Eesti taluarhitektuur kui rahvuspärand

EESTI  TALUARHITEKTUUR  KUI  RAHVUSPÄRAND
Väljavõte Riin Alatalu magistritööst. EKA, Tallinn 2007.

Eesti külade üldiseloomustus
Eesti asustus on olnud suhteliselt hõre, iseloomulikud on nii külad kui sageli soode ja metsade keskel asuvad hajatalud, mis asukohast sõltumata olid õiguslikult ja majanduslikult seotud mõisaga.
Küla struktuur – valdavalt haja-, sumb- või ridaküla – on sõltunud ennekõike pinnavormist ja kõlvikute paiknemisest, aga ka elatusallikatest. Külavormide leviku osas on Eesti pilt üsna kirju, kultuurilistest (välis-)mõjudest külatüübile saab rääkida alates 19. sajandi keskpaigast Peipsi rannikul täiesti uue tüübina levinud tänavkülade puhul, ajaloolised erinevused on ka rootslaste ja setudega asustatud äärealadel.
19. sajandil tekkis sotsiaalse diferentseerumise ja tsaarivõimu poliitika tulemusena peamiselt kroonumõisate arvelt hulgaliselt uusi väikemajapidamistest koosnevaid nn. saunakülasid (ka popsiküla, vabatküla, moonaküla, kantküla ) ning nn soldatikülasid, mis lähtuvalt oma tekkepõhjustest võisid olla tüüpilisest Eesti külast märksa regulaarsema planeeringuga. Talusid tekkis juurde ka eramõisate maadel − talude müügist huvitatud mõisnikud lasid kruntimise käigus muuta talude suurust ja suurendasid nende üldarvu, eriti hõredalt asustatud piirkondades. 19. sajandi jooksul kasvas varem taludes elanud vabadike ja sulasrahva arvelt peamiselt väiketalude hulk.
Vanades tihedates asustuskeskustes moodustati uusi talusid juurde vähem.
Talude loomisega kasvas külade arv, keskmine Eesti küla püsis jätkuvalt suhteliselt väike − vaid üksikutes külades oli rohkem kui 20 talu, enamasti oli külas u 10 talu. Suuremad külad tekkisid peamiselt Peipsi järve ja ka Soome lahe rannikule, kus elatuti suuresti kalapüügist ja põllu suurus ei omanud otsustavat tähendust pere ülalpidamiseks.
Väikekohtade loomine jätkus asunikutalude massilise loomisega ka läbi iseseisvusaja.

TALUHOONED

Rehemaja
Et Euroopa üks suuremaid taluelamuid – rehielamu, rehemaja või rehetare on kasutusel olnud elamuna, võib nende omaaegset arvu piirkondlikke erinevusi silmas pidades võrrelda talude arvuga 19. sajandi lõpul. Arvatavalt on neid läbi ajaloo olnud kuni 60 000.
Traditsiooniliselt on elamust eraldi korstnata suitsutoaga rehi olnud iseloomulik setude, eesti-rootslaste ja Saaremaa suitsutoa või roovialusega taludes. Mujal oli ligi tuhandeaastase traditsiooniga rehielamu niivõrd enesestmõistetav elamuviis, et viljakuivatamiseks kohandatud elamu oli ka neil majaomanikel, kel peaaegu üldse polnud oma maad ega vilja. Rehielamu oli hästi kohandatud meie kliimale – eri funktsioonide koondamine ühe katuse alla hõlbustas elutegevust pikal talveperioodil.
1929. a. põllumajandusloenduse andmed näitasid, et koosehitised olid elamuna kasutusel Saaremaal 76% ja Läänemaal 63% taludest, Valga-, Petseri- ja Võrumaal aga vähem kui veerandis taludest, 1960. aastate koolilaste poolt tehtud ankeetküsitluse põhjal oli see protsent tunduvalt langenud, aga püsis Lääne- ja Põhja-Eestis siiski märkimisväärselt kõrgena (ca 40%), Lõuna- ja Ida-Eestis oli see ca 10%. Lõuna-Eestis algas rehest eraldi elamute ehitamine juba sajandivahetusel, oma piirkondliku jälje jättis ka II maailmasõda, näiteks Jõhvi kihelkonnas hävis sõjas enamik rehielamutest.

Traditsiooniliselt on Eesti rehemajasid jagatud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tüüpi rehielamuteks.
Põhja-Eestis ehitati kõrge rehetuba madalamate välisseintega hoonekehandi sisse, st rehetuba ümbritsesid kahekordsed välisseinad, mistõttu ruum oli pime. Lõuna-Eestis ja saartel oli rehetuba niisama lai ja kõrge kui rehealune. Erinevad autorid on üritanud rehemaju veel mõnede tunnuste järgi liigitada, selgeid ja reeglipäraseid piirkondlikke eripärasid on leitud siiski vähe. Enamik rehemajasid on tänaseks ümber ehitatud, algupärase rehemaja leidmine on suuresti õnneasi.

