Kobilu

Kui tasa teise ilma vajuv Soova veski vaadatud, läheme mööda maanteed u. 200 m tagasi ja keerame Soova teele. Teeotsas seisab vana verstapost.

Oleme Mäeselja külas. Vasakule jäävad Mäe-Auni, Auni, Uue-Laari ja Suuretamme talud. Paremale jääb Mäe talu teeots, metsast paistab Metsalaane talu roheline otsasein.
Tee tõuseb kergelt mäkke ja seejärel hargneb kaheks: parempoolne tee viib 1,4 km pärast Puhja kalmistule. Kalmistu on rajatud u. 1840. aastatel.

  

Meie läheme praegu siiski mitte kalmistule, vaid otseteed edasi Kobilu poole.

Astume reipalt edasi, kuni tee meie üllatuseks otsa saab. Maa-ameti kaardi järgi ei tohiks nii olla, aga on ometigi. Leiame ennast Lootare talu õuelt ega oska asjast midagi arvata. Õnneks on peremees kodus. Temalt kuuleme, et jah, seal, kus tee edasi läks, on nüüd tema põllumaa, aga palverändurid juhatab ta meelsasti läbi oma õue ja metsatuka põllu piirini, kust katkenud tee jälle edasi viib.
Kalle palub ilmtingimata ränduritel tulekust ette teada anda, et ta saaks oma toreda suure koera kinni panna. (Lootare talu peremees Kalle: tel. 5119782)

Ja olemegi ─ hernepõllul! Ei mingit teed, üksnes lõputuna näiv hernepõld ja Kobilu kaugel teispool põldu. Kõnnime hernes, hernesvesi laubal, kirume kuuma ilma ja pugime herneid, kuni jõuame lõpuks üsna rammetutena Tartu Foodsi reklaamplakati, pärnaallee ja lautade juures Mõisa teele välja. Räägitakse, et pärnad olla tee äärde istutatud üleöö millalgi nõukaajal enne seltsimees Käbini külaskäiku.
Hiljem Alt-Laari linnamäel istudes tundus, et polnud see võsa- ja herneretk nii hull ühtigi. Ega’s palverännutee peagi sile olema.

Mõisa teel suundusime vasakule ja jõudsime „Viljameistri” firma õuele, kus juhtusime jutu peale äsja ületatud põllu omanikuga. Meie vestluskaaslaseks oli mitmekordne Eesti parim rukkikasvataja, Eesti Rukki Seltsilt 2020. aastal rukkikülvaja aunime saanud Ahti Aruksaar. Saime teada, et Maa-ameti kaardile märgitud teed pole, jah, enam ollagi, selle asemel on põllud ─ ühel pool otsas Lootare Kalle omad, siin Kobilu pool tema põllumaa. Selgus, et tulime üle 123 ha suuruse hernepõllu.

Seisime kunagise jõuka suurtalu – Kobilo mõisa õuel. Mõisale kuulus 446 ha maad, tallis oli mitukümmend hobust. Talu peremeheks oli Julius Heinrich von Dehn (1899–1971), tema abikaasa oli rikka töösturi ja kaupmehe Christian Ernst August Rotermanni (1869–1950) tütar Thessa Jette Bertha Rotermann (1907–1996). Talu rajati siin olnud Kobbilo karjamõisa maadele. (Karjamõisa kohta on teateid 19. sajandi II poolest ja see kuulus Suure-Konguta mõisale.)

Ajaloo kulg pööras jõudsa ja edumeelse suurtalu elu pahupidi.
23. augustil 1939. aastal sõlmisid N. Liit ja Saksamaa Molotov-Ribbentropi pakti (mittekallaletungileping ja salajane lisaprotokoll, millega jagati omavahel Ida-Euroopa). Saksamaa ja N. Liidu kallaletungiga Poolale septembris 1939 algas Teine maailmasõda. Ja juba oktoobri keskel, lähtuvalt nn. baasidelepingust, marssis punavägi Eestisse sisse. Siin elanud Saksa kodanikele ja saksa päritolu inimestele anti võimalus ümberasumiseks Saksamaale. Lahkujatest jäid maha tühjad eluasemed, lubatud ühesvõetava vara suurus oli piiratud. Enamjagu 13 000 ümberasujast, kes aastail 1939–40 Eestist lahkusid, asustati Saksamaa poolt vastvallutatud Poola aladele.
1939. a. 30. oktoobri ja 2. novembri „Postimees” kirjutab, et Kobilo mõisnik Julius Dehn annetas lahkudes hobusekoorma jao raamatuid kohalikule raamatukogule. Mõis, ühes 77-pealise tõuloomade karja ja suguhobustega, läks Eesti Seemnevilja Ühisuse kätte, ametisse asus uus mõisavalitseja.

