[{"id":"1","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"\"1.t1.{$ext}\"","file.t1.img":"\"1.t1.{$ext}\"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/1\/1.t1.jpg?v=250420125514","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/1\/1.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Teekond otsast otsani","title":"P\u00fcha Birgitta","title_alias":"puha-birgitta","meta_description":"","text":"\r\nBirgitta Birgersdotter (1303–1373) oli vaimsete püüdlustega Rootsi kõrgaadlidaam, mõisaproua Ulvåsal ja kaheksa lapse ema. Ta määrati kuningas Magnus Erikssoni noore naise, kuninganna Blanka õpetajaks ja õuedaamiks ning nende esimese poja ristiemaks. Pärast oma abikaasa Ulf Gudmarssoni surma sai Birgitta kutsumusnägemuse olla Kristuse pruut ja Püha Vaimu sõnumitooja eesmärgiga reformeerida kristlaskonda. 1349. aastal, kui ta oli jõudnud järeldusele, et on võimatu tegutseda prohvetina omal maal, müüs ta oma maaomandid ja rändas saatjaskonnaga, „Jumala sõpradega”, Rooma ning jäigi sinna elama. Seal pühendus Birgitta temale Kristuse poolt antud missioonile luua uus kloostriordu ning manitseda paavsti, kirikumehi ja rahvaid eetiliselt täiuslikumale käitumisele. Niisugune prohvetlik tegevus eeldas võimet vahendada palvuses ja kontemplatsioonis saadud Kristuse ja Neitsi Maarja sõnu nii, et need olid arusaadavad tavalistele inimestele ja teoloogiliselt vastuvõetavad kirikumeestele. 31 aasta jooksul esitas ta üle 600 ilmutuse. Birgitta tegutses püha naisena Itaalias üle 20 aasta, saavutades, vaatamata mõnegi kirikumehe kriitikale, suure lugupidamise nii müstiku kui prohvetina.\r\n\r\nAastal 1370 õnnestus Birgittal saada paavstilt kinnitus uuele ordule, birgitiinide Püha Päästja Ordule (Ordo Sancti Salvatoris; hiljem sai ordu nimeks Ordo Sanctissimi Salvatoris, s.o Pühima Päästja Ordu). Kinnituses lubati ka asutada emaklooster Vadstenas.\r\n\r\nBirgitta sooritas rohkesti palverännakuid. Tema eeskujuks olid Rootsi kuningasoost naised, kes juba 12. ja 13. sajandil olid käinud palverännakutel Jeruusalemma ja Santiago de Compostelasse. Juba lapsepõlves käis Birgitta vanematega ja hiljem mõisaprouana palverännakuil Rootsi pühakute hauakohtadel-kirikutes. Pärimuse järgi rändas ta ka Nidarosi toomkirikusse (nüüdses Trondheimis) Püha Olavi reliikviaid austama. 1341–42 tegi Birgitta oma abikaasa ja saatjaskonnaga palverännaku Santiago del Compostelasse. Ka Itaalias võttis ta ette lühemaid palverännakuid Rooma ja Rooma ümbruse kirikutesse ning pikemaid Napolisse ja selle lähistele. Viimane palverännak viis Birgitta aasta enne surma Jeruusalemma. Rännakutel linnades kasutas ta juhust pidada prohvtlikke jutlusi rahvale, kuid arusaadavalt preestri suu kaudu, kuna naistel oli keelatud rahvale avalikult rääkida.\r\n\r\nBirgitta suri 23. juulil 1373 Roomas. Tema tütar Katarina koos saatjaskonnaga toimetas kirstu Birgitta säilmetega Vadstenasse. Nad saabusid sinna 1374. aasta suvel. Birgitta säilmed tõsteti kabelisse reliikviakasti. Ja kohemaid tekitasid need imetegusid. Kõik sündinud imed pandi kirja, et esitada need tõendusmaterjalina paavstlikule komisjonile, kes tegi otsuseid pühakuks kuulutamise kohta. (Üks kirjeldatud imetegudest leidis aset aastal 1376 Põhja-Eesti rannikul Ihasalu lahel. Vt. Palverännutee: Ihasalu rist ja palvepink.)\r\n\r\nBirgitta palverännakud, jutlused ja käsikirjadena ringlevad ilmutused tegid ta tuntuks mitte ainult Itaalias, vaid terves Euroopas. Tema ilmutused tõlgiti ladina keelde ning koguti kaheksasse raamatusse, hiljem lisandus veel üks raamat. Nõnda on Birgitta ka Rootsi üks esimesi kirjanikke.\r\n\r\nBirgitta kuulutati pühakuks 7. oktoobril 1391. aastal, kõigest 18 aastat pärast tema surma. Ikonograafiliselt on Birgittat kujutatud kolmel moel: palverändurina – atribuutideks kepp, paun veepudeliga, mantel ja müts; ordurajajana – nunnarüüs, mõnikord oma kloostrirahva keskel;  visionäärina – istumas raamatu ja kirjutussulega, ingel selja taga. Raamat ongi tema tähtsaim pühakuatribuut.\r\nBirgitta on Rootsimaa kaitsepühak ning aastast 1999 on ta ka üks kuuest Euroopa kaitsepühakust.\r\n\r\nRuth Rajamaa, 2017\r\n \r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 1. Maarjamaa Piibel 2009, Vello Salo ja Indrek Hirve t\u00f5lkes","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-1.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps001.mp3","audio.f":"1.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/1\/1.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/1\/1.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/1\/1.mp3)","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 11:15:20 eero@kotli.ee"},{"id":"2","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/2\/2.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/2\/2.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Palver\u00e4nnutee alguspunkt \u2013 Pirita kloostrikiriku Maarja Roosip\u00e4rja kabel","title_alias":"palverannutee-alguspunkt-pirita-kloostrikiriku-maarja-roosiparja-kabel-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\n2017. aastal tähistasime Palverännutee alguspunkti – paigutasime Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundamendile sildi, millel on head soovid palverändurile rännuteele kaasa võtmiseks.\r\n\r\n\r\n\r\nSiit saab alguse palverännutee Maarjamaa ühest otsast teise – Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini. Mõlemad pühakojad, Pirita klooster ja Vastseliina linnusekabel oma imettegeva ristiga, olid palverännakute sihtpunktiks juba keskajal.\r\nUsku, andestust ja iseenese järelekatsumist otsime ja vajame nõndasamuti tänapäevalgi.\r\nArmas palverändur, olgu su jalgades jaksu ja leidku su hing kosutust, kui sammud sel teel.\r\n\r\n       Rändur palub:\r\n       Issand, näita mulle teed, millel käia saan.\r\n\r\n       Issand vastab:\r\n       Mu sõber, ma näitan sulle teed, mida võib kirjeldada kolmel moel.\r\n       Kuid eesmärk on üks, kui vaid järgid teed.\r\n       Algul on tee kivine, lõpu poole ent lausa tasane.\r\n       Algul on tee pime, käies ent läheb üha valgemaks.\r\n       Mõndaega on tee kibe, lõpuks ent väga mahe.\r\n\r\n       Rändur vastab:\r\n       Näita mulle ainult kätte tee, siis järgin seda.\r\n       Näen, et on ohtlik viivitada ja hukutav minna vale teed.\r\n       Aga tasu on suur, kui järgin seda teed.\r\n       Täida mu soov ja näita mulle tõelist teed.\r\n\r\n(Püha Birgitta Ilmutused: IV, kap. 107. Palve on osa ühest Birgitta kõnelusest ränduriga. Tõlge: Kerstin Bergman.)\r\n\r\n\r\nPIRITA KLOOSTRI MAARJA ROOSIPÄRJA KABELI AJALOOST\r\nBirgitta kloostrikiriku portaali juures asunud kuuetahuline kabel ehitati Roosikrantsi vennaskonna poolt 1520. aastate alguses. Kabel pühendati Neitsi Maarjale ja olnud väga esinduslik. Maarja oli Taevakuninganna ja kõik, kes taeva all elasid, vastutasid üksteise eest. Nõnda oldi üksteisele toeks ja Taevakuninganna andis palvete kaudu abi.\r\nPalverändurid, kes Pirita kloostrikirikusse tulid, olid teretulnud pidama Ave Maria ja Meie Isa palvusi ka siinses Maarja Roosipärja kabelis.\r\nPraeguseks on kabelist säilinud vaid alusmüür.\r\n\r\nRuth Rajamaa\r\n \r\n\r\nGalerii\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 1. Maarjamaa Piibel 2009, Vello Salo ja Indrek Hirve t\u00f5lkes","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-1.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps001.mp3","audio.f":"2.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/2\/2.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/2\/2.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/2\/2.mp3)","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 11:17:54 eero@kotli.ee"},{"id":"3","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/3\/3.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/3\/3.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Pirita klooster ja kirik","title_alias":"kloostrivaremed","meta_description":"","text":"\r\n\r\nJuba 1400. aastal oli soov rajada Tallinna lähedale Püha Birgitta poolt loodud Pühima Päästja Ordule kuuluv kirik ja klooster. Initsiaatoriks oli Saksa Ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen. Mõte pandi idanema arvatavalt 1405. aastal, kui Tallinna uueks piiskopiks määrati kõrgmeistri kantsler Johannes III Ochmann (Aken). Kuid kloostri tegelikuks ülesehitajaks sai kaupmees Hinrich Swalbart, kelle päritolu on teadmata. 1406. aastal võeti ta Suurgildi liikmeks. Tegemist oli tegusa ja isepäise inimesega, kes osavalt laveeris erinevate poliitiliste jõudude vahel. 1407. aasta kevadeks oli olemas kuus preestrit ja kuusteist neitsit, kes olid valmis Pühima Päästja Ordu kloostrisse astuma, ning veel kaksteist meest, kes tundsid vajadust selline klooster üles ehitada. 5. mail olid kaks rajatava kloostri esindajat Vadstena emakloostris sooviga saada mõned Püha Birgitta reliikviad ja Õdede laulu (Cantus sororum) üks eksemplar. Birgitta säilmed paigutati altari juurde esialgses kabelis. Samal suvel alustati kloostrihoonete ehitamisega. Maatüki kinkis kloostrile Saksa Ordu.\r\n\r\n29. mail 1411 kinnitas paavst Johannes XXIII kõik tegevusjuhised ja privileegid. Sellega sai klooster ametliku kinnituse oma kuuluvusest Pühima Päästja Ordusse ja ametlikuks nimeks Vallis Mariae (Mariendal, Maarjaorg – jõesuudme toonane nimetus).\r\nJuba 1414. aastal sai klooster ka indulgentside andmise õiguse.\r\nNüüdsest peale hakati end sisse seadma avaliku religioosse keskusena Püha Birgitta vaimsuses, mille üks eesmärkidest oli ergutada vagaduse kasvu ühiskonnas.\r\n\r\n   \r\n\r\nPuukirik Birgitta kabeliga ja uued indulgentsid tõid kahtlemata sinna palju rahvast, sest ka keskajal olid inimesed uudishimulikud ja soovisid vaheldust. Enamasti olid kloostrite kirikud tavalistele inimestele ligipääsmatud, välja arvatud erilistel pühadel. Kuna Püha Birgitta soov oli reformeerida kristlaskonda, pidi kiriku koda olema nii vormitud, et rahvas sai sinna tulla igal ajal, palvetada ja kuulata kloostrirahva – Pirital nii vendade kui õdede vaheldumisi peetud tunnipalvusi ja missasid. Pühapäeviti ja suurtel pühadel pidi jutlus toimuma rahvakeeles, s.t nii saksa, eesti kui rootsi keeles.\r\n\r\nBirgitiini Ordu ja nii ka Pirita omas väärtuslikke indulgentse, s.o ajaliku patukaristuse amnestiaid, näiteks suure väärtusega Püha Peetruse ahelate päeva indulgents, mis kuulutati 1. augustil. Mitmete indulgentside eesmärk oli tuua inimesi kirikusse palvetama ja jutlust kuulama, sama eesmärki teenis ka paavsti poolt 7. aprillil 1418 antud indulgentskiri, mis andis patukustutuse kõigile palveränduritele, kes külastasid Pirita kirikut kirjas nimetatud päevadel, nende hulgas Neitsi Maarja jm pidupäevad.\r\n\r\nPirita kirik pühitseti 1436. aastal Püha Olavi päeval 29. juulil. Püha Birgitta altar asus nüüd kiriku sees rahvapoolses osas. Säilmete kirst oli viidud peaaltari kõrvale, neid näidati rahvale Püha Birgitta pidupäevadel.\r\n\r\nPiritale saabunud palverändurite seas oli inimesi kõikidest seisustest. Tulid nii Liivimaa ordumeister, Rootsi rüütlid kui ka aadlikud Harju-Viru rüütelkonnast ja mujalt Liivimaalt – kes ratsa, kes tõllaga. Muidugi ka Tallinna kodanikud, käsitöölised ja lihtrahvas. Kuid kahtlemata saabus palju inimesi taludest ja kaluriküladest, sest nii Birgitta surmapäev 23. juuli, Püha Olavi päev 29. juuli kui ka 1. august langesid ajavahemikku, mil talurahval ja kaluritel oli suvine hingetõmbeaeg, enne viljalõikust ja kalapüügi algust augustis. See rahulik aeg oli sobiv palverännakuteks. Nii mindigi Pirita kloostrikirikusse, sest tuli ju paluda õnnistust heaks saagiks.\r\n\r\nKeskaja viimastel aastakümnetel 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses valmis uhke Püha Miikaeli kabel kiriku edelapoolses nurgas. Samuti ehitati Roosikrantsi Gildi poolt väga mõjukas kuuekandiline kabel kiriku aeda. Need keskaja lõpuaastad olid ka Pirita kloostri ja tema kiriku õitseaeg religioose keskusena ja palverändurite hinnatud sihtkohana.\r\n\r\n\r\n\r\n16. sajandi sõdades laastasid ja rüüstasid Pirita kloostrit küll rootslased, küll venelased, hävitustööd tegi ka tulekahju. Lõpliku löögi andsid kloostrile Vene tsaari Ivan IV väed 1577. aastal.\r\n\r\nRuth Rajamaa ja Kersti Markus\r\n \r\n\r\nPIRITA UUS KLOOSTER\r\nKui Ivan IV väed hävitasid 16. sajandil Pirita kloostri, siis Nõukogude okupatsioonist vabanemine tõi Piritale kloostrielu tagasi. 1993. aastal külastas Tallinna toonane birgitiinide ordu ülem ema Tekla. Kloostrivaremete suurejoonelisus vapustas teda ja nii langeski otsus tagasi tulla.\r\n1994. a. aprillis saabusid esimesed nunnad, et kohaneda uuel maal.\r\n1995. aastal osteti uuele kloostrile maa, 1997. aastal toimus arhitektuurikonkurss, mille võitsid arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal. 2000. aasta sügisel löödi kopp maasse. Ehitis valmis 11 kuuga.\r\nUus klooster pühitseti 15. septembril 2001.\r\n\r\n\r\n\r\nPüha Birgitta ja ema Elisabethi tütred ülistavad Issandat lauluga ja teenivad Teda tööga. Kiitust laulavad nad ja kutsuvad kaasa laulma neil tundidel:\r\n\r\n6.10     Aopalve – Matutinum\r\n6.30     Hommikupalve – Laudes\r\n7.30     Püha Missa\r\n11.45   Lõunapalve – Hora sexta\r\n16.00   Adoratsioon\r\n            Roosipärg\r\n            Õhtupalve – Vespere\r\n21.30   Ööpalve – Completorium\r\n\r\nPalvest osavõtmist pakuvad õed kõigile, kes külla tulevad.\r\nKloostri juures tegutseb ka külalistemaja.\r\n\r\nLagle Parek\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 131. Maarjamaa Piibel 2009","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-131.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps131.mp3","audio.f":"3.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/3\/3.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/3\/3.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/3\/3.mp3)","video":"","allikad":"Villem Raam. Pirita klooster. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.\r\nVillem Raam, Jaan Tamm. Pirita klooster: Ehitus- ja uurimislugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.\r\nKersti Markus. Pirita klooster 600. Kunstiteaduslikke Uurimusi, Erinumber, 2007, No. 4 (16).\r\nKersti Markus. Kes ikkagi asutas Pirita kloostri? Tuna. Ajalookultuuri ajakiri,  2012, No. 2, pp. 13–18.\r\nRuth Rajamaa. Katkenud laul: Pirita klooster 1407–1607. Tallinn: Argo, 2018.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=monument&action=view&id=1192\r\nhttps:\/\/www.piritaklooster.ee\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 11:18:21 eero@kotli.ee"},{"id":"4","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/4\/4.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/4\/4.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Kochide kabel","title_alias":"kochide-kabel","meta_description":"","text":"Pirita kloostri varemete juurest asume teele üle jõe. Esimene, puidust sild ehitati 1914. aastal, enne sai üle jõe vaid parvega, raudbetoonist sild valmis alles 1936. aastal.\r\nTeekond jätkub Pirita jõe vasakul kaldal. Astume vastuvoolu, rada jookseb piki kallast jõe ja velotreki vahel. Looduslikult on väga kaunis ka teekond Pirita jõe paremal kaldal, siis on esimeseks vaatamisväärsuseks Botaanikaaed.\r\n\r\nJuba 17. sajandil oli Tallinna ümbruses linnakodanike suvilaid koos aedade ja majandushoonetega – neid kutsuti suvemõisateks. Maad ulatusid kuni Lükati sillani. 18. sajandil andis Tallinna raad Pirita jõe vasakul kaldal oleva maa-ala ärimees Joachim Christian Kochile obrokile (s.t maa anti määramata ajaks koos hoonestusõigusega rendile, kasutaja pidi maksma iga-aastast maamaksu). 1795 liideti sellele veel suurem maa-ala Pirita jõe kõrgel kaldal.\r\n\r\n1866. aastal, kui Tallinnas peeti rahvarikast baltisakslaste II laulupidu, mis kestis ligi nädala ja osavõtjaid oli kogu Baltikumist ning isegi Peterburist, toimus viimasel päeval võistulaulmine Pirita-Kosel Kochi suvemõisa pargis. Kohale tuldi nii ehitud paatidel piki jõge sõudes kui lippude lehvides mööda jõekallast sammudes. Osa võttis ka üks eesti koor – Jüri kihelkonna segakoor, koorijuhiks G. Kraemann. Koor olevat üle ootuste hästi laulnud.\r\n\r\n\r\n\r\nKOCHIDE KABEL JA PEREKONNAKALMISTU\r\nKabel rajati Kochide kaupmehepere poolt ning valmis aastal 1874. Kabelis olid August Weizenbergi marmorskulptuurid „Kristus”, „Emaarmastus”, „Lapsearmastus”, „Usk ja lootus”, „Surematus” ning Andreas Kochi portreebüst. Hauad asuvad kabeli ees kahel pool sissepääsu.\r\n1940. aastal andsid Kochid seoses ümberasumisega Saksamaale kabeli üle Hariduse Rahvakomissariaadile. 1941. aastal kasutati kabelit Nõukogude suurtükiväe tulejuhtimise keskusena. Kahekorruseline historitsistlikus stiilis kabel rüüstati aastail 1940–1960 täielikult. Skulptuurid osalt hävitati, aga osa neist jõudis Kunstimuuseumisse.\r\n\r\nTänapäeval on kabel koos uue Pirita surnuaiaga sattunud velodroomi ja tenniseväljakute vahetusse lähedusse. Kochide kabel taastati Pirita velodroomi eestvedamisel, rahaliselt panustasid Kultuuriväärtuste Amet, Vabariiklik ja Tallinna Muinsuskaitseamet, Kochide järeltulijad ja velodroom. Katuseta jäänud kabel taastati arhitekt T. Linna projekti järgi 1999–2003.\r\n\r\nLagle Parek, Mare Kask. 2015. Foto Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: 3, Maarjamaa Piiblist","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-3.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps003.mp3","audio.f":"4.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/4\/4.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/4\/4.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/4\/4.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=1193\r\nhttps:\/\/tallinncity.postimees.ee\/1794415\/pirita-ajalugu-rikastavad-endised-kalmistud-ja-kabelid\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 11:20:32 eero@kotli.ee"},{"id":"5","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/5\/5.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/5\/5.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Pirita uus kalmistu","title_alias":"pirita-uus-kalmistu","meta_description":"","text":"Kochide perekonna hauakabeli lähedusse asutati 19. saj. lõpus Nehatu valla rahvale oma kalmistu (vana kalmistu, talurahvakalmistu asub Pirita kloostrikiriku ees). Selle heaks eraldas Prosalliku talu peremees 0,75 ha oma talu kartulimaast. Nii ei pidanud enam Iru elanikud, kes olid Jaani koguduse liikmed, matma oma lähedasi kaugel linnas asuvatele koguduse kalmistutele.\r\nAndmed Pirita kalmistu rajamise kohta pärinevad enamjaolt proua Maimu Valdeku meenutustest. Nende perekonnasaaga jutustas, et tema tädi, ema õde, oli abiellunud kellegi Pernkvistiga. See olnud üks rootsi päritolu mees, kelle esivanemad olla jäänud pärast Põhjasõda Eestisse. Peale Pernkvistide on kalmistule maetud teisigi rootsi nimega inimesi, hauakividelt võib rootsi keeles lugeda ka nende päritolu kohta.\r\nEsimene matus Pirita uuele kalmistule toimus 1884. aasta detsembrikuus. Millegipärast suleti kalmistu matustele 1928. aastal, aga 1930 avati uuesti. Nõukogude okupatsiooni ajal suleti kalmistu jälle 1977. aastal, 1988. aastast aga lubati kalmistule taas matta. Põhiliselt küll kehtis luba neile, kellel olid siin varasemalt omad platsid. See on mõistetav, kalmistu on ju väike ega mahutagi palju. Kui Tallinnas toimus 1980. a. olümpiamängude purjeregatt, taheti kalmistu hoopis likvideerida, aga õnneks sellest siiski loobuti. 20. saj. 70.–80. aastate vahel põles kahjuks täielikult kalmistu arhiiv.\r\n\r\n\r\n\r\nKalmistut ümbritseb madal, osalt mördita laotud paekivimüür. Surnuaeda ilmestavad mitmed raudaedadega piiratud perekonnaplatsid, vanad marmor- ja graniithauasambad.\r\n\r\nKalmistule on maetud mitmed Eestimaa elus ja arengus väga olulised inimesed. Sisenedes linnapoolsest tinglikust peaväravast ja minnes hüvakätt edasi, jõuame kalmistu lõpus Prosallikute pere kalmuplatsile. Seal on veel alles mõned raudristid, metallplaatidel vanade talunike nimed. Aga 1926. a. surnud insener Nikolai Voldemar Prosalliku kalmu ehib imposantne teravkaarne mustast gabrost hauatähis, millel kivisepa signatuurgi lugeda.\r\n\r\n    \r\n\r\nHakates sealt tagasi kalmistu keskpaiga poole liikuma, märkame paremat kätt Friedrich Einbergi (1873–1953) hauda. Irust pärit F. Einberg oli  kauaaegne Nehatu algkooli juhataja. Tema on kirjutanud ka Nehatu kooli kroonika. Nehatu koolimajas asutati ka Gustav Esloni poolt laevaselts „Linda”. See vallakooliks ehitatud hoone koos oma algse venekeelse sildiga oli alles veel 1980. aastatel, enne kui arulageda mõtlemisega linna kultuurivalitsuse ametnikud lasid hoone maha põletada.\r\nFriedrich Einbergi poeg Tiit Eipre (Theophil Einberg, 1904–1986) oli tuntud hüdroloog, meie rahvusliku hüdroloogiateenistuse rajaja ja produktiivne teadlane.\r\n\r\nEdasi jõuame Hara külas sündinud rahvaluulekoguja Madis Odenbergi (1872–1913) kalmuni. Vallakooli haridusega edasipüüdlik noormees täiendas ennast iseõppimise teel, valdas vene, saksa ja soome keelt ning luges palju. Talupidamise kõrvalt harrastas ta aiandust, mesindust ja päevapildistamist. Madis Odenberg oli innukas rahvaluule koguja, ta oli kirjavahetuses Jaak Järve ja Jakob Hurdaga. Hurdale saatis ta aastail 1890–1896 135 lehekülge rahvaluulet. Ka Johann Eisenile saatis Odenberg 45 lehekülge rahvapärimusi ja ka mõned fotod. Madis Odenbergi tagasihoidlik hauatähis oli juba 1974. a. purustatud, aga jäi siiski oma kohale. Uue Eesti Vabariigi ajal on Madis Odenbergi haud tähistatud uue graniidist hauatahvliga. Tema poeg oli eesti kunstnik, restauraator ja kodu-uurija Ilmar Ojalo (1910–1989).\r\n\r\nEnn Nurmiste (Nikolai Neuhaus, 1894–1968) oli haridustegelane, kutseharidussüsteemi uuendaja ja pühendunud pedagoog. Võttis osa Eesti Vabadussõjast Tallinna Kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus, sai mürsuplahvatusest tabamuse. Pärast sõda jätkas õpetajatööd. Pedagoogina tegutsedes märkas Enn Nurmiste meie tehnilise kutsehariduse puudujääke, võrdlusvõimaluse sai ta Põhjamaade, eriti Rootsi tehnikakoole külastades.\r\n1928. aastal võttis Riigikogu Enn Nurmiste initsiatiivil vastu Tallinna Tehnikumi seaduse. Tallinna Tehnikumis kärbiti üldaineid ja suurendati erialatunde, kool hakkas andma erialaoskusi. Silmaringi laiendamiseks tuli juurde kultuurilugu. Hakkaja direktor oli poistele suureks eeskujuks. Enn Nurmiste viis lapsi-õpilasi vaatama-õppima nii välismaale kui ka Eestimaa vabrikuisse: Kohtla õlivabrikuisse, Ülgase fosforiidikaevandusse, Eidapere klaasikotta, Vilsandi linnuriiki ja Vasalemma paemurdu. Aga ka Pallasesse ja Ants Laikmaa ateljeesse.\r\nKool vajas oma maja. 1937. a. eraldati maatükk Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgale ja 1941 valmis arhitekt Alar Kotli projekti järgi uus koolihoone, mis oli toona moodsa kooliehituse tipp. Paraku läks hoone kohe sõjaväe kätte. Oma majja pääses tehnikum pärast sõda 1945. aastal. Enn Nurmiste sai koolijuht olla 1946. aastani, siis vabastas hariduse rahvakomissar Jüri Nuut ta sellelt kohalt. E. Nurmiste jätkas samas koolis füüsikaõpetajana.\r\nNõukogude julgeolek arreteeris Enn Nurmiste jaanuaris 1950 tema enese loodud kooli füüsikalaboratooriumi lävel ja talle mõisteti NKVD tribunali otsusega 25 aastat vabaduskaotust ning saadeti Nõroblagi, Kemerovo oblastisse vangilaagrisse, kust ta vabanes 1955. aastal. Pärast vabanemist töötas Enn Nurmiste Tallinna 1. Keskkoolis õpetaja ja õppeala-juhatajana.\r\nEnn Nurmiste õpilased ütlesid tema kohta, et ta mitte ainult ei arendanud tehnilist haridust, vaid ta pööras ja muutis masside mõttelaadi. Enn Nurmiste oli Rahvuskogu ja Linnavolikogu liige, Valgetähe ordeni kavaler, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane.\r\n\r\nJulius Aleksander Koppel (näitleja Einari Koppeli isa), kuulus Kloun Lex (1892–1935) sündis Irus. I maailmasõjas teenis ta välja Georgi risti. Saksa okupatsiooni ajal sattus vangi, paigutati Pääsküla vangilaagrisse, kust põgenes. Vabadussõjast võttis osa ratsaväelasena. Pärast sõda töötas ta „Lootuse” seltsis näitejuhina, hiljem siirdus miniatuuriteatrisse Apollo. Klounina esines esimest korda 1922. aastal Grand Marinas koos Maxiga (Anton Niilman).\r\nKlounide Maxi ja Lexi populaarsus kasvas kiiresti. Nad tõid klounaadi sisse soliidset intelligentsi. Neid tunnustasid ka tolle aja suurimad klounid – ja seda juba naljalt ei näe. Max ja Lex laulsid päevakohaseid kupleesid, eriti musikaalne oli Lex. Lex hukkus autoõnnetuses turneel Soome 1935. aastal. Max esines edasi, aga üsna lühikest aega. Tema murdis kurgutiisikus, peatselt suri temagi (A. Niilman on maetud Rahumäele). Neid leinati ja neist kirjutati ajalehtedes. Nõnda lakkas olemast Eesti parim klounipaar.\r\n\r\nKloun Lexi hauast edasi velotreki poole, päris kalmistu müüri äärde jääb perekond Veimerite hauaplats. Siia on maetud Eesti NSV Teaduste Akadeemia omaaegse presidendi Arnold Veimeri vanemad. 1941. aastast oli Arnold Veimer ametis okupeeritud Eesti kergetööstuse rahvakomissarina.\r\n\r\nKui siinne maa sai Tallinna linnale, läks kalmistu Jaani kogudusele. Okupatsiooni ajal oli kalmistu suletud. Praegu on kalmistu taas matmiseks avatud.\r\nPirita velotrekk ehitati kalmistu kõrvale Nõukogude okupatsiooni ajal.\r\n\r\nMare Kask ja Lagle Parek, fotod Tiiu Allikvee\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 4","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-4.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps004.mp3","audio.f":"5.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/5\/5.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/5\/5.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/5\/5.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/www.kalmistud.ee\/Pirita-info\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 11:22:37 eero@kotli.ee"},{"id":"6","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/6\/6.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/6\/6.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Pirita-Kose suvem\u00f5is","title_alias":"pirita-kose-suvemois","meta_description":"","text":"Mõis rajati 1790. aastal Kochide poolt obrokile võetud maa-alale. Pirita jõe kaunis jõekäärus asuv suvemõis oli imeline mitte niivõrd arhitektuuriliselt kui oma kauni pargi poolest, mida kutsuti Eedeni aiaks.\r\n\r\n\r\n\r\nPankur Klaus Scheel omandas Pirita-Kose suvemõisa ja maad ärimees Andreas Kochilt oletatavasti 1939. aastal, Kochide valdusse jäi vaid kabel. Aga olukord maailmas oli muutunud keeruliseks ja pankur andis oma varad Saksa usaldusvalitsuse kätte, milline instants oli moodustatud 9. mail 1940 sõlmitud lepinguga.\r\nTänasel päeval on selgusetu, kellel on pärimisõigus mõisale, kas Scheelidel või Kochidel. Mõlemate järglased on esitanud tagastamisavalduse ja asi on kohtus.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nNõukogude okupatsiooni ajal oli see krunt Balti laevastiku käsutuses. Kõrge astangu sees on sel ajal rajatud käikude ja varjendite võrgustik. Käigud on avatud ja ohtlikud.\r\nAjalukku aga jääb Kochide suvemõis oma sulastemajaga. Just selles hoones tapsid NKVD-lased 1941. aastal ligi kaheksakümmend Eesti Vabariigi kodanikku.\r\nAjaloolane Mare Kask on uurinud Scheeli krundil toimunut ja annab meile sellest lühikese ülevaate.\r\n\r\nLagle Parek, 2015\r\n\r\n\r\nPIRITA-KOSE MASSIMÕRV\r\nKui nõukogude punaväed Eesti okupeerisid, siis Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus lihtsalt natsionaliseeriti koos hoonetega 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse.\r\nVäravahoonesse, nn sulastemajja, ja ümberkaudseisse kõrvalhooneisse asusid NKVD sõdurid, häärberisse (endine Kochi suvemõis) aga NKVD ohvitserid. Sissesõidutee poolt vaadates kurakätt olid sulastemajal laiad kahepoolsed kuuriuksed. Seal oli võimalik lisaks vankreile hoida ka hobuseid. Hoone parempoolsesse otsa, endistesse eluruumidesse, seati sisse NKVD tribunal.\r\nAlates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD vägede sõjatribunali salajased istungid, kus kohtualused mõisteti surma, otsused viidi kohapeal täide ja maha lastud inimeste laibad maeti sealsamas väravahoone ja õues asuva avara küüni (praeguseks täiesti lagunenud) põrandate alla, samuti hoonet ümbritsevasse parki.\r\n\r\n\r\n\r\nTribunali juhiks ja sageli mõrvaotsuste täidesaatjaks oli kohapeal improviseeritud „troika” ninamees Sergei Kingissepp (Eesti omaaegse juhtiva kommunisti-riigikukutaja Viktor Kingissepa Venemaal üles kasvanud poeg). Arreteeritute omastele kinnipidamise kohast ega täpsematest asjaoludest ei teatatud, enamik äraviidud meestest ja naistest jäi esialgu teadmata kadunuks. Kõik toimus ülisalaja, nagu vaid nõukogude võim seda oskab. Pealegi kadunute omaksed enamasti küüditati või nad olid sunnitud Eestist mingil muul viisil lahkuma. Kohalik elanikkond oli Pirita-Koselt küüditatud. Nehatu ja Iru elanikud möödusid enne nii kaunist Scheeli pargist ja hooneist vargsi ja hirmuga.\r\n\r\nScheeli krundil asunud NKVD vägede sõjatribunali tegevus ja 1940–1941 punasel aastal arreteeritute saatus sai ajakirjanduse vahendusel avalikkusele teatavaks alles Saksa okupatsiooni päevil. Pärast punavägede lahkumist Tallinnast 1941. aasta augustis asus Scheeli krundil asuvaisse hoonetesse Saksa SS väeosa. Ega nemadki väga avalikult tegutsenud. Siiski räägiti rahva hulgas, et sakslased olla Scheeli sulastemaja põranda alt avastanud hulgaliselt punaste poolt mõrvatud eestlaste laipu. Saksa ohvitserid olla tahtnud oma hobuseid väravamaja vankrikuuri paigutada, tundlikud loomad olid aga millegipärast tõrkunud ja hobusekapjadest jäid alles pehmele betoonpõrandale jäljed. Siis võetudki pooltahenenud põrand üles ja leitud sealt laipu.\r\n\r\n\r\n\r\n1941. aasta oktoobris leiti Scheeli krundil asuva sulastemaja vankrikuuri põranda alt ühishauast 9 hukatud isiku laibad, kelle käed olid nööriga selja taha seotud. Novembris avastati krundi pargist kolme männi alt ühishauast 15 isiku surnukehad, käed samuti selja taha seotud, tropid suus ja suud kaetud kukla taha seotud sidemetega. Krundi kõrvalhoone põranda alt leiti samal kuul veel 16 isiku laibad. Surnukehad olid juba tugevasti lagunenud ja nende identifitseerimine kujunes keeruliseks, 40 hukatust suudeti toona kindlaks teha vaid 11 isikut. Nende seas oli tuntuimaks Eesti ohvitser Vabadussõjas ja 3. soomusrongi ülem kolonelleitnant Oskar Luiga. Hoone teises otsas asuva kuuri-hobusetalli tsementpõranda alt ühishauast leiti 1942. aasta mais 38 isiku laibad, kes olid hukatud 1941. aasta aprillis ja kellest õnnestus kohe kindlaks teha 23 inimest.