Puutlipalu punkrilahing

Kiriku juurest läheme edasi Puutlipalo metsavendade mälestussamba ja punkri poole. Õieti tuleb minna veidi maad tagasi ja keerata paremale. Umbes poolel teel on Kõrboja talu meeste pandud teeviit. Kohale aitab jõuda palverännutee kaart.

  

Mets on pakkunud inimestele pelgupaika igiaegadest saati. Ka siis, kui punavõim oli okupeerinud Eesti, läksid paljud mehed mobiliseerimise, küüditamise ja vangistamise eest metsa varjule. Mindi juba 1940. aastal. 1941. aastal kasvas metsa minejate hulk tunduvalt ja kui Saksa armee oli lähenemas, alustasid metsavendade salgad kallaletunge vallamajadele, nõukogude võimuasutustele ja väiksematele punaste lahinguüksustele. Paljudes kohtades võeti võim üle veel enne, kui sakslased kohale jõudsid. On pakutud, et nn Suvesõjas osalenud metsavendi oli ligemale 12000. Metsavendade salkadest kasvas Omakaitse põhiosa.
1944. aastal asendus Saksa okupatsioonivõim Eestis taas Nõukogude okupatsiooniga. Pärast sõda, metsavendluse kõrgajal 1944–53 tegutses Eestis üle 16000 võitlusvõimelise metsavenna, kes hoolimata kasinapoolsest relvastusest korraldasid neil aastail 1870 rünnakut, mille sihtmärgiks olid julgeoleku- ja sõjaväeobjektid, kolhoosid, laod, poed, kohalikud võimuasutused ja kommunistidega koostööd teinud kohalikud.
Okupatsioonivõim pidas metsavendade hävitamiseks lõputut võitlust. Kõige raskemaks pähkliks oli neile Võrumaa ja Vastseliina kant, kus künklik ja metsane maastik pakkus küllaga peidupaiku.

Sedapalju siis metsavendadest üldisemalt.
Sammume edasi. Kirikust pisut üle kilomeetri kaugusel on Tornimäel Puutlipalo metsavendade mälestussammas, sealt veel mõnesaja meetri kaugusel metsavendade punkri asukoht.

  

Puutlipalo punkris varjas end 1953. aasta märtsis Richard Vähi salk. Kulakuteks kuulutatud Richard Vähi ja tema abikaasa Elsa kuulusid 1949. aastal küüditatavate nimekirja, kuid neil õnnestus pakku pääseda. Elsa varjas end esialgu Richardi õe talus, ent 1951. aastal läks temagi metsa. Samal aastal oli Vähi Vastseliina ja Misso vahel asunud Saika punkrile korraldatud rünnakus haavata saanud, kuid kätte teda ei saadud. 1953. aasta 29. märtsil ründasid tšekistid Puutlipalo punkrit.
Metsas oli võimas tulevahetus. Haavata saanud metsavennad lasid end granaatidega õhku, et vältida vaenlase kätte langemist. Lahingus hukkusid metsavennad Richard Vähi, Elsa Vähi, August Kuus, Karl Kaur, August Kurre, Leida Grünthal, Lehte-Kai Ojamäe ja Endel Leimann. Julgeoleku kaotused olid aga palju suuremad. Nad kaotasid 20 meest surnutena ja haavatutena.
Pärast lahingut punker põletati julgeoleku poolt maha, langenud metsavennad viidi tuvastamiseks julgeolekusse ja maeti hiljem salajasse hauda.


1989. aastal avati Puutlipalo punkrilahingus langenud metsavendadele samas lähedal metsas ausammas, Kaitseliit korraldab siin igal aastal mälestusürituse.

Puutlipalos langenud metsavendade ühishaud leiti Võru lähedalt Reedopalo metsast 2011. aastal, nende säilmed maeti Vastseliina kalmistule.

  

2014. aastal Vastseliina kalmistul avatud metsavendade memoriaal on pühendatud kõigile vabaduse eest võidelnud metsavendadele. Memoriaali kujundas skulptor Mati Karmin, selle selged, napid vormid mõjuvad kõnekalt. Minge vaatama.

Daila Aas, 2021
 

Allikad

Imeline Ajalugu. Metsavennad (eriväljaanne), 2019
https://et.wikipedia.org/wiki/Puutlipalu_lahing
https://www.err.ee/330056/legendaarse-puutlipalu-lahingu-moistatus-lahendati-60-aastat-hiljem
https://www.kaitseliit.ee/et/vastseliinas-sangitatakse-mulda-enamlaste-poolt-morvatud-metsavennad
https://www.eestikirik.ee/puhitsetud-mulda/
https://metsavennad.ee/misso/sissejuhatus