Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Tammsaare väljamäelt üle Kodru raba Järva-Madise kirikuni

Muuseumi väravast läheme otse üle heinamaa väljamäest alla metsa poole. Metsa piiril on tähistatud RMK matkaraja algus. Paneme siingi ennast kaustikusse kirja ja astume laudteele, mis viib üle Kodru raba Järva-Madise kirikuni välja.
Ennevanasti läks siit talitee, mida mööda talvekuudel, kui külm kaanetas raba, käidi kirikus, kõrtsis, vallakohtus ja muid hädatarvilikke asju ajamas.

Laudtee juhib sookaasikusse. Praegu ei taha hästi uskuda, et kunagi oli siin soos karjamaa, ega oskaks me tänapäeval ilma Vargamäe Andrese lõputust rügamisest lugemata ettegi kujutada, kui ränga ja visa tööga, aastast aastasse aina kraave kaevates muudeti sood siilukeste kaupa karjamaaks.
Mõne aja pärast asendub sookaasik siirdesoometsaga, kus puid on hõredamalt, kaskede ja haabade kõrval kasvab mände. Siingi oli sookarjamaa või heinamaa.
Kõnnime edasi, maastik muutub avaramaks ja valgemaks, tasapisi muutub ka taimestik meie ümber.
Tee jõuab soosaarele, mille nimeks Palgissaar – siit olla käidud palke toomas. Ninna lööb maarjaheina hullutavat lõhna. Palgissaare taimestik on puisniidule omaselt liigirohke. RMK on matkarajale üles pannud hulga teabetahvleid, nii et igaüks võib koguda tarkusi taimede ja maastikutüüpide kohta kogu raja ulatuses.


Siin soovitaks kõigile rändureile unustada oma igapäevatoimetused ja -probleemid ning süveneda rabavaikusesse, seda võimalust ei ole just tihti. Vaid üksik linnuhäälitsus lõikub vaikusesse ja kui teil veab, siis võib kiriku poolt kuulda ka kellamängu, mis kokku on müstiline kogemus (Järva-Madise kiriku kellad helisevad igal täistunnil kella 6st hommikul kuni kella 20ni õhtul).

  

Üle siirdesoo jõuame Kodru raba piirile, kus kasvav pilliroog viitab liikuvale veele rabajalamil. Meie ees on rabastunud järv. Raja kõrval kasvab sinika- ja mustikapuhmaid, liblikate lemmikud on kanarbik ja roosade õitega küüvits, käpalisi näeb siin lausa mitut liiki, sookailude uimastav lõhn täidab õhku.
Raba servas on kirjanik A. H. Tammsaare isa Peeter Hanseni kaevatud kraavi ase – siin oli piirdekraav, mis pidi kaitsma heina- ja karjamaid rabast valguva vee eest.


Nüüd jõuame puisrabasse. Turbasamblal kasvavad jõhvikad ja murakad, madalad väändunud männid mõjuvad otsekui bonsaid potis. Värve lisavad helerohelised älved, millel kasvab valge nokkhein ja üks hoopis isevärki taim, putuktoiduline huulhein (Eestis kasvab kolm liiki: ümaralehine, pikalehine ja vahelmine huulhein), kellele meeldib elada just rabaälvestel ja laukaservadel. Huulhein (rahvapärased nimed on huulerohi, mokahein, kõrvalusikas, putukasööja, ohatserohu, silmarohi) õitseb terve suve, kuid iga väike valge õis vaid mõne päikeselise tunni. Huulheina lehtede servas on kuni 6 mm pikkused punakad karvad, iga karva otsas aga valguses helkiv piisake kleepuvat lima. Kui mõni sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis jääb ta lima külge kinni, äärmised näärmekarvad pööravad end putuka peale ja algab toidu seedimine.
Kuna huulheina lehed ja lima sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid, on huulheina kasutatud meie rahvameditsiinis silma- ja kõrvahaiguste, ohatise ja läkaköha raviks. Huulheina ja ka teisi putuktoidulisi taimi on enim uurinud Charles Darwin, huulhein olevat olnud lausa tema lemmiktaim.

   

Üks väga armas puuke, mida aeg-ajalt laudtee kõrval kohtame, on vaevakask (rahvapäraselt ka rabakask, kaskjalg, maarjakask, pürskask, raudkask, aga ka hala-kask, härjapõlve kask ja maadlase-kask). Tema tillukesed ümmargused lehed on 1–1,5 sentimeetri suurused ja mõnekümne aastaga kasvab ta vaevalt paarikümne sentimeetri kõrguseks.

Matkarada viib laugaste vahele. Laukad on tekkinud turbamassi laialivalgumisel lume ja jää surve ning vee ebaühtlase külmumise käigus. Turbakiht on Kodru rabas kuni 8,5 m paksune. Aga meeter turvast koguneb rabasse umbes tuhande aastaga.