\r\n\r\nKokku leiti aastatel 1941–1942 Scheeli krundilt seega 78 NKVD poolt hukatut, kellest avastamise ajal õnnestus identifitseerida 34. teiste hulgas mõrvati aprillis Scheeli krundil Eesti kaitsepolitseinikud Helmut Veem, Aleksander Läve, Hans Pipar, Heinrich Siirma, Paul Malsvell, Eno Tamar, Hans Koitorg, Julius Palm, Paul Savisild, Märt Maavere, Hugo Pobul ja Aleksander Lillimägi. NKVD uurimistoimikutest selgub, et peamiseks „kuriteoks”, mida üritati neile inkrimineerida, oli Eesti põrandaaluste kommunistlike liidrite Viktor Kingissepa ja Jaan Kreuksi tabamine. Samuti kuulutati kuritegelikuks kaitsepolitseinike tegevus 1924. aasta riigipöördekatse mahasurumisel ja selles osalenud kommunistide vahistamine. Rängaks süüks pandi ka Järve kommunistliku salatrükikoja avastamist ja kahjutukstegemist Eesti kaitsepolitseinike poolt. Scheeli krundil hukati ka mitmed Kaitsepolitseiameti salajased kaastöötajad. Lisaks politseinikele oli hukatute seas kõrgemaid sõjaväelasi, üliõpilasi, riigiametnikke, sportlasi, talupidajaid, teadlasi, vene loodearmeelasi ja ka tavalisi tööinimesi. Mõrvatute isikud tehti kindlaks nende kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide alusel. Kuna samal ajal inimeste arreteerimise ja hukkamisega küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist paljud nende sugulased ja omaksed, ei olnud neil võimalik mõrvatute äratundmises osaleda. Pirita-Kosel laipade leidmisel koostatud arstlikud aktid ega kontrollmaterjalid ei ole säilinud.\r\n\r\n\r\nKogu nõukogude okupatsiooni vältel kuulus endine Scheeli krundi territoorium Nõukogude sõjaväele ning kõik arhiiviandmed inimeste hukkamisest Pirita-Kosel olid salastatud, hukatute omastele teavet ei antud ning sündmuste avalikustamine oli rangelt keelatud. Salastamine jätkus loomulikult ka pärast II ilmasõja lõppu, kui Eesti taas okupeeriti. Siis hõivas Scheeli krundi ja sealsed hooned jälle Vene sõjavägi. Kõik seal toimuv oli taas salajane. Ainult häärber anti mingitele vene asutustele lasteaiana kasutusele.\r\n\r\nAlles 1990. aastal algatas Eesti NSV Prokuratuur kriminaalasja 1941. aastal Scheeli krundil toimunud mõrvade uurimiseks, ajendiks 1989. aastal ajalehes Pilk ilmunud Mart Laari artikkel „Massimõrvadest Tallinn-Kosel 1941. aastal”. 3. jaanuaril 1990. aastal oli Eesti NSV KGB sunnitud esimest korda tunnistama, et ülalkirjeldatud sündmused Scheeli krundil leidsid tõepoolest aset ning et 1941. aastal töötas Pirita-Kosel NKVD vägede tribunal ja uurimisisolaator. Arhiivimaterjalidest selgus, et ohvrid olid hukatud kolmes rühmas, vastavalt 5., 23. ja 24. aprillil 1941. aastal. Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal maeti osa laipadest Tallinna Liiva kalmistul asuvasse ühishauda.\r\n\r\nHoolimata kirjutamistest, sagedastest suulistest esinemistest ja mitmete võimuinstantside informeerimisest ei õnnestunud senimaani Pirita-Kose mõrvapaiku tähistada. Ent Lagle Pareki järjekindlus viis lõpuks siiski sihile ja 2019. aasta augustikuus tähistati Eesti Vabariigi ja Tallinna linna üks traagilisemaid punase terrori poolt toime pandud süütute Eesti kodanike mõrvapaiku tagasihoidliku mälestustahvliga.\r\n\r\nMare Kask, 26. 08. 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nLinnavalitsuse ja palverännutee rajajate ühisel ettevõttel Scheeli krundi piirile paigutatud mälestustahvel NKVD poolt mõrvatute mälestuseks avati 20. augustil 2019. aastal.\r\nMälestustahvli pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kohal olid Pirita kloostri sõbrad, Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf ja Pirita Linnaosa vanem Tõnis Liinat.\r\n\r\n    \r\nMälestustahvli pühitsemine 20. augustil 2019. a. Fotod Oliver Uustani.\r\n","psalm_title":"Psalm: 5","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-5.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps005.mp3","audio.f":"6.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/6\/6.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/6\/6.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/6\/6.mp3)","video":"","allikad":"KAPO aastaraamat, Tallinn, 2011.\r\nM. Laar, J. Tross „Punane terror”, Stockholm, 1996.\r\nM. Kask, isiklikud kogutud andmed.\r\nSaksa okupatsiooni ajal ilmunud ajalehed.\r\n„Need teod süüdistavad – Scheeli krundil toimunud massimõrv”, Kultuur ja Elu 4\/2007.\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/21362\/kose-suvemoisa-park-meenutas-eedeni-aeda\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=8763\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:21:21 eero@kotli.ee"},{"id":"7","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/7\/7.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/7\/7.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Konstantin P\u00e4tsi Vaba\u00f5hukool","title_alias":"konstantin-patsi-vabaohukool","meta_description":"","text":"Minnes piki Pirita jõekallast ja siis veidi aega mööda Vabaõhukooli teed jõuame Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli, Eesti vanimasse sanatoorsesse kooli.\r\nVabaõhukooli hoonetekompleks on arhitektuurimälestis ja võetud muinsuskaitse alla. Ehitustöödega alustati 10. septembril 1935. a. Ehitamiseks kuulutati välja ehitusprojekti ideekavandite võistlus, kus sai esikoha Pariisis elanud eesti naisarhitekti Paula Delachier-Ilvese projekt. Ehitusjoonised tegi arhitekt Konstantin Bölau. Ehitustööd lõpetati 1936. aasta jaanuariks. Kool avas uksed 1. märtsil 1938. aastal. Vabaõhukooli rajas eesti Punase Risti Peavalitsus president Konstantin Pätsi aktiivsel toetusel. Kooli esimene direktor Juhan Kull unistas kooliaiast, mille jaoks annetas Konstantin Päts 2,5 ha oma maad.\r\n\r\n\r\n\r\nVabaõhukooli eesmärgiks oli nõrga tervisega, alatoitluse ja halbade korteriolude all kannatavate laste viibimine värskes välisõhus ja looduses võimalikult kogu päevase töö kestel. Eeskujuks olid siin Lääne-Euroopa maad, kus vabaõhukasvatuse põhimõtted olid juba laiemalt levinud. Magamistoad kavandati lahtiste rõdudega. Klassitubadest avanes lõõtsataoline sein kõrvalasuvale terrassile, kus ilusate ilmadega sai õppetööd läbi viia vabas õhus. Kooli ümber rajati park teede, mitmesuguste mängu- ja spordiplatside, kiikede, liumägede ja võimlemisvahenditega. Suvevaheajal töötas koolis laste suvekodu.\r\n\r\nAeg oli karm ja 1941. aastal sai koolihoonetest Saksa sõjaväehaigla. 1944. aastast aga toimis seal punaste mereväehospital. 1. septembril 1948. aastal algas koolis jälle õppetöö, kooli nimeks sai nüüd Kose-Lükati Sanatoorne Metsakool. Ja jätkati ikka samal eesmärgil, milleks kool oli kord loodud.\r\nTänapäevane kool on mõeldud tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, samuti on seal väikeklassid autismispektri häiretega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega õpilastele.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nKooli territooriumi jõeäärsel aasal on graniidist mälestuskivi tekstiga: Siit, Kose-Lükatilt, alustasid 1944. a. suvel Eesti Lennuväe poisid sõjamehe teed Isamaa iseseisvuse eest.\r\n\r\nLagle Parek, fotod Tiiu Allikvee\r\n","psalm_title":"Psalm: 6","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-6.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps006.mp3","audio.f":"7.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/7\/7.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/7\/7.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/7\/7.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/www.vabakool.edu.ee\/kooli-ajalugu\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=8830\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:21:41 eero@kotli.ee"},{"id":"10","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/10\/10.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/10\/10.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Piritalt Iruni","title":"Iru linnam\u00e4gi","title_alias":"iru-linnamagi","meta_description":"","text":"Iru linnamägi ehk Iru Linnapära on Tallinna idapiiril 8,5 km kaugusel Tallinna vanalinnast Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune ja u 500 m2 suurune küngas.\r\n\r\nIru linnamäge on peetud nii muinaseestlaste kindlustatud asulakohaks kui ka kaubitsemiskohaks. Varasem asustus ulatub tagasi III aastatuhandesse eKr, kuid vahepeal on olnud pikk katkestus. Uued intensiivse inimtegevuse jäljed on märgatavad alates 6. sajandist ning muutuvad eriti intensiivseks viikingiaja alguses. 9.–10. sajand näibki olevat olnud linnuse aktiivseim kasutusaeg. Vahepeal on see ka maha põletatud. Algselt olid kindlustused puust ja liivast, hiljem püstitati otstesse massiivsed kivivallid. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks – suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhjapoolseks osaks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad võivad olla kunagised väravakohad.\r\n\r\n\r\n\r\nArheoloogiline leiumaterjal annab tunnistust, et elanikkond võis linnuses olla rohkearvuline, kuid pole selge kas nad elasid siin alaliselt või üksnes sesoonselt. Aastaringselt elamiseks peaksid olema läheduses matusepaigad, mida leitud ei ole, ning igapäevaseks elatiseks vajalikud põllumaad algasid alles Iru küla juures mitu kilomeetrit eemal. Nii on välja pakutud, et jõe ja künka vahelisel kitsal lääneterrassil võis olla hoopis sadamakoht ning põhjapoolne leiurikas ala tähistab kunagist kaubanduskeskust. Alaline asustus paiknes aga Iru külas. Tänapäevast asustuspilti silmas pidades võib jääda arusaamatuks miks peaks sellises kohas olema kaubitsemiskoht, kuid muinasajal ulatus rannajoon Varsaallikani välja ning jõgi oli märksa veerohkem.\r\n\r\n\r\nBirgitiinide klooster ja asulad Pirita jõe alamjooksul: Varsaallika talu, Lükati talu ja veski, Iru küla, Väo ja Nehatu mõis. Kolmnurk tähistab Iru linnust. Väljalõige Johan Holmbergi kaardist, 1689. a. (RA, EAA.1.2.C-III-2).\r\n \r\n\r\nViikingiajal ei paiknenud kaubitsemiskohad turvalisuse kaalutlusel rannikul, vaid mõni kilomeeter ülesvoolu. Kuna meretee Skandinaaviast Novgorodi kulges piki Eesti põhjarannikut ning Pirita jõgi oli liiklussooneks paljudele muinasküladele, siis võisid siin kaubad liikuda küll. Kloostri tegutsemise ajal kujunes Pirita jõe suudmest täiemõõduline sadam ja kaubitsemiskoht, pakkudes ümberlaadimise võimalust jõeäärsete maavaldustega mõisnikele.\r\n\r\nArheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid, Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg ning luust harpuun ja suitsed. Linnusest pärinevad ka Eesti vanima ristpalkehitise jäänused ja Eesti üks vanimaid teada olevaid raudesemeid – naaskel.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nEesti arheoloogiateaduse arendamisel oli oma osa ka Eesti Kaitseväel. Nimelt paluti Tartu Ülikooli esimese arheoloogiaprofessori Aarne Michaël Tallgreni eestvedamisel 1920. aastate algupoolel uurimustööde edendamiseks Kaitseväelt abi aerofotode tegemiseks, sest maapinnalt tehtud fotod jäid liiga ühekülgseks. Koostöö toimis ning tulemuseks olid mitmed uhked fotod (ja plaanid) nii linnustest kui ka asulakohtadest. Juba 1923. a. laekusid Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetti ülesvõtted esimestest linnamägedest, aastate jooksul selliste fotode hulk aina kasvas.\r\n\r\nKersti Markus, 2021\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 7","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-7.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps007.mp3","audio.f":"10.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/10\/10.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/10\/10.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/10\/10.mp3)","video":"","allikad":"Valter Lang, Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, 1-2. Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996.\r\nMarika Mägi, „Iru linnusest Püha Birgitta kloostrini. Merenduslik kultuurmaastik Pirita jõe alamjooksul“, Kunstiteaduslikke Uurimusi 4, 2007.\r\nMartin Kuldmägi, Muinaslinnuste uurimislugu Eestis 1920.–1930. aastatel. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Bakalaurusetöö, juhendaja Mirja Ots. Tartu, 2012.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=2609\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:22:41 eero@kotli.ee"},{"id":"11","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/11\/11.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/11\/11.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Maardu linn","title_alias":"maardu-linn","meta_description":"","text":"Tänapäevane Maardu on ilus ja puhas linn. Põhiliselt nõukogudeaegsed korterelamud, südalinnas ei torka silma ka tööstus. Kõige kõrgemal künkal ilutseb 1998. aastal valminud Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu kirik – Maardu Peaingel Miikaeli kirik.\r\n\r\n\r\n\r\nMaardu nime päritolu seostatakse mõisaga, mis ilmub kirjalikesse allikatesse esmakordselt 1397. aastal, kuid tegelikult on juured märksa sügavamal. Mõisa lähistel paiknenud Marte nimeline muinasküla esineb taanlaste poolt 1240. aastatel kirja pandud külade loendis, kuid kaob allikatest 18. sajandil. Ilmselt oli põhjuseks Väike-Maardu karjamõisa rajamine, mis toimus talumaade äravõtmise arvelt.\r\n\r\nMaardu linn on välja kasvanud 1920. aastatel rajatud Ülgase fosforiidikaevanduse tööliste asulast. Kui Ülgase tehnokompleks 1938. aasta detsembris maha põles, asutati uus fosforiiditööstus Maardusse. Pärast Teist maailmasõda nimetati ettevõte ümber Maardu Keemiakombinaadiks ning 1970ndatel Maardu Keemiatehaseks. Kaevanduste ala järjest kasvas, neelates enda alla läheduses paiknevate külade põllumaad.\r\n1980. aastatel valminud Muuga sadam ja 2000. aastate alguses püstitatud naftasaaduste hoidlad kinnistasid piirkonna tugeva industriaalse imago. 1991. aastal sai Maardu linnaõiguse. Linna vapp – sinisel kilbil valge ankur ja kirka – annab hästi edasi linna tegelikku olemust.\r\n\r\nKuigi tänaseks on fosforiidikaevandmine lõppenud, võib Maardut endiselt iseloomustada kui väikest saart keset tööstusmaastikku. Pärast osa karjääride sulgemist 1970. aastate lõpus istutati need täis lehiseid ja kaski, sirgetes rivides ja täpselt välja mõõdetud vahedega. Nii loodi Eestile ebatavalise kooslusega kunstlik mets, mis on muutunud omaette vaatamisväärsuseks. Ülejäänud karjäärid aga jäeti looduse hooleks, mis nüüdseks on muutunud piklikeks seisva veega tiikideks, meenutades pigem valli- või kaitsekraave.\r\n\r\nOmapärase ajalooga on ka Maardu järv, kunagine merelaht, mis 19. sajandi lõpul ära kadus. Maardu mõisnik soovis tammi ehitusega reguleerida veetaset, kuid tamm lõhuti ning kogu vesi voolas Kroodi ojja, tekitades Kroodi oru. Järve põhjas karjatati edaspidi loomi. Kui 1939. aastal hakati koos saksa ettevõtjatega Maardusse tehast rajama, ehitati uus tamm ning järv tuli ajapikku tagasi. Pärast fosforiiditehase sulgemist on see jälle puhta veega ning tehase veereservuaarist on saanud nüüdseks maardulaste puhkepaik.\r\nTänapäeval on Maardus ligi 16000 elanikku.\r\n\r\nKersti Markus ja Lagle Parek, 2021. Foto Tiiu Allikvee\r\n\r\nÖöbimisvõimalused Maardus: https:\/\/maardu.kovtp.ee\/majutus\r\nToitlustus Maardus: https:\/\/maardu.kovtp.ee\/toitlustus\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 8","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-8.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps008.mp3","audio.f":"11.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/11\/11.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/11\/11.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/11\/11.mp3)","video":"","allikad":"K. Erg. Maardu Põhjakarjääri sulgemine – kava, projekt ja tegelikkus. Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituut, 2001\r\nP. Johansen. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen, Reval 1933.\r\nB. Melnikov. Minu kodukoha visuaalne ja aistiline maailm nüüd ja lähiminevikus. Tallinna Ülikool, 2019.\r\nhttps:\/\/maardu.kovtp.ee\/jalutuskaik-maardus\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:23:11 eero@kotli.ee"},{"id":"12","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/12\/12.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/12\/12.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Rootsi-Kallavere k\u00fcla","title_alias":"rootsi-kallavere-kula","meta_description":"","text":"Kohe Maardu bussijaama tagant astud hoopis teise maailma. Kunagi, külastades Maardut ja astudes edasi Rootsi-Kallaveresse, ütles Lennart Meri, et tegu on nagu rindejoonega. Peale tungivatele paneelmajadele seisavad vastu uhked vanad külaelamud. Praegu on ajalugu võitnud.\r\n\r\n\r\n\r\nKüla oli siin juba aastal 1219, kui Taani preestrid saabusid rahvast ristima ja „Taani hindamisraamatu” (ld. Liber Census Daniae) jaoks üle lugema. 1241. aastal lõplikult valminud „Taani hindamisraamatust” leiab üksikasjalikke andmeid Põhja-Eesti külade kohta, sealsamas on esimest korda kirjalikult mainitud ka siinset (siis Lillevere) küla. 14. saj. oli siin Kallavere mõis, hiljem rajati selle asemele rootslaste küla. Rootsi-Kallavere nime all mainitakse küla 1522. aastal.\r\n1693. aasta rootsikeelse kaardi järgi on selles külas 9 talu. Järgnesid hullumeelselt rasked nälja- ja sõja-aastad, mil rahvast jäi alles vaid käputäis. Pärast Põhjasõda oli Harjumaal katku surnud u 80% elanikkonnast. Üks katkuohvrite matmispaik on avastatud Kella talu maadel, sinna on püstitatud ka mälestusrist 1710. a. katkuohvritele.\r\n\r\n   \r\n\r\nTalude päriseksostmine algas Põhja-Eestis 19. sajandi lõpuaastatel, mõnikümmend aastat hiljem kui Kesk-Eestis. Maa omandamise probleeme saab põhjalikult lugeda 2008. a. ilmunud suurepärasest raamatust „Kallavere. Lillevere. Pasies. Külalood”.\r\n1939. aastal oli Rootsi-Kallaveres 32 tegutsevat talu ning neist suurimal oli maad 65 ha ja väikseimal 1,2 ha.\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd, kõndides kenasti korras vanade talude vahel, kus paekiviaedu kaunistavad talunime ja rajamisaastaga põllukivid, tundub ajalugu muinasjutuna. Küla on sajanditest läbi tulnud, näinud hulle ja etemaid aegu, ja on vaatamata kõigele alles, elab ja toimib. Selle küla rahvas on loonud kaks muuseumi: koduloomuuseum Käspre talu renoveeritud laudas avati 2006. a. ja seal saab näha esemeid, mida on aegade jooksul siinkandis kasutatud; paadimuuseum Mihkli talu laudaasemel on aastast 2014, seal saab imetleda Kivimäe talu okupatsiooniaja üle elanud kalapaate.\r\n\r\n   \r\n\r\nTänapäeva Rootsi-Kallavere külas pole enam majandustegevust, nõukogude ajal neelasid enamiku küla põlde Maardu linn, fosforiidikarjäär ja mereäärsed suvilakooperatiivid. Praegu on küla väga kaunis elamise koht ja siin hakkavad mängima hoopis teised tegurid. Maardu linna naabrus tagab arstiabi, kaupluste ja koolide ligioleku.\r\nMinevik kaunistab mälestusi. See annab elule lisaväärtuse, kui toimetad kohas, kus on sinu juured.\r\n1998. aastast kuuluvad Rootsi-Kallavere maad Rebala muinsuskaitseala piiridesse.\r\n\r\nLagle Parek, 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 9","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-9.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps009.mp3","audio.f":"12.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/12\/12.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/12\/12.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/12\/12.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/rkk.ee\/kula\/ajalugu\/\r\nhttps:\/\/rkk.ee\/raamatud\/kallavere-lillevere-pasies\/\r\nhttps:\/\/evm.ee\/uploads\/files\/EVM%20toimetised\/EVM_toim-1-art8-Tamj%c3%a4rv.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:23:30 eero@kotli.ee"},{"id":"127","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/127\/127.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/127\/127.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"L\u00e4bi Kallavere ja \u00dclgase k\u00fclade \u00dclgase fosforiidirikastusvabriku varemeteni","title_alias":"L?bi Kallavere ja ?lgase k?lade ?lgase fosforiidirikastusvabriku varemeteni","meta_description":"","text":"\r\n\r\nRootsi-Kallavere küla lõpus on teel tõkkepuu ja edasi nagu polegi pääsu. Kuid tõkkepuu on autode jaoks! Jalakäija läheb tõkkepuust mööda ja on umbes 70 m pärast Saviranna teel. Ülgasele minekuks keerame paremale.\r\nKilomeeter matkamist ja jõuame ristteele (Saviranna tee ristub Kütte teega). Otse ees on kunagiste aianduskoperatiivide suvilad. Siin on tihedalt väikseid majakesi, mida nüüd tasapisi aastaringseks elamiseks ümber ehitatakse, elu areneb. Paremal pool paistab Maardu linna silt, aga meie keerame vasakule Ülgase teele, mis viib Ülgasele.\r\n\r\n\r\n\r\nVarsti tuleb Nõmme talu bussipeatus ja kohe pärast seda ütleb silt, et teest vasakule jääb Rehetare. Olgu öeldud, et siin, Nõmme talus, pakutakse rändurile öömaja.\r\n\r\n   \r\n\r\nAstume Ülgase teel edasi, Kallavere küla saab läbi ja algab Ülgase küla. Küla kuulub Rebala muinsuskaitsealasse.\r\nÜlgase külast kui kalurite elupaigast on esimesed kirjalikud andmed 1387. aastast. 28. aprillil 1871 toimus esimene Ülgase vallavolikogu koosolek, esimene kogukonna ettevõtmine. Volinikud olid kõik veel kirjaoskamatud, vaid üks neist, vallatalitaja Hindrek Nairismäe oskas allkirja kirjutada. Vallas oli 76 maksumaksjat isikut. 6. novembril 1872 palkas volikogu koolmeistriks Juhan Schillerti ja pärast valdade ühinemist hakkasid ka Jõelähtme lapsed käima koolis Ülgasel.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nMöödume Rüütli bussipeatusest, seejärel Ülgase bussipeatusest. Jõuame teeristile. Oleme endise Ülgase mõisa südames. Siiani on käidud umbes 3,5 km.\r\nAastail 1387–1565 olnud siin Tallinna toomhärrade tulumõis, hiljem kuulus Ülgase Jägala mõisa juurde. 1824. aastal eraldati Ülgase mõis (saksa k. Ilgas) Jägala mõisast ja kuulus von Brevernitele. 1842. a. läks mõis von Baumgartenitele ja 1846. a. von Wilckenitele. 1888. a. sai mõisa omanikuks Rudolf von Ungern-Sternberg. 20. sajandi algul ostis Ülgase mõisa Kostivere mõisnik von Dehn ja Ülgasest sai Kostivere kõrvalmõis.\r\n\r\nÜlgase mõisa peahoone hävis 1905. aasta rahvarahutuste käigus, mil toimus massiline mõisate põletamine. Peahoone asemel seisab nüüd kunagise Kostivere sovhoosi abihoone. Mõisa kõrvalhooned on samuti pea täielikult hävinud.\r\n\r\nJoh. Seeström räägib: „Linnast tulid kihutajad. Põletasid Kostivere, Haljava ja Ülgase. Jagalas ja Jõelehtmes rüüstasid. Enne jõulut olid juba karistussalgad väljas. Nendega ühes tuli Jõelehtme mõisa omanik Valtmann. Salga juhiks oli Loobu parun v. Siivers. Valdes oli kreis-politseimeister. Need olid need kohtumõistjad. Mina olin postivedaja ja mind võeti hulka. Pidin rahvale teatama, mis neid ootab. Üks mees pidi poodama. Olnud aga mõisa töömees ja mõisnik toonud ta oksalt alla. Aga 1 sai Jõelehtmes peksa. Sealt läksime edasi Parasmäe külla. Seal mindi ühte majja sisse peremees oli linna läinud arvati et on redus ja maja põletati tal ära kõige tavaariga. Rehe all oli tuliuus vanker perenaine tõmbas selle välja kästi aga tulle tagasi lükata. Mees seda kuuldes põgenes Soome pole aga rüüstajate hulgas olnud. Teises talus 2 meest tapeti ära. Üks pani jooksma see lasti seljatagant maha teine poodi üles. Nende peale oli mõisa sepp kaevanud. Mingit uurimist või küsimist ei olnud. Inimesed aetud kõik külavahele kokku nii kuidas keegi parajasti riides oli. Üks mees tuli kalossid palja jala otsas. Üks sõdur või ohvitser nägi seda ja astus talle meelega varva peale. Mees ainult naeratanud sellele, pole ennast liigutanud. See tõmmati kohe maha ja sai dopelt köiega 50 hoopi. Parasmäelt mindi Raasikule. Seal sain mina vabaks.”\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/joe\/joe.html\r\n\r\nOtse ees üle Ülgase tee seisab Ülgase pangapealsel 19. sajandi II poolest pärit pikk-pikk krohvimata, peaaegu katuseta ja lagunev Ülgase mõisa rehemaja (masinarehi) paekivist hoone.\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd on valikuvõimalus. Kui tahad näha Eesti Vosvoriidi sorteerimis-rikastusvabriku varemeid, siis peab minema vasakule Mäealuse teele, mis kulgeb paralleelselt klindiga (sildid juhatavad Koljunuki sadama ja Kostiranna tee poole). Enne kui kurvis paremale keerame, paistab vasakul üle tee Ülgase külaplats, mille tagant voolab läbi väike oja.\r\n\r\n   \r\n\r\nSammume kõrge paekalda all Mäealuse teel allamäge ja jõuame peagi Kostiranna küla algust tähistava sildini.\r\n\r\n   \r\n\r\nPaekivipaljandid näitavad ennast oktoobrilõpu paljaste puude tagant kenasti kätte.\r\nJa olemegi Ülgase fosforiidirikastusvabriku varemete juures. Rootsi-Kallaverest siiani on pisut alla 5 km.\r\n\r\n\r\n\r\nJust Ülgase küla oli see koht, kust fosforiidikaevandamine alguse sai. 1920. aastal asutati OÜ Eesti Vosvoriit ning 1924. a. alustas tööd esimene fosforiidi allmaakaevandus ja rikastusvabrik.\r\n\r\n\r\nOÜ „Eesti Vosvoriit” Ülgase kaevandus- ja rikastusvabrik. Postkaart, 1923. a. Harjumaa Muuseum, HMK – F 5108. Ajapaik.\r\n\r\nToodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa neemele rajatud Koljunuki kalasadam ja selleni ehitati 2 km pikkune kitsarööpmeline raudtee. Tänapäeval viib sadamasse Koljunuki tee.\r\n\r\nÜlgase klindi sees on ligi 4 km maa-aluseid kaevanduskäike. Kaevandati 10–15 m sügavusel ja maaharimist see ei seganud. Vähese fosforisisalduse ja raske omastatavuse tõttu aga ei olnud väetis eriti nõutud kaup ning seepärast polnud fosforiiditööstus tulus. Ülgase rikastusvabrik hävis ööl vastu 1938. aasta 5. detsembrit tulekahjus, vabriku müüre on näha praegugi Ülgase klindi all Mäealuse tee kõrval.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nÜlgase vanad kaevanduskäigud moodustavad tehiskoobastiku, kus talvitub mitut liiki nahkhiirte koloonia. 1960. aastal loodi paekalda ja nahkhiirte elupaikade kaitseks 22 ha suurune Ülgase looduskaitseala.\r\n\r\nLagle Parek, 2015\r\nDaila Aas, oktoober 2023. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Kallavere külas Nõmme talus\r\nRehetare OÜ, Nõmme talu, Kallavere küla, Jõelähtme vald, Harjumaa 74114\r\nTel. (+372) 5342 8737; rehetare.ou@gmail.com; http:\/\/www.rehetare.ee\/\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 10","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-10.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps010.mp3","audio.f":"127.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/127\/127.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/127\/127.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/127\/127.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/www.eki.ee\/dict\/knr\/index.cgi?Q=h%C3%B5bem%C3%A4gi\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/1905._aasta_revolutsioon_Eestis\r\nhttps:\/\/www.ra.ee\/wp-content\/uploads\/2017\/01\/Karjah2rmToomas_M6isnike_kahjud_TUNA2013_2.pdf\r\nhttps:\/\/www.mois.ee\/harju\/ylgase.shtml\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/Fotokogu\/A225\/Ylgase_mois.pdf\r\nhttps:\/\/joelahtme.ee\/documents\/381171\/34823080\/1889+%C3%9Clgase_mois_ja+Rebala+1889_2200x1500+valmis.pdf\/b0773c0d-a8cb-4256-9e6f-8187e9a0b4ab\r\nhttps:\/\/eestifosforiit.ee\/ajalugu\r\nhttp:\/\/www.eestiloodus.ee\/index.php?artikkel=4438\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/joe\/joe.html\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=2080673044\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/GetFile.aspx?fail=1003293952\r\nJõelähtme. Teejuht rändajale ja koduloohuvilisele. 2010.\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:23:52 eero@kotli.ee"},{"id":"13","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/13\/13.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/13\/13.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"\u00dclgase klindilt l\u00e4bi Manniva k\u00fcla ja J\u00f5el\u00e4htme Golfikeskuse Ihasalu ristini","title_alias":"labi-ulgase-ja-manniva-ihasalu-ristini","meta_description":"","text":"  \r\n\r\nNüüd on valikuvõimalus. Kui tahad näha Eesti Vosvoriidi sorteerimis-rikastusvabriku varemeid, siis peab laskuma Ülgase panga all olevale Mäealuse teele, mis kulgeb paral-leelselt klindiga. Romantikutest matkajad võivad aga liikuda üleval pangapealsel rajal ja nautida aeg-ajalt põõsaste vahelt avanevat vaadet merele – Jõesuu e. Jägala lahele. Siin on tüüpiline loopealse taimestik, kus võib kohata ka orhideesid. Eemal paremal kõrguvad Maardu põhjakarjääri aherainemäed.\r\n\r\n   \r\n\r\nÜlgase klindi kõrgeimat kohta (46 m üle merepinna) kutsutakse Hõbemäeks, muinasajal olevat see olnud kultus- ja ohverdamiskoht.\r\n\r\n\r\n\r\nHõbemäest veidi edasi on võimalik laskuda klindilt alla Mäealuse teele. Tee ääres on suur infotahvel ümbruskonna kaardiga, millel saab jälgida oma läbitud teed ja vaadata, mis suunas edasi liikuda. Meie pöörame vasakule mere poole suunduvale Manniva teele, mis viib läbi Manniva küla.\r\n\r\n\r\n\r\nKüla nime on esmakordselt mainitud 1555. aastal, kui Manniva küla talupojad loeti arvestustes Jõelähtme mõisa rannatalupoegadeks. On teada, et 17. sajandil olid siin head lõhe- ja lutsupüügikohad. 1688. aastal oli külas 5 talu.\r\nPõhjasõja ja katku järel jäi küla tühjaks ning 1726. aasta revisjonis enam küla ei märgita. 1834. aastal olnud külas jälle 5 väikest talu, elatist teeniti kalapüügi ja põllumajandusega. 1918. aastaks oli külas 22 talu, millest 10 olid päriseks ostetud, ülejäänud renditalud.\r\nManniva küla vanad talud asuvad otse mere ääres, hilisemad aga kõrgemal. Küla rannakarjamaad on luikede pesitsus- ning hanede peatuspaigaks. Külas on ka suuri rändrahne.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nManniva külast jõuame Manniva teed pidi otse Jõelähtme golfiväljakule, mis avati 2006. aastal ja kuulub Euroopa tippgolfiväljakute hulka. Golfirajad on hästi loodusesse sobitatud ja asuvad mitmel tasapinnal klindi alt pea mereni välja (arhitekt Lassi Pekka Tilander). Siin tuleb hoolega jälgida liikluskorda! Väljakute kõrval on väiksed golfikülad eesti tuntud arhitektide unikaalprojektide järgi ehitatud eramutega.\r\nUhkes rehielamut meenutavas Jõelähtme golfiklubi hoones (arhitekt Andres Siim) on restoran, kus saab hästi süüa või vähemalt turgutada end tassi kohviga.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd liigume edasi jõe poole. Siin suubub Jägala jõgi Jõesuu lahte. Üle jõe viib rippsild, mis ongi ainus võimalus jõe teisele kaldale pääseda. Jõe ääres on alati rohkesti õngemehi oma kalaõnne proovimas. Jõesuu küla tagant jätkub meie teekond piki imekaunist ja pea inimtühja liivast mereranda Ihasalu poolsaarele. Paari kilomeetri pärast võib puude vahel näha ehitatavaid elamuid, nende kõrvalt keerame rannast maanteele, mis viib Ihasalu poolsaare tippu Neemele.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nIhasalu keskuse sildi juurest pöörame paremale Ihasalu teele, mis viib Ihasalu poolsaare teisele küljele Ihasalu külla Kaberneeme lahe ääres. Tee äärde jäävad kunagise Vineeri- ja Mööblikombinaadi nõukogudeaegsed puhkemajad, aga meie keerame enne maju asfaldilt paremale metsa vahele ja suundume mööda rohtunud teed alla mere poole. Siin asub nn Birgitta kaev, kus saab end värskendada puhta allikaveega. Kaevult mööda teerada paremale minnes jõuame umbkaudu 100 m pärast Birgittale pühendatud risti ja palvepingini.\r\n\r\nLagle Parek, 2015\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 11","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-11.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps011.mp3","audio.f":"13.