Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Kambja Püha Martini kirik ja kalmistu

Kambja vanemast ajaloost on teada imevähe. Pole isegi selge, kellele oli kirik pühitsetud: korra on nimetatud Maarjat, korra Martinit. Igatahes ei ulatu Kambja kihelkond tagasi muinasaega. Ürikutes kohtab seda esimest korda 1471. aastal ning enamasti on oletatud, et iseseisev kihelkond moodustus siin alles 15. sajandi teisel poolel Otepää, Võnnu ja Tartu kihelkondade osadest. Küll aga on juba 1330. aastal nimetatud Kambja vaimulikku – Borchardus de Kambie. Maal tegutsesid preestrid enamasti ikka kihelkonnakirikute juures, seega võib Kambja kihelkond olla seniarvatust märksa vanem.
Aeg ja sõjad on teinud oma töö ning andmed pühakoja varasemast kujunemisloost on napid. Kivikirik on püstitatud Kambjasse tõenäoselt 15. sajandi teisel poolel. Selle lühikese ja laia pikihoone seinad moodustavad praeguse kiriku läänepoolse osa, mille seinad on krohvitud.
Kiriku taastamise käigus tulid päevavalgele ka omaaegne ruutja põhiplaaniga kooriruum ning käärkambri müüride säilmed. Need jäid paraku kirikutaastajatele ette ning lammutati. Vaid müüride kontuurid on markeeritud praeguses kiriku põrandas. Arvatavasti oli võlvitud üksnes kooriruum, kuna pikihoonet kattis lihtne puitlagi.

Aegade jooksul kitsaks jäänud kiriku ulatuslik laiendamine võeti käsile 1874. aastal. Kirikuehitus on tõsine asi – arhiivis on tallel tervelt neli erinevat rekonstrueerimisprojekti, neist kolm produktiivselt ehitusmeistrilt Johann Gottfried Mühlenhausenilt. Nähtavasti olid need koguduse silmis liiga igavad. Märksa modernsema projekti valmistas Tartu meister Paul Schilling, kes on kavandanud ka Tartu katoliku kiriku. Vana kooriruum lammutati. Selle asemele ehitati avar neogooti vormides põikhoone, millega liitus polügonaalne altariruum ja käärkamber. Toonast moodi järgides on uusehitise seinad krohvimata maakividest ja tellistest. Uuendatud kiriku foonil mõjus 18. sajandil ehitatud puidust kellatorn üsna äbarikuna ning 1937. aastal ehitati Arnold Matteuse projekti järgi uus sihvakas läänetorn. Nõukogude vägede pealetungil 1944. aastal kirik põles ning kogu sisustus hävis.

Läbi kogu nõukogude aja seisis kirik varemeis. Taastamisega alustati 1989 ning kaheksa aastat hiljem olid põhilised ehitustööd lõpetatud. Kiriku ülesehitamisel ei üritatudki uuesti luua põlemiseelset interjööri. Ruum kujundati toona modernsetes vormides, millele lisanduvad napid tsitaadid gootikast. Kirik pühitseti 2009. aastal. Kambja Püha Martini kirik on Lõuna-Eesti suurim maakirik.



   

Kambjal on eriline koht meie rootsiaegses kultuuriloos. 1686. aastal ilmunud lõunaeesti-keelse Uue Testamendi meenutuseks avati kirikus 1996. aastal tahvel, mis kujutab trükise tiitellehte. Pühakirja põhitõlkijaks oli Andreas Virginius, kes oli Kambja pastor aastail 1640–1701. Töö lõpetas tema poeg Adrian Virginius, kelle venelased hukkasid Põhjasõja päevil. 1702.–1744. aastatel pidas siin köstri- ja koolmeistriametit aga Ignatsi Jaak – Bengt Gottfried Forseliuse seminari üks andekamaid kasvandikke. Tema oli muide üks neist kahest koolipoisist, keda Forselius käis 1686. aastal Stockholmis kuningas Karl XI-le näitamas. Kõigile neile on kiriku juurde paigaldatud mälestuskivid.

Kirikuesisel platsil on ka Eesti rahvakooli 1987. aastal avatud memoriaal (skulptor Endel Taniloo) Hando Runneli sõnadega: Kiri algab kirikust, / rahvas algab raamatust. („Punaste õhtute purpur”, 1982)

134_Kambja-kiri_algab_kirikust-22_25_07_2017-22(1).jpg

1932. aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning istutas kirikaeda tamme. Puu on kenasti elujõuline.