Oleme jõudnud 5 m kõrguse vaatetorni juurde. Kel julgust, ronigu pealegi vaateid imetlema, meie ei söanda, sest torn näikse pisut kõikuv.

Juba paistab Vibujärv. Pruuniveeline Vibujärv on jääaja lõpul tekkinud suure järve jäänuk, nime on järv saanud oma vibuja kuju järgi. Vibujärve väikesel saarel pesitsevad raba-hõbekajakad. Peale nende kohtab ja kuuleb rabas teisigi linde. Siin elavad põldrüüdid, mudatildrid, rägapardid, lendab ringi pääsukesi ja vahel kotkaidki, aeg-ajalt peatuvad ka luiged.

Sammume matkarajal edasi puisrabasse, kus männid on kõrgemad ja tüsedamad, samblad ja rohttaimed mitmekesisemad.
Rada läheb üle soosaarte, millel nimeks Kaubassaared (ei tea, mis kaupa siin tehti?). Siin kasvab juba tammesid, pärnasid, sarapuid ja sangleppasid. Maapind muutub taas kuivaks. Oleme Kodru raba lõunaotsas, taamal metsa ääres on paar talukohta. Vanasti oli siin Järva-Madise kirikumõisa karjamaa.


Paul_ja_Iti_Kodru_rabas_11_07_2019_022.jpg

VAIKUSE PINK

Kodru raba palvepingi oleme oma mõttes ristinud Vaikuse pingiks.
Kogu siis, rändaja, siin rabarahus vaikust. See tervendab meeli, avardab aega ja ruumi ja vaimu. Just nagu palve. Või luule.

       Müra sees varjul on vaikuse paiku,
       vaikuse paiku on vaja
       selleks, et hing kuuleks vaikuse kaiku,
       vaikuse kaiku ja kaja.

       . . .

       Doris Kareva „Vaikuselaul”

Võidupüha hommikul, 23. juunil 2019 aastal pühitsesime Vaikuse pingi. Sinine liblikas kinganinal istumas, õnnistas Järva-Madise koguduse diakon Tiit Lastik palvepinki ja selle ümber kogunenud inimesi ning ütles õige tabavalt: „Oleme siin vaikselt kui Jumala käte vahel…” Koguduserahva eestvedamisel laulsime üheskoos, ilusaks lõpetuseks aga kuulasime 13-aastase Roderik Grossi laulu.
Suur tänu RMK inimestele – iseäranis Marge Rammole –, kes võtsid lahkesti valmis teha pingini viiva laudtee ja platvormi, millel palvepink seisab. Aitäh Rene Tammele, kes pingi tegi. Täname Järva-Madise häid inimesi, kes aitasid kaasa mõtte ja teoga. Käige ikka palvepingil istumas ja vaikusest väge ammutamas.

Palvepingi juurest on kirikuni umbes poolteist kilomeetrit. Veel viimased sammud üle kirikumõisa niidu ja olemegi kohal. Tammsaare väljamäelt üle Kodru raba Järva-Madise kirikuni kõndisime kiirustamata poolteist tundi. Kilomeetreid on veidi üle 4.

P.S. Kas teadsite, et juulikuu viimasel pühapäeval tähistatakse mitmel pool maailmas (paigus, kus on veel rabasid) rahvusvahelist rabapäeva? Asja algatajad olid šotlased 1991. aastal ja Eestiski on rabapäeva peetud juba mitmel aastal. Põhjusi rabade kiitmiseks ja hoidmiseks on üsna mitu.
Rabad on tähtsad kliimamuutuste leevendajad, sest nad seovad süsinikku kõigist maismaa ökosüsteemidest kõige enam. Turvast moodustades seob iga rabahektar aastas tonni jagu süsinikku. Soodes toimub põhjavee varude taastumine. Sood-rabad on väga vanad ja liigirikkad elupaigad, nad on tähtsad metsiku looduse ja sedakaudu ka inimese elu hoidjad.

Daila Aas, juuli 2019


Kasutatud kirjandus:
Viktor Kapp. Tammsaarest üle Kodru raba Järva-Madisele. Tallinn, 1989.
Helen Alumäe. Tammsaare Väljamäelt Järva-Madisele. Eesti Loodus nr. 4, 2010.
Henno Zingel, Herdis Fridolin. Paslik päev rappa minna. Maaleht nr. 30, 25. juuli 2019.
Sirje Aher. Darwinit vaimustanud lihasööja rabataim. Eesti Loodus nr. 2, 2009.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/yhuulh.htm
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/plhuulh.htm
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaevakask.htm

{$content.banner1.title}