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/13\/13.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/13\/13.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/13\/13.mp3)","video":"","allikad":"Jõelähtme. Teejuht rändajale ja koduloohuvilisele. 2010.\r\nhttps:\/\/egcc.ee\/joelahtme-golfikeskus\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.02.2026 17:43:21 eero@kotli.ee"},{"id":"14","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/14\/14.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/14\/14.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Ihasalu rist ja palvepink","title_alias":"ihasalu-rist-ja-palvepink","meta_description":"","text":"Kunagi asusid siin kabel ja kalmistu. Kabeli rajamise aeg ei ole täpselt teada. Tõenäliselt hävis see Põhjasõjas. Pärimuse järgi põletati kabel koos küla elanikega. Aga siinne koht oli kohalikele ilmselt väga püha, sest vanale kabeliasemele rajati uus väike pühakoda. Toonastele võimudele vanade usukommete viljelemine siiski ei meeldinud ja kabel likvideeriti 19. sajandi teisel poolel.\r\n\r\nSelle paiga kohta räägitakse mitmeid legende ja lugusid. Näiteks juhtuvat teinekord, et tundmatu naisehääl ei luba siin pikemalt istuda.\r\n\r\n\r\n\r\n1376. aasta paiku andsid kolm rootsi soost meest Rohuneeme külast Vadstena kloostris Rootsimaal tunnistuse siin juhtunud imeteo kohta. Nimelt toonud tuul mehed Kaberla randa, mida võib samastada praeguse Kaberneeme lahega. Kohalikud paganatest eestlased võtsid mehed kinni, sidusid kivid kaela ja tahtsid nad ära uputada. Nood hüüdsid appi ema Birgittat ega uppunud mitte, ehk küll röövlid neid mitut moodi surmata püüdsid. Säherdust imet nähes lasksid vaenajad neil minna. Nüüd pöördusid rootslased taas püha Birgitta poole – ja näe, nende laevuke kanti kui ime väel rannast merele, nõnda et nad eluga kodusadamasse jõudsid.\r\nKaberlas sündinud ime lisati Birgitta imetegude nimekirja, mille alusel 7. oktoobril 1391. aastal kuulutas paavst Bonifatius IX Rooma Peetri kirikus Birgitta pühakuks.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nKas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.\r\nRisti pühitses isa Vello Salo 11. mail 2014. aastal ühes Birgitta õdedega, Ihasalu küla rahva ja Pirita kloostri sõpradega. Risti kõrval oleva palvepingi õnnistas 28. detsembril 2014. aastal Jõelähtme kiriku õpetaja Margus Kirja.\r\n\r\nJanek Šafranovski, foto Tiiu Allikvee\r\n\r\n\r\nUhke puust rist pidas meresoolastes tuultes vastu kümme aastat.\r\n2024. aasta hingedepäeval, 24. novembril, Tallinna katoliku piiskopkonna taastamise ja piiskopi ametisse seadmise pidulikul nädalavahetusel avati Ihasalus uus mälestusrist. Ühtlasi tähistati sündmusega 25 aasta möödumist Birgitta Euroopa kaitsepühakuks kuulutamisest.\r\n\r\n\r\n\r\nRisti õnnistasid Trondheimi piiskop Erik Varden ja Jõelähtme õpetaja Margus Kirja. Kohal olid ka Birgitiinide Ordu ülemõde ema Fabia Roomast koos teiste kõrgete külalistega, Pirita kloostri sõbrad ja palverännutee tegijad, Birgitta õed ja muidugi Ihasalu rahvas. Vahetult enne risti õnnistamist möllanud torm vaibus kui ime väel ja õnnistamistalitust valgustas päike.\r\n5 meetri kõrguse, maakividest alusel metallist risti autorid on Eero Jürgenson ja Eero Kotli. Uue risti sünnile panid lahkelt õla alla Birgitiinide Ordu, Ihasalu rahvas ja Pirita kloostri sõbrad.\r\n \r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Ihasalus\r\nIhasalus ootab palverändureid väike mugav värskelt remonditud majake, kus on võimalik ööbida. Majas on 7 kohta, pesemisvõimalus, söögitegemisvõimalus. Kui magatakse oma tekikotis (voodis madratsil) on hind 10 €; voodipesuga ja hommikusöögiga on hind 25 €.\r\nKontakt: kert@veiper.com; telefonid 510 0407; 5665 4253\r\nPalun ööbimine aegsasti varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: 147","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-147.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps147.mp3","audio.f":"14.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/14\/14.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/14\/14.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/14\/14.mp3)","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 12:29:37 eero@kotli.ee"},{"id":"15","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/15\/15.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/15\/15.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"J\u00e4gala J\u00f5esuu linnam\u00e4gi","title_alias":"jagala-joesuu-linnamagi","meta_description":"","text":"Viimasel jääajal vajutas jäämass oma raskuse all maapinna kihid kokku. Pärast jää sulamist hakkas maapind tõusma oma endisesse asendisse. See protsess kestab veel tänapäevalgi, eriti tajutavalt rannikualadel, kus mere taandumine muudab aja jooksul rannajoone asukohta, mis omakorda mõjutab ajaloolist inimasustust.\r\nJägala Jõesuu linnamäe ümbrus oma kireva ajaloolise asustusega on eriti huvitav näide sedasorti muutustest; pealegi pööras 1922. a. rajatud elektrijaama pais siin vee taandumise protsessi kunstlikult tagurpidi.\r\n\r\n\r\n\r\nHilisema linnuse asukoht kerkis Jägala jõe suudmest välja esialgu saarena umbes 7000 aastat tagasi. Vanimad seni leitud märgid inimasustusest sellel saarel pärinevad umbes 2000. a. e.Kr. Arheoloog Artur Spreckelsen leidis siin 1922. a. väljakaevamistel kiviaegse asulakoha jäänused. Muu hulgas leiti kammkeraamilise poti killud, mis võimaldasid taastada tolleaegse nõu. Jägala potina tuntud nõu on siiani kõige paremini säilinud näide kammkeraamikast.\r\nMaapinna tõustes ühines saar jõe parema kaldaga umbes 2000 aastat e.Kr. ja nii moodustus jõkke järskude kallastega neemik, mis pakkus hea võimaluse linnuse ehitamiseks.\r\n\r\n\r\nLinnuse olemasolu Jägala Jõesuus oli selge juba 20. saj. alguses. Kuid 1920-ndate aastate kaevamised ja üksikud hilisemad inspektsioonid ei andnud piisavat teavet linnuse dateerimiseks. Oma õuepindala poolest on Jägala linnamägi teadaolevalt suurim Eestis (2,8 ha). Nii peeti linnust võimsa valli tõttu kuuluvaks muinasaja lõppu ja mõne juhuleiu ning dateeringu tõttu 5.–6. sajandil rajatuks.\r\nAlates 2005. aastast on Jägala-Linnamäe MTÜ koostöös Tartu Ülikooliga korraldanud linnamäe sihipärast uurimist. Tänaseks on selgunud, et linnus rajati juba 2.–3. saj. e.Kr. Seega on  tegemist omaaegese suurima teadaoleva linnusega kogu põhjapoolses Euroopas. Suuremaid ja analoogilisi linnuseid eelrooma rauaajast leidub Kesk- ja Lääne-Euroopas muistsete keltide asualal.\r\n\r\n\r\n\r\nKõnealusest ajajärgust on viimastel aastatel päevavalgele tulnud väga unikaalseid leide. Linnuse vallist avastatud puitkonstruktsioonide osad on Eesti ulatuses vanimad. Kaks rauast nooleotsa on oma kujult ainulaadsed Põhja-Euroopas. Kogu Eestist on üldse nii vanast ajast teada vaid üks rauast nooleots. Linnuse õuel avastati puidust hoone põlenud jäänused. Nii vanast ajast pärit puithoone osi on seni Eestis teada vaid üksikuid. Tähelepanuväärne on, et 16 m2 suurune kaevand rajati linnuse 28 000 m2 suurusele siseõuele esmakordselt ja küllaltki juhuslikku kohta. Leiud võivad viidata asjaolule, et tegemist oli üsna tiheda hoonestusega. Samuti avastati sealt vanema rauaaja künnijäljed, mis on ka harukordsed.\r\nÕhukese kultuurkihi järgi otsustades eksisteeris linnus suhteliselt lühikest aega. Kuna veepind oli linnuse suhtes u 5 m kõrgem, asus linnus sisuliselt mere kaldal jõe suudmes. Tegemist oli kindlasti tähtsa sadamakohaga ja võimukeskusega, sest põllumajanduslikku tagamaad nii suure linnuse ehitamiseks siin piirkonnas pole.\r\n\r\nJärgmine suurem asustus rajati Jägala Jõesuusse 5.–7. sajandil. Selleaegset kultuurkihti leiti nii õuealalt kui ka linnuse ümbrusest väga suurelt alalt. Kas sel perioodil ka linnus üles ehitati, ei ole praeguseks veel täpselt teada. Linnuse vallist vastavad dateeringud esialgu veel puuduvad. Küll on vallis eristatavad kaks ehitusjärku, millest viimane võib osutuda keskmisel rauaajal rajatuks.\r\nOn uuritud ka linnuse lähimat ümbrust. Linnusest ülesvoolu avastati väga ulatusliku rauaaegse asula kultuurkiht, mis leitud keraamika järgi otsustades võib pärineda samuti keskmisest rauaajast, 6.–7. sajandist kuni viikingiajani.\r\n\r\nJanek Šafranovski, fotod Tiiu Allikvee\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 13.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-13.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps013.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/epl.delfi.ee\/artikkel\/51095599\/jagala-linnamael-uuritakse-eesti-suurimat-linnust\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/1691283\/muistne-linnus-osutus-arvatust-ligi-tuhat-aastat-vanemaks\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/143087\/jagala-linnamael-kaevatakse-luidete-alla-peitunud-prisket-asustuskihti\r\nhttps:\/\/teadus.postimees.ee\/441320\/arheoloogid-uurivad-ristisodade-moju-eesti-loodusele\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=17535\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:44:03 eero@kotli.ee"},{"id":"16","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/16\/16.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/16\/16.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Linnam\u00e4e h\u00fcdroelektrijaam","title_alias":"linname-hdroelektrijaam","meta_description":"","text":"Linnamäe hüdroelektrijaam asub Jägala Jõesuu linnamäe kõrval Jägala jõe alamjooksul (u. 3,5 km Jägala joast allavoolu ja 1,5 km jõe suudmest). Hüdroelektrijaama projekteeris Helsingi ülikooli professor Axel Werner Juselius (1868–1935). Elektrijaam Jägala jõel tunnistati juba valmimisel Eesti kauneimaks tööstusehitiseks.\r\n\r\nJaam andis esimese elektritoodangu 17. aprillil 1924. aastal. Jaamast läks õhuliin otse Tallinna Paberi- ja Puupapivabrikusse. 1925. aastal oli rekordiline elektritoodang 6477 MWh, hiljem kõikus vahemikus 3500–4500  MWh aastas.\r\n\r\n\r\n\r\n1941. aastal õhkisid taganevad Nõukogude väed hüdroelektrijaama. Osaliselt hävis ka unikaalne kalatrepp, kuid pais säilis imekombel.\r\n2002. aastal taastas Eesti Energia hüdroelektrijaama (projekti autor arhitekt Raine Karp). Tammi kohale üle jõe ehitati kaunis rippsild koos vaateplatvormidega. Täna on Linnamäe hüdroelektrijaam Eesti suurim, tema projektvõimsuseks on 1,15 MW, elektritoodanguks u. 5000–7000 MWh aastas, millest piisab 3000 Eesti perele. Taastatud hüdroelektrijaam, paisjärv ja Jägala Jõesuu linnamägi on populaarsed turismiobjektid.\r\n\r\nLinnamäe hüdroelektrijaama tulevik on aga tume – kaalutakse tammi lammutamist ning paisjärve likvideerimist, sest Jägala jõgi kuulub lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemispaigana kinnitatud veekogude nimekirja ja veeseaduse järgi peab veekogule ehitatud paisul olema tagatud kaladele läbipääs nii üles- kui allavoolu.\r\n2011. aastal koostas Eesti Energia Linnamäele kalatrepi rajamise eelprojekti. Aga kuna kalateadlased ja ametnikud polnud veendunud, et kalatrepp annab soovitud tulemuse, jäi see idee teostamata.\r\nJõelähtme vald toetab Linnamäe hüdroelektrijaama säilitamist. Ka Muinsuskaitseamet peab seda arhitektuuri- ja kultuuriloolisest aspektist väga väärtuslikuks ning toetab sellist lahendust, millega säiliksid nii Linnamäe paisjärv kui HEJ kompleks.\r\nSeni on Eesti Energia viimased 11 aastat kevadeti lasknud vette 5000 noort lõhet, teisisõnu taasasustatakse jõge.\r\n\r\nTekst ja fotod Tiiu Allikvee\r\n\r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 14.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-14.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps014.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/maaleht.delfi.ee\/news\/maaleht\/uudised\/eesti-energia-lasi-jagala-jokke-5000-noort-lohet?id=71490889\r\nhttps:\/\/www.energia.ee\/uudised\/-\/news\/2014\/04\/17\r\nhttps:\/\/weskiwiki.ee\/index.php?title=Linnam%C3%A4e_elektrijaam\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/7515881\/valitsuse-otsus-linnamae-pais-ja-hudroelektrijaam-peavad-sailima\r\nhttps:\/\/www.err.ee\/1609356753\/kaire-tooming-suur-osa-eesti-toostusparandist-lihtsalt-seisab-ja-ootab\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/8074788\/muinsuskaitseamet-ei-noustu-linnamae-paisjarve-tuhjakslaskmisega\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:46:08 eero@kotli.ee"},{"id":"109","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/109\/109.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/109\/109.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Linnam\u00e4e h\u00fcdroelektrijaamast J\u00f5el\u00e4htme kirikuni","title_alias":"linnamae-hudroelektrijaamast-joelahtme-kirikuni","meta_description":"","text":"MATK LÄBI REBALA MUINSUSKAITSEALA MUINASKÜLADE\r\n\r\n\r\n\r\nI võimalik teekond\r\n\r\nLäheme üle Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ja suundume parempoolsele metsarajale, mis viib kõrgepingeliinide alusele liivikule.\r\n\r\n   \r\nLiigume liini serva pidi edasi (see on ääristatud võrkaiaga), kuni jõuame pisut laiema teerajani. Siin keerame paremale. Oleme jõudnud Jõesuu küla uute majade vahele.\r\n\r\n   \r\n\r\nKlaukse talu kauni vana rehielamu juures keerame vasakule – Mäeveere teele.\r\n\r\n   \r\n\r\nJärgmisel teeristil on silt Golfiklubi reklaamiga ning parempoolne tee (Klubi tee) viibki otse Golfiklubisse, meie aga jääme ikka vasakpoolsele suuremale Mäeveere teele. Kui golfiklubist mööda saame, on Jõelähtme kiriku torn juba näha.\r\n\r\nParemale poole teed jääb Ristikangrumägi – see on I aastatuhandest pärit ümmarguse põhiplaaniga kivikirstkalmete väli, mille läbimõõt on u. 15 m. 1920. aastatel uuris esmakordselt Ristikangrumäe kalmeid baltisaksa arheoloog Adolf Friedenthal. 1970.–1980. aastatel kaardistasid arheoloog Vello Lõugas ja kodu-uurija Oskar Raudmets kalmevälja täpsemalt ning avastasid veel uusi kalmeid. Viimati kaardistati Ristikangrumäe kalmeid enne golfiväljaku rajamist.\r\nTänapäeval aga mängitakse muistsel kalmeväljal golfi.\r\n\r\n\r\n\r\nSamas kõrval karjamaal paistab Ellandvahe kivi, mis on Eestis suuruselt kaheksas hiidrändrahn – rabakivihiiglane on 5,9 m kõrge ja tema ümbermõõt on 31,1 m.\r\nKui inimesed pärast jääaja taandumist Eesti aladele jõudsid, olid rändrahnud juba siin. Eesti on rändrahnude poolest erakordselt rikas maa. Hiidrahne on meil viimaste uuringute põhjal ligemale 150. Mõni ime siis, et rahnudega muistenditel ja uskumustel on meie pärimuskultuuris tähtis koht. Kui mitte muud, siis seda teab meist igaüks, kuidas Kalevipoeg ühtelugu kivihiiglasi laiali pildus.\r\nVasakule poole teed jäävad Talismaa ja Mesiniku talud.\r\nNüüd viib tee meid kergelt allamäge ja kirik aina läheneb. Jalutuskäik Linnamäe hüdroelektrijaama juurest Jõelähtme kirikuni kestis umbes tund aega.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\nII võimalik teekond\r\n\r\nLäheme üle Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ja suundume mööda vasakpoolset teerada otse lõunasse.\r\n\r\n   \r\n\r\nTee kulgeb läbi varjulise metsa ja siin on keelatud autodega sõita. Umbes 800 m pärast jääb vasakule poole teed metsaservale hiidrändrahn – Laulumäe kivi (orientiiriks võiks olla kõrgepingeliin, mis läheb otse kivi kõrvalt mööda).\r\n\r\n\r\n\r\nLaulumäe kivi (ka Laulimäe kivi) on rabakivi Koila külas soo serval. Kivi ümbermõõt on 43,2 m, pikkus 15,9 m, laius 13,1 m, kõrgus 5,0 m. Kaugemal lodumetsas asub teinegi suur rändrahn – Kuke-Miku kivi, mis on saanud oma nime talu järgi. Kivi ümbermõõt on 23,4 m ja kõrgus 4,5 m.\r\nEdasi muutub maapind kõrgemaks ja lodumets asendub männimetsaga.\r\n\r\n\r\n\r\nParempoolset teeäärt ääristab pikalt juba kohati rohukamara alla mattuv vana põllukividest aed ning varsti kostab meist vasakul tugevat vetemüha, millest võib arvata, et Jägala juga on siinsamas lähedal järsu nõlva all, kuigi tegelikult jääb ta veel kaugele.\r\n\r\nKui oleme umbes 1,2 km Laulumäe kivi juurest edasi käinud, jõuame teelahkmele.\r\nOtsetee viib edasi Koila küla Toominga, Annika ja Küti taludeni, sellele külavaheteele tasub korraks sisse põigata.\r\n\r\n\r\n\r\nSee romantiline vana külatee on mõlemalt poolt ääristatud paekividest laotud aiaga ja kevadeti on tee tsilladest lausa sinine. Huvitav on märkida, et Koila muinasküla talukohad ja teedevõrk on püsinud sajandeid muutumatuna. Tõsi, 1688. aasta kaardil on Koila külas märgitud 9 talukohta, praeguseks on neid alles 3. Mitmed selle küla pered küüditati Nõukogude okupatsiooni algul oma kodudest Siberisse ja hiljem pärast vabanemist ei lubatud neid enam kodukohta tagasi.\r\n\r\n\r\n\r\nMeie tee (Koila tee) teeb aga järsu pöörde paremale. Üle põllu paistab Jõelähtme kiriku torn. Meist lõunas ja läänes laiub Rebala maastikukaitseala ning ka see põld on täis muistseid kultuskive ja kivikalmeid. Vana kaart näitab, et siin on olnud sajandeid kogukonna põllud – kitsad põllusiilud nagu rahvariideseeliku triibud, iga siilu peal talu number (nn. nöörimaa e. lapimaa).\r\n\r\n\r\nKoila küla, osa Johan Holmbergi kaardist, 1688. a. Rahvusraamatukogu kaardikogu.\r\n\r\nSammume mööda põlluäärset Koila teed edasi ja 1,8 km pärast jõuame Mesiniku talu juures välja asfalteeritud Ellandvahe teele. Siit on Jõelähtme kirikuni kõndida veel 2 km.\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 15.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-15.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps015.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/maarjakirik.ee\/2019\/userfiles\/downloads\/kroonika2.pdfhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=17594\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=17596\r\nhttps:\/\/issuu.com\/otse.info\/docs\/joelahtme\r\nhttp:\/\/entsyklopeedia.ee\/artikkel\/hiidrahn\r\nhttps:\/\/www.rmk.ee\/metsa-majandamine\/loodusblogi\/kolm-kivi\r\nhttps:\/\/www.muinsuskaitseamet.ee\/ru\/node\/2056\r\nhttps:\/\/www.muinsuskaitseamet.ee\/sites\/default\/files\/rebala_kulakoosolekute_ettekanne_koila.pdf\r\nhttps:\/\/www.yumpu.com\/xx\/document\/read\/40270572\/pdf-60-mb-geoloogia-instituut\r\nhttps:\/\/maja.joelahtme.ee\/ajaleht\/2007\/01_eri.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:47:58 eero@kotli.ee"},{"id":"17","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/17\/17.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/17\/17.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"J\u00f5el\u00e4htme kirik","title_alias":"joelahtme-kirik","meta_description":"","text":"\r\n\r\nJõelähtme jumalakoda, nagu meie kodumaagi, on pühendatud Neitsi Maarjale, Jeesuse emale. Tõenäoliselt pühitseti kirik algselt 1220. a. augustikuu 15. päeval ehk Neitsi Maarja uinumispühal. Nii sai Maarja kohaliku rahva eestkostjaks ja kaitsjaks.\r\nNõnda võib Maarja jälgi leida kõikal, eriti aga taimenimedes. Jeesuseema-jäljerohuks kutsuti kauneid käpalisi, maarjalepaks vägevat ravimtaime ning maarjaheina peeti suisa imetaimeks, kellest võis abi olla ka lindude-loomade keele mõistmisel.\r\nKihelkonnas asunud Maarjaorgu aga hakati 1417. aastal ehitama Pirita kloostrit.\r\n\r\nEmakeeles mõistetakse sõna „kirik” enamasti hoonena, pühakojana, kuigi selle kreeka keelest tuletatud sõna algne tähendus on hoopis „Issandale kuuluv”. Nõnda märgistab see sõna pigem sidet inimese ja Kristuse kui kutsuja vahel. See seos inimese ja Kristuse vahel võib aga võtta ka monumentaalse vormi – kiriku kui pühakoja kuju. Sellele vaatamata on läbi aegade kiriku keskmeks ikkagi Kristus ja konkreetne inimene. Nii võib kirikut hoonena mõista ka kui mälestusmärki. Mälestusmärki kõigile neile, keda aastasadade jooksul Jumal on enese juurde kutsunud ja kes ise oma aja ja ruumi on täitnud heade märkidega. Varsti juba pea 800 aasta jooksul on neid inimesi olnud, õige palju loodetavasti, mis siis, et me neist enamikku ei mäleta ega tea.\r\n\r\n   \r\n\r\nHeinrich Christopher Wrede (1691–1764) kirjutab Jõelähtme kiriku kroonikas järgmist: „1729. aasta uusaastapäeval jutlustasin ma varajasel tunnil siin Jõelähtme kirikus, kuhu kogudus oli juba varem kogunenud. Jumalateenistus algas hommikul kell 6. Ma olin neile enne kantslist öelnud, et nad kroonlühtrid üles riputaksid ja küünlajalad seintele paneksid ja küünlaid kogudusel tuua laseksid. Inimesed rõõmustasid, et nad ka ükskord küünlavalgel nii vara Jõelähtme kirikus jumalateenistust said pidada, ja ütlesid, et sellist asja ei ole siin veel kunagi juhtunud.”\r\nVaimulik Wrede imestab kroonika veergudel, et „varasematel aegadel polevat siin kunagi kooli olnud ja ma ei mõista, kuidas armsad esivanemad said endale ette kujutada mingisugust kasu kirikust ilma koolita”. Nõnda veendunud oli Wrede kiriku ja kooli ühtsuses. Aga Wrede ei teadnud seda, et teadaolevalt esimene kool asutati Jõelähtmesse siiski 1687. aastal. Selle kooli esimeseks õpetajaks oli Forseliuse õpilane Marten. Kool tegutses kiriklas.\r\n\r\nHermann von Bohn (1672–1743) seadis 1736. a. Maardu ja Jägala mõisate alla kuulu-vatesse küladesse ametisse koolmeistrid, kes õpetasid talviti lapsi lugema ja paluma. Nii õpetati 1736. a. 11 külas juba ligi 200 last.\r\n1746. aastal kinkis tema ekstsellents lesestunud kindraliproua Bohn siinsele Jõelähtme kirikule tuhat üheksakümmend üks eksemplari eestikeelset piiblit tingimusel, et piiblite müügist loodaks kapital, mille eest kiriku juures peetaks ülal koolmeistrit ning vaestele jagataks tasuta õpperaamatuid.\r\n\r\nJõelähtme kihelkonna hariduseluga seoses vääriks aga meenutamist ka Paul Loppenowe (1826–1901). Jõelähtmesse tuli ta 1863. a. ja avas siin juba järgmisel aastal köstrikooli. Pisut hiljem avas ta kooli Maardus, Randveres ja Jägalas, siis Kostiveres (1867) ja Sahal (1868). Loppenowe sulest ilmus 1884. a. õpperaamat „Rehkendamine küla koolis”.\r\n\r\nGustav Heinrich Schüdlöffel (1798–1859) oli Jõelähtme kirikuõpetaja 1829–1859. Ta alustas korjandusi Prangli ja Randvere kabelite ehituseks, esimene valmis 1848, teine 1852. Sakslane Schüdlöffel on meie kirjanduslukku läinud ka kui esimene autor, kes rakendas oma sõbra E. Ahrensi soovitet eesti keele uut kirjaviisi. Nii on Schüdlöffeli „Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (Tartu, 1844) esimene eestikeelne raamat, milles kasutatakse uut kirjaviisi. Villem Reiman on seda teost nimetanud „Eesti misjonikirjanduse auvääriliseks emaks, kuna see on esimene iseseisev raamat, mis eesti keeli Jumalariigi väljalaotamise loost pikemaid sõnumeid toob”.\r\nSchüdlöffel oli ka ühes Kadrina õpetaja Arnold Knüpfferiga 1833. a. ilmunud piiblitõlke redigeerija ning esimene, kes Kalevipoja lugusid avaldas ajakirjas „Inland” 1836. a. ja sellega rahvuseepose tekkimisele, aga ka rahvalaulude kogumisele tõuke andis.\r\nAmeerika Piibliseltsi soovil redigeeris ta veel kord Uue Testamendi tõlget, aga kui raamat 1857. aastal Helsingis ilmus, tõusis äge poleemika Schüdlöffeli kirjaviisi vastu. Anti välja koguni mitmeid raamatuid, milles tema töö hukka mõisteti. Schüdlöffel enam tormi vaikimist ei näinud, ta suri 8. detsembril 1859 ning sängitati Jõelähtme kirikaeda.\r\n\r\nJõelähtme kihelkonnast on võrsunud ka kaks misjonäri.\r\nEwald Ovir (1873–1896) lõpetas Leipzigi misjonikooli ja viibis seejärel 19. sajandi lõpus misjonärina Tansaanias, kus ta 23-aastase noormehena traagilistel asjaoludel hukkus.\r\n\r\n\r\n\r\nKohapeal liiguvad Ewald Oviri ja tema liivlasest saatusekaaslase kohta igasugused legendid. Nad olid rännakul ja peatusid Meru mäe lähedal laagris, kus kohalik suguharu oli nad odadega surnuks raiunud. Legendi järgi neid isegi ei maetud, vaid visati kohalikku kärestikujõkke. Põhjuseks uskumus, et kui valged maha matad, sirguvad sellest paigast uued valged asemele justkui viljakõrred. Hiljem, pärast Ewald Oviri surma hakati otsima tema sugulasi, et süütegu kompenseerida ning vastutasuks pakuti mitmekümnepealist loomakarja.\r\nEwald Ovir oli hakanud uurima ja koostama ka suahiili keele grammatikat.\r\n\r\nTeiseks misjonäriks oli Hinrek Tuttar (1872–1946), kes oli pärit Maardu mõisa Kure külast ning õppis Helsingi misjonikoolis misjonäriks. 1903. aastal lahkus ta siit Edela-Aafrikasse, kust saatis pidevalt misjonikirju kogudusele ette lugemiseks. Teadaolevalt on ta esimene ja viimane Ovambomaal töötanud eestlane, kes kohalikega suheldes kasutas nende emakeelt – ošindonga keelt.\r\n\r\nJõelähtme kirik ja Saha kabel olid viimaseks uurimisobjektiks Villem Raamile ja ta kirjutas sellest 1990. aastal väljaandes „Eesti Arhitektuurimälestised. Aastaraamat”.\r\n\r\nMargus Kirja, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPALVE\r\nPüha Neitsi Maarja, ristiinimeste aitaja, me anname end sinu teenistusse.\r\nMe võtame kokku oma meele, südame ja ihu ning tõotame alati töötada Jumala au\r\nja inimeste pääste nimel. Kaitse noori ja avita eakaid, päästa patuseid ja lohuta surijaid.\r\nSina oled meie lootus, Maarja, halastuse ema ja Maarjamaa kuninganna.\r\nPalu oma Poega meie pärast, et saaksime täidetud isetu ligimesearmastusega\r\nja sügava usuga. Palu Jeesuselt kõike seda, mida me ise oma tegudega ei saa saavutada\r\nja aita meid meie praeguses viletsuses.\r\nLase meil alati tähele panna ja näha Isa tahet me elus.\r\nMe palume seda, sulnis Vaimu Mõrsja, et me võiksime tulla su Poja juurde armus.\r\nAamen.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 45.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-45.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps045.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"05.01.2026 18:19:03 eero@kotli.ee"},{"id":"18","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/18\/18.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/18\/18.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Rebala muinsuskaitseala ja Rebala muuseum","title_alias":"rebala-muinsuskaitseala-ja-muuseum","meta_description":"","text":"REBALA NIMI\r\nRebala nimi tekitab tihti palju segadust, kuna tähistab paralleelselt mitut mõistet.\r\nTänapäeval on olemas küla nimega Rebala. Tema vanim kirjalikest allikatest teada olev nimekuju on Reppel Taani hindamisraamatus (1241).\r\nMuinasajal oli ka kihelkond Rebala. Enne võõrvallutust jaotus tänapäevane Eesti mitmeks maaks või maakonnaks ja tänapäeva Harjumaal oli selleks maaks Rävala. Rävala jaotus omakorda kolmeks muinaskihelkonnaks, millest idapoolseim oli märgitud nimega Reppel – tänapäevaselt Rebala. Peale selle oli muinasajal ka Virumaa läänepoolseim kihelkond nimega Rebala, mis näitab selle nime levikut suurel osal kogu põhjarannikust. Seega oli Rebala külanimi sama, mis kohalikul ja ka naaberkihelkonnal.\r\n\r\nRebala nime kannab tänapäeval ka riiklik muinsuskaitseala, mis kohaliku tähtsusega alana ümbritses algselt vaid Rebala küla. Praegu on muinsuskaitseala pea 70 ruutkilomeetri suurune ja hõlmab mitmeid külasid.\r\n\r\nOmakorda on selge ka, et Rebala ja Rävala on keeleliselt samatüvelised, ja siia ritta lisandub veel Tallinna eellane Reval.\r\nRebala ja ka Rävala nimekuju algsele tähendusele on antud erinevaid tõlgendusi. Alates veealusest madalikust kuni hirve kukkumiseni. Laiemalt on populariseeritud selle võimalikku tulenemist sõnast rebane, mis võis olla mõne pealiku nimi või hõimu tootemloom.\r\nGeograafiliselt ja keeleliselt sobivaks võib pidada arvamust, et nimekuju tuleneb samast tüvest, mis tänapäeval riba ja mis tähistas algselt pankrannikut. Tulenevalt keelte ajaloos muutumise iseärasusele sobib see nii reb- kui rev- vormile ja õigustab nii kogu Põhja-Eesti piirkonna kui pankrannikul asuva küla nime.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nREBALA RIIKLIK MUINSUSKAITSEALA\r\nSeda, et Jõelähtme piirkonnas on väga palju arheoloogilisi muistiseid, teati juba 20. sajandi alguses. 1970ndatel aastatel tegeles siin muististe väljaselgitamisega aktiivselt harrastusarheoloog Oskar Raudmets. Eriti hoogustus muististe leidmine, kui seoses Iru elektrijaama ehitamisega saabus 1974. aastal siia arheoloogilisi uuringuid teostama arheoloog Vello Lõugas (1937–1998). Koos avastati kitsal territooriumil üle saja muistse kalme. 1977. aastal moodustati esimene, Harju rajooni tähtsusega agraarajalooline kaitseala.\r\n\r\nAlgas ka võitlus Maardu keemiakombinaadiga, sest fosforiidi kaevandamine lahtistes kaevandites tähendas muistse maastiku hävitamist. Vello Lõugasel õnnestus veenda kultuuri- ja teadusringkondi nii Eesti kui ka Nõukogude Liidu ja isegi rahvusvahelisel tasemel, et siinsed maastikud on suure kultuurilise väärtusega. Samal ajal tarbis aga Maardu keemiakombinaat pidevalt fosforiiti ja laiendas maardlaid. Kaevanduste alla jäi palju põlistalusid ja terveid külasid. Kuna maastike kultuuriline tähtsus oli tõusnud teravalt päevakorda, tuli Maardu keemiakombinaadil tellida kaevanduste laiendamiseks arheoloogilisi uuringuid, mida jällegi juhatas Vello Lõugas. Tema edukas tegevus tõstis veelgi nimetatud maa väärtust – eriti pärast seda, kui Vello Lõugas avastas kaevamiseks mõeldud piirkonnast toonased vanimad teadaolevad metsavöötme põllud.\r\n\r\nVello Lõugase väsimatu tegutsemine erinevates võimuinstantsides viis lõpuks selleni, et 1987. aastal kehtestati lõpuks Rebala riiklik muinsuskaitseala, mis sundis Maardu keemia-kombinaati oma kaevandamiste plaane muutma ja säästis olulised kultuurmaastikud ülestuhnimisest.\r\n\r\nMuinsuskaitseala väärtuseks ei ole ainult rohked konkreetsed arheoloogiamälestised, vaid muistne, inimese poolt kujundatud maastik laiemas mõttes. Nüüdseks teame, et siin on inimesed põlde harinud juba viimased kolm tuhat aastat. Üle saja inimpõlve on oma energia ja jõu andnud siinsetele põldudele ja heinamaadele. Sellise pika aja jooksul on toimunud hulgaliselt ajaloolisi protsesse ja sündmusi, muutunud on tavad ja kombed, kuid kõik on veel lähiminevikuni keerelnud just maa ümber, mis oli inimeste suurimaks väärtuseks ja võimaluseks.\r\n\r\nJanek Šafranovski, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n\r\nTallinn–Peterburi tee 22. kilomeetril Jõelähtme silla lähedal asub endises teemeistri majas REBALA MUINSUSKAITSEALA KESKUS-MUUSEUM.\r\nMuuseumis tutvustatakse ümbruskonna vanimat ajalugu ja muistiseid. Hoone kõrval on Eesti kõige vanem maapealne kivikalmetest koosnev kalmistu, kus on 36 hilispronksiaegset kivikirstkalmet (8.–7. sajand e. Kr). Kalmed avati ja tõsteti samal kujul ümber uue tee kõrvale aastatel 1982–1984 seoses Peterburi maantee laiendamisega.\r\n\r\n\r\n\r\nRebala Muinsuskaitseala keskus-muuseum\r\nJõelähtme küla, Jõelähtme vald, 74202 Harjumaa.\r\nMuuseumi külastamine eelneval kokkuleppel: https:\/\/joelahtme.ee\/muuseumid  \r\nKontakt: Tel. (+372) 54 540 551; E-post: rebala@joelahtme.ee\r\n\r\nRebala keskus-muuseumis on palveränduril võimalik ööbida\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 17.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-17.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps017.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:56:30 eero@kotli.ee"},{"id":"19","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/19\/19.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/19\/19.