Traditsioonilised rehemaja ruumid on rehetuba, rehealune, kambrid, koda, sahver, aganik, laut, tall ja köök.
Kõige olulisema uuendusena levisid klaasaknad, mis Saaremaal olid võrdlemisi levinud juba 1780. aastatel, 19. sajandi keskpaigaks olid majadel klaasaknad ees juba kõikjal Eestis. Põhja-Eestis tekkis tänu akendele uus, liigtubadega rehielamu variant − partealuses osas jäeti ära eesmine ja tihti ka tagumine sisesein, millega hoone akendega välissein jäi rehetoa seinaks.
Suur uuendus rehemaja juures on köök. Esimesed köögid on teada juba 19. sajandi algusest. Massiliselt hakati kööke ehitama pärast korstnate kasutuselevõttu alates 1870ndatest. Harju-, Järva- ja Läänemaal hakati kööke ehitama hiljem kui mujal.
Baltimail 1881. a. korraldatud rahvaloenduse käigus koguti andmeid ka maarahva elamute kohta. Hiiumaal ja Vormsis oli korstnaga elamuid 67%, samas kui Läänemaa mandriosas oli vaid 13%, Eesti- ja Saaremaal 31% ning Liivimaa Eesti osas 42% elamutest korstnaga. Hiidlased olid loenduse ajaks jõudnud ehitada palju rehest lahus elamuid, mis said kohe ehitamise käigus korstnad, vanade rehemajade kambrite osa suitsuvabaks muutmine edenes palju visamalt. Korstnate levikut rannikul võib põhjendada ka tiheda läbikäimisega rannarootslastega ning Soome ja Rootsi sõitudega.

Alates 1870. aastatest hakati majja ehitama rohkem kambreid. Rehemajadel oli tihti isegi 3–4 kambrit, kõige enam oli mitme kambriga hooneid Lõuna-Eestis. Kambrite lisamisega tekkis kambrielanikel „oma ruum” senise kogukondliku ühiselu asemel.
Paralleelselt ehitati ka esimesi rehest lahus olevaid elamuid. Kambrite ja elamute ehitamine tähistas omakorda murrangut kodu sisustamises ja senisest märksa laiemat ja uhkemat mööblivalikut. Ruume valgustavate akende arv püsis suhteliselt tagasihoidlik, aknad ise muutusid kuueruudulistena senistest suuremaks. 20. sajandi alguses hakati rehemaja elamuosa vooderdama laudisega. Uuendusena hakati alates 19. sajandi lõpust rajama rehemajadele ka vundamente.
Lisaks kambritele, akendele ja korstnatele on rehemajadel oluline arhitektuurne uuendus ka katusekattematerjali muutumine. Õlgkatused hakkasid kaduma juba 1920. aastatel, kui muutus üldiseks masinaga rehepeks ja enam ei olnud saada katuse tegemiseks sobilikke õlgi. 1929. a. üleskirjutuste järgi oli 55% maaelamutest laast- ja sindelkatused, 39% õlgkatused. Piirkondlikud erinevused on siingi − Läänemaal ulatus 1934. a. õlg- ja roogkatuste protsent 72-ni. Lääne-Eestis ja saartel püsis ka veel nõukogude ajal tava teha katused roost, mujal tulid kasutusele puitkatused (laast, pilbas ja kimm), nõukogude ajal juba eterniit. Siiski on teada, et vanade õlgkatuste parandamiseks tarvilike õlgede saamiseks külvati, koristati ja peksti isegi 1950. aastate lõpus üksikutes peredes rukist käsitsi.
Katusekattematerjali muutudes muutus mõnevõrra ka katusekuju, tekkisid teravad viilkatused, kaduma hakkasid kelpkatuste traditsioonilised unkaaugud.
Sajandi algul läksid linna eeskujul moodi ka rehemajadele külge ehitatud verandad, uue sajandi nähtus on ka palkseinte laudadega vooderdamine ning värvimine.

Talude päriseksostmine tõi kaasa sotsiaalse murrangu külas ja jõukamad peremehed asusid ehitama moodsaid rehest eraldi elamuid. Arvukatest uutest elamutest hoolimata säilitas rehielamu oma staatuse peamise elamutüübina Eesti külas kuni sõdadevahelise ajani.
Uue elamu püstitamisel kasutati vana rehemaja tihti kas rehena või panipaigana ja loomade talvise eluruumina. Enamasti ehitati siiski uus rehi, tavaliselt õuest eemale, põlluserva. Põhja- ja Kesk-Eestis ning saartel, kus eraldi elamuid hakati ehitama alles 20. sajandil, mil reht peksti juba masinatega, ei olnud eraldi rehehoone järele enam vajadust.
Kolhooside rajamise järel muudeti rehealuseid ja rehemaju lautadeks, sh ka kolhoosi ühislautadeks. Väga paljud vanad hooned lammutati kütteks.

Tänaseni säilinud rehemajade arv ei ole umbkaudugi teada, aga eeldatavalt on neid vähemalt paar-kolm tuhat. Võib eeldada, et kõige enam on rehemajasid säilinud Lääne- Eestis ja saartel. Läänemaa on traditsiooniliselt olnud vaene ja kokkuhoidlik kant, kus veel 1922. a. leidus suitsutubasid igas külas. Samas asuti just Läänemaal kolhoosikorra ajal aktiivselt rehemajasid uute nõudmiste järgi kaasajastama, kuna nad olid jätkuvalt kasutuses elamutena. Etnograaf Ellen Karu kirjutab 1964. aastal, et samaaegselt sisemiste remonttöödega paigaldati Läänemaal vanadele hoonetele jätkuvalt uusi laast- ja roogkatuseid, rehemajadele raiuti suuremad aknad ning seinad vooderdati laudadega.

Edasi loe siit:
https://palverand.ee/axs_site/content/Riin_Alatalu-Eesti_taluarhitektuur_kui_rahvusparand_Magistritoo-EKA_2007_Valjav6te_13_05_2022.pdf