Kaur Alttoa, 2016


KAMBJA KALMISTU
Kiriku juurest viib tammeallee kalmistu põlispuude alla. Köstrimägede loodenõlval astmeliselt tõusvate hauaplatsidega kalmistu, kus tasast maad vaat et polegi, on tänu oma looduslikule asukohale õige isemoodi. Teist niisugust annab otsida. Põnev pinnamood loob erilise meeleolu, mistõttu võib end kergesti unustada sinna pikemalt uitama.
1773. aastal rajatud vana surnuaeda ümbritseb kivimüür, hilisematel aegadel on surnuaed laienenud. Uuemat osa, mis rajati 1920. aastal vana taha laugemale maale, kutsutaksegi uueks surnuaiaks.

105_Kambja_kalmistu_kabelid-22_25_07_2017.jpg

Kalmistu peavärava kõrval on matusekabel. Otsetee viib edasi kahe kabelini – paremal seisab Suure-Kambja mõisnike Stackelbergide ja Knorringite hauakabel, vasakul Reola Schultzide hauakabel. Kaugemal on mõisnike Gernhardtide ja kirikuõpetajate Hasselblattide hauaplatsid, vennastekoguduse edendaja Michael Morgneri ning rahvusliku liikumise tegelaste Mart Mitti (1833–1912) ja Jüri Ottase (1885–1942) pererahulad, riigiametniku ning hilisema eksiilvalitsuse riigisekretäri Arved Ruusa (1900–1992) haud. Kambja kalmistul puhkavad vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi vanemad Daniel ja Liis, samuti tema vend August. Siia on maetud ka skulptor Erika Haggi.
2020. aasta, mil neid ridu kirjutan, on kuuldavasti rahvajuttude aasta. Seks puhuks on mul kohe varnast võtta üks mitme-setme põlve tagant pärit lugu, mis elab veel meie päevilgi. Nimelt olla Kambja surnuaeda maetud keegi Rootsi väejuht, kelle kindel tahtmine oli, et sängitatagu ta mulda ühes oma tubli lahinguratsuga. Nõnda tehtudki. Kui mullu maikuus siin kalmistul patseerisime, pudistas peenikest vihma ja udurahusesse vaikusesse suikunud surnuaed ahvatles otsima legendi jälgi. Schultzide kabeli kõrval leidsime Kambja kauaaegse apteegipidaja Hans Sanga haua. Proviisor Sang, kaitseliidu Kambja malevkonna sanitaarpealik, maeti 1939. aastal kaitseliitlaste austusavalduste saatel. Aga vaat siinsamas Sanga rahula taga on üks unustusse jäänud hauaplats. Tol tundelisel maipäeval seal platsi juures seistes näis meile üsna tõenäoline, et siin nad puhkavadki igavest und – väepealik ja tema ratsu.

Daila Aas ja Kalle Kurg, 2020


Kambja_kalmistu_Vab-s6ja_ausammas-4.jpg

Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud ausammas Ausambamäel
Mälestussamba 2,5 m kõrgune alus on laotud maakividest, mis Kambja ümbruse elanikud oma kodu põldudelt ja niitudelt kokku tõid. Sambal seisab pronksist sõdur, kes hoiab paremas käes langetatud mõõka. Samba esiküljel on pronksist tahvel tekstiga: „EESTI / VABADUSSÕJAS / LANGENUILE / 1918–1920 / KAMBJA KIHELKOND”.
Kuju kavandi autor oli skulptor Aleksander Eller. Raha samba valmistamiseks saadi korjandustest ja valdade toetustest. Mälestussammas avati pidulikult 27. oktoobril 1929. aastal.
1940. a. tõmmati sõdurikuju samba aluselt maha. 12. juulil 1942. a. tõsteti kuju tagasi, kuid 16. mail 1948 lõhuti sammas lõplikult.
Restaureeritud mälestussammas avati taas 23. juulil 1989. aastal. Uue pronksist sõduri valmistas kujur Aivar Ennet.


Kambjas on palveränduril võimalik ööbida
– Kambja hotell. Võru mnt. 2f, Kambja, 62034 Tartumaa.
Tel. 5627 1909, info@kambjahotell.ee   https://www.facebook.com/kambjahotell/
Kambja Pensionäride Päevakeskus. Männi t. 1, Kambja, 62034 Tartumaa.
Kontakt: Alli Siil, tel. 5347 6003.
Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!

{$content.banner1.title}