Kavilda ürgorg ja Siidrelinn, Kavilda Aleksander Nevski kirik ja Kave läte

Läheme Puhjast välja Kavilda poole, kus Tartu–Viljandi maantee viib läbi Kavilda ürgoru. Ligi 20 km pikkune Kavilda ehk Soova ürgorg ulatub Elva juurest Emajõe madalikuni.
Vanasti oli järskude nõlvadega sügavast ürgorust hobusevankri või mis tahes muu sõiduvahendiga läbi saamine tõeline julgustükk. Orgu on kutsutud Hobusesurmaks ─ hobust tuli seal käekõrval talutada, muidu võis loom hullusti viga saada. Ohuks olid ka orus varitsevad maanteeröövlid, kellele aegamisi liikuvad turuvankrid olid hõlpsaks saagiks. Pole siis imeks panna, et rahvasuus kutsuti Kavilda valda Röövlivallaks.
Ürgoru põhjas voolav Kavilda jõgi (oja) saab alguse Elva Verevi järvest ja suubub Emajõkke. Oma mitte just pikal vooluteel on Kavilda jõgi saanud ometi mitu nime: Soova oja, Rämsi oja, Nasja oja, Pensa kraav.

Puhjast tulles vasakul pool maanteed Kavilda ürgoru läänepervel teatakse olnud muinaslinnus ─ Siidrelinn. Linnamäeni on maanteelt sadakond meetrit. Hiljem seisis samal kohal keskajal rajatud Kavilda (Cawelecht) vasallilinnus. Linnust ja mõisa on kirjalikes allikates mainitud 15. sajandi lõpul, aga tõenäoliselt on ehitusaeg tunduvalt varasem. Kavilda linnus kuulus pikemat aega Tiesenhausenite aadlisuguvõsale.
Linnus hävis Liivi sõjas. Tänini on säilinud vaid maakivist vundament.

Siidrelinna ja vasallilinnuse kõrgel asemel seisjale avaneb ilus vaade ürgorule. Praegu on siin mäeseljal kiige- ja tantsuplats.

Siit läheme üle maantee ja sutsu maad tagasi kuni teeotsani, kust hakkame sammuma Kavilda vene õigeusu kiriku poole.

Kavilda Aleksander Nevski kirik näeb välja üsna troostitu, kiriku kõrval rohus kummuvad sibulkuplitelt millalgi maha võetud vanad tornikiivrid nagu suured pudisevad murumunad. 1873. aastal ehitatud Püha Aleksandri kirik sai 1944. aastal sõjas kannatada, pisitasa pudenes koost ka kogudus.
Kiriku lähedusse jäävad kirikumõisa pastoraat, magasiait, köstritalu ja muud mõisale kuulunud hooned. Kirikutagust maad, kus asusid mõisa tallid, kutsuti Veremaaks ─ seal olnud maapind pekstud teoliste verest ühtelugu punane.

Enne kui teekonda jätkame, käime ära pühal Kavilda allikal. Sinna viib Vana-Kavilda tee. Kavilda ürgorg on allikate poolest rikas. Neist kõige tuntum on Kave läte, mille leiame kohe esimese teeharu juurest.

Meie muistsed esivanemad uskusid, et Kave lätte veel on puhastav, noorendav ja tervendav vägi. Hilisemal ajal käis õigeusu preester hõberistiga allikavett õnnistamas, pühitsetud vett viidi siit ka kirikusse.
Kave lätte nime saamise kohta räägib rahvajutt, et vanal ajal kandnud allikas iluduskuninganna Kaveli nime. Usuti, et kes jaaniööl end allika veega peseb, see saab nooruse ja ilu tagasi. Kaveli nimest ja sõnast „läte” sai kokku suupärane Kave läte. Sellest olevat tulnud ka Kavilda kohanimi.
Karjala runolauludes aga on Kave maailma sünnitava taevase Ilmaneitsi nimeks. Nõnda võib Kave allikatki võtta elu lättena.
Kave lättel käiakse usinasti praegugi, ohvrianniks visatakse vette münte, kastetakse kirka allikaveega silmnägu ja ammutatakse joogivett. Nõnda talitame meiegi.

Daila Aas, 2020. aastal
 

Allikad

Juhani Püttsepp, Kavilda ürgorg: allika- ja ohurikas. ─ „Eesti Loodus” nr. 1, 2020.
Kristel Vilbaste, „Eesti allikad”, Tallinn, kirjastus Varrak, 2013.
Mikk Sarv, „Maa=Ilm”, Tallinn, kirjastus Varrak, 2018.
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7246
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4399
https://www.eelis.ee/?comp=objresult=yrg&obj_id=1042620044