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Kostivere urked","title_alias":"kostivere-urked","meta_description":"","text":"Kostivere karstiala peaks rändaja kindlasti tulema vaatama eri aastaaegadel, on omaette kogemus kõndida Jõelähtme jõe kuiva voolusängi siledatel paekiviplaatidel ja uurida urkeid. Mitte iga jõe põhjas ei saa kõndida kuiva jalaga! Vaid siin-seal on kohati natuke vett. Suurvee ajal on seevastu üle jõe saamine pea võimatu.\r\n\r\n\r\n\r\nKostivere urgete ja salajõe tekkimisest on teada selline lugu:\r\nVanasti elanud Kostiveres palju tugevaid mehi. Meeste tööl olnud edu ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õnnestunud ja kehvus pugenud majja.\r\nÜks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult Vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu Vanapaganale kätte maksta.\r\nKogunetakse siis järgmiseks neljapäevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes. Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus Vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaatama, kust Vanapoiss välja tahab tulla.\r\nVanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähedalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad Sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu. Viimaks pikema maa all jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juures maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna.\r\nKus Vanapagan jooksis maa all, hakkas vesi voolama, mida nüüd Salajõeks kutsutakse. Kohad, kust Vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said urkeaugud.\r\nERA II 165, 251\/3 (1) < Jõelähtme khk. ja v. - H. Ojapõld < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937).\r\n\r\nKostivere aleviku ja Narva maantee vahelisel alal, seal kus Jõelähtme jõgi kaob maa alla, muutudes salajõeks, asub Eesti kõige suurem karstinähtuste ala – Kostivere karstiala. Kohta nimetatakse ka Kostivere urgeteks.\r\nKostivere karstiala on 2,5 km pikk ja 0,5 km lai, pindala 125 ha. Umbes 9000 aastat tagasi pärast Läänemere taandumist karstivälja piirkonnas hakkas vagumust mööda voolama Jõelähtme jõgi ning arenema karst. Maa-aluse jõe väljakujunemist soodustas jääaja-eelsete karstivormide olemasolu ja tihe tektooniliste lõhede võrk.\r\nKarstiala on köitnud paljude looduseuurijate tähelepanu. Esimesena kirjeldas ja uuris Kostivere karstivälja 1774. aastal pastor ja kodu-uurija A. W. Hupel. Aastal 1898 tutvustas akadeemik geoloogia ja paleontoloogia alal Fr. Schmidt Kostivere karstivälja VII rahvusvahelise geoloogiakongressi ekskursioonile.\r\n\r\nKevadise suurvee ajal ei suuda maa-alused koopad ja lõhed kogu Jõelähtme vett vastu võtta ning vesi tungib igal pool maapinnale, täites langatusalad ääreni veega. Siis voolab Jõelähtme jõgi Peterburi maantee alt läbi nagu tavaline jõgi. Kuival ajal on aga jõesäng tühi. Suvise ja talvise madalseisu ajal voolab maa-alune jõgi 4–5 m sügavusel. Salajõe vooluteed moodustavad maa all paljude harudega võrgustiku. Suuremad karstivormide rühmad on kujunenud maa-aluse jõe harude ristumiskohtades.\r\nKostivere karstiala kõige salapärasemaks nähtuseks on karstikoopad, suurim neist on „Karjakelder”, mis on lausa 6 m pikk, 4 m lai ja 2,5 m kõrge.\r\nAvalõhed, langatuslehtrid, koopad ja erikujulised pangased on suurepärased näited looduse loomingust ning just nende loodusmälestiste kaitseks ongi rajatud Kostivere maastikukaitseala.\r\n\r\n\r\n\r\nGustav Vilbaste kirjutas 1924. aastal: „Kostivere urgetel on kevadel koguni teine nägu kui suvel. Siis on Kostivere mõisa lähedal lagedal loopeal näha suured sügavad urked, augud, lõhed, kivilauad, õõnsad paekalda alused. Järskude kallaste pärast ei pääse siis igalt poolt läbi, vaid tuleb suured ringid teha, et ühelt kaldalt teisele pääseda. Kõik urked on enamasti kuivad. Paari-kolme kilomeetri pikkuselt on Jõelehtme (Jõelähtme varasem nimetus) jõgi täiesti kadunud, voolates maa all, mida võib märgata ainult mõnes sügavamas lõhes.\r\nKevadel on loopealne kõik vee all. Ei ole märgata kuskil urkeid, auke, lõhesid, vaid igal pool on ainult vesi, millest tungivad läbi pikad paekiviaiad iseloomuliste laiade lapiti paantega (kiviaiad on tänapäeval kahjuks kadunud).\r\nJa kogu see jõurikas maapealne ja maa-alune veekogu ühineb põhjapool Narva maanteed (mõeldud on vana-Narva maanteed) jõena, mis tungib siin jõuga välja maa alt mitmest kohast, keedes välja otse kuhikuna. Vähemaid väljatungimise kohti ei näe nüüd sugugi, sest sügav, voolav vesi katab need kohad.”\r\n\r\nTekst ja fotod Tiiu Allikvee\r\n \r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 18.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-18.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps018.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/www.eestiloodus.ee\/artikkel797_787.html\r\nhttps:\/\/ilm.ee\/?41599\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/rl\/folkte\/myte\/pagan\/kihelkonnad\/joelahtme.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:58:13 eero@kotli.ee"},{"id":"20","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/20\/20.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/20\/20.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Ajaveski ja Loo k\u00fcla","title_alias":"ajaveski-ja-loo-kula","meta_description":"","text":"\r\nAjaveski. Foto Margit Pärtel.\r\n\r\nAJAVESKI kõrgub kui maamärk üle karjamaa. See kunagine Hollandi tüüpi tuuleveski ehitati 19. sajandi lõpus ja kuulus Kostivere mõisale. Veski sai töötada vaid paar-kolmkümmend aastat ja põles siis tulekahjus maha, püsti jäid vaid paekivist müürid. 1980. aastate keskel varises veel osa lõunaseinast.\r\nNüüd on vana veski varemed saanud uue välimuse ja uue sisu. Rekonstrueerimisprojekti eestvedajaks oli MTÜ Ajaveski, kaasaegne arhitektuurne lahendus on arhitektuuribüroolt Eek&Mutso.\r\nLõunaküljest suures osas klaasiga kaetud tiibadeta tuuleveski avati pidulikult 2014. aasta maikuus, nüüd juba käsitöö- ja kunstikeskuse Ajaveski nime all. Siin tegutsevad savi- ja viltimisringid, korraldatakse näitusi, toimuvad koolitused, avatud on ka käsitöö- ja kohvipood. Ülemistel korrustel aga avaneb kaunis panoraamvaade Kostivere ja Vandjala poole ning üle maantee Jõelähtme kirikule. Eriti põnev on seal kindlasti lindude kevad- ja sügisrännet jälgida, aga miks mitte ka tähti vaadelda. Soovitame igal juhul sisse astuda.\r\n\r\nLOO KÜLA\r\nLoo küla asub Rebala muinsuskaitsealal, siinsetel loopealsetel on elatud ja tööd tehtud aastasadu. Kõikjal ümberringi on kivikalmed, lohukivid ja kultusekivid. Kuid 1803. a. kaardil on Kostivere mõisa Loo kõrts praeguse Loo küla maadel ainus majapidamine. Seoses mõisate riigistamisega 1919. aastal sai Kostiverest riigimõis, ümberkruntimistega (1921–1922) tekkisid Vandjala küla põlistalude ja saunakohtade kõrvale asunike talud, kellele mõõdeti maad Vandjala külasüdamest eemale, Jõelähtmele viiva tee äärde. Nõukogude ajal hakati vahet tegema vanaküla ja väljale tekkinud uue asustuse vahel ning see sai nimeks Loo küla. Eesti taasiseseisvumise järel kanti Vandjala ja Loo külad valla külade nimekirja juba eraldi.\r\n\r\nTänane Loo küla on väike sammaldunud kiviaedade ning kenasti alles hoitud ja korrastatud paekivist hoonetega ridaküla. Räägitakse, et kunagi murtud siin ehituseks paasi lausa Jõelähtme jõe põhjast. Eesti Vabaõhumuuseumi teadussekretär Maret Tamjärv kirjutab artiklis „Kaitseala piiramisrõngas”: „Tundub, et külal väljasuremisohtu pole, asukoht suure magistraali ja Jõelähtme külje all on soodne. Küla ja loopealsete säilitamise huvides oleks hea, kui saaks soodustada lambapidamist. Eraldi väljatoomist väärib Värava talu..., mis võiks olla positiivne eeskuju kõigile kaitseala elanikele. Talu on asjatundlikult restaureeritud – rehemajal on laastukatus, interjööris on säilitatud vanad laed jms.”\r\n\r\nVaatamist väärib siinsamas Värava talu õuel asuv restaureeritud suur külakaev, mis ehitati külameeste ühistööna. Kaev on koonusekujuliselt paekivisse raiutud ja selle ümbermõõt on 14 meetrit.\r\n\r\n   \r\n\r\nVärava talu juures on ka vana Kostivere kõrtsi ase. Kõrtsis oli aastatel 1842–1847 kõrtsmikuks Juhan Leinberg (1812–1885), kes sai tuntuks prohvet Maltsvetina.\r\n\r\nSiinsamas Värava talu kõrval asub prohvet Maltsveti kivi. Pärimus räägib, et pisut märjukest maitsnud prohvet Maltsvet tukastanud siin kivi otsas ja näinud oma kuulsat nägemust, et eesti rahvas tuleb viia Krimmi paremat elu otsima. Oma äratusjutlustes kuulutanud Maltsvet ette Vene riigi langemist, tsaari kukutamist ja maailmalõppu. Rahvas pidas Leinbergi prohvetiks ja tekkis uus ususekt – maltsvetlased. Leinberg kutsus rahvast Eestist välja rändama, jätma maha varanduse ja minema tõotatud maale, kus kõik elavad muretult ja külluses. Koos paari usaldusisikuga läks ta 1860. aasta veebruaris Venemaale eelluurele. Enne lahkumist lubas prohvet, et mai lõpus saabub taevane valge laev ja viib valitud rahva ära, päästes nad sel viisil hukatusest. Nii ootasidki sajad inimesed mais-juunis Lasnamäel valget laeva, mis nad tõotatud maale viiks. Kevadel 1862 jõudis umbes 700 talupoega Põhja-Järvamaalt ja Ida-Harjumaalt tõotatud maale, milles nad aga peagi pettusid. Mõne aasta pärast tuli prohvet ise aga Eestisse tagasi, sest tema pere ei tahtnud talle järele tulla.\r\n\r\n   \r\n\r\nLillevälja talu kõrval tee ääres seisab suur kaheks murdunud rändrahn – Kolme kuninga kivi. Sellelgi on oma lugu. Kolm Eesti soost kuningat läinud läbi Loo küla Taani vastu sõtta ja puhanud jalga selsamal kivil. Siin läinud nad aga riidu ja üks kuningas löönud käega kivile, mis kaheks katki läks. Seepärast hüütakse seda Kolme kuninga kiviks.\r\nEdasi võtame suuna Vandjala külla.\r\n\r\nTekst ja fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\nVäikeses majakeses Ajaveski juures on palveränduril võimalik ööbida\r\nMajas 2 voodit, võimalik lisada välivoodi. Hind 10 €.\r\n(Pesemisvõimalus, tualett, veekeetmise võimalus.)\r\nKontakt: Margit Pärtel, tel. 52 011 89, margit.partel@gmail.com\r\nPalun ööbimine aegsasti kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 19.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-19.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps019.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Toomas Hiio „Jõelähtme kihelkonna asustus ja rahvastiku protsessid 1726–1858. a.” Diplomitöö, Tartu Ülikool 1991.\r\n„Jõelähtme kihelkonna, Kostiferi mõisa Wandjala ja Loo külade ajaloost ja vaatamis-väärsustest.” Koostaja Tiia Välk. Säästvat arengut toetav Jõelähtme MTÜ ja Seltsing Vandjala muinasküla, 2009.\r\nhttps:\/\/maja.joelahtme.ee\/ajaleht\/2009\/02.2009%20J%C3%B5el%C3%A4htme%20vallaleht%20veebruar.pdf\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/tagused\/nr8\/kordo.htm\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/~mare\/rahvausund\/pyhakud_prohvetid.pdf\r\nhttps:\/\/www.ajaveski.eu\/\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 16:00:50 eero@kotli.ee"},{"id":"21","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/21\/21.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/21\/21.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Vandjala k\u00fcla","title_alias":"vandjala-kula","meta_description":"","text":"Vandjala iidne küla asub 19 km kaugusel Tallinnast Jõelähtme vallas Peterburi maantee ja Kostivere aleviku vahel Rebala muinsuskaitsealal.\r\nVandjala on ridaküla pika varjulise külateega, mida ääristavad maa- ja paekividest laotud sammaldunud aiad. Kiviaiad jaotavad ka õue- ja aiaalad omaette tsoonideks ning paekivist on ehitatud enamik hooneid. Tundub, et niisamasugune võis küla välja näha ka 100, 200 või enam aastat tagasi.\r\n\r\n   \r\n\r\nEsmakordselt mainitakse Vandjala küla 1241. a. Taani hindamisraamatu (ld Liber Census Daniae) suures Eestimaa nimistus, mille koostasid 1219–1220 külade ristimise käigus üles kirjutatud andmete põhjal taani mungad.\r\n1714. aastast kuulus Vandjala küla Katariina I-le.\r\n1725 teeb pastor H. C. Wrede kirikuraamatusse sissekande, et küla on 1711. aasta katkust alates seisnud tühjana, kuid nüüd on vene talupojad sinna elama asunud ja ehitavad endale maju. Talupoegade Venemaalt Vandjalasse elama toomise põhjusena on revisjonis märgitud mõnede talupoegade töötamist Kadriorus. Küla endised talupojad kas surid katku või asustati teistesse küladesse, mis on tõenäolisem.\r\n1766\/1767 mainitakse Wainjalla küla jälle Jõelähtme kirikuraamatus, talunimed ja inimesed on enamjaolt nimede poolest eestlased.\r\n1838–1854 on Vandjala külas juba 12 talu ja 120 elanikku.\r\n1868 avatakse külas Aruküla Õigeusukiriku Kostivere abikool-palvemaja, mille ehitamine langeb kokku laialdase venestamispoliitikaga Aleksander III ajal.\r\n\r\nAegade jooksul on rahvasuus liikunud erinevaid legende ja lugusid, kuidas pärast Põhjasõda ja katkulainet tühjaks jäänud Vandjala küla uuesti asustati.\r\nÜhe versiooni järgi oli Peeter I toonud töölised Venemaalt Kadrioru lossi ehitama. Töödega alustati 1719 ja kasutusele võeti loss 1740. a. Väidetavasti olevat lossiehitajad elama  asunud  Maardu ja Vandjala küladesse.\r\nTeine lugu pajatab, et Peeter I võtnud endale naise, misläbi sekka kaasavaraks nn. pärisorjad kaasa sai – tõenäoliselt need samad Kadrioru lossiehitajad.\r\nKolmas rahvapärimus annab teada, et Kostivere mõisnik olla vahetanud oma jahikoerad ukraina talupoegade vastu, kes siis Vandjala taludesse elama asusid.\r\n18. sajandi lõpuks kasvasid eesti- ja venekeelsed perekonnad kokku, sissetulnutest said tõelised eesti inimesed, kes osalesid Eesti elu edendavates ettevõtmistes, Vabadussõjas, kaitsepolitsei töös, omakaitses. Näiteks Kuzma talu on ehitatud Viktor Kingissepa arreteerimise rahadest.\r\nSuurem osa vene päritolu külaelanikest võttis eestistamise ajal uue perekonnanime, praegusel ajal ei ole külas ühtegi venekeelset peret.\r\n \r\n\r\nKülatee lõpust paarisaja meetri kaugusele jääb Maardu fosforiidikaevanduse lõunakarjääri kõrge nõlv, millelt avaneb vaade karjäärile, Maardu külale ja ümbritsevatele põldudele.\r\nKüla lõpus olevaid karjamaid kutsus külarahvas Katkootsa karjamaadeks. Seal, Vandjala ja Maardu külade vahel olevat Põhjasõja järel levinud katk seisma jäänud. Hiljem ehitati sinna Katku kõrts, tänapäeval on see koht fosforiidikaevanduse alla jäänud ja üle ujutatud.\r\n\r\n\r\n\r\nVandjala küla on säilitanud suure osa oma põlisest arhailisest väljanägemisest. Maaliline kiviaiaga piiratud vana külatänav põlispuude all meenutab vabaõhumuuseumi. Hästi on säilinud talude paeehitised, mis on suures osas ehitatud 1850. aasta paiku.\r\n\r\nSäilinud Aruküla õigeusu kirikuabikooli-palvemaja hoone on eravalduses ning asub külla sisse sõites vasakul, otse küla teadetetahvli taga.\r\nHallikivi asub küla südames külaplatsil, varasemal ajal olnud see armunute kohtumispaik. Kohalik rahvasuu teab rääkida, et Vandjala külas sündivad lapsed tulevad Hallikivi alt või tagant!\r\n\r\nTiia Välk ja Hans Kaldoja, fotod Tiiu Allikvee.                                                                                                                                                          \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 20.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-20.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps020.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"„Jõelähtme kihelkonna, Kostiferi mõisa Wandjala ja Loo külade ajaloost ja vaatamisväärsustest.” Koostaja Tiia Välk. Säästvat arengut toetav Jõelähtme MTÜ ja Seltsing Vandjala muinasküla, 2009.\r\nhttps:\/\/joelahtme.ee\/vandjala\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 16:02:24 eero@kotli.ee"},{"id":"22","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/22\/22.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/22\/22.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Maardu m\u00f5is","title_alias":"maardu-mois","meta_description":"","text":"Maardu mõisa eraldab Maardu linnast Tallinn–Peterburi maantee, kust viib mõisa juurde 3 km pikkune sirge Mõisa tee, millest ühele poole jääb Maardu järv ja teisele poole Maardu fosforiidikaevanduse lõunakarjäär.\r\n\r\n\r\n\r\nAga meie läheneme Maardu mõisale Vandjala küla poolt, piki Maardu lõunakarjääri lõunaserva äärt, ja suundume esmalt läbi paekivikarjääri endise Maardu mõisa veski juurde, mis paistab kaugelt üle põllu.\r\n\r\n   \r\n\r\nSiit edasi viib mõisa juurde juba Veski tee. Kogu see maa-ala on tihedalt täis tipitud muistsete eellaste kivikalmeid ja kultusekive, oleme ajaloolisel kultuurmaastikul.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui Maardu küla (Martaekilae) on esmakordselt mainitud 1241. aastal, siis Maardu mõisa (Maarthe) ajalugu ulatub tagasi aastasse 1397.\r\n\r\nPraegune, barokses stiilis Maardu mõisa peahoone ehitati 17. sajandi II poolel. Projekti kavandas Pärnust pärit Rootsi kindralmajor ja arhitekt Jacob Stael von Holstein, kelle projekteeritud on mitmed hooned Tallinnas Toompeal, aga samuti Palmse mõis. 19. sajandil laiendati mõisa peahoonet madalamate tiibosadega ja ehitati talveaed. Valmisid viinavabrik, kaaristuga tall-tõllakuur, ait-kuivati ja kaevumaja.\r\n\r\n\r\n\r\nMaardu härrastemajas on peatunud Venemaa tsaar Peeter I, mõisa omanikuks on olnud aga tema abikaasa, hilisem keisrinna Katariina I.\r\nKõige teenekam Maardu mõisa omanikest oli taani päritolu Vene keisririigi kindral Hermann Jensen von Bohn (1672–1743). 1739. aastal annetasid Hermann von Bohn ja tema abikaasa Katharina von Brevern 3900 taalrit esimese eestikeelse piibli trükkimiseks. Trükiti 6015 eksemplari, neist 3543 läksid leskproua von Bohni käsutusse, kes kinkis 1746 eksemplari Harju-Jaani ja Jõelähtme kirikule ning 1361 eksemplari Tallinna Toomkooli vaestekoolile. Von Bohn asutas oma Maardu, Jägala ja Raasiku maadele ka 16 külakooli, kus olid õpetajateks kirjaoskajad talupojad, nende hulgas (sic!) esimesed kaks naiskoolmeistrit Eestis. Praegune Maardu mõisa omanik Eesti Pank püstitas von Bohni auks mõisa parki mälestuskivi (kujur Mati Karmin).\r\n\r\n   \r\n\r\n1919–1956 tegutses mõisas Maardu algkool.\r\n1956. aastast oli härrastemajas kolhoosi keskus, hiljem Kostivere sovhoosi osakonnakeskus (aastatel 1976–1979 renoveeris sovhoos hoone).\r\n1980. aastal läks mõis üle Tallinna Näidislinnuvabrikule.\r\n19.–20. jaanuaril 1991. aastal toimus Maardu mõisas Nõukogude Liidu ikestatud rahvaste demokraatlike liikumiste nõupidamine. Osavõtjaid oli üle 100. KGB autod tiirlesid ümber mõispargi ja piirivalve Maardu kordon oli viidud häireolukorda.\r\n1992. aastal omandas mõisa Eesti Pank. Mõis tegutseb õppe- ja puhkekeskusena.\r\nPraegu on mõis müügis.\r\n\r\n   \r\n\r\nMaardu mõisaansambel – pea- ja kõrvalhooned ning piirdemüüriga ümbritsetud suur park – on kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all. Samuti kuulub mõisa-ansambel Rebala muinuskaitsealasse.\r\n\r\nLagle Parek, 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 21.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-21.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps021.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.eestipank.ee\/maardu-mois\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 16:03:28 eero@kotli.ee"},{"id":"23","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/23\/23.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/23\/23.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00f5el\u00e4htme kihelkond","title":"Saha P\u00fcha Nikolause kabel","title_alias":"saha-kabel","meta_description":"","text":"1895. aastal kirjutab Jõelähtme kiriku vöörmünder Jüri Vitismann: „Ennevanal ajal, kui meie rahvas olnud veel paganad, olnud üks laev mere peal tormi käes hädas. Laevamehed enam ei lootnud eluga pääseda... Surmakartuses tõotasid laevamehed, kui nad eluga peaksid pääsema ... kiriku ehitada. Laevamehed pääsesid eluga randa ja hakkasid, et hädas antud tõotust täita ... kirikut ehitama...”\r\nSee lugu oli kirja pandud Jüri Vitismanni vanaema Ann Kuusmani jutu järgi.\r\n\r\n\r\n\r\n1223. aastal on samal kohal küll mainitud ainult kalmistut, kuid pole välistatud, et juba enne oli siin puust kabel. Liigub legende, et see kabel olnud piiskop Fulco aegne ja lausa tema asutatud. Fulco külastas Eestit vähemalt kaks korda. Tema missiooniks oli siinmail kristluse levitamine. Ja Fulco abiliseks sai paavsti enda tahtel 1171. aastal eesti soost munk Nicolaus Stavangeri kloostrist. Sedasama augustiinlasest munka Nicolaust võib pidada ka esimeseks teada olevaks eestlasest haritlaseks – ja nõnda võiks Saha kabelit pidada nii rahumeelse ristiusustamise kui eestimeelse harituse mälestusmärgiks.\r\n\r\nSaha kabeli kohta on mainitud 1241. a. Taani hindamisraamatus. Tõenäoliselt oli kabel rajatud eestlaste muistse pühapaiga kohale. Saha kabel oli üks esimesi ristiusu kantse Eestimaal. Puukirik põletati maha 1223. a. ülestõusu päevil.\r\nPraegune kabel on ehitatud 15. sajandi I poolel, üheaegselt Pirita kloostriga ja on ehituslikult silmatorkavalt sarnane kloostri kirikuga. Tähelepanu väärib ka Saha kabeli suurus. Kabeli peaportaali kõrval seinas on ainulaadne orv pühitsetud vee vaagnale ja eripärane on ka kabeli põhiplaan, mitte ristkülik, vaid romb. Kabeli lõunauks on alati külastajale avatud.\r\nNii on rahvasuus talletatud Saha kabeli algus.\r\n\r\n   \r\n\r\nSest ajast, kui alustasime palverännutee sissetallamist, oleme korduvalt sellest uksest sisse astunud meiegi, küll suvel, küll talvel. Pirita kloostri nunnadel ja sõpradel on saanud kauniks kombeks külastada Saha kabelit jõuluajal. Süütame küünlad, loeme palve, seisame pisut aega rahulikus mõttes – ja saame sealt kaasa täiesti erilise pühademeeleolu.\r\n\r\n\r\n       Palve jõululaupäevaks\r\n       Frank Borman\r\n\r\n       Oh jumal, me palume, anna meile võime\r\n       nägemaks Sinu armastust maailmas,\r\n       vaatamata selle valitsevale nõtrusele.\r\n\r\n       Anna meile usku usaldamaks Sinu headust,\r\n       vaatamata meie rumalusele ja nõrkusele.\r\n\r\n       Anna meile teadmist, et suudaksime jätkuvalt\r\n       püsida palves mõistvate südametega.\r\n\r\n       Ja ava meie silmad nägemaks, mida igaüks meist\r\n       on suuteline tegema rahu heaks kogu maailmas,\r\n       mida kuulutas oma sõnumiga Sinu poeg Kristus.\r\n       Aamen.\r\n\r\n\r\nSaha kabel kannab Püha Nikolause nime\r\nPüha Nikolaus oli 4. sajandil Väike-Aasias elanud ja 342 surnud kristlik pühak, Myra piiskop.\r\nNikolaus oli piiskop sõna parimas tähenduses – orbudele isa, vaestele armuline abistaja, hädasolijatele kaitsja, murelikele lohutaja.\r\nNikolaus oli neitsite, meremeeste, vangide, kaupmeeste, pagarite ja laste kaitsja, kes jagas neile kingitusi jõuluajal. Lastepühakuna on Nikolause isik ja legendid olnud osaliselt eeskujuks jõuluvana tegelaskuju tekkimisele.\r\nEestis levis Nikolause kultus koos katoliikliku Hansa kultuuriga. Temale on pühendatud Viru-Nigula ja Lääne-Nigula kirik, samuti kirikuid hansalinnades Tallinnas ja Pärnus ning pühakojad Haapsalus Põltsamaal, Karjas ja Kirblas.\r\nKaks korda aastas, 6. detsembril ja 9. mail tähistatakse Püha Nikolause mälestuspäeva, nigulapäeva.\r\n\r\nJanek Šafranovski ja Daila Aas, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 112.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-112.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps112.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=joelahtme20130901.2.9.4\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=2747\r\nhttps:\/\/kirikud.muinas.ee\/?page=1&subpage=1542&arhiiv=1847\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"05.01.2026 18:20:21 eero@kotli.ee"},{"id":"24","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/24\/24.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/24\/24.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Aruk\u00fcla","title_alias":"arukula","meta_description":"","text":"Kas teate, et Eestis on kokku ligi kümme Aruküla? Et sõna „aru” tähendab rohumaad-karjamaad, siis ei saa imeks panna, et see pole just kõige haruldasem kohanimi.\r\nMeie oleme nüüd selles Arukülas, mis asub Harjumaal Raasiku vallas Tallinn–Tapa raudtee ääres. Selle koha peal olnud muistset küla (Arenculle) on esmakordselt mainitud 1291. aastal.\r\nAruküla mõis eraldus Raasikust 17. sajandi keskel. Nagu mitmele poole mujalegi tõi raudtee siiagi 19. saj. lõpul uut elu ja inimesi ning raudteejaama juurde tekkis 20. saj. alguses alevik. Sajandi keskel rajati kenasse männikusse aedlinn, mida oli siia plaanitud juba enne I maailmasõda. Ja 1977. aastal liideti kõik kokku alevikuks, mis praeguse seisuga on Raasiku valla halduskeskus.\r\n\r\n\r\n\r\nAruküla mõis oli esiti Raasiku kõrvalmõis, mis rajati Tallinnast Kiviloole ja sealt Voose kaudu Jänedale kulgenud piiskopitee lähedusse. 1766. aastast kuni riigistamiseni 1919. aastal kuulus mõis Baranoffidele. Ühekorruseline klassitsistlik peahoone ehitati 19. saj. alguses, sama sajandi lõpul ehitati selle keskosa peale puidust teine korrus.\r\n1921. aastast oli mõisahoones kool, kuni 1978 valmis uus koolimaja. Praegu tegutsevad seal Vaba Waldorfkool (alates 1992. aastast), lasteaed ja huvikool Pääsulind.\r\nWaldorfkoolis saab palverändur ka öömaja, aga selles on vaja varem kokku leppida.\r\n\r\nMõisa kõrvalhoonetest on siiani säilinud veski, ait-kuivati, tallihoone, karjalaudad ja valitsejamaja. Valitsejamaja ja ait-kuivati ümber moodustati pärast mõisa riigistamist asundustalu, mis kingiti 1925. aastal toonasele siseministrile, Vabadussõjas osalenud Karl Einbundile (Kaarel Eenpalule). Kaarel Eenpalu lapselaps Anne Eenpalu on endises valitsejamajas sisse seadnud maitseka ja huvitava väikese muuseumi.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nKui on soovi majas ringi vaadata ja sinna juurde kuulata Anne Eenpalu kaasahaaravalt räägitud lugusid oma vanaisa ja perekonna kaugemast ja lähemast minevikust, siis tuleks eelnevalt helistada telefonil 56687663.\r\nMõisasüdamest saavad alguse kaks alleed, üht ääristavad lehised, teist kastanid. Just seda viimast, suuremat ja asfaltkattega teed mööda sammumegi edasi kuni raudteeni välja.\r\n\r\nTee peale jäävad kool ja vallamaja. Vallavalitsuse ees on mustast lihvitud graniidist stiilne mälestuspink ja sealsamas kõrval kivi, millel küla esmamainimise aasta 1291.\r\n\r\n\r\n\r\nMeie tee äärde jääb ka üüratu suur Aruküla rahn (ka Hellema või Hellamaa rahn), üks suuremaid hiidrahne Eestis. Hiidrahnude poolest oleme igatahes Euroopa rikkaim riik – nii palju ja nii suuri rändrahne mujalt ei leia. Kalevite kangetel poegadel oli, mida lennutada ja laiali pillutada.\r\n\r\n\r\n\r\nJa veel enne, kui hakkame Arukülast lahkuma, leiame vahva kohvi- ja käsitööpoe VildiVilla.\r\n\r\n\r\n\r\nRänduri kere tahab kütust ja siit seda saab – toekamat ja kergemat. Valime kohvi ja värsked (imemaitsvad!) saiakesed. Sätime ennast kohviku ette päikese kätte istuma ja oleme eluga ja Arukülaga kangesti rahul. Kohe nii rahul, et hakka või sama häälekalt nurruma nagu meiega liitunud kohalik kõuts.\r\nAga meid ootab ees Raasiku.\r\n\r\nDaila Aas, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus palverändurile Arukülas\r\nPalun ööbimine kindlasti u. nädal varem kokku leppida!\r\nAruküla Vaba Waldorfkool – Kontakt: Kerti Pellman, tel. 512 2603; Merelle Roolaht, tel. 5661 0205\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 23.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-23.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps023.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"05.01.2026 18:31:13 eero@kotli.ee"},{"id":"25","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/25\/25.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/25\/25.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Aruk\u00fclast Raasikule","title_alias":"arukulast-raasikule","meta_description":"","text":"Aruküla piirilt Raasiku kirikuni on umbes 5 km. Eks kirik ongi ju palveränduri teetähiseks. Nobedamal teelisel kulub kohale jõudmiseks paar tundi ja veerandik peale, kel jaksu veidi vähem või uudistamise himu rohkem, see arvestagu pisut pikema ajaga.\r\n\r\n\r\n\r\nHakkame astuma Aruküla raudteejaama tagant mööda Lammassaare teed. Meie tee kulgeb kuni Raasikuni välja paremat kätt jääva raudteega üsna rööbiti, vaid aeg-ajalt sellest väikese kaarega eemaldudes.\r\nUmbes veerand tunni pärast keerame Kirsimäe talu juurest ära paremale, ikka raudtee poole. Järgmiseks orientiiriks on silt: Aruaru. Jõelähtme vald. Üpris kena on sel teel, möödume taludest ja rohumaadest, kevadtaevas lõõritab lõoke, rebane jookseb üle tee. Meie astume muudkui edasi, kuni jõuame Kaemla taluni.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nNüüd on lood sedamoodi, et tee lähebki läbi talu maa. Viksid ja viisakad jalameestest palverändurid – kes eeldatavasti ei liigu ka hordidena – tohivad siiski perenaise lahkel loal üle õue kõndida, et teispool uuesti teeotsale saada ja rõõmsasti edasi rühkida.\r\n\r\n   \r\n\r\nAruküla on jäänud ligi pooleteise tunni kaugusele selja taha, kui jõuame Raasiku piirini. Möödume mõisa varemetest ja kõnnime Tehase teed pidi teeristini. Kiriku poole minekuks tuleb siin valida Tallinna maantee. Veel viimased paarkümmend minutit kõndimist ja seisamegi Harju-Jaani Ristija Johannese kiriku ees.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 24.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-24.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps024.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"05.01.2026 18:32:35 eero@kotli.ee"},{"id":"26","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/26\/26.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/26\/26.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Raasiku","title_alias":"raasiku-2","meta_description":"","text":"Nii et olemegi Raasikul. Aga enne, kui kiriku poole edasi sammume, peatume põgusalt Raasiku mõisa juures. Nagu juba öeldud, on Raasikule jõudes kohe paremat kätt tee ääres Raasiku mõisa varemed. Kui ei teaks, ega vist oskaks märgatagi – silma jäävad ainult endise mõisaansambli asemele ehitatud tootmishooned.\r\nAjalooürikutest võib lugeda, et 1266. aastal kinnistati Raasiku mõis (Raseke) tsistertslasmunkadele. Aegade jooksul on Raasiku mõisa omanikud ridamisi vahetunud. 17. sajandil oli see pikalt De la Gardie’de valduses, hiljem on siin mõisnikeks olnud Taubed, Stackelbergid, Bohnid, Brevernid ja seejärel Loewensternid, kelle käes oli Raasiku ligi 70 aastat. 1843. aastast kuulus mõis von Sieversitele ja 1899. aastast von Stackelbergidele, kellelt see 1919. aastal võõrandati.\r\n\r\nSieversite ajal ehitatud peahoone põletati 1905. aastal maha ja nii ta jäigi varemetesse, millele nõukogude ajal kerkisid tootmishooned.\r\n\r\n   \r\n\r\nNõndaks, nüüd läheme Tehase teed pidi kuni teeristini. Kui nüüd palverändur siin viie tänava ristil seisatab nõutult kui noorem vend mõnes muinasjutus, siis tuleb soovitada Tallinna maanteed, mis viibki kirikuni.\r\n\r\n   \r\n\r\nHarju-Jaani Ristija Johannese kirik oma kõrge torniga paistab kaugelt kätte.