Maardu linn

Tänapäevane Maardu on ilus ja puhas linn. Põhiliselt nõukogudeaegsed korterelamud, südalinnas ei torka silma ka tööstus. Kõige kõrgemal künkal ilutseb 1998. aastal valminud Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu kirik – Maardu Peaingel Miikaeli kirik.

Maardu nime päritolu seostatakse mõisaga, mis ilmub kirjalikesse allikatesse esmakordselt 1397. aastal, kuid tegelikult on juured märksa sügavamal. Mõisa lähistel paiknenud Marte nimeline muinasküla esineb taanlaste poolt 1240. aastatel kirja pandud külade loendis, kuid kaob allikatest 18. sajandil. Ilmselt oli põhjuseks Väike-Maardu karjamõisa rajamine, mis toimus talumaade äravõtmise arvelt.

Maardu linn on välja kasvanud 1920. aastatel rajatud Ülgase fosforiidikaevanduse tööliste asulast. Kui Ülgase tehnokompleks 1938. aasta detsembris maha põles, asutati uus fosforiiditööstus Maardusse. Pärast Teist maailmasõda nimetati ettevõte ümber Maardu Keemiakombinaadiks ning 1970ndatel Maardu Keemiatehaseks. Kaevanduste ala järjest kasvas, neelates enda alla läheduses paiknevate külade põllumaad.
1980. aastatel valminud Muuga sadam ja 2000. aastate alguses püstitatud naftasaaduste hoidlad kinnistasid piirkonna tugeva industriaalse imago. 1991. aastal sai Maardu linnaõiguse. Linna vapp – sinisel kilbil valge ankur ja kirka – annab hästi edasi linna tegelikku olemust.

Kuigi tänaseks on fosforiidikaevandmine lõppenud, võib Maardut endiselt iseloomustada kui väikest saart keset tööstusmaastikku. Pärast osa karjääride sulgemist 1970. aastate lõpus istutati need täis lehiseid ja kaski, sirgetes rivides ja täpselt välja mõõdetud vahedega. Nii loodi Eestile ebatavalise kooslusega kunstlik mets, mis on muutunud omaette vaatamisväärsuseks. Ülejäänud karjäärid aga jäeti looduse hooleks, mis nüüdseks on muutunud piklikeks seisva veega tiikideks, meenutades pigem valli- või kaitsekraave.

Omapärase ajalooga on ka Maardu järv, kunagine merelaht, mis 19. sajandi lõpul ära kadus. Maardu mõisnik soovis tammi ehitusega reguleerida veetaset, kuid tamm lõhuti ning kogu vesi voolas Kroodi ojja, tekitades Kroodi oru. Järve põhjas karjatati edaspidi loomi. Kui 1939. aastal hakati koos saksa ettevõtjatega Maardusse tehast rajama, ehitati uus tamm ning järv tuli ajapikku tagasi. Pärast fosforiiditehase sulgemist on see jälle puhta veega ning tehase veereservuaarist on saanud nüüdseks maardulaste puhkepaik.
Tänapäeval on Maardus ligi 16000 elanikku.

Kersti Markus ja Lagle Parek, 2021
 

Ööbimisvõimalused Maardus: https://maardu.kovtp.ee/majutus
Toitlustus Maardus: https://maardu.kovtp.ee/toitlustus
 

Allikad

K. Erg. Maardu Põhjakarjääri sulgemine – kava, projekt ja tegelikkus. Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituut, 2001
P. Johansen. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen, Reval 1933.
B. Melnikov. Minu kodukoha visuaalne ja aistiline maailm nüüd ja lähiminevikus. Tallinna Ülikool, 2019.
https://maardu.kovtp.ee/jalutuskaik-maardus