Mõisa ajast pärit maakividest ja punasest tellisest kõrvalhoonetest on siiani üht-teist alles ja korda tehtud. Siinsamas filmiti Lenfilmi ja Tallinna Kinostuudio ühistööna stalinistlikku kollektiviseerimist ülistavat propagandafilmi „Valgus Koordis” (1951. a.), siin õue peal on laulnud Georg Ots. Filmile anti 1952. aastal Stalini preemia.
Praegu tegutseb siin Ahti Aruksaare ettevõte.


Kobilu külje all tegutseb teinegi tuntud põllumees. Madis Ajaots on Tartumaal Rannus üles ehitanud tugeva taimekasvatusettevõtte OÜ Rannu Seeme.
1993. aastal läks Konguta sovhoos pankrotti ning Rannu Seemne juhatuse liikme Madis Ajaotsa perel tekkis võimalus ära osta sovhoosi üks hoone ja maad. Madis Ajaots on tuntud erinevate uute kultuuride katsetajana, külvipinda on Rannu Seemnel üle 2000 hektari. Tubli töö on toonud Madis Ajaotsale mitmeid tunnustusi: Aasta Põllumees 2010, Maaülikooli aasta vilistlane 2017, parim taimekasvataja 2017, Aasta põllumees – mesilaste sõber 2018.

Kobilu kivirist
Puhja–Konguta maanteel u. 500 m Kobilu bussipeatusest Puhja poole seisab maantee ääres põlluservas suur kivirist.
„Rannu Seeme OÜ juhatuse liige Madis Ajaots rääkis, et nad korjasid 2019. aastal nädal enne suurt reedet Kobilu külas põllul kive. „Traktorist hakkas üht kivi välja kangutama ja selle kangutamise tagajärjel tuli välja kivist rist,” kirjeldas ta. Kivirist toodi põllult ära ja puhastati ettevaatlikult veega. „30. aprillil tõstsime kivi sama koha peale tagasi, kust me ta leidsime. Panime selle sinna nii üles, nagu vanasti on kirjeldatud, kuidas see olema peaks. See seisab nüüd seal tee ääres ja kõik saavad seda näha,” rääkis Madis Ajaots...” (Maaleht, 02.05.2019)

  
2 fotot: Taivo Toomsalu, 2019.

Maanteeäärsed suured maakivist ristid
Arvatakse, et need ristid on püstitatud kas vanale kalmele või Põhjasõjas langenud Rootsi kindrali mälestuseks või langenud sõjameeste mälestuseks. Rist võis inimesi hoiatada ka põllult vilja varastamise eest.
Folklorist Marju Kõivupuu on öelnud: „Neid pandi teede äärde selleks, et ühelt poolt näidata, et tegu on kristliku maaga, teisalt selleks, et inimene saaks soovi korral oma jumalaga kõneleda – kirikud ja kabelid olid tihti kaugel.”
Palverännuteel võib näha teeäärseid maakivist suuri riste veel Sangla–Rõngu maantee ääres Kaarlijärve külas Estoveri Piimatööstuse lähedal, Puhja kiriku portaali juures ja kirikut ümbritsevas müüris ning Tartu–Võru maantee ääres Tatra oru nõlval nn. Soolasööja kivi.

Meie järgmine teetähis on Konguta linnamäed. Kobilu mõisast Alt-Laari linnamäele on minna vaid mõni kilomeeter. Tee viib meid kõrgetest Kobilu teraviljakuivatitest mööda. Sirge tee laskub sügavale Kavilda jõe orgu ja tõuseb kauguses suurejooneliselt lausa taevasse.
Kavilda jõgi näib orus üsna kinnikasvanud moega, aga kohiseb kenasti siiski. Pärast jõe ületamist möödume Kivistiku talu teeviidast.

  

Daila Aas, 2022
 

Allikad

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4266
https://www.kalmistud.ee/Puhja-kalmistu-2
https://core.ac.uk/reader/237084740
https://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php?kid=434596
https://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php?kid=435424
https://pollumeheteataja.ee/uudis/2018/01/24/30-aastaga-eesti-seemnekasvatuse-tippu/
https://leht.postimees.ee/6736875/tartumaa-pollumees-madis-ajaots-kasvatab-ainsana-eestis-kikerherneid
https://epkk.ee/madis-ajaots-teraviljakasvataja-kes-usub-koostoosse/
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/86091029/fotod-pollutoode-kaigus-leiti-kobilu-kula-lahedalt-kivirist
https://eelis.ee/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-387662782
https://et.wikisource.org/wiki/Esivanemate_ohverdamised/P%C3%BChad_kivid
Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Pegasus, 2019.
https://draakonjadelfiin.ee/front/kivistiku-talukoha-suveprogramm/