Kultuurilooline
PALVERÄNNUTEE
Piritalt Vana-Vastseliina

Iru linnamägi

Iru linnamägi ehk Iru Linnapära on Tallinna idapiiril 8,5 km kaugusel Tallinna vanalinnast Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune ja u 500 m2 suurune küngas.

Iru linnamäge on peetud nii muinaseestlaste kindlustatud asulakohaks kui ka kaubitsemiskohaks. Varasem asustus ulatub tagasi III aastatuhandesse eKr, kuid vahepeal on olnud pikk katkestus. Uued intensiivse inimtegevuse jäljed on märgatavad alates 6. sajandist ning muutuvad eriti intensiivseks viikingiaja alguses. 9.–10. sajand näibki olevat olnud linnuse aktiivseim kasutusaeg. Vahepeal on see ka maha põletatud. Algselt olid kindlustused puust ja liivast, hiljem püstitati otstesse massiivsed kivivallid. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks – suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhjapoolseks osaks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad võivad olla kunagised väravakohad.

DSC01780_Iru_linnus_Teksti(1).jpg

Arheoloogiline leiumaterjal annab tunnistust, et elanikkond võis linnuses olla rohkearvuline, kuid pole selge kas nad elasid siin alaliselt või üksnes sesoonselt. Aastaringselt elamiseks peaksid olema läheduses matusepaigad, mida leitud ei ole, ning igapäevaseks elatiseks vajalikud põllumaad algasid alles Iru küla juures mitu kilomeetrit eemal. Nii on välja pakutud, et jõe ja künka vahelisel kitsal lääneterrassil võis olla hoopis sadamakoht ning põhjapoolne leiurikas ala tähistab kunagist kaubanduskeskust. Alaline asustus paiknes aga Iru külas. Tänapäevast asustuspilti silmas pidades võib jääda arusaamatuks miks peaks sellises kohas olema kaubitsemiskoht, kuid muinasajal ulatus rannajoon Varsaallikani välja ning jõgi oli märksa veerohkem.

00_Pirita_ja_Iru-22.jpg
Birgitiinide klooster ja asulad Pirita jõe alamjooksul: Varsaallika talu, Lükati talu ja veski, Iru küla, Väo ja Nehatu mõis. Kolmnurk tähistab Iru linnust. Väljalõige Johan Holmbergi kaardist, 1689. a. (RA, EAA.1.2.C-III-2).
 

Viikingiajal ei paiknenud kaubitsemiskohad turvalisuse kaalutlusel rannikul, vaid mõni kilomeeter ülesvoolu. Kuna meretee Skandinaaviast Novgorodi kulges piki Eesti põhjarannikut ning Pirita jõgi oli liiklussooneks paljudele muinasküladele, siis võisid siin kaubad liikuda küll. Kloostri tegutsemise ajal kujunes Pirita jõe suudmest täiemõõduline sadam ja kaubitsemiskoht, pakkudes ümberlaadimise võimalust jõeäärsete maavaldustega mõisnikele.

Arheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid, Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg ning luust harpuun ja suitsed. Linnusest pärinevad ka Eesti vanima ristpalkehitise jäänused ja Eesti üks vanimaid teada olevaid raudesemeid – naaskel.


Eesti arheoloogiateaduse arendamisel oli oma osa ka Eesti Kaitseväel. Nimelt paluti Tartu Ülikooli esimese arheoloogiaprofessori Aarne Michaël Tallgreni eestvedamisel 1920. aastate algupoolel uurimustööde edendamiseks Kaitseväelt abi aerofotode tegemiseks, sest maapinnalt tehtud fotod jäid liiga ühekülgseks. Koostöö toimis ning tulemuseks olid mitmed uhked fotod (ja plaanid) nii linnustest kui ka asulakohtadest. Juba 1923. a. laekusid Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetti ülesvõtted esimestest linnamägedest, aastate jooksul selliste fotode hulk aina kasvas.

Kersti Markus, 2021


Kasutatud kirjandus:
Valter Lang, Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, 1-2. Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.
Marika Mägi, „Iru linnusest Püha Birgitta kloostrini. Merenduslik kultuurmaastik Pirita jõe alamjooksul“, Kunstiteaduslikke Uurimusi 4, 2007.
Martin Kuldmägi, Muinaslinnuste uurimislugu Eestis 1920.–1930. aastatel. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Bakalaurusetöö, juhendaja Mirja Ots. Tartu, 2012.
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=2609

 

{$content.banner1.title}