegu näis Otsa üpriski elujõulise külana – vastu tuli titevankriga noor ema, siin-seal vilksatas lapsi, kortermajade ees seisid autod.
Otsa saab läbi ja jõuame raudteeni. Pikakannult on tuldud 3,5 km.

Otsa küla läbiv Riia–Pihkva raudtee avati 1889. aastal, et Venemaa sisekubermangud saaksid ühendatud mereäärsete Balti kubermangude sadamatega. Raudtee andis tööd paljudele inimestele. Reisirongid sõitsid siin viimati 2001. aastal, praegu liiguvad raudteel ainult kaubavagunid, ja needki harva. Semafori juures on lagunev kaalukoda, perroongi on üles võetud.

Üsna varsti pärast raudteed viib maanteelt paremale talutee, teeotsal oleval sildil on kentsakas tekst: Maamehe Colf. Mis imeasi on colf, selle jätame esialgu välja selgitamata, kõnnime oma teed edasi.

Paremat kätt on Kunnamõts, pahemat kätt Tammõorg. Metsaservalt uudistavad teelisi metskitsed. Oleme jõudnud Vastsõliina (Vastseliina) kihelkonna maile. Vasakule jääb Hellekunnu küla. Oma ilusasti kõlava nime on küla saanud ümberkaudsest loodusest: helle ’hele’ ja kund ’suur mets’, ka ’viljatu, tühi maa’. Küla ümber kasvabki peamiselt valgusküllane männimets.

  

Siinsamas tee ääres on Kõrgõsilla vesiveski koht. Veskitalust on osaliselt sälinud vana rehielamu, mis praegu ilmselt kasutusel suvilana, lauda vundament ja paisu jäänused. Samanimeline oja, millel vesiveski omal ajal töötas, voolab maantee alt läbi. Teispool teed on paisjärveke – Kõrgõsilla sulg.

  

Enne Kõrgõsilla bussipeatust keerame üle tee paremale, metsa viivale teerajale. Raja alguses on mõtlematute autojuhtide ohjeldamiseks kivid teele sätitud.
Metsa vahel hargneb tee kaheks, suundume vasakule. Varsti läheme üle maanteekraavi ja mööda metsasihti vasakule (valida tuleb mitte väike, vaid järgmine, suurem teerada). Kõnnime künkast üles männinoorendiku vahele. Pisut veel ja meie ümber on vaikne vana mets.

Seejärel jõuame Mõtsa talu õuele. Näha on hulk erinevaid hooneid ning kõiksugu sõidu- ja töövahendeid, mis lubab järeldada, et siin majas jätkub ideid ja ettevõtlikkust. Pererahvast paraku näha ega kuulda pole, sestap kõnnime edasi.
Varsti on tee ääres taluvare, käidud tee keerab vasakule, aga otse edasi viib kitsam tee, mille valimegi.
Sammume kenal metsateel, imetleme kuklaste pesaehituskunsti ja korjame sambla seest piiluvaid kukeseeni – ega’s neid saa metsa jätta, paljas mõte isuäratavast söömaajast paneb suu vett jooksma.
Meist paremal on Sõõrumägi ja Jahumägi ning I aastatuhande teisest poolest pärinevad Jahumäe kääpad. Kääbasteni viib ristteelt paremale suunduv vähem rada.

  

Kääbas tähendab matusepaika, tähendab sedasama, mis kalm, kalme. ...Igal pool, kus rahvas kääpaid tunneb, sisaldavad need kääpad ikka vanu haudu. Kääpamäed esinevad niisugustena mägedena, kuhu muiste surnuid maetud, ja lihtkääpad tasasel maal niisama matusepaikadena...
Leidub veel teistsuguseid kääpaid, vaimusid. Kääbastest tulevad ööseti vaimud välja, keda ka kääbasteks nimetatakse. Niipalju kui ma aru saanud, ei ilmu need vaimud hulgakaupa, vaid tavaliselt üksikult ehk harukorral kahekesi. Enamasti esinevad vaimud-kääpad valges riides, suuremalt jaolt naisterahva näol.
Vaimud-kääpad tulevad igal ajal öösiti haudadest välja; sagedamini nähakse neid laupäeva öösi, kõige sagedamini uue aasta öösi, s. o. öösi vasta uue aasta algust. Inimesega kokku puutudes katsub kääbas sagedasti kahju teha. (Matthias Johann Eisen „Eesti mütoloogia”, 1919.)

Teadmiseks veel, et siitsamast mitte kaugele Loosi mõisa juurest u. 850 m ida kaarde jääb Kääbastepalo, kus on üle 30 kääpa, mis pärinevad I aastatuhande II poolest. Loosi kääbastikku kaevas esmakordselt 1839. aastal Vastseliina mõisaomanik G. von Liphart. Hiljem on Kääbastepalos kaevatud veel 19. saj. lõpul ja 1960ndatel aastatel.

Kui Jahumäe kääpad vaadatud, astume oma rada edasi. Meie tee läheb ristteelt otse.
Viie minutiga oleme Puutli küla talude juures.

Daila Aas, suvi 2021
 

Allikad

„Eesti loodusmonumendid. Võrumaa”. Autorid: Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja. Tallinn, Geo Trail KS, 2016;
Tõnis Saadre. „Eesti ürgloodus”, Tallinn, Geo Trail KS, 2015.
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=5189
https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_m%C3%BCtoloogia/K%C3%A4%C3%A4bas_ja_Kalm
https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/vastseliina/vastseliina.html
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=placeinfo&action=view&id=1110
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=13713
https://lib.werro.ee/images/trykised/igal_kandil_oma_lugu_2011.pdf