\r\n19. sajandi keskpaigaks oli vana kirik sedavõrd kehvas seisus, et selle taas kord remontimise asemel otsustati ehitada Raasikule uus kirik. Ehitustöödega alustati 1860. aastal. Aeg oli ettevõtmiseks soodus, baltisaksa ja eesti rahvusliku liikumise tegelased seisid üheskoos õigeusukiriku ülimuslikkuse vastu ja pärast Nikolai I võimule tulnud Aleksander II oli ka märksa leebema suhtumisega, kui oli olnud tema isa.\r\nRaha kiriku ehitamiseks tuli suuresti kihelkonna mõisnikelt, tööjõuks olid kohalikud külamehed. Krundi andis Raasiku Sievers tingimusel, et teised mõisnikud ostavad maa välja ja raha läheb ehituskuludeks. Suurima panuse andis Anija Ungern-Sternberg. Kiriku projekteerijaks sai Friedrich Wilhelm Alisch. Müürsepp – nii teda hüüti – polnud mingi õppinud arhitekt ja küllap just seetõttu juhtus ehituse käigus mitmeid viperusi ja ümbertegemisi, nii et tellijad nõudsid koguni osa töötasust tagasi.\r\n1863. aasta sügisel õnnistati uus kirik sisse. Kohal oli määratu hulk rahvast. Risti kandis Raasiku Sieversi poeg, rist ise oli vana Sieversi kingitus.\r\nÜks kohalolnu on oma muljed kirja pannud nõnda:\r\n„Seest on kirik väga lahke, sest kummastki polest on 7 suurt akent. Ka rumist ei pudo… et arro järel kül 12 ehk 13 sadda inimest peaks wastowõtma… ei olle kirikus posti ega sammast, mis meid kelaks ümberringi keik nägemas. Kaks asja on agga, mis seal nago wõerad ehk ued silma ette tulevad: kantsli koht ja kiriko lagi.”\r\n\r\n\r\n\r\nKantsel oli nimelt esialgu altari taga seinal, kuid juba 1864. aastal paigutati see koguduseruumi põhjaseina nurgale, nagu on enamikus kirikutes.\r\n1869 kinkisid mõisnikud kirikule uue, 30-harulise kroonlühtri. Altari pool olev lühter toodi vanast kirikust, kolmas kroonlühter on õpetaja Harri Reinu kingitus. Altarimaali „Kristus ristil” autoriks on O. Fr. v. Moeller (1873).\r\n1876 sai silmapaistvalt kõrge kirikutorn uue katuse ja pandi üles 18 puuda kaaluv kirikukell, mis oli Tallinnas ümber valatud. 1899 telliti Gatšinast teine, 25-puudane kirikukell. 1909. aastal sai kirik Gustav Normanni töökojast pärit vana oreli asemele uue oreli meister August Ternmannilt.\r\n\r\nHarju-Jaani Ristija Johannese kiriku õpetaja Jaan Nuga kirjutab meile kiriku nimipühakust:\r\n„Meie kogudus on omale eriliseks eeskujuks saanud Ristija Johannese. Johannes sündis pool aastat enne Jeesust samuti ime läbi seni sigimatute preester Sakariase ja neitsi Maarja sugulase Eliisabeti perre. Ime läbi pääses ta Heroodese korraldatud lastetapust ning asus Jumalale pühitsetult elama kõrbe, kus ta riietus kaamelinahka ning sõi sitikaid ja mett.\r\nJohannes oli läkitatud valmistama Issandale teed. Eemal ühiselu mugavustest jutlustas ta meeleparanduse vajalikkusest ning rahvas tuli kaugelt teda kuulama. Nagu täna, nii ka siis tundsid inimesed naudingutele suunatud elu läbikukkumist ning otsisid oma lahutatud elule ja killustatud meeltele paranemist. Jumala poole pöördunuid pesi Johannes ihu ja hinge puhastamise märgina Jordani vees. See ei olnud sama ristimine, millest Jeesus Matteuse evangeeliumi lõpul ja Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis kõneleb kui veest ja Vaimust Jumala perekonda sündimisest. Johannese ristimist võiks pigem võrrelda tänapäevase pihi sakramendiga, kus inimene kahetseb ja saab andeks ning on aidatud taas kindlale taevateele.\r\nKui enamasti on apostlite vappidel sümbolid, mis kõnelevad neist enestest, siis Ristija Johannese märgiks on Jumala Ohvritall – just Temale tee valmistamiseks oli Johannes saadetud ja seda tegi ta vaprasti oma märtrisurmani. Jeesusele osutades ütleb Johannes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1,29)”\r\n\r\nPALVE\r\nMe palume Sind, Issand, hoia meid neis muutuste tormituultes, mis iga päev ja aasta me ellu toovad. Aita, et me elu oleks rajatud kindlale alusele: Sinu sõnale ja tõotustele, Sinu armastusele, Issand. Et nõnda kinnitatult ja julgustatult võiksime püsima jääda ja võita igas hingevõitluses, mis uus päev me ette toob. Sinu vankumatu armastus ja kindel meel säragu meist teistelegi julgustuseks – lase meil olla maailma valguseks ja maa soolaks, nõnda kui Sina oled seadnud.\r\nAu olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!\r\n \r\n\r\n   \r\n\r\nKiriku vastas seisab kivirist tundmatutele haudadele ja kirikaias mälestuskivi I ilmasõjas ja Vabadussõjas langenutele. Siitsamast viib ka tee uuele kalmistule, mis võeti kasutusele 1929.\r\n\r\n\r\nKeskajast pärit vana kirikuhoone lammutati pärast uue kiriku valmimist.\r\nVana kiriku asemeni on uue kiriku juurest vast paarsada meetrit. Läheme mööda Tallinna maanteed edasi ja keerame kirikumõisa teele, mille lõpus lagedal seisab mälestuskivi vanale kirikule. Kolmest dolomiitplokist koosneva mälestusmärgi keskmisel osal on nimbuse ja ristiga lambatall ning tekst: „Siin asus Harju-Jaani vana kirik ja surnuaed XIV–XIX saj.” Mälestusmärk seisab vana kiriku altari kohal.\r\nHarju-Jaani kirikut mainitakse esmakordselt 1322. a. Kiriku suurel kellal oli aastaarv 1400.\r\nInimese elu oli sajandeid kirikuga tihedalt seotud, see side ei katkenud isegi pärast maisest elust lahkumist, sest maeti ju mitte ainult kirikaeda, vaid kirikussegi.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nKabel, mille vundament on praegugi näha, ehitati 1777, mõni aeg pärast seda, kui Vene impeeriumis valitsuse ringkirjaga keelati matmine kirikutesse. Kabelis oli 4 matmispaika: mõisnikule, kihelkonna sakslastele, kirikuõpetajale ja vöörmündrile. Veel nüüdki on näha kaks risti. Kirikaeda kasutati matmispaigana 19. sajandini.\r\nPastoraadihoone õnnistati sisse 1782. aastal. Selle ehitajaks oli Pikavere mõisa Baranoff, kes saksa meistri juhatusel ehitas pastoraadi ette nähtud nelja aasta asemel kolme aastaga.\r\n\r\n\r\nHarju-Jaani vanale kalmistule jõudmiseks tuleb veel väheke maad mööda Tallinna maanteed edasi minna. Vana surnuaed rajati 1846. aastal, sealne kabel sai valmis 1853. Siia on maetud Haljava Stackelberge, Raasiku ja Aruküla Baranoffe, Anija Ungern-Sternberge. Kalmistut on aja jooksul laiendatud ja vanade kalmude peale maetud.\r\n\r\n   \r\n\r\nOn aeg jätta vana surnuaed oma läinud aegade vaikusesse ja võtta suund läbi aleviku tagasi – raudteejaama poole. Tagasiteel heitke silm peale ka Raasiku esmamainimise mälestuskivile Tallinna mnt. ja Võidu tänava ristumiskoha juures.\r\n\r\nRaasiku raudteejaam on üks ütlemata tähtis koht. Vene tsaari lähikonda kuulunud Eestist pärit Alexander von der Pahleni initsiatiivil rajatud ja 1870. aastal avatud Balti raudtee avaldas Raasiku arengule suurt mõju. Raasiku oli Tallinnast tulevale rongile esimene peatus. Raudtee võimaldas kohalike põllu- ja metsasaaduste väljavedu kaugemale ja andis elule uue hoo. Praegune Raasiku alevik saigi alguse raudteejaama ümbruses ja kasvas tasapisi edasi kiriku suunas.\r\n\r\n\r\n\r\nRaudteejaama juures väärib vaatamist historitsistlik veetorn (1870).\r\n\r\n   \r\n\r\nPalgi kõrts ja postijaam on üks vahest kõige vanemast säilinud hoonest Raasikul. 1870. aastani tegutses seal kõrts, kus hobusemehed said end pitsi või paariga turgutada ja hobused hinge tõmmata.\r\nRaasikul saab rändaja oma leivakotti täiendada. Kes teab, millal järgmine pood teele jääb. Siin aga on lausa kaks toidupoodi.\r\nRaasikul on ka postkontor.\r\n\r\nAgo Papp ja Daila Aas, kevad 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 25.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-25.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps025.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Julius Põldmäe. „Harju-Jaani kihelkonnad läbi aegade”. Tallinn, 1992.\r\nVaino Napp. „1863. Uus kirik Raasikul”.\r\nhttps:\/\/www.geni.com\/people\/Harry-Johannes-Rein\/6000000014596801029\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 18:48:45 eero@kotli.ee"},{"id":"27","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/27\/27.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/27\/27.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Raasikult Peningi, Perila ja R\u00e4tla kaudu Udarale","title_alias":"raasikult-peningi-perila-ja-rtla-kaudu-udarale-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nRaasiku rongijaamas ületame raudtee ja hakkame astuma mööda Jaama tänavat Jägala maantee poole. Maanteele jõudes hoiame paremale, kohe tuleb sild üle Jõelähtme jõe ja esimesel teeotsal pärast silda keerame maanteelt ära vasakule. Rohtu kasvanud, aga siiski selgelt nähtavate rattajälgedega tee sobib rändajale kenasti.\r\nVarsti jõuame väikese teeristini, kust jätkame kõndimist ikka otse edasi. Aga järgmisel teeristil keerame metsa- ja kraaviserva pidi paremale. Raasiku rongijaamast siiamaani on ülearu ruttamata kõnnitud umbes 40 minutit.\r\n\r\n   \r\n\r\nPeagi paistab vasakut kätt … antagu mulle andeks, aga mitte ei tea, mis asi … mingi pumbajaam? Veevõtukoht? Igatahes edasi sammudes näeme paremal suuri puid – siit läheb Peningi mõisa tee. Nüüd on igaühe enda otsustada, kas käia mõisa ka lähemalt vaatamas või põrutada oma teed otse edasi.\r\nMuuseas, siit meie poolt vaadates Peningi mõisa taga on maantee ääres pood, mis kirjade järgi lahti iga päev 9.00–22.00.\r\n\r\n\r\nPeningi mõis eraldati Raasiku mõisast 1664. aastal. Kõige kuulsam persoon Peningi mõisa lugudes on mõistagi Peeter I, kes ostis mõisa 1723. a. ja kinkis oma naisele Katariinale. Peeter olevat siit oma Tallinna hobustele heina varunud. Pärast tsaari surma läks mõis 1725. aastal Baranoffide kätte.\r\nKõige traagilisemaks vaatuseks Peningi mõisa ajaloos on vast 1905. aasta. Nagu mitmel pool mujal pandi siingi mõisahoonele tuli otsa, aga toonane mõisahärra Arthur von Baranoff oli ainus mõisnik, kes neis sündmustes oma elu kaotas – ta lasti mõisa õuel maha. See pole sugugi ainus Peningi mõisas korda saadetud veretöö. Baranoffi lesk müüs mõisa parun Schillinggile, kes jäi Peningi viimaseks mõisnikuks. 1917. aastal mõrvati siinsamas mõisas tema poeg.\r\nHilisematel aegadel on mõisahoones asunud kool ja sovhoosi ametiruumid. Praegu on Peningi erakätes ja ootab lagunemisest päästmist. Korrastustöödega ongi juba algust tehtud.\r\n\r\nSammume Peningi teeotsa juurest edasi (ka need, kes on vahepeal mõisa juurde põiganud). Siis juhatab silt paremale, kuhu jääb Jaan Lepa mälestuskivi.\r\n\r\n   \r\n\r\n \r\n\r\nLäheme uudistama. Jõuame pae- ja põllukividest laotud suure lauda varemeteni (paremal) ja paar sammu edasi ongi vasakul, vundamendi jäänuste vahel mälestuskivi. Saame teada, et Jaan Lepp oli Sanglepa talu peremees, Vabadusristi kavaler, soomusrongi nr. 2 ülem ja et venelased lasksid ta 1941. a. Kirovi vanglas maha. Mälestuskivi paigaldati 1995. aastal Jaan Lepa sajandal sünniaastapäeval. Kolonelleitnant Jaan Lepast, kes polnud mitte üksnes Vabadussõja sangar, vaid ka võimekas spordimees ja Eesti jalgpalli edendaja, võib huviline lugeda 2002. a. „Kultuurist ja Elust”, kus oma isa meenutab poeg Jaan Lepp.\r\n\r\nMis muud kui läheme tuldud jupi teed tagasi ja jätkame oma teekonda. Kui jõuame maanteele, oleme kõndinud (ikka Raasiku raudteejaamast alates) ligemale paar tundi.\r\nMaanteel keerame vasakule. Pole parata, nüüd tuleb kilomeetri jagu ebameeldivat käimist maanteepervel. Möödume Retimäe bussipeatusest. Miks küll pole bussipeatustes pinke, et teeline saaks jalga puhata ja seljakotist vihmakeebi või joogipudeli välja otsida? Katusealusest rääkimata.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nVähe maad edasi seisab vasakul Peningi vana vallamaja (1898), mille kõrval voolab Silmsi oja. Vanasti sõitnud mõni mees paadiga vallamajja. Praegu on majas kõikide märkide järgi otsustades kellegi kodu.\r\n\r\nJõuame Perila algust tähistava sildini.\r\nPerila on vana kobarküla, mida on mainitud juba 1298. a. „Taani hindamisraamatus”. Siin sündis Gustav Ernesaks, tema sünnitalu kohal on mälestuskivi.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie tee keerab Rätla bussipeatuse juures maanteelt maha vasakule. Silt näitab: Dendropark 4 km. Sinna sammud seamegi. Praeguseks oleme kõndinud umbes 6,5 km. Paari kilomeetri pärast keerame Rätla mõisa vana viljakuivati kõrvalt paremale. Veel 2 kilomeetrit minna ja siis jõuame dendroparki, millel ilus nimi Smaragd. Siin saab rändur puhata ja tunda end kui Eedeni aias – liigirohke parkaed pakub küllaga värve ja lõhnu ja silmailu.\r\n\r\nDaila Aas, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 26.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-26.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps026.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/kultuur.elu.ee\/ke488_pallikindral.htm\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=evm-parishhouse&page=2&_nocache=1479340124\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:51:02 eero@kotli.ee"},{"id":"28","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/28\/28.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/28\/28.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Nippi-Uddara k\u00f5rts ja dendropark \u201eSmaragd\u201d","title_alias":"nippi-uddara-krts-ja-dendropark-zsmaragd","meta_description":"","text":"\r\n\r\nRaasiku vallas Rätla külas asus 17. sajandil kaks Nipi talu. Ühe peremeheks oli Steinberg ja teise peremeheks Mart Heinrichsen Hinrekson, kelle talu nimetati Kõrtsutaluks, kuid ametlike kirjade järgi oli see Uddara. Uddara talu maadel tegutses Nipi kõrts veel esimese Eesti Vabariigi ajal.\r\n\r\nMaja lagunes ja 1982. aastal ostis Aksel Kurt lagunenud hooned, mida ümbritses võsastunud aed. Akslil oli suur unistus, luua iluaed. Aksel Kurt renoveeris väikese osa suurest Kõrtsutalust, ümber maja istutas metsviinapuu, mis on nüüdseks lõplikult enda alla matnud kogu maja.\r\n1987. aastal hakkas Aksel rajama iluaeda koos elukaaslase, legendaarse maastikuarhitekti ja aiakujundaja Irma Tunglaga. Kummalgi neist oli oma erihuvi – Akslil selgelt suuremõõtmelised puud-põõsad ja dendropargi rajamine, Irma Tungal tundis aga püsikuid ning ongi jäänud meie aianduse ajalukku kui andekaim „lilledega maalija” ehk püsikupeenarde kujundaja. Koos rajati aeda umbes 20 aastat. Selleks ajaks laius aed juba 1,5 ha suurusel maa-alal. Aed sai palju tunnustust ja võitis preemiaid.\r\n\r\n2010. aastal lahkus meie hulgast Aksel Kurt ja oma elutöö pärandas ta tütrele Monika Kannelmäele. Monika alustas aia hooldamise ja arendamisega. Tänaseks on hooldatud aiaosa suurus 2 ha.\r\nAlates 2015. aastast kannab dendropark nime „Smaragd”.\r\nMitmed tiigid, tihe taimestus, erinevad aiaruumid ja paljud kaunid aiavaated teevad sellest ühe Eesti erilisema kujundusega eraaia. Salaaed, kus iga mõne sammu järel avaneb uus vaade. Aias leidub avastamisrõõmu nii suurtele kui ka väikestele.\r\nKõrtsutalu vanade müüride vahele (vana talli kohale) on kerkinud uus maja, mille viimistlustööd koos talveaia ehitamisega lõpevad 2016. aasta talveks.\r\n\r\nMonika Kannelmäe eesmärk on väärtustada Kõrtsutalu ajalugu ning edasi arendada ja tutvustada loodud dendroparki „Smaragd” nii eesti huvilistele kui välisturistidele.\r\nLisaks pakume teelisele puhkekohta ning suvel on võimalik ööbida aiamajas. Info kodulehel http:\/\/dendropark.eu\r\nOotame külla!\r\n\r\nMonika Kannelmäe, 2016.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Dendropargis Smaragd koos hommikukohviga, hind 20 € öö.\r\nKontakt: Monika Kannelmäe, tel. 508 0208; monika@diamondtravel.ee\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida! \r\n\r\n\r\n\r\n\r\nDENDROPARGIST KIVILOO KÜLANI\r\nOleme uut indu täis, kui siit õitsvate õunapuude alt ööbikulaulu saatel taas teele asume. Sammume kruusateed mööda edasi, üsna pea jääb talu paremale ja kohe teine vasakule poole teed. Läheme üle Jõelähtme jõe, teeristil hoiame paremale – metsavaheteele. Umbes tunni aja pärast jõuame Jägala–Pirita kanalini.\r\n\r\n   \r\n\r\nEes paistab Kõrtsi talu. Põllul meist vasakul on muistsed kivikalmed.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKiviloo külaplatsini on jäänud loetud sammud. Dendropargist Kivilooni kõndisime ligikaudu tund ja veerand. Nüüd võtame aja maha, et küla peal patseerida.\r\n\r\nDaila Aas, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 27.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-27.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps027.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:52:42 eero@kotli.ee"},{"id":"29","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/29\/29.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/29\/29.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Kiviloolt l\u00e4bi Rook\u00fcla Pikvasse","title_alias":"kiviloolt-lbi-rookla-pikvasse-2","meta_description":"","text":"   \r\n\r\nLäheme uuesti teele Kiviloo mõisa juurest – väravast välja ja vasakule. Asfaltteele jõudes jälle vasakule. Tee viib üle Jõelähtme jõe, peagi annab silt teada, et oleme Kiviloolt välja jõudnud, selja taha jäävad kunagine Harju-Jaani kihelkond ja Raasiku vald, nüüd oleme Kose kihelkonna mail Anija vallas. Kuskohas ja mis valla piirid jooksevad siin pärast haldus-reformi, eks näis. Möödume Lükati bussipeatusest ja Rooküla sildist.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nJärgmise väikese peatuse teeme Rooküla külaplatsil, mille leiame ilusast Jõelähtme jõe äärsest kuusetukast. Igati paslik koht, kus rändaja saab hinge tõmmata. Kõik tarvilik on olemas: pingid, tulease, katusealune, kus oodata vihmasabina raugemist, isegi kemps. Ja kõik on laitmatult korras. Külaplatsini tulime umbes tunni ajaga.\r\n\r\n   \r\n \r\n   \r\n\r\nKülaplatsilt üle tee jääb 17. sajandil rajatud Rooküla rüütlimõisa ase, mille asukohta märgib tänaseks vaid väike park vana alleega.\r\nSiit edasi minnes tuleb valida pärast Rooküla bussipeatust esimene tee vasakule, see on Rooküla–Pikva tee. Tore, et saab asfaldilt maha.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nMõne aja pärast on mõlemal pool teed talud, esiti üks paremal, teine kurvist kohe vasakul pool. Seejärel jõuame teelahkmele, kus meie tee käänab järsult alla paremale. Sammume veidi maad metsa vahel, siis jõuame mahapõlenud talukohani, kohe selle järel on vasakul veel üks talu. Läheme aga edasi, kuni Rooküla–Pikva tee viib meid välja Kose–Kehra maanteele. Seal keerame vasakule Pikva poole.\r\n\r\n   \r\n\r\nMesila bussipeatusest veel natuke minna ja vasakul toretseb Pikva mõisa kõrvalhoonest üles ehitatud Vana-Tõlla peomaja.\r\n\r\n\r\n\r\nKohe olemegi Pikva mõisa ja kabeli juures.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 28.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-28.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps028.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:54:50 eero@kotli.ee"},{"id":"30","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/30\/30.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/30\/30.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Pikva ja Pikaveski","title_alias":"pikva-ja-pikaveski","meta_description":"","text":"PIKVA\r\nKui palverändur on jõudnud Pikvale Anija vallas, jäävad talle esmalt silma osaliselt lagunevad mõisahooned. Hoolsamal ringivaatamisel-jalutamisel leiab ta sealsamas – ennäe imet! – lausa uued miniatuursed sakraalehitised: kabeli ja selle kõrval eraldi seisva kellatorni. Põlispuude vahel paistab taastamisjärgus mõisa peahoone, mis praegu kuulub Mika Oravale (kuni 2020. aastani), mehele, kes oli varem Eesti muinsuskaitse ümarlaua esimees.\r\nSama mehe initsiatiivil toodi uusehitisele jalgu jäänud endise Tallinna Diakooniahaigla kabeli veel kõlbulikud detailid Pikvale ning kabel taastati siin (Diakonisside Asutise ühekorruseline puidust neogooti stiilis kabel ehitati 1891, arhitekt Erwin Bernhard.). Pärast teisaldamist sai ta nimeks Pickwa Miikaeli kabel ja on ainus sakraalehitis Anija vallas.\r\nKabeli vaimulik pühitsemine toimus 2005. aastal hingedepäeval (2. nov.).\r\n\r\n   \r\n\r\n1899. aastast pärinevad pingid kabelis on annetus Rootsist, Allhelgonia kirikust maaliliselt Veni saarelt Sundi väinas. 1851. aastast pärit kapporel on Kolga mõisast, krutsifiksi annetasid ehitusmeister Paul Koppel ja praost emeeritus Paul Saar. Altarimaali autoriks on kunstnik Laurentsius (kodanikunimega Lauri Sillak). Kabeli tekstiilid on valminud Tallinna Ülikooli kunstide instituudi tudengite ja juhendajate mõtte- ja näputööna. Kuivõrd oluline ja tähenduslik on iga tekstiili osa, saab lugeda  http:\/\/www.eestikirik.ee\/?p=17684.\r\n\r\nTallinna diakooniahaigla kabeli juures oli kunagi olnud ka kellatorn, millest paraku ei ole säilinud ühtegi fotot ega joo­nist. Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, mille projekteerisid arhitekt Illar Kannelmäe ja Velli Rajangu. Ehitus algas 2011. aastal. Kellatorni paigutatud kirikukell pärineb Märjamaalt, paarsada kilo kaaluv malmist kirikukell on arvatavasti üks viimaseid Krulli tehases valatud kelli. Kellatorn pühitseti 20. mail 2013.\r\n\r\n   \r\n\r\nAastal 2020 sai Pikva mõisakompleks uue omaniku ja jääb loota, et pikalt unustusse jäänud Pikva mõis saab korda ja uue hingamise.\r\nPikva seltsimaja asub omaaegses mõisa valitseja majas. Vahepealsetel aegadel on seal tegutsenud pood ja postkontor. 2006. aastal osteti maja külaseltsile. Praegu (2022. a.) käib remont, mis plaanitakse suvega lõpetada ja sügisel saavad palverändurid taas seltsimajas ööbida.\r\n\r\nEt palverännaku lõppsihiks on Vana-Vastseliina, siis seades teel sinna esmalt eesmärgiks mitte nii kauge koha, oleks mõistlik Pikva seltsimaja ees ületada Kehra–Kose asfalttee ja võtta suund itta mööda u. 5 km pikkust kruusateed Pikaveskile Jägala jõe keskjooksul. Paarisaja meetri pärast jõuab rändur ristmikule, kuhu viimasel ajal on siginenud puidust viidad. Ent ka puit on ajalik nagu meiegi, sestap olgu teada, et parem teeharu viib Arava külasse ja vasak haru Pikaveskile. Peab küll lisama, et jalgsi kõndija saab siin mõelda küll ilmalikke ja taevalikke mõtteid, kui just pole vihmaperioodi, rattaga liikujal tuleb aga kogu tähelepanu pöörata aukudele ja suurematele kividele teel. Pikaveskile lähenedes näeme paremal pool teed asumit, mis ENSV ajal Kehra Paberivabriku töötajaile jagatud suvila-kruntidest on kasvanud vaat et alevikese mõõtudesse.\r\n\r\nPIKAVESKIL, mis tegelikult on üks veskitalu koht, ei jää eemalt vaadates silma suurt midagi. Lähenedes märkame maakividest laotud viljakuivatit, mis koos mõne säilinud taluhoonega kuulub praegu Reijo-Olavi Tauschile, kes säilinut jõudumööda taastab.\r\nIlmtingimata peaks rändur pilgu heitma jõe paremkaldal veskitammi otsale, kus on säilinud pronksplaat paljuütleva tekstiga.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nJuba ENSV ajal on keegi püüdnud seda plaati kõrvaldada, sellest kõnelevad meislijäljed ühel kinnituspoldil. Järgnevate sugupõlvede rõõmuks pole see õnnestunud ja nii annab tekst plaadil infot tammi saamisloost ja tolleaegsest eluolust.\r\nSaame teada sedagi, et Pikaveski veskitalu omanikuks on olnud Joakim Puhk, mees, kes oli aktiivselt tegev sõjaeelse Eesti majanduse, poliitika ja spordi edendamises.\r\n\r\nAgo Papp, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n    \r\n\r\nÖöbimisvõimalus Pikva seltsimajas\r\nSiin saab ööbida kuni 10 palverändurit, söögitegemisvõimalus.\r\nHind ühele matkajale 5 €. Kontakt: Katrin, tel. 5814 4147, aravapikva@gmail.com\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida! \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 29.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-29.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps029.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/sonumitooja.ee\/1941-aas%C2%ADta-juu%C2%ADni%C2%ADkuu%C2%ADdi%C2%ADta%C2%ADmi%C2%ADsest-ani%C2%ADja-val%C2%ADlas\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:56:15 eero@kotli.ee"},{"id":"133","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/133\/133.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/133\/133.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Pikaveskilt Vetlasse","title_alias":"","meta_description":"","text":"Kui Pikaveski tammi jalamile kinnitatud plaadile talletatu on teadmiseks võetud, sammume üle silla tagasi, siis vasakule, kruusateele. Teelahkmel hoiame oma teed (vasakpoolset). Varsti viib vasakule metsatee, aga meie astume muudkui edasi.\r\nVetla–Pikaveski teeristil läheme otse, vähemat teed mööda. Kõnnime Vahtrasaare teel. Pikaveski sild on jäänud u. 2,5 km kaugusele selja taha.\r\n\r\n\r\n\r\nJõuame taas teelahkmele, kahel pool paistavad talud – paremat kätt on Saare, vasakul Tapi. Saare kuurialune on hea koht, kus oodata vihmasagara raugemist, peremehel pole selle vastu midagi.\r\n\r\n   \r\n\r\nTeeharult veidi maad vasakule minnes jõuame rohelise mummuga ja matkasellidega  sildi juurde. (Seda ei maksa maha magada!) Seal keerame paremale, kitsale rajale. Teerada jookseb kraavipervel. „Mummust” u. 600 m pärast oleme ristteel. Maamärgiks on RMK Peraküla–Aegviidu–Ähijärve matkatee silt.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nLäheme otse, murutee viib läbi kena linnulauluse metsa, kuni jõuame järjekordsele teeristile. RMK sildist, s.t. eelmisest ristteest siiani on pisut üle 2 km.\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd paremale ja aina otse edasi, kuni oleme asfaldil, Perila–Jäneda maanteel. Pikaveskilt siiamaani oleme kõndinud u. 6,7 km.\r\nMeie rännutee viib otse edasi, aga siin peab küll tegema väikese kõrvalepõike, et lähemalt vaadata kunagise vesiveski kohal vana jahu- ja saeveski varemete kõrval asuvat Vetla hüdroelektrijaama ning Vabadussõja Vetla lahingu mälestussammast. Mõlemast pajatab järgnevas Vetla küla loos huvitavalt Ago Papp.\r\n\r\n\r\n\r\nElektrijaam jääb enne silda teest vasakule. Kui jonks sinna tehtud, siis tagasi maanteele, esimene teeots vasakule, veel kaarega vasakule ja jõuame künkal puude vahel seisva unarule jäetud moega Vabadussõja mälestussamba juurde.\r\nNõndaks, nüüd naaseme maanteele ja jätkame teed Voosele.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 30.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-30.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps030.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:57:08 eero@kotli.ee"},{"id":"31","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/31\/31.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/31\/31.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Vetla","title_alias":"vetla","meta_description":"","text":"Vetla küla asub Jägala jõe keskjooksul. Siin ületab rändur Perila–Jäneda maantee, mis Jänedal ühineb Piibe maanteega.\r\nÜle Jägala jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn põletatud maa taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960ndatel.\r\n\r\nEnne silda teest paremal pool künkal on Vabadussõja Vetla lahingu ausammas, millele on kirjutatud: „Vähenda sammu, paljasta pea. Siit löödi tagasi Eesti iseseisvust ja vabadust hävitav vaenlane 5–6. I 1919”. Vetla lahing oli üks sõja murdelahinguist, sellest alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung.\r\n\r\n\r\n\r\nOn säilinud Vabadussõjast osa võtnud Hans Poomanni jutustus Vetlas toimunust:\r\n„1919. a. jaanuari algul seisis siin künkal väike rühm kohalikke relvastatud talumehi, kaitsmaks silda ja takistamaks Viljandi Punase Küttipolgu umbes 200-mehelise rühma, mis asus Jäneda mõisas (siit u 9 km), edasitungi Tallinna suunas (Tallinnani siit u. 55 km teid mööda). Hommikuhämaruses lähenes sillale Jäneda poolt 3-meheline luurerühm. Nende päritolu olid reetnud teravatipulised mütsid, mille ees suur punane viisnurk. Olles veendunud, et suuremat väge pole, hävitati luurerühm. Hiljem olevat toimunud lahing ka metsaserval, mis jääb Vetla küla Jäneda-poolsele piirile.”\r\nNeed 3 punast kütti, kellest siin juttu, olevatki maetud Vetla–Voose tee vasakul pool olevale künkale (teest u 50 m), mis on märgistatud graniitkiviga siin langenud Viljandi punase kütipolgu võitlejaile.\r\nVetlas 1932. aastal püstitatud Vabadussõja mälestussammas lõhuti ja uputati jõkke 1940. aasta oktoobris, kust ta 1942. aastal välja toodi ja uuesti püsti pandi, kuid nõukogude võimu ajal taas hävitati. Vetla lahingu 71. aastapäevaks jaanuaris 1990 sai sammas jälle oma kohale.\r\n\r\nNeed, kes mäletasid enne Teise maailmasõja aegseid tegemisi ja tegijaid, on kahjuks maistelt radadelt lahkunud, küll aga on säilinud suulisi mälestusi. Vetlas elab Alvar Gellert, kelle vanaisa Artur Pungas oli piirivalvur Peipsi ääres.\r\n\r\n9. veebruaril 1938 ilmunud „Päevaleht” kirjutas: „Eile 8. veebruari hommikul kell 7 läks meie piirivalve patrull Nina kordonist Eesti-Vene piirile Peipsi järvele harilikule kontrollkäigule. \r\nPatrull koosnes kordoni ülemast veltveebel Pungasest ja vanemkapral Kaiost. Patrulli tuli küütima eraisik küüdimees oma hobuse ja reega. Nina kordonist asetseb järve jääl märgitud piirijoon 15. kilomeetri kaugusel. (…)\r\nPatrull pidi kordoni tagasi jõudma eile õhtul kell 20. Selleks ajaks partull aga ei saabunud. (…) Öösel kell 3 ajal teatati N. Vene piirivalve Oudova salga ülema poolt, et teisipäeval 8. veebruaril kell 16 olevat kolm Eesti piirivalvurit sõitnud Peipsi järve jääl üle piiri sügavale N. Vene territooriumile, et sealt ära tuua Vene kalureid Eesti poolele. Seejuures olevat Eesti piirivalvel tekkinud tulevahetus Vene piirivalvega, mille tagajärjel kolm Eesti piirivalvurit ja nende hobune olevat surma saanud.” \r\nEt lugu tundus enam kui kahtlane, moodustati Eesti poolel kohe konflikti uurimise komisjon. Eesti komisjoni abiesimeheks oli Peipsi piirivalve jaoskonna ülem major Juhan Labidas, kes 1941. aastal kuulus esimeste seas küüditatute nimekirja. \r\nUurimine tuvastas, et Eesti piirivalvurid olid kinni võetud 4 kilomeetrit piirist Eesti pool ja nad olid võetud peale mootorsaanile. Edasi viisid jäljed üle piiri Vene poole, kus kolm eestlast oli maha lastud kuulipildujast. Hukkunud Artur Pungasel oli seitse, Valdemar Kaiol üksteist ja küüdimees Vassili Eval kaheksa kuulihaava. Laskmist olid kuulnud Piirissaare kalurid. Samal ajal keeldus Vene pool osalemast igasugusel uurimisel ja andis laibad eestlastele kätte alles kolm päeva hiljem 11. veebruaril.\r\n\r\n   \r\n\r\nPunase vägivalla ohvrid maeti Eesti Vabariigi kulul ja leinatalitus toimus Tartu „Vanemuises”. Eesti valitsus püüdis vältida naaberriigi terroriakti kommenteerimast. Varsti aga tõdeti taas, et leplikkus ja järeleandlikkus suhetes idanaabriga mõjub Eestile ainult hukutavalt…\r\nTiit Lääne, Maaleht nr 7, 11. november 1992.\r\n\r\nVetlas on aastakümneid asunud üks paljudest vesiveskitest Jägala jõel. Enne silda teest vasakul Jägala jõe kaldal püüab pilku remonditud 2-korruseline elumaja, mille rajas 1920-ndatel aastatel Vetla veski uueks omanikuks saanud Hugo Pärnamäe (enne nimede eestistamist Permasson). Hugo oli noore mehena tööl Ravila mõisas, mis kuulus 1849. aastast kuni võõrandamiseni 1919. a. von Kotzebuede aadliperekonnale, kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue vennale. Mõisniku rahadega koolitati Hugo Saksamaal agronoomiks.