Kavilda õigeusu kalmistu, Sääniku talu, Puhja vana kalmistu, Soova vesiveski

Nüüd läheme kiriku poole tagasi ja sealt Soova veskile. Allikalt tulles tuleb minna mäest üles ja mööda Oru–Kavilda asfaltteed lõuna poole. Varsti on paremal põld, edasi jääb vasakule Lembitu tee, meie läheme otse edasi. U 900 m pärast jõuame teeristile, kus parempoolne Puhja–Mõisanurme tee viib Puhja. Sellesama tee äärde (u. 700 m pärast) jääb arvatavasti Kavilda õigeusu kirikuga samal ajal (u. 1873. aastal) rajatud Kavilda õigeusu kalmistu. Kalmistul on ka väike puidust kabel.

Meie sammume ikka otse lõuna poole, nüüd on tee nimeks Liivamäe. Orgu suunduval teekäänakul jääb vasakule Polluse talu. Mäkketõusul on teest paremal järgemööda Liivmäe, Joosti ja Rõõmu talud.

  

Siis paistab Väike-Andrese talu. Selle taha kuuseheki serva jääb Sääniku põlistalu, kus rändur saab mõnusasti ööd veeta ja hästi süüa. Säänikule saab Puhja–Elva teelt – kui Liivamäe teelt Puhja–Elva maanteele jõuame, tuleb paremale keerata ja u. 120 meetri pärast ongi uhke teeviidaga Sääniku talu teeots, seda juba maha ei maga.
 

SÄÄNIKU TALUST
Sääniku talu peremees ja perenaine Kaarel ja Rutt Tuvike oskavad hoida ja hinnata oma talu ajalugu ja möödunud põlvede pärandit. Kaarel päris talu oma isalt Eduardilt, Eduard omakorda oma isalt Peetrilt. Peetri naine Tiio oli pärinud talu oma isalt Kaarel Oltilt.
Kaarel Olt oli agar inimene ja kui rahvale jagati Kavilda kirikumõisa maid, sai temagi väikese talu, mille vahetas suurema Sääniku vastu. Enne taluperemeheks hakkamist pidas ta koolmeistri ametit.
Kaarli tütar Tiio ja väimees Peeter Tuvike ehitasid Säänikule uue ruumika elamu, mis on siiani kasutusel. Peeter Tuvike oli arukas ja tegus peremees, talu oli heal järjel ja Peeter ise Kavilda valla üks jõukamaid mehi.
Tiio ja Peetri vanem poeg Karl loobus pärimisõigusest venna Eduardi kasuks ja õppis Tartus köster-organistiks. Karl Tuvike juhatas Helmes mitut koori ja käis oma kooridega neljal üldlaulupeol.
Sidemeid muusikaga leiab Sääniku talust veelgi. Tiio ja Peetri tütar Liine abiellus muusika- ja pillimehe Herman Jurakuga, kes asutas 1911. a. „Hermanni” klaveritööstuse. Hermanni pianiinod kogusid näitustel hulga aurahasid.
Eduard Tuvike pidas peale talu ka Kavildas poodi. Eduard ja tema naine Leida-Agathe lõid aktiivselt kaasa Puhja seltsi- ja kultuurielus. Läinud sajandi 30-ndail aastail panid ümbruskonna hakkajamad mehed rahad kokku ja asutasid masinaühistu. Inglismaalt telliti isesõitev aurukatlaga rehepeksumasin, millega käidi perest peresse talgute korras reht peksmas. Eduard Tuvike oli ühistu kassapidajaks ja masinakuur ehitati Sääniku koplisse. Punavõim tembeldas 1951. aastal Sääniku pere kulakuteks ja ajas nad omast kodust välja, Eduard Tuvike mõisteti vangi. Tänu toonase kolhoosiesimehe ja külarahva julgusele kohtus tema eest seista pääses ta priiks ja pere võis koju tagasi kolida.

  

Kaarel ja Rutt Tuvikese Sääniku talus valitseb praegugi samasugune ettevõtlik ja ärgas vaim nagu eelkäijate aegu.
Vanade aegade meenutuseks on Säänikul alates 2002. aastast korraldatud rehepeksupäevi, nendega koos peetakse ka põllumajanduse ja maaelu teemalisi „Aganiku Akadeemiaid”. (Kirjutatud pererahvalt saadud materjalide põhjal.)
 

Elva–Puhja teel Sääniku talu teeotsast u. 900 m Puhja poole asub Puhja vana kalmistu. Kalmistu on piiratud maakivikuhjatiste ja sellele kasvanud võsaga. Kalmistul asuvat üks hauakivi, millel on kirjad ja daatum 1795–1830. Mõningatel andmetel on kalmistu alates 1840. aastatest maha jäetud.

Nüüd läheme vaatama Soova vesiveskit. Keerame Puhja–Elva teel esimesest vasakule viivast teeotsast sisse – otse edasi on Kullioru talu, aga paremale võsa sisse jääb Kavilda jõe vasakul kaldal Soovaveski talukoht.

SOOVA VESIVESKI
Soova veskil on pikk ajalugu.
On teada, et 1495. aastal müüs Bartholomäus von Tiesenhausen Kavilda linnuse, Kavilda mõisa (das Stenwerk und Hof Cawelecht) ja Soova veski (Sövenmöle) 16 500 Riia marga eest oma sugulasele Frommhold von Tiesenhausenile.
Külanimena esineb Soovaveske 18. sajandil. 1866. a. kolmeverstasel kaardil ja 1884. a. kaardil on jõe kaldal vesiveski tingmärk ja nimi Sowaweske.
1864. aastal rajatud Soovaveski talu koos jahu- ja villaveskiga ostis Vabadussõja järel ära Karl Kontor. Puidust ühekordne mansardkorrusega elamu oli maakivist veskihoonega kokku ehitatud. Veski juurde kuulus 4–5 ha suurune paisjärv.
Nõukogude võim natsionaliseeris Soova veski koos kõigi varadega ja omanik koos perega kuulus represseerimisele. 1963. aasta 1. jaanuaril villaveski suleti ja seadmed viidi minema.

  

Hiljem on talu olnud mitme omaniku käes. Praegu talu laguneb ja kasvab võssa.
2017. aasta Puhja Valla Lehes meenutab oma vanaisa Karl Kontorit ja Soova veskit tema lapselaps Karl Kontor.

Daila Aas, 2022

Ööbimisvõimalus Sääniku talu puhkekeskuses
Kontakt: Rutt Tuvike, tel. 5665 9816, 735 1269; rtuvike@outlook.com
https://ugaraja.ee/portfolio/saaniku-talu-puhkekeskus/
Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!
 

Allikad

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4267
https://weskiwiki.ee/index.php?title=Soova_veski
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4760
https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0012076.pdf
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=puhjavalla20170501.2.14
https://www.eelis.ee/?comp=objresult=yrg&obj_id=1042620044