Meist

PIRITA KLOOSTRI SÕBRAD – nii me ennast kutsume. Kokku on meid päris suur seltskond, kellel on koos olla huvitav ja meeldiv. Sõpruskonda kuulub vanuse ja ameti poolest vägagi erinevaid inimesi. Ka kloostri ümber oleme koondunud eri teid pidi, igaüks omal moel. Ja kes on kord tulnud, see on kloostri külge kinni jäänud. Kõik on võlutud Pirita kloostri õdedest ja siin valitsevast vaimsusest. Nii kuidas võimeid ja jaksu, püüame olla toeks kloostri töödes ja tegemistes. Tegelikult aga oleme ikka rohkem saajad kui andjad.

Ühised huvid ja ettevõtmised seovad. Talvel harime end loengutega, suvel rändame Eestis ja kaugemal. On käidud Birgitta jälgedes Rootsis, Norras, Itaalias ning pea igal aastal on leidunud kümmekond inimest, kes on veetnud nädala Pühal Maal, kus ordul on kaks kloostrit. Viimastel aastatel oleme jõudumööda tegelnud palverännuteega, mis viib Eesti põhjarannikult sama hästi kui lõunapiirini välja.

Tõesti, pole huvitavamat tegevust kui palverännutee juppide otsimine, läbi käimine ja paika panemine, rääkimata kohtumistest vaimustavate inimestega. Sedalaadi kokkupuuted oma rahva aja- ja kultuurilooga on uskumatult rikastavad. Puudujäägid iseenda ahtakeses harituses hüppavad vastu iga teekäänaku taga! Muljeid ja avastusi ja kohtumisi huvitavate inimestega on sel teel kogunenud rohkemgi veel, kui oskasime oodata.
See on, nagu astuks mööda pikka rännuteed lapsega, kes su süles aina kasvab – ja mida raskemaks see sületäis muutub, seda suuremat rõõmu sest tunned.
Loodame, et tulevikus on sel teel rändajaid rohkesti, olgu siis jala, ratastel või ratsa, ja kõigi hing laulab…



Täname Siseministeeriumi, Maa-ametit, RMK-d, kõiki muuseume, kogudusi, koole ja kümneid toredaid inimesi, kes meile sel teel abiks on olnud.