\r\nPärast Vabadussõda sai Hugo Nirgu vesiveski omanikuks. Nirgu asub samuti Jägala jõel, u 4 km Vetlast ülesvoolu. Siin töötades säästis Hugo nii palju raha, et väikese pangalaenu lisaga ostis Vetla vesiveski.\r\n\r\n\r\n\r\nEsimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, mille voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käigus oli väike, mis käitas voolugeneraatori – siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal, on säilinud.\r\nViimase sõja ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada.\r\n\r\n1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. Üks tütardest lahkus koos oma perega hiljem Austraaliasse, teine, vallaliseks jäänud tütar toetas elu lõpuni mitmeid eestlusega seotud ettevõtmisi Rootsis. Kolmas tütar Inna, elab tänaseni Rootsis Boråsis koos abikaasa Olev Mathieseniga ja kahe pojaga. Inna ja Olev panid aluse kahele allfondile Eesti Rahvuskultuuri Fondis. Mõlemad fondid on loodud Vetla vesiveski kunagiste omanike Hugo ja Lilly Pärnamäe mälestuseks ning ellu kutsutud eestluse aluste säilitamiseks ja edendamiseks.\r\n\r\n   \r\n\r\n2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Tammi kõrval aga kõrguvad ilmutuslikud endise jahu- ja saeveski varemed, mälestus endisaegsete meeste ettevõtlikusest. Ja tahtmatult meenuvad Hando Runneli maagilised värsid luuletusest „Üks veski seisab vete pääl”.\r\n\r\nAgo Papp, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 31.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-31.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps031.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/soomets.blogspot.com\/2009\/06\/vetla-saekaater.html\r\nhttps:\/\/weskiwiki.ee\/index.php?title=Vetla_veski\r\nhttps:\/\/arhiiv.err.ee\/audio\/vaata\/luulelugu-luulelugu-i-hando-runnel-veskimees\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:57:50 eero@kotli.ee"},{"id":"32","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/32\/32.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/32\/32.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Harju-Jaani ja Kose khk-d","title":"Voose","title_alias":"voose","meta_description":"","text":"Vetla teeristist Voose suunas liikudes jõuame mõnesaja meetri pärast metsast välja. Vasakut kätt teeserval kasvab 300-aastane kõrge Tagasauna mänd, mis aastaid tagasi võeti Ralf Maasikmäe initsiatiivil riikliku looduskaitse alla. Siit algab sõjaeelse jaotuse kohaselt Jõe küla, praegu kuue „suitsuga”. Aastaringselt tõuseb suitsu tänapäeval vaid ühest korstnast, kuuest talust kaks on müüdud võõrastele, neljas võib suviti kohata endise Jõe küla elanike järeltulijaid. Selline on viimase 60–70 aasta sotsiaalmajandusliku „arengu” tulemus. Küla piirilt algab küngastik (nn. Voose mäed, moodustunud jääliustiku servadele) ning juba esimeselt künkalt hakkavad paistma Voose tänavküla alguse majad.\r\n\r\n\r\n\r\nVoose küla on märgitud juba Taani hindamisraamatus 13. sajandi alguses. Siis oli küla suurus 8 adramaad, omanikuks oli läänimees Henricus Lothæst. Küla nimeks on märgitud Hohen. Hiljemini kohtab ka teistsugust nimekuju (Wosen, Wosel) – erinevatel aegadel erinevalt. Voosel asus ka üks neljast Eestimaa muinaslinnusest, mis 1495. a. lahingutes hävitati. Varasematel topograafilistel kaartidel oli ära märgitud praeguse küla piiridest põhja pool Linnamägi. Küla, mis kantud kaardile õndsa Ludwig August Mellini Liivimaa atlases (ilmus 18.\/19. saj. vahetusel). Küla, kus säilinud koolimaja ühe klassiruumiga, milles üks õpetaja andis üheaegselt tunde I–IV klassile ja kus kemps oli õues, ja praegu veel elavad 50-aastased ja vanemad ümbruskonna inimesed on saanud siit oma kirjutamise ja arvutamise algoskused. (Just nagu Palamusel.) Kooli hiilgeaegadel 1920–1930ndatel oli õpilasi 30 ringis. Siis kasutati ka teist klassiruumi ning algharidust anti 6 klassi ulatuses. Ka kõrtsihoones tegutses talveti kool 2 klassi ulatuses, mida peeti maarahvale küllaldaseks. Ahikütte kulude vähendamiseks kasutati vähema õpilaste arvu puhul ühte klassiruumi.\r\nLisaks kooliharidusele siin võiks heita pilgu ka kohaliku rahva hingehoiule. Voose on läbi aegade kuulunud Kose kihelkonna alla (Vooselt on Kose Püha Nikolause kirikuni u. 18 km). Taani hindamisraamatus on juba ära märgitud Kose kihelkond. Siin ristiti, leeritati, laulatati ja maeti enamjagu Voose elanikest, kui rahvas oli valdavalt paikne ja ränne peaaegu puudus.\r\n\r\nLiivi sõja ajal põletati Voose maha. Ümbruskonna metsadesse põgenenud inimesed taastasid pärast sõda oma küla. Rootsi aeg ja reformatsiooni saabumine tõid alguses palju segadusi. Teada on, et 25. ja 26. augustil 1595 toimus Voosel Eestimaa aadli maapäev superintendant David Dubberchi initsiatiivil. (Varasem rüütelkond on muutunud aadliks!) Jõuti kompromissile aadli kaastegevuses kirikuolude parandamisel. Pandi paika, et vähemalt 1 inimene igast perest peab osalema pühapäevastel jumalateenistustel. Otsustati, et igast kihelkonnast antakse 2 aadlikku abiks Dubberchile visiteerimisel ning et nad esitaksid kubernerile sellekohase aruande. Katoliiklikul ajal andis suure osa kõrgvaimulikest ja maapreestritest aadelkond. Pärast reformatsiooni katkes see protsess pea täiesti ja Liivi sõja algusest katkes ka õpetatud vaimulike sissevool Saksamaalt. Heitlike olude tõttu saabus Eestimaale peamiselt puuduliku haridusega õnneotsijaid. Rootsi valitsus püüdis asja parandada, saates rootslasi ja soomlasi, kuid nende haridustase oli enamasti madalam kui sakslastel. Liivimaalastest ja vähestest eestlastest, kellel õnnestus õppida välismaa ülikoolides, jätkus vaevalt linnade pastorikohtade täitmiseks.\r\n\r\nHeites pilgu lisatud kaardile, näeme kui strateegiliselt tähtsasse kohta, viie tee ristmikule, on aja lugu „istutanud” kõrtsi, ja seda juba hää Rootsi aja lõpupoole. Et tolleaegne inimene oskas puitu hinnata ja teadis, millal metsa raiuda, siis see vana kõrtsihoone seisis püsti veel 21. sajandi alguseni, mil see müüdi eravaldusse, mõni aasta hiljem lammutati, kõlbulikud palgid ladustati varjualusesse ootama eurotoetust, et siis uuesti elule ärgata kaasaegse ajaloo keskusena.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui varasemail sajandeil oli küla keskpunktiks seesama vana kõrts 5 tee ristmikul, siis 1928. aastal otsustasid kohalikud aktivistid – vabatahtlikud tuletõrjujad – rajada rahvamaja, mis tänaseni omal kohal. Palgid rahvamaja ehituseks valiti välja lähedal asunud mahajäetud metsatalu seintest. Kohalikud talumehed annetasid ülejäänud tarbepuu oma metsadest. Ehitust alustati 1929. aastal ja sama aasta augustis oli maja valmis.\r\nTänu tublile külavanemale Andrus Niliskile ja tema kaasale Annale suudeti mõned aastad tagasi saada rahvamaja renoveerimiseks eurorahasid, mille tulemusena maja sai tagasi pilkupüüdva väljanägemise. Juba nõukogude ajal lammutati hoone katusel olnud, märgade tuletõrjevoolikute kuivatamiseks mõeldud torn, mis avanes lava all olevasse keldrisse, kus hoiti tuletõrjevarustust (kaarikutel olnud veepumbad, redelid, panged jms). Tornis oli ka laevakella sarnane kell, mida helistati tuleõnnetuse korral. Kell on alles ja seda hoitakse kindlas kohas ning pannakse välja rahvamajaga seotud üritustel. Tänapäeval kasutatakse ilma lavata saali külapidude ja koosolekute läbiviimiseks, tegutsevad ka käsitööringid.\r\nKülas oli 2013. aasta lõpul püsielanikke 67.\r\n\r\nOlles Voosel keha ja hinge kosutanud – esimest küll oma kotis leiduvaga, sest pole siin enam ei poodi ega kõrtsi, mis mõlemad varem külaelu rikastasid –, tuleb rõõmsalt teekonda jätkata.\r\n\r\n   \r\n\r\nVoose ja Vetla küla täitsid olulist osa Eesti riigi loomisel. 5.–6. jaanuaril 1919 toimusid just siin Vabadussõja otsustavad murdelahingud. Voose-Saia tee kõrval Jägala jõe ääres asub Vabadussõja Vetla-Voose-Saia liini mälestusmärk, mis avati esmakordselt 20. juulil 1930. aastal. Avamiskõne pidas endine riigivanem Jaan Teemant. Sammas lõhuti 13. oktoobri öösel 1940. Taasavati 24. augustil 1991. aastal. Mälestusmärk taastati algsele võimalikult sarnasena. See kujutab endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud looduslikest kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas on mürsk. Samba tippu on müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel on plaat tekstiga „SIIA MAANI JA MITTE ENAM HÜÜDSID TUHANDED EESTLASTE HUULED 1918–1920”.\r\n\r\n   \r\n\r\nViie tee ristmikult tuleb keerata Nirgu teele ja olles möödunud koolimajast, suunduda lõuna poole ning esimesel võimalusel tõusta tee paremal pool piki teed kulgevale Luurimäele (kõrgus 98 m), mis on Harjumaa kõrgeim mägi. Luurimägi on 17 km pikkuse Voose-Pühajärve oosistiku algus. Oosid on vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid, mis on tekkinud mandrijää avalõhedes ja tunnelites voolanud jõgede setetest. Kui aga jääseinad setete ümbert ära sulasid, kujunesid järskude nõlvadega seljakud. Tõtt-öelda sattusime just nende kaunite pinnavormide tõttu siiakanti. Vaadake kui ilusad ja mõistatuslikud on need oosid topograafilisel kaardil!\r\nEdasi tuleb liikuda mäeharjal kulgevat rada pidi Kurissaare karjäärini. Seal võib laskuda alla kruusateele või jääda edasi seiklema mägisele teerajale kuni Kautlani. Kogu teekond on hurmav! Ja lõppsihiks ikka Vastseliina piiskopilinnus.\r\n\r\nAgo Papp, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n   \r\n \r\n\r\nÖöbimisvõimalused palveränduritele Voosel\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida! \r\n– Rahvamaja saalis: 1 inimene 5 € öö, duši kasutamine 2 €, pesumasina kasutamine 2 €. Info ja kontakt: Rahvamaja juhataja Anna Nilisk tel. +372 523 4627.\r\n– Suurekivi talu kodumajutus: kogu maja rent (kuni 10 inimest) 270 €, sisaldab köögi ja duši kasutust ning voodit voodipesuga, sauna kasutamine 70 €. Info ja kontakt: Suurekivi talu, Andrus Nilisk tel. +372 505 0987.\r\n– Voose Päikesekodu: Kontakt tel. +372 512 3392, tanel@voosepaikesekodu, https:\/\/voosepaikesekodu.ee\/  Peremees lubab palverändurile ööbimisel 30% soodustust!\r\n– Saia Metsamaja: majutus kahele. Info ja broneerimine tel. +372 5623 3776, https:\/\/www.saiametsa.com\/\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 32.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-32.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps032.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/voose.ee\/kyla-lugu-ja-tegemised\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:58:35 eero@kotli.ee"},{"id":"33","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/33\/33.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/33\/33.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Kautla","title_alias":"kautla","meta_description":"","text":"Kautla suurtalu Harju- ja Järvamaa piiril asus soosaarel keset soid ja rabasid ja seda pidas Lindemannide pere koos oma abitöölistega. Koht on märgitud juba 1574. aastal (dorp Kautell). Metsateed hargnesid sealt Ardusse, Järva-Madisele ja Voosele.\r\nGeograafiline asukoht ja pererahva eestimeelsus olid põhjuseks, miks sinna koondusid ka ümbruskonna mehed, kes olid kõrvale hoidnud mobilisatsioonist Punaarmeesse (30. juunil 1919.–1922. a. sündinuile ja 20. juulil 1907.–1918. a. sündinuile). Paljud olid koos perega – naiste ja lastega. Üldse arvatakse seal olnud ligi 2000 inimest.\r\n\r\nTaustaks\r\nÖöl vastu 10. juulit 1941 maabub Kolga lahe rannikul Salmistus kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel Erna rühm. Tullakse Soomest Soome alustega. Suundutakse läbi metsade Kautlasse nii märkamatult kui võimalik, et mitte sattuda kontakti Punaväega. Kuna mõnel Soome alusel ilmnevad probleemid mootoritega, pöördub osa neist tagasi koos pardal olnud ernalastega. 22. juulil hakatakse Soome jäänud ernalasi Eestisse toimetama lennukitega.\r\nJuuli keskel ühineb Kautlas kolonel Kure rühmaga Tapa rajoonis dislotseerunud Eesti ratsaväelaste grupp (erinevail andmeil u. 15 meest), kes deserteerusid nüüd juba Punaväest. Eesti ratsaväelased kandsid veel vabariigiaegset vormi, mille püksid olid punased.\r\nAluseks hävituspataljonide loomisele oli 24. juunil 1941 Moskvas välja antud vastav seadlus. Eesti NSV-s hakati parteiaktiivi poolt looma relvastatud kaitsesalku ja hiljem Saksamaa–NSVL sõja alguspäevil hävituspataljone. Eesti NSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülemaks oli alguses Balti Piirivalveringkonna ülem kindral Rakutin ning viimaseks 1941. aastal kapten Mihhail Pasternak. Suureks abiks olid tihti kohalikud kommunistid, kes tundsid inimesi ja ümbruskonda. Nende motiivid oma rahva reetmisel olid erinevad, alates isklikust kättemaksust ja ulatudes nii-öelda seinast seina.\r\n\r\nVerised metsikused\r\nÖeldakse, et kus tegijaid, seal nägijaid. Nii ka antud juhul.\r\nKuigi vaadeldaval ajal toimus juba Eesti NSV-st evakueerimine ja kaitse organiseerimine, pidi olema nägijaid Kolga lahes randunud meestele, deserteerunud punapükstes ratsa-väelastele, võõraste lennukite liikumisele rinde suunas, neilt alla heidetud meestele, mobilisatsioonidest kõrvale hoidnuile jne. Kõiki andmeid reastades ja koputajate infot analüüsides polnud eriti raske määratleda nende võimalikku koondumiskohta.\r\n31. juuliks on koondatud 1000-meheline sõjaväeosa Ardusse ning Viljandi ja Tallinna hävituspataljonid vastavalt Paunkülla ja Voosele. Hommikul kella 8–9 vahel algab haarang.\r\nVoose poolt juhatab hävituspataljoni mööda metsateid Kautlasse naaberküla Paluküla jõuka Hansu talu peretütar Alma Noorväli. Mõni kilomeeter enne Kautlat oli Sae metsavahikoht, kus pidas metsavahiametit Alma sugulane koos abikaasaga. Praegu on sellest kohast järel ainult vundament ja juba metsaga ühte sulanduvad suured taluõue puud. Nähtavasti sai metsavahi ja tema naise saatuse määrajaks organite mitteteavitamine, võis aga olla ka midagi isiklikku. Hilisem ülevaatus tuvastas, et mõlemad olid lehmakettidega voodi külge seotud ja elusalt põletatud. Seda oma sugulase juuresolekul.\r\n\r\nSiiski leidus teine ohusõnumi Kautlasse viija Voose poolt – pooleteisteaastase tütre ema Hildegard Papp liikus mööda Luurimäge. Kautlas asusid tol hetkel tema abikaasa Osvald ja vend Albert Poomann.\r\n\r\nPaunküla poolt jõudis keegi noor naine viia Kautlasse sõnumi Paunküla suunalt alanud haarangu kohta. Kolonel Kurg määras sellele suunale laagri evakueerimist katma leitnant Oleg Marnoti koos väikese relvastatud rühmaga. Laagri kõrgest organiseeritusest annab tunnistust tsiviilelanikkonna ohvriteta väljaviimine „kotist” ja kohalike meeste võimalikest konfliktijärgsetest koondumiskohtadest. Oli langenuid, teiste hulgas ka leitnant Marnot.\r\nVoose meeste koondumiskoht oli Anna surnuaed. Kurva tõsiasjana ilmnes, et mingil viisil (Albert Poomanni sõnul) oli nende hulgas äraandja ja peagi tuli astuda lahingusse Ardus olevate punaväelastega. Voose rühm hajus laiali, osa jäi siiski metsavendadeks kuni Stalini surmani 1953. aastal. Nende hulgas ka Albert ja Osvald.\r\nAmetlikes aruannetes kuulutati Erna rühm hävitatuks, ometi suutis see piiramisrõngast välja murda ja tsiviilisikutele pagemiseks võimaluse anda. Erna salk koos osa metsavendadega läks ülekaaluka vastasega lahinguid pidades 4. augustil üle rindejoone.\r\nKautla suurtalu hävitamise kõrvalt hävitati nagu muu seas ehk kättemaksuks veel 37 talu.\r\n\r\n\r\n\r\nAasta hiljem, 19. juulil 1942. aastal avati Kautlas Erna salga ja metsavendade ühisel tegutsemispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst: „Siit tormati lahingutesse bolševismi vägivalla vastu 19. juulil 1941. a. Grupp „ERNA” ja „Metsavennad”.” Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisel mälestuskivi hävitati, kuid mitte lõplikult.\r\n\r\n\r\nKautla memoriaali avamine 30. juulil 1989. aastal. Harjumaa Muuseum, HMK_F5554.\r\n\r\n1989. aastal taastati mälestusmärk Muinsuskaitse Seltsi ettevõtmisel juba memoriaalina. Pühitseti 30. juulil Järvamaa praosti Harald Meri poolt.\r\n\r\nOli juba uus, leebem aeg. Aga see, mis järgnes, oli hoiatus meie rahvale. Septembris 1989 purustati memoriaali kivid ja valati üle punase värviga. Poole aasta pärast, 5. aprillil 1990. aastal tapeti uskumatult jõhkralt praost Harald Meri koos koduabilise Valve Kleiniga. Praosti maja Türil pandi põlema. Nende laibad leiti 14. aprillil. Ilmselt oli tegu palgamõrvaritega, kes kadusid Venemaa avarustesse. See oli selge katse tekitada rahvas hirmu.\r\n\r\n\r\n\r\nUus, taastatud memoriaal avati 4. augustil 1990. aastal väga suure rahvahulga osavõtul ja seekord oli pühitsemas juba neli vaimulikku.\r\nErna grupi võitlustee tähistamiseks korraldati aastatel 1996–2011 igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis muutusid rahvusvahelisteks.\r\n\r\nAgo Papp, fotod Tiiu Allikvee. \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 33.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-33.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps033.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 15:59:38 eero@kotli.ee"},{"id":"110","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/110\/110.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/110\/110.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Matsim\u00e4e Vahessaare j\u00e4rve juurest \u00fcle Seli raba Simisallu","title_alias":"matsimae-puhajarvelt-ule-seli-raba-simisallu","meta_description":"","text":"Oleme Kõrvemaa maastikukaitsealal Matsimäe järvede vahel.\r\nMatsimäe Pühajärv on Järvamaa rabajärvedest üks sügavamaid. Ringikujulise 5,5 ha suuruse järve sügavus on kohati üle 8 meetri.\r\nPühajärve liivasel kaldapoolel on ujumiskoht ja paadisild, siinsamas on ka telkimisplats, lõkkekohad ja lõkkepuud, katusealune laud koos istepinkidega ja kõige tipuks kuivkäimla. Tõesti, tõesti – kõigi maade matkajad tänavad RMK-d!\r\n\r\nMatsimäe Pühajärvest 1 km kaugusel on Matsimäe endine liivakarjäär. Siingi on rändurite peale mõeldud. Vanasse karjääri tekkinud Vahessaare järve kõrgel põhjakaldal on lõkkease, katusealune pinkide ja lauaga, kuivkäimla ja prügikast. Platsil saab telkida, puukuuri lakka mahub magama 3 inimest. Järv on populaarne ujumiskoht.\r\nInfo puhkevõimaluste kohta Matsimäe Pühajärve ja karjääri juures: Tel. +372 604 7212; Info.aegviidu@rmk.ee\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nSiinsamas Vahessaare järve kaldal juhatab teeviit Matsimäe–Simisalu 7,5 km pikkusele matkarajale, mis viib läbi Seli raba Seli järve äärde ning edasi üle Ohusilla mäe ja Kollassaare oosi Simisallu.\r\nMatkarada märgiti maha juba 1972. aastal, ligi pool sajandit on see pakkunud võimalust vaadelda puutumatut rabamaastikku, aga ka inimeste elamise ja olemise jälgi soosaartel ja väljamägedel. Rabale iseloomulikku loodust tutvustavad rajaäärsed infotahvlid.\r\nKirjutame oma nimed puu külge kinnitatud kastis ootavasse külalisraamatusse ja juba sammumegi mööda ilusat uut laudteed juulikuise raba vaikusse.\r\n\r\n   \r\n\r\nMatkaraja esimene osa kulgeb älveste ja laugaste vahel. (Älves on märg lohk rabas ja koosneb vett täis turbast. Raba kasvades võib älvest moodustuda vaba veega laugas. Laugas on huumustoiteline, tavaliselt pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravool on peatunud. Lauka põhjas on turbamuda. – Vikipeedia)\r\nKui kõnnitud on umbes 500 meetrit, saame rabale pilgu heita vaatetornist. Kõrgelt on näha, et älved ja laukad paiknevad kui salapärases nõiaringis, mida maapinnal ei taju.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nÖeldavasti olla rabamaastik kõige kaunim sügisvärvides, ent silmarõõmu jätkub rohkesti igal aastaajal. Laukad, vaevakased, jõhvikaõied, uimastavad sookailud, tuppvillpead ja mis kõik veel…\r\nMuistend pajatab, et tuuleõhus tudisevad tuppvillpead tekkisid maas pikutava Kalevipoja juustest. Sestap on tuppvillpea üks rahvapärastest nimedest Kalevipoja juuksed. Veel kutsub rahvasuu teda jänesesabaks, sootupsuks, vatililleks. Villpeade karvu on lisatud puuvillale ja villale, topitud padjatäiteks ja tarvitatud vati asemel.\r\n\r\n\r\n\r\nEdasi viib laudtee (u. 2 km kaugusel rabamatka algusest) ligi 17 ha suuruse peaaegu ümmarguse õõtsuvate kallastega kinnikasvava Seli järve äärde. 300 m pärast ületame Seli soone e. kraavi, mis ühendab Seli järve Jäneda jõega. Just selle kraavi kaudu jõuab kevadel järve mitut liiki kalu. Järvel pesitseb ka palju veelinde.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nUmbes 3,4 km rabamatkast on käidud, kui jõuame pikale kitsale oosile – Ohusilla mäele. Oosid tekkisid jääaja lõpul jääpragudes voolanud sulaveega kokku kantud kruusast. Ooside õhukestel ja lubjarikastel muldadel kasvab põhiliselt mänd ja kuusk. Liigirikkas alusmetsas on happeliste muldadega kohastunud taimed (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti pehmehuumuselisi muldi eelistavate salutaimedega. Sellist metsatüüpi nimetatakse sürjametsaks.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nMeie tee jätkub kõrges kuusemetsas ja rinnuni ulatuvate putkede vahel.\r\n\r\n   \r\n\r\nTublisti üle poole tee Simisalusse on käidud (u. 4,6 km rabamatka algusest), kui jõuame vanale talukohale Kollassaare soosaarel.\r\nSoosaared pakkusid vanasti häda korral pelgupaika. Aga mitte ainult – siin-seal rabasaartel asusid ammustest aegadest saati talud, inimesed elasid, töötasid ja käisid omavahel läbi isegi nii kõrvalistes ja peidetud paigus.\r\n\r\n\r\n\r\nKollassaare talu jäi tühjaks 1961. aastal. Praegu hooldab ja haldab Kollassaare talukohta MTÜ Estlander. Siin on matkakodu ja puhkeplats. Leplik rändaja leiab eest öömaja, kus olemas kõik hädatarvilik, piredamal on vähemasti võimalus hinge tõmmata, enne kui uuesti jalad alla võtta.\r\nPalverändur, kui sa soovid Kollassaarel ööbida, siis ära looda hea õnne peale (maja võib olla juba öömajulisi täis), vaid registreeri end aegsasti estlanderite kodulehel. Seal saad tutvuda ka Kollassaarel kehtivate reeglitega.\r\nMTÜ Estlander, Tel 5563 4030; info@estlander.org\r\n\r\n   \r\n\r\nKollassaare õuelt lahkudes möödume Kollassaare Püha Kase ehk Hiiekõivu juures seisvatest mälestuskividest. Sel moel mälestavad estlanderid kaht tublit meest: Rein Arjukese (1941–2018) südameasjaks oli Matsimäe–Simisalu matkaraja ja Simisalu Matkakodu rajamine ning Kollassaare talukoha säilitamine, Raivo Harak oli Tartumaalt pärit loodusemees ja ellujäämiskoolitaja.\r\n\r\nParemal pool teerada võib uudistada hästi säilinud kunagist talu linaleoauku.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nNüüd kulgeb teerada edasi mööda vana taluteed läbi laanemetsa, üle puisniidu ja soosilla ning läbi siirdesoometsa – siin on soonikukohti aegade jooksul korduvalt maakivide ja hagudega täidetud.\r\nLõpuks keerab teerada paremale, taevas muutub avaramaks ning varsti hakkavad paistma Simisalu katused ja vaatetorn.\r\n\r\n\r\n\r\nMatsimäelt Simisaluni kõndisime sutsu alla kahe tunni (sellele lisatagu muidugi Kollassaarel veedetud aeg). Kilomeetreid kogus 7,5 ringis, aga Matsimäe Pühajärvelt Vahessaare järve karjäärini viiva teejupiga kokku u. 8,5 km.\r\n\r\nTekst Daila Aas ja Tiiu Allikvee, 2012, 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Matsimäe Pühajärve või Vahessaare järve ääres\r\nKontakt: RMK, tel. +372 604 7212; Info.aegviidu@rmk.ee\r\nPalun ööbimine varakult kokku leppida!\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Kollassaarel\r\nKontakt: MTÜ Estlander, tel. +372 5563 4030; info@estlander.org\r\nPalun ööbimine varakult kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 34.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-34.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps034.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/loodusegakoos.ee\/kuhuminna\/puhkealad\/aegviidu-korvemaa-puhkeala\/1567\r\nhttp:\/\/vana.loodusajakiri.ee\/eesti_loodus\/EL\/vanaweb\/0108\/ann2.html\r\nhttp:\/\/vana.loodusajakiri.ee\/eesti_loodus\/artikkel3203_3169.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 16:00:45 eero@kotli.ee"},{"id":"34","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/34\/34.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/34\/34.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Simisalu","title_alias":"simisalu-2","meta_description":"","text":"\r\nFoto Jaano Rässa, 2014. a.\r\n\r\nEi ole teada, millal asustati Simisalu väljamägi, kuid 1784. aastal elas seal 14 inimest. Simisalu on ajalukku läinud väga erinevatel asjaoludel.\r\n1871. aastal ostsid Simisalu talukoha Viljandimaalt pärit vennad Jüri ja Hans Grossthalid 6200 rubla eest. Hans, kes oli Tammsaare ristiisa, on „Tõe ja õiguse” Hundipalu Tiidu algkuju. Jüri poeg Jüri aga abiellus hiljem Tammsaare õe Marie Hanseniga. 1911. aastal ostis talu Hans Wielemann (eestistatuna Viljamaa). Tema poeg Gustav mõrvati koos naise Rosaliega 24. juulil 1941 nõukogude hävituspataljoni poolt. Elumaja põletati maha.\r\nOn kaks versiooni, miks hävituspataljon seda tegi. Ühe järgi märganud Vene madrused Järva-Madise kiriku tornist, kuidas punase terrori eest metsa varjunud inimesed käisid Simisalu talus toidu järel. Teine variant on, et Simisalu talu rahvas oli kuidagi seotud nõukogude okupatsiooni vastaste Kautla lahingutega.\r\nMõrvatud pererahvas maeti oma aeda, 1943. aastal maeti nad A. H. Tammsaare venna August Hanseni eestvõttel ümber Järva-Madise kalmistule.\r\n\r\n\r\nSeoses Simisalu matkamaja (praeguse nimega RMK Simisalu Loodusmaja) asutamisega 1977. aastal tuli Simisallu elama Rein Arjukese oma perega. Koos temaga sai see koht koduseks ka seitsmekümnendate-kaheksakümnendate aastate teisitimõtjejatele ning selle seltskonna jaanipäevatuled süüdati tavakohaselt Simisalu väljamäel. Sellega kaasnes muidugi KGB pidev huvi siinse maja ja rahva vastu ning 1980ndatel aastatel toimus Rein Arjukese kodus mitmeid läbiotsimisi.\r\nRein oli pühendunud loodusemees ja Simisalus elatud aastakümnete jooksul jõudis ta Lõuna-Kõrvemaa maastike hoidmiseks teha palju tänuväärset tööd. Simisalu looduskeskuse juht Tiina Paltser kirjutab: „Oma 77 eluaasta jooksul jõudis austusväärne loodusemees muu hulgas rajada Seli järve ümbruse rabades kaitseala, käiku anda hulga matkaradasid, rajada Simisalu matkakodu, olla pühendunud loodusfotograaf, innustada ja õpetada mitmeid põlvkondi looduseinimesi ning olla tark eeskuju oma päevade lõpuni.”\r\n \r\n\r\n\r\nRein Arjukese ja Lagle Parek Simisalus, 2017. a. Foto Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nMälestuspink Rein Arjukesele, 2020. a. Foto Lea Nilson.\r\n\r\n12. juulil 2019, päev enne Rein Arjukese esimest surma-aastapäeva, avati Simisalu õuel Reinule mälestuspink. Kohal olid Reinu õde ja tütar Mari, sugulased, sõbrad ja naabrid. Mälestuspingi pani RMK rahvas, et väljendada oma lugupidamist ja tänu mehele, kes – Tiina Paltseri sõnutsi – esindas metsa ja metsarahvast Simisalus ning oli Simisalu alustala. Uhke pingi valmistas Joosep Perandi.\r\nRein Arjukese oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese riigikogu liige. Elutöö eest on Reinu austatud Valgetähe teenetemärgiga 2001. aastal ja 2013. aastal nimetati ta A. H. Tammsaare ja Jaak Mae järel Albu valla kolmandaks aukodanikuks.\r\n\r\n\r\nRMK Simisalu Loodusmaja, 2013. a. Foto Tiiu Allikvee.\r\n\r\nSimisalus on RMK Simisalu Loodusmaja ning 18 m kõrgune vaatetorn, kus avaneb unustamatu vaade ümbrusele ja paistab kätte ka Järva-Madise kiriku torn.\r\n\r\n   \r\nFotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\nTekst Lagle Parek ja Daila Aas, oktoober 2019. \r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 35.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-35.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps035.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.geni.com\/people\/Gustav-Viljamaa-Viilemann\/5006274884340024511\r\nhttp:\/\/kultuur.elu.ee\/ke486_liim.htm\r\nhttps:\/\/jarvateataja.postimees.ee\/2063411\/kunagiste-sootalude-inimeste-eluvisadust-tasub-kadestada\r\nhttps:\/\/loodusegakoos.ee\/kuhuminna\/puhkealad\/aegviidu-korvemaa-puhkeala\/1227\r\nhttps:\/\/buller.ee\/elustiil\/loodusemees-ja-riigitegelane-sai-malestuspingi\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"28.02.2026 13:05:16 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"35","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/35\/35.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/35\/35.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"A. H. Tammsaare muuseum Vargam\u00e4el","title_alias":"a-h-tammsaare-muuseum-vargamel-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nSimisalust lahkudes viib tee üle Jägala jõe silla ja üle soosilla. Teelahkmel läheme kruusateel vasakule, ikka mööda RMK matkarada. Poole tunniga – käidud on pisut üle 2 km – jõuame Tammsaare väljamäele. Siin väljamäel, soode ja metsade keskel, oli kaks talu.\r\nTammsaare-Lõuna talu peremeheks oli Jakob Sikkenberg, „Tõest ja õigusest” teada-tuntud kiusaka Oru Pearu prototüüp. Hansenid elasid Tammsaare-Põhja talus, mille kirjaniku isa ostis 1872. aastal.\r\nVargamäe nime on see koht saanud „Tõe ja õiguse” järgi. Anton Hansen Tammsaare andis romaanis oma kodutalule Põhja-Kõrvemaalt laenatud nime ja külge see jäigi.\r\n\r\n\r\n\r\n1958. aastal loodi väike A. H. Tammsaare muuseum kirjaniku venna August Hanseni ehitatud elumaja II korrusel. Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäevaks avati 29. jaanuaril 1978 pidulikult Tammsaare väljamäel taastatud hoonetekompleks. Uuesti ehitati üles rehielamu, karjalaut, saunikute eluhooned, piiriaiad ning Tammsaare talu ümbritsevatesse rabadesse rajati matkarajad.\r\n\r\nKirjanduslikule palverännakule siia Tammsaare maile on toodud vähemasti iga teine eesti koolijüts. On ju A. H. Tammsaare meie kirjandusilma suurimaks kuulutatud looja ja tema suurromaan eestlasele sama tähtis kui kristlasele Piibel. Nii et ole sa kultuuri- või palverändur, postmodernne teeline või niisama hingetoitu otsiv ilmikrändur, see paik on sulle teetähiseks igal juhul.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMajas, kõrvalhoonetes ja taluõuel ringi vaadanud, seisatame hetkeks väraval. Siin, oma sünnitalu väraval seistes vaatas tulevane kirjanik poisipõlves üle raba paistvat kirikutorni. Just nõndasamuti seisab siin „Tõe ja õiguse” Indrek, kuulatades kirikukellade kumedat ja hella häält, endal magus valu südames. Möödunud on ligemale sada kolmkümmend aastat, kirikutorn jääb sajandiga peale kasvanud soometsa varju ja meie siin võime seda näha ainult vaimusilmas, aga me teame, et väike Järva-Madise kirik seisab ikka sealsamas, kus ta on seisnud üle seitsmesaja aasta. Sinnapoole hakkamegi nüüd minema.\r\n\r\nTammsaare-Lõuna talust\r\nAga enne veel olgu öeldud paar sõna muuseumi kõrval asuva Tammsaare-Lõuna talu kohta. Peremeheks on siin Jakob Sikkenbergi järeltulija Toomas Vaaderpall, kes peab talu koos abikaasa Angelinaga ja kasupoja Leviga. Kasvatatakse marju, millest tehakse ka kõiksugu head-paremat. \r\nTalu ostis Jakob Sikkenberg 1868. aastal. Talu kõige vanem hoone on pikk ait aastast 1730, elumaja on ehitatud 1888. aastal. \r\nTammsaare-Lõuna talus on, mida vaadata, ja mõnda, mis sünnib suhu pista. Vaat seda rändurid armastavadki. Kunagises piimaruumis on poeke, kust saab osta mahlu, hoidiseid, jooke, pirukaid. Kõigepealt aga peab teeline peremehega ühendust võtma.