Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Merja küla ja Merja linnamägi

Nii, kes käis Kingsepa talus, kes mitte, igal juhul läheme nüüd muudkui edasi Merja linna-mäe poole. Varsti teatab silt Merja küla algusest. Linnamäeni jääb veel mõni kilomeeter.

  

Merja küla arvatakse olevat tekkinud põgenike külana pärast ordurüütlite sissetungi Järvamaale 1212. aastal. Kui Abaja, Keri ja teised külad maha põletati, põgenesid inimesed Merja ümbruse metsadesse ja soodesse. Nii kasvas siia elujõuline küla. Oma nimegi on Merja küla ilmselt saanud madala ja märja maa järgi.

MERJA LINNAMÄGI
1938. a. 12. augustil kirjutab Järva Teataja nr 92:
„Merja linnamägi asub Merja külas, Linnamäe talu maa alal. ... pole kahtlust, et seal sajandite eest tõesti asus meie esivanemate kants, teenides neid varju- ja vastuhakupaigana vaenlase sissetungi kordadel. ... Andmeid tema kohta leidub ainult (Jaan) Jungi raamatus Eesti muinaslinnade kohta, III jaos ja sealgi mõned read. Leidusid on märkida sealt ainult mõningad vanad rahad, millised kündmisel mäe libajal küljel päevavalgele tulnud. Kuulub linnamäel olnud kants ilmsesti nooremasse rauaaega, nagu peagu kõik teisedki eesti muinas-linnad ja leiud peaks siis olema pärit samast ajajärgust.”
Merja linnamäel asuval infotahvlil on kirjas:
„Eestis on teada üle paarikümne täielikult loodusliku tekkelooga künka, mida rahvas nimetab linnamägedeks. Üheks nende seas on ka Merja linnamägi. ... Tõenäoliselt pole Merja linna-mäel elatud. Merjat sobiks pidada enam meie muistsete esivanemate hiiemäeks, kuna siit on leitud inimluid. Kuna Merja küla on kirjalikult mainitud esmakordselt 1474. aastal, võiksid esimesed matused Merja linnamäel pärineda umbes samast ajajärgust. – Arheoloog Tanel Moora.”
Igatahes Merja linnamägi on tunnistatud arheoloogiamälestiseks.

1936. a. loodud Võidupüha tähistamise komitee tegi ettepaneku tähistada muistsed linnused kui ajaloolised võitluspaigad „80x120 cm suuruste malmtahvlitega, millel Eesti kaart, kus oleks märgitud kõikide linnuste asukohad. See kaart tuletaks igale linnusele tulijale meelde, kus kohal ta viibib, annaks ülevaatliku pildi meie linnuste asukohtadest ning ärataks üldist huvi muinaskohtade vastu.”
1938. aasta 14. augustil avati ka Merja muistsel linnuseasemel malmist mälestustahvel. Kaitseliidu Koeru malevkonna eestvõttel toimus linnamäel isamaalises vaimus pidulik aktus, õhtul peeti maha eeskavaga pidu, süüdati lõkketuli ja löödi tantsu.




Merja linnamägi. 1959. a. Erakogu. https://www.vanadpildid.net

2010. aastal avati linnamäel uus 12 m kõrgune vaatetorn. Torni ehitasid MTÜ Abaja Nelja Küla Selts (Abaja, Merja, Valila, Koidu-Ellavere külad) koos Endla looduskaitseala sõprade seltsiga LEADER programmi toel.
Linnamäge ja vaatetorni hoiab korras Merja küla rahvas. Siin tähistatakse koos vastlapäeva, korraldatakse külapäevi jm kokkutulekuid.

Vaatetorni platvormil istudes, pruukosti võttes ja väsinud jalgu kõlgutades leiame üks-meelselt, et elu on ilus – kui ainult põdrakärbsed ei kiusaks. Mu rännukaaslane tuleb lagedale mõttega, et siia võiksime püstitada järgmise palvepingi. Tõesti, see koht on igati sobilik. Ja veel üks mõte, mis pähe tuli: õige matkaselli mõõtu palverändur saab soojal suveööl vaatetorni alumise korruse põrandal oma magamiskotis magada, isegi vihma pole vaja karta, selle eest kaitseb järgmise korruse põrand. Ruumi on lausa mitmele magajale. Tunnistame, et meie pole need päris õiged matkajad. Septembriöö, külmavõitu kah... Istume pärastlõunapäikeses ja ootame oma tõlda, mis viib meid õhtusöögile ja Kodasemale tudule.

Daila Aas, september 2017
 

Merja linnamäe palvepingi õnnistamine 15. mail 2019. aastal
Soovidel on tihtilugu kombeks täide minna. Tunamullu Merja linnamäel seistes õhkasime, et just siia sobiks ütlemata hästi üks palvepink – ja siin ta nüüd seisabki. Kogu töö tegid ära toredad ja tragid siitkandi inimesed eesotsas Kerli Sirila ja 4 küla seltsiga, Koeru kooli, kultuurimaja ja vallavalitsuse rahvaga. Kindla peale oli avamispäeva ilus ilm samuti nende tehtud.

Meie soov oli, nagu ikka, et pink valmiks kohaliku meistrimehe kätetööna. Koeru keskkooli direktor Jaan Kabin haaras mõttest kinni ja tema juhendamisel tegid pingi valmis Koeru kooli poisid Andre Nurmeots ja Kristjan Illi. Pingilauad andis Koeru puutööfirma omanik Rain Remmelgas.
Avamisele oli tulnud hea hulk inimesi.
Koduloo-uurija Uno Aan rääkis paiga ajaloost ja palvepingi mõtte teokssaamisest. Mõndagi huvitavat oli rääkida ka endisel õpetajal, kultuuriloolasel Herbert Lastil. Lagle Parek kõneles palverännuteest ja tänas sooja suhtumise eest. Järva-Peetri koguduse diakon Jaanus Tammiste õnnistas palvepingi.
Ilusat pärastlõunat Merja linnamäel sidus sõnades Koeru kultuurimaja juhataja Eva Linno, muusikalist meelehead pakkusid Koeru vabakoguduse neli meest, kes laulsid all mäenõlval ja lasksid oma lauluhäältel ka ülevalt vaatetornist alla meie ja metsa peale heliseda.
Oleme liigutatud ja väga-väga tänulikud kõigile headele inimestele!

Daila Aas, 2019


Kasutatud kirjandus:
Martin Kuldmägi „Muinaslinnuste uurimislugu Eestis 1920.–1930. aastatel”. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Bakalaurusetöö, juhendaja Mirja Ots. Tartu, 2012.
„Mälestuskilde Koidu-Ellavere, Valila, Abaja, Merja küladest”, koostaja Uno Aan, Koeru 2008.
http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Koeru&id=1067
http://www.wikiwand.com/et/Eesti_linnuste_loend
http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=9654
http://eestielu.delfi.ee/jarvamaa/elu/vaatetorn-merja-linnamaele?id=43897969
http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1936/05/27/2
 

{$content.banner1.title}