\r\nTelefon: 5349 8143; toomas.vaaderpall@gmail.com\r\nVetepere, Järva-Madise-Simisalu, 73416 Järva maakond; 59.111016, 25.589282 \r\n\r\nDaila Aas, september 2019, täiendatud 2026. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 36.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-36.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps036.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.vargamae.ee\/et\/\r\nhttps:\/\/www.ohtuleht.ee\/naisteleht\/1006819\/elu-vargamael-laheb-edasi-oru-pearu-prototuubi-lapselapselapselaps-toomas-rajas-esivanemate-maile-marjatalu\r\nhttps:\/\/www.ohtuleht.ee\/melu\/952022\/vargamae-pearu-lapselaps-mina-arvan-et-armastust-on-siin-kogu-aeg-olnud-\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.01.2026 19:00:47 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"36","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/36\/36.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/36\/36.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Tammsaare v\u00e4ljam\u00e4elt \u00fcle Kodru raba J\u00e4rva-Madise kirikuni","title_alias":"tammsaare-vljamelt-le-kodru-raba-jrva-madise-kirikuni-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nMuuseumi väravast läheme otse üle heinamaa väljamäelt alla metsa poole. Metsa piiril on tähistatud RMK matkaraja algus. Paneme siingi ennast kaustikusse kirja ja astume laudteele, mis viib üle Kodru raba Järva-Madise kirikuni välja.\r\nEnnevanasti läks siit talitee, mida mööda talvekuudel, kui külm kaanetas raba, käidi kirikus, kõrtsis, vallakohtus ja muid hädatarvilikke asju ajamas.\r\n\r\nLaudtee juhib sookaasikusse. Praegu ei taha hästi uskuda, et kunagi oli siin soos karjamaa, ega oskaks me tänapäeval ilma Vargamäe Andrese lõputust rügamisest lugemata ettegi kujutada, kui ränga ja visa tööga, aastast aastasse aina kraave kaevates muudeti sood siilukeste kaupa karjamaaks.\r\nMõne aja pärast asendub sookaasik siirdesoometsaga, kus puid on hõredamalt, kaskede ja haabade kõrval kasvab mände. Siingi oli sookarjamaa või heinamaa.\r\nKõnnime edasi, maastik muutub avaramaks ja valgemaks, tasapisi muutub ka taimestik meie ümber.\r\nTee jõuab soosaarele, mille nimeks Palgissaar – siit olla käidud palke toomas. Ninna lööb maarjaheina hullutavat lõhna. Palgissaare taimestik on puisniidule omaselt liigirohke. RMK on matkarajale üles pannud hulga teabetahvleid, nii et igaüks võib koguda tarkusi taimede ja maastikutüüpide kohta kogu raja ulatuses.\r\n\r\n\r\nSiin soovitaks kõigile rändureile unustada oma igapäevatoimetused ja muremõtted ning süveneda rabavaikusesse, seda võimalust ei ole just tihti. Vaid üksik linnuhäälitsus lõikub vaikusesse ja kui teil veab, siis võib kiriku poolt kuulda ka kellamängu, mis kokku on õnnestav kogemus (Järva-Madise kiriku kellad helisevad igal täistunnil kella 6st hommikul kuni kella 20ni õhtul).\r\n\r\n   \r\n\r\nÜle siirdesoo jõuame Kodru raba piirile, kus kasvav pilliroog viitab liikuvale veele rabajalamil. Meie ees on rabastunud järv. Raja kõrval kasvab sinika- ja mustikapuhmaid, liblikate lemmikud on kanarbik ja roosade õitega küüvits, käpalisi näeb siin lausa mitut liiki, sookailude uimastav lõhn täidab õhku.\r\nRaba servas on kirjanik A. H. Tammsaare isa Peeter Hanseni kaevatud kraavi ase – siin oli piirdekraav, mis pidi kaitsma heina- ja karjamaid rabast valguva vee eest.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd jõuame puisrabasse. Turbasamblal kasvavad jõhvikad ja murakad, madalad väändunud männid mõjuvad otsekui bonsaid potis. Värve lisavad helerohelised älved, millel kasvab valge nokkhein ja üks hoopis isevärki taim, putuktoiduline huulhein (Eestis kasvab kolm liiki: ümaralehine, pikalehine ja vahelmine huulhein), kellele meeldib elada just rabaälvestel ja laukaservadel. Huulhein (rahvapärased nimed on huulerohi, mokahein, kõrvalusikas, putukasööja, ohatserohu, silmarohi) õitseb terve suve, kuid iga väike valge õis vaid mõne päikeselise tunni. Huulheina lehtede servas on kuni 6 mm pikkused punakad karvad, iga karva otsas aga valguses helkiv piisake kleepuvat lima. Kui mõni sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis jääb ta lima külge kinni, äärmised näärmekarvad pööravad end putuka peale ja algab toidu seedimine.\r\nKuna huulheina lehed ja lima sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid, on huulheina kasutatud meie rahvameditsiinis silma- ja kõrvahaiguste, ohatise ja läkaköha raviks. Huulheina ja ka teisi putuktoidulisi taimi on enim uurinud Charles Darwin, huulhein olevat olnud lausa tema lemmiktaim.\r\n\r\n   \r\n\r\nÜks väga armas puuke, mida aeg-ajalt laudtee kõrval kohtame, on vaevakask (rahvapäraselt ka rabakask, kaskjalg, maarjakask, pürskask, raudkask, aga ka hala-kask, härjapõlve kask ja maadlase-kask). Tema tillukesed ümmargused lehed on 1–1,5 sentimeetri suurused ja mõnekümne aastaga kasvab ta vaevalt paarikümne sentimeetri kõrguseks.\r\n\r\nMatkarada viib laugaste vahele. Laukad on tekkinud turbamassi laialivalgumisel lume ja jää surve ning vee ebaühtlase külmumise käigus. Turbakiht on Kodru rabas kuni 8,5 m paksune. Aga meeter turvast koguneb rabasse umbes tuhande aastaga.\r\n\r\n\r\n\r\nOleme jõudnud 5 m kõrguse vaatetorni juurde. Kel julgust, ronigu pealegi vaateid imetlema, meie ei söanda, sest torn näikse pisut kõikuv.\r\n\r\n\r\n\r\nJuba paistab Vibujärv. Pruuniveeline Vibujärv on jääaja lõpul tekkinud suure järve jäänuk, nime on järv saanud oma vibuja kuju järgi. Vibujärve väikesel saarel pesitsevad raba-hõbekajakad. Peale nende kohtab ja kuuleb rabas teisigi linde. Siin elavad põldrüüdid, mudatildrid, rägapardid, lendab ringi pääsukesi ja vahel kotkaidki, aeg-ajalt peatuvad ka luiged.\r\n\r\nSammume matkarajal edasi puisrabasse, kus männid on kõrgemad ja tüsedamad, samblad ja rohttaimed mitmekesisemad.\r\nRada läheb üle soosaarte, millel nimeks Kaubassaared (ei tea, mis kaupa siin tehti?). Siin kasvab juba tammesid, pärnasid, sarapuid ja sangleppasid. Maapind muutub taas kuivaks. Oleme Kodru raba lõunaotsas, taamal metsa ääres on paar talukohta. Vanasti oli siin Järva-Madise kirikumõisa karjamaa.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nVAIKUSE PINK \r\nKodru raba palvepingi oleme oma mõttes ristinud Vaikuse pingiks.\r\nKogu siis, rändaja, siin rabarahus vaikust. See tervendab meeli, avardab aega ja ruumi ja vaimu. Just nagu palve. Või luule.\r\n\r\n       Müra sees varjul on vaikuse paiku,\r\n       vaikuse paiku on vaja\r\n       selleks, et hing kuuleks vaikuse kaiku,\r\n       vaikuse kaiku ja kaja.\r\n       . . .\r\n       Doris Kareva „Vaikuselaul”\r\n\r\nVõidupüha hommikul, 23. juunil 2019 aastal pühitsesime Vaikuse pingi. Sinine liblikas kinganinal istumas, õnnistas Järva-Madise koguduse diakon Tiit Lastik palvepinki ja selle ümber kogunenud inimesi ning ütles õige tabavalt: „Oleme siin vaikselt kui Jumala käte vahel…” Koguduserahva eestvedamisel laulsime üheskoos, ilusaks lõpetuseks aga kuulasime 13-aastase Roderik Grossi laulu.\r\nSuur tänu RMK inimestele – iseäranis Marge Rammole –, kes võtsid lahkesti valmis teha pingini viiva laudtee ja platvormi, millel palvepink seisab. Aitäh Rene Tammele, kes pingi tegi. Täname Järva-Madise häid inimesi, kes aitasid kaasa mõtte ja teoga. Käige ikka palvepingil istumas ja vaikusest väge ammutamas.\r\n\r\nPalvepingi juurest on kirikuni umbes poolteist kilomeetrit. Veel viimased sammud üle kirikumõisa niidu ja olemegi kohal. Tammsaare väljamäelt üle Kodru raba Järva-Madise kirikuni kõndisime kiirustamata poolteist tundi. Kilomeetreid on veidi üle 4.\r\n\r\n\r\n\r\nP.S. Kas teadsite, et juulikuu viimasel pühapäeval tähistatakse mitmel pool maailmas (paigus, kus on veel rabasid) rahvusvahelist rabapäeva? Asja algatajad olid šotlased 1991. aastal ja Eestiski on rabapäeva peetud juba mitmel aastal. Põhjusi rabade kiitmiseks ja hoidmiseks on üsna mitu.\r\nRabad on tähtsad kliimamuutuste leevendajad, sest nad seovad süsinikku kõigist maismaa ökosüsteemidest kõige enam. Turvast moodustades seob iga rabahektar aastas tonni jagu süsinikku. Soodes toimub põhjavee varude taastumine. Sood-rabad on väga vanad ja liigirikkad elupaigad, nad on tähtsad metsiku looduse ja sedakaudu ka inimese elu hoidjad.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 37.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-37.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps037.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Viktor Kapp. Tammsaarest üle Kodru raba Järva-Madisele. Tallinn, 1989.\r\nHelen Alumäe. Tammsaare Väljamäelt Järva-Madisele. Eesti Loodus nr. 4, 2010.\r\nHenno Zingel, Herdis Fridolin. Paslik päev rappa minna. Maaleht nr. 30, 25. juuli 2019.\r\nSirje Aher. Darwinit vaimustanud lihasööja rabataim. Eesti Loodus nr. 2, 2009.\r\nhttps:\/\/bio.edu.ee\/taimed\/oistaim\/yhuulh.htm\r\nhttps:\/\/bio.edu.ee\/taimed\/oistaim\/plhuulh.htm\r\nhttps:\/\/bio.edu.ee\/taimed\/oistaim\/vaevakask.htm\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.01.2026 19:07:47 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"37","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/37\/37.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/37\/37.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"J\u00e4rva-Madise P\u00fcha Matteuse kirik","title_alias":"jrva-madise-pha-matteuse-kirik-2","meta_description":"","text":"\r\nFoto Jaano Rässa, 2014. a.\r\n\r\nJärva-Madise kirik on pühitsetud evangelist Matteusele, kuid kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, mis tähendab, et tema oli nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Seni teadmata ilmega pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Albus paiknes Valkena (Kärkna) tsistertslaste kloostri majanduskeskus, mis 1281. aastal läks maade vahetuse teel Saksa Ordule. Munkadele kuuluva Albu mõisa valdused ulatusid Kodru külani, mille alla võis 13. sajandil kuuluda ka Järva-Madise. Albu mõisast vaadatuna oli tegemist ääremaaga, aga kiriku ja kihelkonna rajamisel sai just Järva-Madisest keskus.\r\n\r\nJärva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitusisand. Sellest annab teavet kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi me ei tea, kas rist oli musta värvi, pole siiski kahtlust, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitsepühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujunduselemendina. Kuna kirik paiknes Albu mõisa maal, võib eeldada, et patronaadiõigus kuulus mõisale. Albu oli 15. sajandi Põhja-Järvamaal olulisimaid ordumõisaid.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n\r\nAlbu mõisa patronaadi alla kuulus kirik ka uusajal ning mõisnikud olid vastutavad kiriku ehituse ning sisustamise eest. Barokkstiilis altarisein valmis Köningsbergist pärit Tallinna meistri Christian Ackermanni töökojas 1680. aastate lõpus, altarimaal on aga 19. sajandist (vana maal on hoiul Järvamaa muuseumis). Kantsel on Tallinna meistri Lüdert Heismanni töö 1650. aastate algusest. Rootsi ajast pärinevad ka kiriku puuskulptuurid ning suur hauaplaat kooriruumi seinas. Hauaplaadil on kujutatud Albu mõisahärrat Adam Schrapferit, kes suri 1630. aastal, tema kõrval abikaasat Anna Elisabeth von Taubet. Algselt paiknes plaat altari ees kooriruumi põrandas, mis oli kõige väärikam asukoht kirikus.\r\n\r\n19. sajand tõi kiriku välimusse suure muutuse – valmis kõrge läänetorn, millest sai oluline tegelane Tammsaare teostes. Anton Hansen oli pärit Albu vallast.\r\nPaiga on kirjutanud kuulsaks ka Eduard Vilde oma romaanis „Prohvet Maltsvet”.\r\n1861. aastal oli just Albu Järvamaa talurahva vastuhaku keskus.\r\n\r\nKersti Markus, 2017.  Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\nPALVE\r\nKõigeväeline Jumal,\r\nSina kutsusid Matteuse tollipunktist oma apostliks ja evangeeliumi kirjutajaks.\r\nValgusta meie südameid oma Püha Vaimuga, et me oma patud maha jätaksime,\r\nkõigile rikkuse kiusatustele vastu seisaksime ja loobuksime omakasu taotlemisest.\r\nAita meil järgida Sinu Poega Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses\r\nelab ja valitseb igavesest ajast igavesti.\r\n \r\n\r\nJärva-Madise kiriku pastoraat pakub öömaja\r\nKontakt: õpetaja Jane Vain, tel. 5451 6999;\r\nPalume ööbimine aegsasti kokku leppida!\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Järva-Madise Wallamajas\r\nKontakt: Järva-Madise Külaseltsi esimees Egert Kaarlep,\r\ntel. 524 9709; egert.kaarlep@gmail.com\r\nPalume ööbimine aegsasti kokku leppida!\r\n\r\n\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 38.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-38.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps038.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.kirj.ee\/public\/Acta_hist\/2009\/issue_1\/acta-2009-14-3-30.pdf\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=14935\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"28.02.2026 13:13:31 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"120","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/120\/120.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/120\/120.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"J\u00e4rva-Madiselt Seidla m\u00f5isa","title_alias":"jarva-madiselt-seidla-moisa","meta_description":"","text":"\r\n\r\nSeisame Järva-Madisel teeristil, kust hakkame sammuma Kihme poole.\r\n\r\n\r\n\r\nUmbes kilomeetri pärast jääb teest paremale Albu e. Koltsi meierei.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\nKoltsi meierei, u. 1935. a. Foto: René Viljati erakogu.\r\n\r\nKoltsi meierei kuulus 1910. aastal taluperemeeste poolt asutatud ühisettevõttele, Albu Piimaühingule.\r\nMeierei esimene korrus oli laotud maakividest, teine korrus oli puidust ja siin paiknesid kontoriruumid.\r\n\r\n„JUUBELI PIIMAÜHING ALBUS\r\n27. skp. oma 25-aastase tegevuse juubelit pühitsenud Albu Piimaühing osutub vanemaks piimaühinguks Järvamaal. Ühispiimatalitus asub Järva-Madise kirikust kilomeetri kaugusel Ed. Linkhorsti maaalal, missuguse maa-ala omanik aga piimaühingule kinkinud. Meiereihoone plaani valmistas piimanduse instr. J. Emblik ja hoone ehitamine läks maksma 14.000 rubla, sisseseade muretsemine 8000 rubla.\r\nKuna piimatalitus alul Sise-Venemaad presskoore, kohupiima, juustu ja võiga varustas, on nüüd iseseisvuse ajal eksportvõid ja kaseiini valmistatud, mis ühingule ka meier J. Kristall kaudu rohkesti esmajärgulisi auhindu toonud. Käesolevale aastale on Albu ühispiimatalitus vastu sammunud 68.000 kr. suuruse kapitaliga, kusjuures äritegevuse äriseis aasta alguseks moodustas üle 90.000 kr. Möödunud aastal on teostatud meiereihoones põhjalik remont, kuid sellest hoolimata lõpeb möödunud tegevusaasta rahuldava ülejäägiga. Juubeli pühitsemiseks ja liikmetele koosviibimise korraldamiseks oli ühingu poolt määratud 400 kr. ühingu juhatuses on praegu A. Soo, J. Tammus ja J. Blokmann.” (Allikas: Ühistegelised Uudised, nr. 5, 1 veebruar 1935)\r\nhttps:\/\/www.vanadpildid.net\/albu-upt-6327\r\n\r\n1939. aasta augustis põles maani maha meierei kõrvalhoone, milles olid laoruum, puukuur ja tall. Tuleohus olid ka meierei ja Edgar Linkhorsti talu, mis tänu tuletõrjujate kiirele tegutsemisele suudeti siiski päästa.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeierei vaadatud, läheme üle maantee ja edasi tõkkepuu kõrvalt mööda, kruusateele.\r\nSiin on küll eratee märk, aga palveränduril on lubatud sedakaudu minna. Tee äärde jääb Aru kõrtsi ase ja kunagine Seidla-Aru metsavahikoht (meierei juures oli Metskonna bussipeatus). Möödume tee äärde jäävast majast. Pisut maad kõnnime metsa vahel, siis viib Seidla-Aru vana kultuurpuistu puudeallee meid Seidla mõisani.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nSEIDLA MÕIS ja TUULEVESKI\r\nSeidla mõisa (Seydell) on ürikutes esmamainitud 1639. aastal. Mõis kuulus pikka aega Mohrenschildtide suguvõsale ja hiljem Vietinghoffidele. 1884. aastast kuni mõisate riigistamiseni 1919. aastal kuulus mõis von Schillingitele.\r\n1921.–1973. aastani töötas mõisas kool.\r\nKõrge kelpkatusega kahekorruseline hilisbarokne mõisa peahoone on rajatud 1760.–1780. aastatel. Mõisa peahoone paikneb tagafassaadiga maantee poole ja esifassaadiga pargi poole. Hoone siseplaneering on sümmeetriline, ruumide anfilaadse järjestusega. Allkorruse kõikides ruumides on ristvõlvlaed. Peakorruse planeering kordab allkorruse ruumide asetust: maja keskel olevad esindusruumid – saal ja söögituba – on omavahel ühendatud rokokoostiilis nikerddekooriga lükandustega. Esiväljaku ääres asuv kaaristuga ait taastati 1980. aastate lõpul, tall-tõllakuur on varemeis. Säilinud on jääkelder ja viinavabrik.\r\n1996. aastal ostis Albu vallalt Seidla mõisa pereettevõte Tsunftijänes, mis tegeleb vana mööbli restaureerimise ja müügiga. Korrastatud on mõisa parki ning mõis on konserveeritud. Juba üle kahekümne aasta on Seidla mõisa pargis igal suvel peetud väga populaarset Kila-Kola vanavara- ja antiigilaata.\r\nPraegu on mõis müügis.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõisaansamblist mõnesaja meetri kaugusel teisel pool maanteed seisab Seidla tuulik. Seidla mõisa hollandi tüüpi tuuleveski on ehitatud 18. sajandi lõpus.\r\n\r\n\r\n\r\n1920ndate aastate algul ostis Seidla mõisalt tuuliku Ageris sündinud Willem Jamnes. Tuule jõul jahvatati tuulikus vilja kuni 1962. aastani ning edasi elektri jõul veel 1990ndatel aastatel.\r\n1991. aastal tagastati vanaisa talu koos tuulikuga Lembit Jamnesele, kes pani ühe paari veskikive ka elektri jõul jahvatama. Lembit Jamnese surma järel 1997. a. jäi tuulik seisma ja lagunema.\r\n\r\n   \r\n\r\n2005. aasta lõpus ostis tuuliku MTÜ Seidla Tuuleveski. Restaureeritud ja töötav Seidla Tuuleveski avati külastajatele 2009. aasta oktoobris. Seidla mõisa tuuleveski on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.\r\n\r\n\r\n\r\nMTÜ Seidla Tuuleveski. Seidla küla, Albu vald, Järvamaa. Hannu Lamp, tel. 5141800; hannu@seidlatuulik.ee\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 39.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-39.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps039.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.eklvl.ee\/rummusaare\/vaatamisvaarsused\/\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/article\/maahaal\/1939\/08\/25\/24\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/article\/postimeesew\/1939\/08\/24\/63\r\nhttps:\/\/uusmaa.ee\/pakkumine\/5521-jarva-vald-seidla-kula-seidla-mois\/\r\nhttp:\/\/www.seidlatuulik.ee\/lugu.php\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 16:10:50 eero@kotli.ee"},{"id":"121","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/121\/121.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/121\/121.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Agerist Roosna-Allikule","title_alias":"agerist-roosna-allikule","meta_description":"","text":"Jätkame teed. Pöörame Seidla mõisa kõrvalt vasakule – Seidla–Järva-Jaani maanteele. Ühe kilomeetri pärast, enne Ageri algust tähistavat silti, on Nutusild üle kraavi, milles voolab Jägala jõgi! Vaata ja imesta!\r\nMaaparanduse käigus on sild asendatud truubiga. Kohalikud kutsuvad kraaviks aetud jõge Nutu silla kraaviks.\r\nVanasti, kui talupojad käinud Seidla mõisas tööl, olnud alati üks kubja Nutu sillal vastas ja peksnud armuta vaeseid inimesi. Seal on palutud armu ja nutetud väga palju. ERA II 219,545\/(17)\r\n\r\n\r\n\r\nAlbu vallas Järvamaal Ageri külas on nutusild. Olnud siis suur sõda. Kõik külamehed old ära tapetud. Siis leidnud külanaised sillapäält meeste-rahva jalajälje. Naised nutnud nii kaua kuni tekkinud kraav. Nii saigi silla nimeks nutusild. Järva-Madise khk, Albu v, Ageri k, Kutsari t - P. Nuiamäe < Ida Nuiamäe, 46 a (1939)\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nTeelahkmel hoiame vasemale ja kohe jõuamegi Ageri mõisani, õieti küll mõisaasemeni metsistunud pargipuude vahel. Seidlast Ageri mõisani kõndisime 2,5 km.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nAgeri mõis (sks. k. algul Haggers, hiljem Aggers) oli rüütlimõis Järva-Madise kihelkonnas, mõisa on kirjasõnas esmakordselt mainitud 1553. aastal.\r\nAgeri mõisa park ja hooned on pärandkultuuri objektid. Mõisa tootmishoonetest on alles laudad ja osa valitsejamajast. Pargi läheduses on maakivist Ageri koorejaama hoone, mille ehitas 1939. aasta paiku Albu Piimaühisus. Pargi servas tee ääres on säilinud võlvitud kolmeosaline kelder ja madal kiviaed.\r\n\r\n\r\n\r\nAlbu valla Ageri mõisa tiigis olevat rahakast. Ühele mehele oli unes näidatud, et mingu vidagu härgadega südaööl rahakasti välja. Mees läinud vennaga ühes. Vedanud rahakasti juba vee peale, kui äkki öeldud et anna venna hing siis saad raha omale. Mees vaadanud esiti venna, siis rahakasti peale ja ei ole annud venna hinge, rahakast vajunud kõlisedes tagasi. (Järvamaa, Järva-Madise, Albu v., Neitla k., Tuherma t. Miina Tuherm, 81. a. 1939.)\r\n\r\nAgeri küla (Ackers) on esimest korda mainitud 1447. aastal.\r\n\r\nPudemeid Agerist.\r\nAgeri küla asub Albu valla „sopis”, ning võörale tundub, et seal elatakse äärmiselt rahulikult päewast päeva ja peost-suhu. Kuid kui Ageri elu lähemalt vaadata, siis on näha, et seal on elu rohkem, kui mõnes suuremas külas. Olgugi, et ühte jagu Ageri rahvast hüütakse „Ageri Mustlasteks”, aga ega nad sellepärast mustlased pole, nimetatakse toda väikekoha küla nii, „peene” nimega. Külas tehakse vabal ajal seltskonnaeluga tegemist, asub ju seal Aravete tuletõrje ühingu osakond. Keskkohaks on agerlastel koolimaja. Talvel „tehakse näitemängu”, õpitakse moodsaid tantse jne. Ei saa jätta neid suuri küla iseloomustuse jooni ka nimetamata. Vist ei ole kogu Järvamaal teist niisugust peretütart, kui seda on siin ühes talus. See talu asub külast 1 km. kaugusel. Neiu ei mõtlegi jalgsi ega jalgrattaga minna, vaid istub oma käesoleval kevadel ostetud autosse ning „vuristab ja uristab” enne tükk aega ning „sõit” lähebki küla poole. Vaevalt on Ageri küla meestel tee äärsetest viljadest midagi loota, sest sõidukid lendavad vahel teelt kõrvale. Samas elab ka kaks venda, kelle vahel juhtub igapäev ikka vähemalt üks lahing, olgu siis kas kivide ehk kaigastega. Võõras ei või ju nende vahele segada, sugulaste asi, las teevad, mis tahavad. Järva Teataja (1926–1944), nr. 86, 28. juuli 1933.\r\n\r\nKoolimajast sai kolhoosi mesila.\r\nAgeri külakool asutati 1865. aastal. Teada on. et 1900. aastal tegutses kool kolmeklassilisena pildil näha olevas hoones. Ageri küla elanik Helju Kotkas meenutas et kui tema 1902. aastal sündinud isa Rudolf Uus kooliteed käima asus, sai ta kolm talve Ageri algkoolis õppida. 1937. aastal väike Ageri külakool likvideeriti ja ümbruskonna lapsed hakkasid käima Seidlasse. kus 6klassiline vallakool juba 1921. aastast mõisa häärberis tegutses. Ageri koolijuhataja kolis pärast kooli sulgemist Jänedale, kuhu ehitas endale maja. Ageri endise koolihoone müüs Eesti riik koos 3,5 hektari suuruse maatükiga erakätesse. Kuid omaniku õnn polnud kuigi pikk, sest uus riigivõim arvas eraomandist ja eraomanikest teisiti: 1949. aastal saadeti ta Siberisse, endine Ageri koolimaja jäi kohaliku kolhoosi kamandada.\r\nKolhoos Kaardiväelane hakkas endist koolimaja kasutama majandi mesitarude hoiukohana. Kuid mingil ajal mesila hääbus, kuni viimaks sai otsa ka kolhoosikord. Ring on peal: Albu vallas Ageri külas asuv endine koolitare on jälle erakätes. ...Oma uksed sulges 1973. aastal ka Seidla algkool. Albu valla Ageri küla lapsed – nii paljukest, kui neid küla vahele jäänud on – saavad koolitarkust taga nõuda Ahula lasteaias-algkoolis ja Aravete keskkoolis. KAAREL ALUOJA. Järva Teataja, nr. 141, 4. detsember 2014.\r\n\r\n\r\nAgerist Roosna-Allikule\r\nAgeri mõisapargi lõpus keerame paremale. Paremat kätt jäävad vanad kuivatite hooned.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nTee läheb põldude vahelt ja 1 km pärast on vasakul Hoogaste talu, mille juures keerame taas paremale ja läheme piki metsa piiri kõrgepingeliinideni. Liini all sammume kõrges rohus, õitsev põdrakanep ümberringi, pisut alla kilomeetri.\r\n\r\n\r\n\r\nLagedal keerame vasakule, kus paistavad Hindreku talu väravad. Talu juures keerab tee paremale.\r\n\r\n   \r\n\r\nRistteele jõudes keerame kruusateel vasakule. Teeäärt palistab dekoratiivsete lopsakate lehtedega harilik katkujuur. Arvatakse, et katkujuur toodi Eestisse keskajal, taime juurtest valmistatud ravimist loodeti abi katku vastu.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nEdasi tuleb 4 km tõeliselt ilusat metsavahelist teed. Paarikümne minuti pärast oleme järgmisel ristteel, kus keerame paremale. Enne maanteele jõudmist on mõlemal pool teed Kändliku talud.\r\n\r\nAsfaltteel (Roosna-Alliku–Järva-Jaani maantee) pöörame paremale ja 2 km pärast paistabki Roosna-Alliku.\r\nRoosna-Allikul on pood, mis asub kohe Pärnu–Rakvere–Sõmeru maantee ääres, kunagises mõisa moonakatemajas.\r\nCoopi Roosna-Alliku kauplus: avatud E–R 8.00–19.00, L 9.00–17.00, P 10.00–16.00. tel. 5352 4016.\r\nKokku käisime u. 11,3 kilomeetrit.\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 40.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-40.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps040.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/galerii.kirmus.ee\/koobas\/index.php?module=300&op=2&id=14838&jrk=120\r\nhttps:\/\/galerii.kirmus.ee\/koobas\/index.php?module=300&op=2&id=14829&jrk=122\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=1500359457\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 16:11:46 eero@kotli.ee"},{"id":"122","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/122\/122.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/122\/122.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"J\u00e4rva-Madise ja J\u00e4rva-Jaani","title":"Roosna-Alliku m\u00f5is","title_alias":"roosna-alliku-mois","meta_description":"","text":"\r\n\r\nRoosna-Alliku endine saksakeelne nimi Kalterbrunn tähendab külma kaevu või allikat. Mõisa lähedal asuvatest allikatest saab alguse Pärnu jõgi. Mõisa keskus on rajatud kunagise Jõgelähte (Jegelecht) küla kohale.\r\n1617. aastal omandas siinsed maavaldused Bogislaus Rosen, kelle Rootsi kuningas tõstis aadliseisusse. Bogislaus von Rosen oli üks rikkamaid mehi Liivimaal, talle oli võlgu isegi riigikassa. Pärast B. v. Roseni surma päris tema poeg Axel von Rosen Roosna-Alliku mõisa ning Kihme, Kaaruka, Härjapä, Oeti, Kuksema, Valasti ja Kagavere külad. Rosenite järgi sai Roosna-Alliku oma eestikeelse nime.\r\n\r\n1725. a. läks mõis kaasavarana Stackelbergidele, kelle omandusse jäi see enam kui kaheks aastasajaks. Nimekaim neist oli haagikohtunik, maanõunik ja Eestimaa Konsistooriumi president Otto Friedrich von Stackelberg (1731–1802).\r\n\r\n\r\n\r\nAjalukku on O. v. Stackelberg läinud talle kuulunud Roosna-Alliku ja Rava mõisate eraseaduse (Halliko valla Kohto ja Seäduse Ramat) väljaandjana. 1791. aastal koostatud seaduseraamatus on üles loetud vallaametnike kohustused, talupoegade õigused ja kohustused ning karistused kõikvõimalike pahategude eest.\r\n\r\n\r\n\r\nTema ajal sai mõisa peahoone ka sootuks uue ilme. 1786. aastal valminud uus härrastemaja on üks silmapaistvamaid varaklassitsismi esindajaid Eestis. Kuus aastat kestnud ehitustöid juhtis kubermanguarhitekt Johann Schultz. Interjööris väärivad imetlust Böömi meistri C. Kalupka stukktöö ja stiilsed kunstmarmorist seintega saalid.\r\n\r\nPeahoonet ümbritseb müüriga piiratud regulaarpark. Roosna-Alliku mõisaansamblisse kuulus hulk kõrvalhooneid, millest enamik on ümber ehitatud või hävinud. Peahoonet on aastate jooksul kenasti renoveeritud. Alates 1924. aastast töötab mõisahoones kool.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nTeisel pool maanteed, mõisasüdamest umbes 600 meetri kaugusel on Roosna-Alliku mõisa kalmistu ja kabel. Kalmistu rajasid Stackelbergid 19. sajandi algupoolel. Kabel restaureeriti 2013–2014. aastal.\r\n\r\nDaila Aas, 2020. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 41.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-41.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps041.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Juhan Maiste, „Eestimaa mõisad”. Tallinn, kirjastus „Kunst”, 1996.\r\nhttps:\/\/www.yumpu.com\/xx\/document\/read\/42227825\/allikjarve-kula-ja-roosna-alliku-aleviku-arengukava-2009-2015\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=402\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=15100\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4025\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 16:12:31 eero@kotli.ee"},{"id":"38","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/38\/38.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/38\/38.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Valastilt l\u00e4bi Kaaruka k\u00fcla Kodasemale","title_alias":"valastilt-lbi-kaaruka-kla-kodasemale-2","meta_description":"","text":"Oleme Valasti külamaja juures. Vanasti oli siin rehi-kuivati. Valasti külamehed-naised võtsid nõuks teha sellest külamaja – ja näe tegidki.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nIlm on üsna tuuline, aga ilus ikkagi. Hakkame astuma. Külamaja juures teeristil valime selle tee, mille alguses kasvab kuusehekk. Kena kitsuke kruusatee kannab meid edasi, kuni leiame end … silmatorkavalt jõudsasti välja arenenud omanditundega majaomaniku valduste piiril. Sisenemist keelav märk, üle tee tõmmatud punase-valgekirju lint ja eemalt haukudes lähenev pirakas koer kõnelevad selget keelt. Jah, kulla palverändur, kaugemal paistva maja poole ei maksa samme seada. Seal (Tammevälja talus, nagu ütleb maa-ameti kaart) võtsid meid vastu karm mees, raudkang käes, ja suur valge koer (kes küll lähemal tutvumisel ei osutunud kaugeltki nii pelutavaks kui tema peremees).\r\n\r\nMeie teerada peaks maa-ameti kaardi järgi keerama siitsamast keelumärgi eest paremale. Kaelani ulatuvas kesksuvises flooras on seda kaunis raske leida, aga näe imet, pisukese otsimise peale rohkem aimame kui näeme mingeid rattaroopaid. Mis siis ikka, sukeldume õitemerre.\r\nOlgu siin üles loetud teetähised, kust ära keerata: keelumärk ees, varemed vasakul, meie keerame paremale. Sumame rinnuni rohus kaerapõllu serva pidi puudetukani. Puude vahelt läbi saanud, jõuame oh kui kena värskelt ennistatud suuremapoolse maja õuele.\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nSee on endine Aru karjamõis. Omal ajal kuulus see Roosna-Alliku mõisa metsahärrale. Praegu on maja müügis. Puhkame jalga kesk õue kasvava vana elupuu all, kiidame inimest, kes on maja nõnda maitsekalt taastanud (muide, majas sees peaks olema alles 19. sajandist pärit mantelkorsten), ja püüame aru saada, kuhu edasi. Vaat siin ei suuda me maa-ameti kaardil toodud teerada küll mitte kuidagi ega kusagil silmata. Pole parata, läheme siitsamast õuelt maanteele. (Loodame, et millalgi leiame oma metsaraja üles.)\r\n\r\nMaanteele jõuame Aru bussipeatuse juures. Valastilt siia jõuab umbes poole tunniga, kui vahepeal pikalt ei passi. Nüüd peame umbes 1,5 km sammuma maanteepervel, kuni jõuame Valasti küla lõppu\/algust tähistava sildini. Kuidas siit Kaaruka poole saab? Seda küsime teispool teed nagu tellimise peale lähenevalt tervisejooksjalt. Ja saame noormehelt vastuseks: „Võtke kruusatee vasakule. Head teed!” Nii teemegi ja rõõmustame, et saab asfaldilt maha. Varsti oleme teeristil, kust läheme otse – meie tee on see kõige kitsam.\r\nTeppo talu juures astume teelt ja hoiame paremale, rada jookseb kuuseheki tagant. Maja taha jõudes leiame üle põllu viiva teeraja ja võtame kursi mobiilimasti peale. Teppo talu juurest jääb Kodasemani veel umbes 7 km.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nOleme jõudnud Kaaruka külla. Teispool põldu seisavad mõlemat kätt talud. Oleme kruusateel, suurelt maanteelt siiani oleme kõndinud (ja vahepeal ringi vahtinud-jorutanud ka) ligi tund aega. Nüüd vasakule! Paremal talukohad, siis vasakut kätt Liivalaia – talu nimi on raiutud suurde maakivisse, sedamoodi on siinkandis mitmel pool. Edasi minnes jääb tee äärde viljapõld. Noor vili on kui hõberoheline siid, käime lausa silitamas. Põllu lõpus keerame paremale, meie tee läheb edasi Niine talu juurest põllu teist serva pidi. Niine talu puude all vihmahoo raugemist oodates veendume, et oleme kõndinud 3,5 tundi. Sadu lakkab niisama äkitselt nagu algas ja astume edasi.\r\nTeine teeots paremale viib Kaaruka seltsimaja juurde, aga meie läheme praegu oma teed edasi Kodasema poole. Jõuame Jõngu taluni. Peremees toimetab õuel, küsime igaks juhuks üle, kuidas saab Kodasemale.\r\nTuleb minna põlluteele – otse. Vasakul mets, paremal heinamaa. Kümmekond minutit käidud, jõuame Pihlaka taluni, sealt keerame paremale. Veel kümme minutit ja oleme maanteel. Kodasemale minna alla 2 km. Kodasema on maanteed mööda vasakule.\r\n\r\nKui on tahtmist käia vaatamas Kaaruka külaseltsi maja, siis tuleb keerata maanteel paremale. Sinna on pisut üle kilomeetri.\r\nSiinmail näikse elavat ettevõtlik rahvas. Nagu Valastis, nii on ka Kaarukal oma külamaja, kena nii väljast kui seest. See on vana kooli- ja vallamaja. Kool oli siin aastatel 1843–1922 ja Roosna-Alliku vallamaja 1791–1892.\r\nKülamaja seinal ripub küla naiste õmmeldud suur lapitekk, mille iga lapp jutustab ühe talu loo.\r\n\r\n\r\n\r\nKaaruka igasuviseks suursündmuseks oli Seppade päev, kus Eestimaa eri otstest kokku tulnud sepad näitasid siin külaplatsil rahvale oma käteosavust. Seda üritust Kaarukal enam ei korraldata.\r\n\r\n   \r\n\r\nKaaruka seltsimajas saab palverändur soovi korral öömaja\r\nÖöbima mahub kuni 15 rändurit, magamine madratsitel, sauna kasutamise võimalus.\r\nHind ühele matkajale 12 € öö. Palun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\nKontakt: Kaire Lõhmus, tel. +372 3895494, kairelohmus666@gmail.com\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nAga meie seisame maanteel ja seame sammud vasakule – Kodasema poole. Varsti ületame Peetri kihelkonna piiri ja Kodasema ongi kohe käes.\r\nNeli ja pool tundi käidud, oleme Valastist siia jõudnud. Istume koduseks saanud Kodasema maja trepil ja oleme endaga rahul. Rahul on ka härra Voldemar, Kodasema majavalitseja, kel polnud tarvis tulla eksinud või rampväsinud lambukesi koju tooma.\r\nPäevale tagasi mõeldes tunnen siiani mõnusat õnnesurinat. Päriselt. Kõik näis tol suvepäeval kangesti ilus: külade, metsade ja põldude vahel siksakitav tee, korras majapidamised, nägusad külaseltside majad, vastutulelikud inimesed. Ilus Eesti oma sajanda sünnipäeva künnisel.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 42.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-42.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps042-043.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.01.2026 18:11:54 eero@kotli.ee"},{"id":"39","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/39\/39.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/39\/39.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Kodasema katoliku keskus","title_alias":"kodasema-katoliku-keskus","meta_description":"","text":"Neil päevil, kui tähistame Maarjamaa juubelit, omandab see silmapaistmatu maja siin Kodasema külas palveränduri jaoks erilise tähenduse. See on nagu paatinaga kaetud helmes palverännutee roosikrantsis – ootamas, et ta kenasti särama lüüakse.\r\n\r\nReformatsioonile järgnenud sajandite jooksul oli katoliikluse osa Eesti usuelus aina vähenenud. 1925. aastal oli katoliiklasi Eestis paari tuhande ringis. Noore Eesti Vabariigi ajal saabus siia misjonitööle rida jesuiite, et teha sellest maast „siin Nõukogude väravate ees” taas Terra Mariana. Ei olnud neil kellelgi, Euroopa südamest tulnutel, õiget ettekujutust, mis siin „põhjamaises tundmatuses” ees ootab. Oldi valmis koguni jääkarudega silmitsi sattuma.\r\nNarvas teeninud munkpreester Charles Bourgeois (isa Vassili) otsis rahulikku paika, kuhu rajada klooster, et elada seal lihtsat talupoeglikku elu, palves ja heategudes toimetada misjonitööd, lähendada katoliiklikku õpetust inimestele.\r\nToona oli katoliku kiriku apostlikuks administraatoriks Eestis paater Eduard Profittlich, kes mõtte heaks kiitis. Tema valis ka koha. Aga Profittlichist ei saa kuidagimoodi mööda, mainides jutu sees vaid tema nime. Sedavõrd palju on ta andnud Eesti katoliku kogukonnale.\r\n\r\nEduard Profittlich sündis 11. septembril 1890 Saksamaal Birresdorfis. 1912 asus õppima Trieri preestrite seminari, hiljem lisandusid filosoofiaõpingud Valkenburgis. 1913 astus jesuiitide ordusse. 1916 aastast alates osales ta sõjaväesanitarina Esimeses maailmasõjas, jätkas õpinguid pärast sõda. Krakowi ülikoolis sai temast filosoofia ja teoloogia doktor. 1922 pühitseti Profittlich preestriks. Ta tegutses hingehoiutööl mitmel pool, kuni 1930 saadeti Eestisse, kus temast sai õige pea Eesti apostlik administraator. 1936. a. detsembris pühitseti Eduard Profittlich Tallinna Peeter-Pauli kirikus piiskopiks. Kirik oli suursündmuse auks pilgeni rahvast täis. Eesti katoliiklased ( neid oli siis pisut üle 3 tuhande) said ju pärast 1558. aastat jälle omaenda ülemkarjase! Et Eesti ei olnud diötsees, siis sai Profittlichi tiitliks SJ Adrianoopoli titulaarpeapiiskop (Türgi aladel hääbunud peapiiskopkonna järgi).\r\nPiiskop Profittlich seisis tarmukalt ja pühendunult oma koguduse kosumise, hingehoiu ja maiste vajaduste eest. Tema roll katoliikluse elujõu turgutajana Maarjamaal on hindamatu. Selle heaks andis ta kogu oma energia, südame ja lõpuks ka elu. Piiskop võttis endale ka Eesti kodakondsuse. Ta oskas hästi eesti keelt ja oma jutlused pidas ta eesti keeles.\r\n\r\n\r\nEsimene armulaud Tallinnas 1931. aastal. Keskel piiskop Eduard Profittlich ja paater Henri Werling.\r\n\r\nKui venelased „vabadust ja heaolu” tuues Eestisse sisse marssisid, sattus muidugi löögi alla ka kirik – ja eriti haavatav oli väike katoliiklaste kogukond, mille eesotsas veel sakslasest piiskop! Profittlich korraldas preestrite, munkade ja nunnade lahkumist, mõistes, et see on ainus võimalus nende elu päästa. 1941. aastal olid Eestis veel ainult Eduard Profittlich, isa Henri Werling ja isa Charles Bourgeois. Pärast riigisakslaste lahkumist jäi Eesti katoliiklaste kogudusse vaid umbes 300 hinge. Saksa saatkond ja eestlastest sõbrad soovitasid ka piiskop Profittlichil Saksamaale tagasi pöörduda, et pääseda kindlast Siberisse saatmisest. Profittlich vastas aga, et Jumala Riigi nimel on ta valmis kõigeks. Ta mõistis ohu suurust, kuid oma südames teadis sedagi, et vaid Püha Isa käsk annaks talle võimaluse lahkuda, ja nii pöördus ta paaril korral Pius XII poole, et kuulda paavsti soovi. Lõpuks tuli Roomast vastus, et Püha Isa jätab talle vabaduse otsustada ise. Mis tähendab, et Profittlich otsustas jääda. Hüvastijätukirjas oma lähedastele Saksamaal ütleb ta: „…olin juba peaaegu niikaugel, et oleksin end ümberasumise komisjonis meldinud. Aga siis sattusid mitmed asjaolud minu elus nii iseäralikult kokku, et ma ära tundsin: see on Jumala tahe, et ma siia jään. \/…\/ Mis tulevikku puutub, ei tea ma muidugi, mis võib tulla.”\r\nOn andmeid, et juuniküüditamise eel läks piiskop küüditajate eest peitu, sest teda oli hoiatatud. Ent igal juhul oli ta peatselt jälle Tallinnas tagasi, et oma kokkukuivanud karjale edasi hingekarjaseks olla. Ka 1941. aastal valmistus kirik tähistama 29. juunil pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeva. Sel liturgial piiskop Profittlich enam teenida ei saanud. Kaks päeva varem, 27. juuni varasel hommikutunnil tuli talle järele auto seitsme NKVD-lasega. Enne lahkumist lubati piiskopil püssimeeste valve all viimast korda oma kodukiriku altari ees palvetada.\r\nKirovis toimunud kohtuistungil mõisteti piiskop, keda süüdistati spionaa\u017eis, surma mahalaskmise läbi. Kuid 51-aastane Eduard Profittlich suri 22. veebruaril 1942, veel enne kohtuotsuse täideviimist. Märterpiiskopi sajanda sünniaastapäeva puhul septembris 1990 pandi Tallinna Vene tänava katoliku kirikusse mälestustahvel.\r\n\r\n   \r\nPiiskop Eduard Profittlich.                                  Esimene armulaud Petseris, 1932.\r\n                                                                             Keskel Henri Werling.\r\n\r\nNüüd uuesti Kodasema juurde.\r\n1936. aastal ostis Eesti katoliku kirik Kodasemal endise Engelhardtide mõisa valdustes hoonestatud maatüki. Selleks ajaks oli mõisa peahoone maha põlenud, alles olid kõrvalhooned ja maa, mida haris talumees Aleksander Kuusman oma perega. Vanast kõrvalhoonest ümber ehitatud maja sai valmis aasta pärast. Asukoht oli just see, mida oli otsitud – ümberringi metsad, sood, hajaliasuvad talud, omasoodu toimetav loodus. Vaikne ja üsnagi eraldatud paik, siiski vaid kilomeetrit kolm Esna raudteejaamast.\r\nEestis oli jesuiitidel lootus luua õigeusu ja katoliku kiriku unioon, mis suurendas ka Rooma huvi siinse tegevuse vastu, ja Kodasema statio sai idariituse missiooni uueks tugipunktiks.\r\nSiin majas tehti tööd ka rahva harimise heaks: talupojad said õppida näiteks võõrkeeli ja keemiat, peeti laulu- ja võimlemistunde. Aastate jooksul korraldati siin rohkesti noorte-laagreid ja mitmeid muid üritusi.\r\nTeisel korrusel oli klausuur. Parimatel aegadel elas Kodasemal 4 preestrit ja 4 ilmikvenda.\r\nElu siin majas oli primitiivne ja nõudis preestritelt hingehoiutöö kõrval ka tublisti praktilisi oskusi ja ihurammu. Elektrivalgus, muide, jõudis Kodasema majja alles 1959. aastal. Ometi oli siin paigas – ja on kõigest hoolimata praegugi tajutav – mingi iseäralik täius. Looduses, õhus, üksilduses, vaimsuses. Vaimsuse lõid aga ennekõike siin elanud inimesed.\r\n\r\nMunkpreester Charles Bourgeois’st oli juba juttu. Ta sündis 1887 Pariisis, suri 1963 Sao Paulos. Nagu ta ise on kirjutanud, soovis ta „teostada katolitsismi, mis oleks ühtne usus, kirikupeas ja hierarhias, erinev riituste, keelte ja kommete poolest, vastavalt rahvale, kelle juures see toimub”. Paater Bourgeois saabus Eestisse 1932. aastal. Uniooni nimel oli ta teeninud juba Narvas, nüüd jätkas samast ideest kantuna siin majas, kus seadis sisse tagasihoidliku idariituse kabeli. Ta ihkas olla „üleilmne vend”, kes ei tunne piire. Isa Bourgeois andis välja ajakirja „Ühtne Kirik”. Kui saabus nõukogude aeg, tuli temagi missioonile siinmail lõpp – paater Bourgeois saadeti Eestist välja. Nüüd sai ta lõpuks võimaluse töötada ka Venemaal, kuhu ta oli algselt nii väga tahtnud, mis talle aga tegelikkuses õõvastava mulje jättis. Paater  Bourgeois on kirjutanud oma aastatest Eestis suurepärase raamatu „Minu kohtumine Venemaaga. Narva–Esna–Tartu–Moskva, 1932–1946. Munkpreester Vassili jutustus.”, mis on nüüd ka eesti keeles ilmunud ja mida on tollase Eesti tundmaõppimiseks huvitav lugeda nii katoliiklastel kui kõigil teistel eestlastel.\r\n\r\nPoola päritolu vend Kazimir Kanski tuli Kodasemale koos isa Vassiliga, ta oli siin kokaks ja majahoidjaks. Algusest peale kiindus ta sellesse paika ja jäi alati Kodasema maja truuks valvuriks.\r\nSedamoodi truult palves ja töös Jumalat teenides, inimesi harides ja katoliiklusse kasvatades selles majas elati ja toimetati. Kuni katkestuseni.\r\nViimases lastelaagris enne punavõimu saabumist oli üle kolmekümne lapse. Aasta oli siis 1940. Samal aastal müüs piiskop Profittlich maja ja maa maha klausliga, et paatrid saavad edaspidigi kasutada maja, samuti natukest maad ja metsa.\r\n1989. aastal esitas katoliku kirik taotluse maja tagasisaamiseks. 1991 anti maja ja 9,5 ha maad kasutada. Maja oli viletsas seisus, katus kohati sisse langenud, uksed-aknad purud. Jõudumööda on seda vahepealsetel aastatel paigatud ja kohendatud. Katoliiklastele on see olnud kohaks, kus tegelda vaimulike harjutustega. Siia on tuldud, et võtta aega iseenda ja oma mõtetega olemiseks. Ja ikka on siin korraldatud lastelaagreid.\r\n\r\nÜks Kodasemaga seotud jesuiidipaatritest väärib veel tingimata tutvustamist.\r\nHeinrich (Henri) Werling sündis 14. detsembril 1879 Luksemburgis jõukas pankuri perekonnas. Aastal 1900 astus jesuiitide Saksa provintsi novitsiaati Austrias Feldkirchis, 1904 alustas filosoofiastuudiumi, 1910 Krakowis teoloogiaõpinguid. Õpingute vahel oli praktilisel tööl Feldkirchis, kus õpetas ka konviktis ajalugu, muusikat, matemaatikat ja prantsuse keelt. Preestriks pühitseti 1912. Oma lõplikud tõotused andis Werling 1917.\r\nWerling oli esimene, kes jesuiitide uue lainega Eestisse misjonitööle tuli. Ja tema jäi siia ka palju kauemaks kui keegi teine. Ta saabus Eestisse juba 1923. aastal. Esialgu oli Werling hingekarjaseks Tartu koguduses, kus saavutas kiiresti lugupidamise. Samal ajal tegi ta vaimulikutööd ka Tallinnas. Eesti kodakondsuse võttis Werling 1937. aastal. Mõndagi jõudis see mees siin ära teha. Koostas palveraamatu ja katekismuse, tõlkis eesti keelde neli evangeeliumi, asutas Tartusse lasteaia, aitas kaasa konvikti rajamisele Tallinnas. Ta oli piiskop Profittlichi abiliseks, kaasvendade vaimulikuks juhendajaks, pihiisaks, tsenseeris raamatuid ja kirjutas ise, andis koduõpetust ja käis misjonireisidel. Pärast Profittlichi arreteerimist sai Werlingist 1942. aastal Eesti apostlik administraator.\r\nKui NL taas Eesti anastas, saadeti paater Werling 1945. aastal Permi oblastisse Uuralitesse. Pärast laagrist vabanemist 1954 naasis ta Eestisse ja asus elama ühte väiksesse tuppa Kodasema majas. Temaga koos oli vend Kanski. Siin veetis paater Henri Werling oma vanaduspõlve.\r\nRänk töö Venemaa vangilaagris oli võtnud tervise. Siinne elu pidi olema eakale ja põdurale paatrile raske nii vaimselt kui olmeliselt, aga siia ta jäi. Kodasemat pidas ta oma koduks. Kui rikkad sugulased Luksemburgist ärgitasid teda kodumaale tagasi pöörduma, vastas Werling, et ta tahab „oma praegusel asukohal surmani vastu pidada”. Armastus hingede päästmise vastu kaalus üles armastuse isamaa ja sugulaste vastu.\r\n\r\nSäilinud on hea hulk Werlingi kirju sugulastele. Need annavad aimu tema mõtetest ja igapäevaelust.\r\n„Ma pean palju lamama, kõnnin alati kepiga, et mitte kukkuda; konarlikel teedel koguni kahe kepiga. Õpilasi ei ole, jutlustada ei tohi. \/…\/ Kuni ma veel pea iga päev oma kambrikeses püha missaohvri tuua saan, olen veel asja eest.” Nii kirjutab ta 1958. aastal.\r\nIga kahe kuu tagant käis Werling Tallinnas. Tal oli luba pihti vastu võtta, aga katoliku kirik tohtis tegutseda ainult pealinnas oma pühakoja seinte vahel.\r\nTema viimasest suvest pärinevad kirjaread: „Meil siin oli peaaegu terve kuu suur kuumus. Minu toakeses oli sageli 30–35 kraadi. Sellepärast läksin klapptooli ja oma raamatutega parki ühe tohutusuure saarepuu varju istuma ja lamama. Vahetevahel jäin seal magama, kuna öösel toas sai vähe magada. See oli omapärane elu paljude heade mõtetega.”\r\nSee elu jõudis lõpule 22. veebruaril 1961 siinsamas majas.\r\nKujutluspilt vanast jesuiidipaatrist suvises päikesesoojuses saarepuu vilus tukastamas, raamat süles, või mõtisklemas, või silmitsemas loodust ja liblikaid, keda ta sel suvel märkas olevat varasemast rohkem… See on võimas! Ja ümberringi igal pool ENSV.\r\n\r\n\r\n\r\nPolnud tarvis pikemalt arutada, kuhu tuleb meie järgmine palvepink. Esimene sai Ihasallu, kus Püha Brigitta end imet tehes ilmutas. Teine sai Janukjärve äärde ja kolmanda koht olgu siin. Eks ole ju seegi ime, et see maja ja siin tegutsenud inimesed on hoidnud endas Valgust. Kandnud selle meie päevadesse välja.\r\n\r\nVabandan kõigi ees, et lugu sai ehk ülearu pikk, ometigi usun, et pole vähe neid, kellele see huvi võiks pakkuda. Suur tänu Katrin Laurile piiskop Profittlichi ja isa Bourgeois’ elukäiku puudutavate täienduste eest!\r\nPraegu käib Kodasema majas põhjalik remont, teine korrus on valmis ja kena. Palverändur saab Kodasema katuse all puhata ja ööbida. Kel aega ja tahtmist, see võiks veeta siin paar öödki ja üksiti ümbruskonnaga lähemalt tutvuda, enne kui palverännuteed otsejoones jätkata. Tasub ära, sest siinkandis leiab mõndagi huvitavat.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2015\r\n \r\n\r\nKui ma 2015. aastal Kodasema majast ja sellega seotud katoliku preestritest meie palverännu kodulehele kirjutasin, olin isa Guy nime vist küll kuulnud, aga ei teadnud temast õieti midagi. Ega teadnud ka järgmisel aastal, kui kirjutasin Kodasema palvepingi tekste. Teadmine tuli alles Andri Luubi erakordselt mõjuvat filmi vaadates („Isa Guy”. Filmi stsenarist, re\u017eissöör ja operaator Andri Luup. 2018.).\r\nPüüan lühidalt kirjutada tema elust, aga filmi tekitatud tundeid ja mingitpidi lausa kirgastavat arusaamist ühe inimese erakordsusest on väga raske sõnadesse panna.\r\n\r\nIsa Guy, kodanikunimega Guy Barbier de Courteix sündis 1921. aastal Prantsusmaal. Aadlisoost noormees õppis maristide vennaskonna koolis. Teise maailmasõja ajal, kui sakslased okupeerisid 1940. aastal Prantsusmaa, saadeti ta tööle Saksamaa sõjatehasesse, kus valmistati pomme. Seal ühines ta vastupanuliikumisega. Koos kaaslastega kavatseti hävitada rindele saadetavad pommid, aga gestaapo võttis nad kinni. Isa Guy käis läbi viiest vanglast ja neljast koonduslaagrist. Tänu imele jäi ta pärast kõiki läbi elatud õudusi ellu. Tänu palve väele, on ta ise öelnud.\r\nIsa Guy on tänulikult meenutanud venelasi, kes päästsid ta elu kaks korda. Kord, kui tal polnud enam jaksu laagris liikuda, oleks ta sinnasamasse maha lastud, kui mitte üks venelane poleks teda endaga kaasa tassinud. Teine kord oli siis, kui venelased ta sõja lõppedes laagrist vabastasid.\r\n\r\nPärast sõda õppis ta preestriks ja pühitseti ametisse 1951. aastal. Isa Guy oli töölispreestriks Lyoni tehastes, seejärel täiendas end Rooma Collegium Russicumi ülikoolis, sest soovis minna Venemaale misjonitööle. Et Venemaale polnud võimalik minna, saadeti ta 1964. aastal Soome. Seal juhtis isa Guy kakskümmend aastat heategevusorganisatsiooni Emmaus.\r\nAlati oli isa Guy seal, kus tema abi ja tuge vajati kõige enam. Nii nagu ta Lyonis töötas koos tehasetöölistega, nii elas ta Emmause majas koos eluheitlustes muserdatutega. Isa Guy elu ja olemise sisuks oli inimeste teenimine, nende kannatuste leevendamine. Inimesi teenides teenis ta Jumalat. Isa Guy pühendas ennast tingimusteta hädaliste abistamisele, elades ise teadlikult vaesuses. Viis tundi ööpäevas veetis ta palvetades – sellest ammutas ta jõudu teiste abistamiseks.\r\n\r\n   \r\nIsa Guy oma toas Kodasemal. Kaader Andri Luubi filmist „Isa Guy”.\r\nPortreefilmi „Isa Guy” plakat. Filmi stsenarist, re\u017eissöör ja operaator Andri Luup. 2018.\r\n\r\nEestis käis isa Guy esimest korda 1990. aastal. 1992–1996 oli ta Eesti katoliku kiriku vikaar, pärast seda kirikukohtu audiitor.\r\nKui vähegi võimalik sõitis ta iga nädal Soome ja Eesti vahet. Kodasema maja kasvas talle südame külge. Seal väikeses kabelis pidas ta missat – ka siis, kui kohal polnud kedagi peale tema. Maja oli kehvas seisus, kogu aeg oli vaja midagi korda teha ja remontida. Isa Guy parandas ja ehitas ja muretses, mida vaja. Ikka olid tal kõikvõimalikud tööriistad käepärast.\r\n\r\nElu lõpuaastatel töötas isa Guy ka eksortsistina, vabastas inimesi kurjast vaimust. Tundugu see pealegi meile uskumatuna ja jäägu igaühe enda otsustada, kuidas sellesse suhtuda, kuid nii Eestis kui Soomes on inimesi, keda isa Guy palve jõud on päästnud.\r\n„Kui tema luges kellegi eest palve, siis selles inimeses toimus muutus, sündis ime, inimene kas muutis oma elu või pääses… Tema eestpalvel oli selline jõud.” Need on Andri Luubi sõnad.\r\nIsa Guy suri 2011. aastal Soomes.\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n28. mail 2016 avasime palvepingi Kodasema katoliku keskuse iidsete jalakatega ääristatud vanas pargis, kus õhk rõkkab linnulaulust.\r\nSiin on hoitud Jumala valgust juba kaheksakümmend aastat. Misjonikeskus, klooster, hingehoiu ja vaimuvalguse jagamise paik – seda kõike kehastab endas Kodasema katoliku keskus. Tänus ja austuses pühendame selle palvepingi neile, kes iga päev andsid usklikele kinnitust Jumala armust ja halastusest ning kelle missiooniks oli katoliikluse elujõu taastamine Maarjamaal – Eduard Profittlich, Heinrich (Henri) Werling, Charles Bourgeois ja Kazimir Kanski – nemad olid oma usus kindlad ja pidasid vastu läbi muutlike aegade.\r\n\r\n       Palve Eduard Profittlichi mälestuseks\r\n\r\n       Kui sa oled hirmul\r\n       oma elu pärast,\r\n       pea meeles,\r\n       et enne sindki on\r\n       tuntud hirmu\r\n       ja siiski seistud vankumatult\r\n       pimeduse vastu\r\n       nagu päike.\r\n\r\n       Ära nõua halastust,\r\n       ära nõua valgust,\r\n       ole ise halastus,\r\n       ise valgus,\r\n       ja sa näed,\r\n       et mitte midagi\r\n       pole maaailmas\r\n       karta.\r\n\r\nPingi pühitses isa Artur koos Pirita kloostri ema Riccarda ja õdedega, Pirita kloostri sõprade ja mõttekaaslastega.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, 2020. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 43.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-43.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps042-043.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Christoph Wrembeck SJ, „Jesuiidid Eestis 1923–1961”, Johannes Esto Ühing, Tartu 2003.\r\nCharles Bourgeois, „Minu kohtumine Venemaaga. Narva–Esna–Tartu–Moskva, 1932–1946. Munkpreester Vassili jutustus.” Tõlkinud Tiiu Viirand. MTÜ Palverännutee ja Postimehe Kirjastus OÜ, Tallinn 2025. Tõlge raamatust: „Ma rencontre avec la Russie. Relation du hiéromoine Vassily. Narva–Esna–Tartu–Moscou 1932–1946”. Buenos Aires, 1953.\r\nhttps:\/\/www.ra.ee\/ajakiri\/magistrivaitekiri-katoliku-kiriku-martrist-eestis\/\r\nhttps:\/\/dspace.ut.ee\/server\/api\/core\/bitstreams\/fabdc31f-b13c-49ec-bfe5-d44f364f27d8\/content\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=postimeesew19331117.2.32\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=esmaspaev19381224.2.16\r\nhttps:\/\/roomakiriku-kaustad.eu\/uncategorized\/isa-henri-werlingi-kirjad-siberist-tartu-odedele-1946-1949\/\r\nhttps:\/\/roomakiriku-kaustad.eu\/uncategorized\/isa-charles-bourgeois-sj-kodakondsustoimik-aprill-1938\/https:\/\/www.temuki.ee\/archives\/1930\r\nIsa Guyd meenutades. Intervjuu Andri Luubiga (intervjueeris Donald Tomberg). Teater. Muusika. Kino, dets. 2018.\r\nhttps:\/\/www.temuki.ee\/archives\/1932\r\nEva Koff. Vaikne sõnum. – Teater. Muusika. Kino, dets. 2018.\r\nhttps:\/\/www.efis.ee\/et\/filmiliigid\/id\/2\/view\/Detailed\/page\/1\/free_text\/Isa%2520Guy#filters\r\n„Isa Guy”. Re\u017eissöör, stsenarist ja operaator Andri Luup. Filmi esilinastus 2018.\r\nhttps:\/\/kultuur.err.ee\/863830\/tonu-karjatse-filmikomm-kaks-kodumaist-dokumentaali-katoliku-vaimulikest\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.01.2026 18:16:10 eero@kotli.ee"},{"id":"40","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/40\/40.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/40\/40.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Esna m\u00f5is","title_alias":"esna-mis","meta_description":"","text":"\r\n\r\nEsna mõisa (sks. Orrisaar) rajas Rootsi kindralmajor Alexander von Essen, kes sai 1623. a. Rootsi kuningalt endale siinse maa. Samal kohal oli enne Orisaare küla. Rahvasuu räägib ühest allika juures olnud laudsarast, kus orjad magasid – sellest siis küla nimigi. Mõisa eestikeelne nimi Esna aga pole muud kui von Essenite nime maakeelne mugandus.\r\n\r\nMõis oli von Essenite käes 126 aastat, pärast seda omanikud vahetusid. 1774 ostis mõisa Moritz Engelbrecht von Kursell, kelle kasutütar Anna Christina abiellus 1792. aastal Koigi mõisahärra Johann Georg von Grünewaldtiga. Esnas algas Grünewaldtide aeg, mis kestis jällegi üle 120 aasta.\r\n1821 valminud uus peahoone sai üsna tagasihoidlik, majandushooned see-eest ehitati uhked. Mõisa juurde rajati vabakujulise planeeringuga park. Pargi serval asuvast allikast saab alguse Esna jõgi, jõeorg paisutati ning sinna kujundati paisjärv.\r\nEsna viimaseks mõisahärraks oli Walter von Grünewaldt, maanõunik ja Eestimaa Põllu-majanduse Seltsi president (1895–1904). Teda on meenutatud kui head mõisnikku.\r\nPärast Vabadussõda mõis võõrandati, mõisa maad tükeldati ja jagati asundustaludeks. Grünewaldtid olid elanud mõisas siiski veel 1921. aastal. Eesti Vabariigi ajal tegutsesid härrastemajas postijaamapidaja ja jaoskonnaarst, seal oli ka piimaühistu koorejaam.\r\n2006. aastal loodi 225 ha suurune Esna maastikukaitseala, mis hõlmab Esna jõe lätteks olevad allikad, paisjärve ja pargi.\r\n\r\n\r\n\r\nEsna mõisa haldab MTÜ Esna Koda ja seda on ennistatud. Just niipalju, kui vaja, hoole ja hea maitsega, ei mingit suurelist ülesvuntsimist.\r\nLihtsat härrastemaja ehivad puitpitsiline veranda ja stiilsed rosetimotiividega uksed. Haprad sinakad ja roosakad õied veranda rinnatise lillekastides mõjuvad nagu kaduv mälestus. Midagi sobivamat ei oska siia ette kujutada. Ütlemata võluv.\r\n\r\nSiin on hea olla, ümberringi võrsub vaikus. Hing leiab rahu ja vaim kosutust, muudkui ole ja hinga ja vaata sügavamale iseendasse.\r\nSama meeleolu kannavad ka mõisas korraldatavad kontserdid ja etendused.\r\nVäga täpselt on siinse õhustiku ära tabanud ja ilusasti sõnadesse pannud Kätlin Merisalu oma lühikeses loos „Esna mõisas peatub aeg” Roosna-Alliku vallalehes „Sõnumiallikas” (nr. 6, juuni 2014). Soovitan lugeda.\r\n\r\n\r\nVaiksele palverändurile pakutakse võimaluse korral mõisas ka öömaja\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal või kaks varem kokku leppida!\r\nKontakt: esna@esna.ee\r\n\r\n\r\n\r\nEsna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistu Kabelimäel\r\nEsna mõisa tagant viib jalgrada üle allikase luha, üle jõe ja edasi mööda metsarada Kabelimäele Esna mõisnike von Grünewaldtide kodukalmistule. Paarkümmend minutit kõndimist tasub end ära – vana kabel koos väikese surnuaiaga mõjub siin igast kandist peale kasvava looduse sees rahu ja vaikuse saarena.\r\n\r\nKodukalmistu rajamine oli suurejooneline ettevõtmine. 1832–1842 ehitatud neogooti stiilis kabeli kavandas tuntud baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell. Mõisakalmistule istutatud puiestikus kasvas nii oma- kui võõramaiseid puid. Viimaste seas väärivad märkimist vanad siberi ja eurojaapani lehised. 1987. aasta andmete põhjal oli kummastki liigist alles kaks puud, ja siinsed eurojaapani lehised olevat ka kõige jämedamad omasugused Eestis. Praegugi leidis mu asjatundmatu silm metsistunud puudetukast ikka veel uhke lehise. Kas ehk üks neist mainituist?\r\n\r\nKabeli uks seisab alati lahti. Ukse kohal roosakna all on Grünewaldtide vapp. Kabeli ümber on maetud Grünewaldtide suguvõsa esindajaid Esnast ja mujalt neile kuulunud mõisatest.\r\nKellegi jõhkrad käed on purustanud kaunid hauasambad. Kah inimesed, aga hinge just nagu polekski sees. Teistel ometigi on. Kabel hoitakse puhas, seal käiakse, seal on alati küünlad. Kes küünla süütab, see tunneb, kuidas koha vaim end temas tasakesi liigutab. Igasuguseid mõtteid tuleb pähe.\r\nLegendi järgi olnud endisaegadel siinsamas kohas hiiemägi. Nii et surnuaed pühal hiiemäel. Eks hingede kohalolu on nüüdki siin tajutav.\r\n\r\n\r\n       Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega,\r\n       kui Sa sõrmil hoides vikerkaare ringe\r\n       käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega\r\n       Jumal isegi maad seda neetut.\r\n       Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,\r\n       et vaid marus rohtu sattund kalamaimu,\r\n       kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge,\r\n       koju viia. Aga teest tal polnud aimu.\r\n       Kandsid teda iga kalapesa suule,\r\n       hulga aega silmad vajund vette maha.\r\n       Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule,\r\n       Sinu peost ma enam minnagi ei taha.\r\n       Jeesus, kordan nagu silitust Su nime\r\n       pimedusse, lambile ja lehtedele.\r\n       Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,\r\n       mäletad, et veri oli tulihele?\r\n       Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,\r\n       panen kokku oma tolmust määrdund pihud.\r\n       Vaata mulle, köida Surnumere vette\r\n       vesiroose taevassuured valged vihud.\r\n       Rõõmu pole suuremat kui kuulatada\r\n       kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,\r\n       põlvitada kui näen kuskil Sinu rada\r\n       yle õitsma löönud surnuluude põhu,\r\n       armastada Sind just nagu puid ja tähti,\r\n       nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.\r\n       Ütle, kas siis kui Sind yles tõusnud nähti\r\n       maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?\r\n\r\n       Uku Masing\r\n\r\nDaila Aas, juuni 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 44.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-44.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps044.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Alo Särg, „Järvamaa mõisad ja mõisnikud”, kirjastus „Argo”, Tallinn, 2005.\r\n„Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus”, koost. Mari-Ann Remmel, Tartu, 2004.\r\n„Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene”, koostajad Taavi Pae ja Henn Sokk. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2007.\r\nhttp:\/\/www.eestiloodus.ee\/artikkel2728_2720.html\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=15122\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/radar\/story.php?area=Peetri&id=1819\r\nhttp:\/\/www.eestiloodus.ee\/artikkel2728_2720.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 16:14:26 eero@kotli.ee"},{"id":"41","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/41\/41.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/41\/41.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Esna k\u00fcla ja Villism\u00e4e linnus","title_alias":"esna-kla-vana-vallamaja-ja-villisme-linnus","meta_description":"","text":"ESNA KÜLA\r\nJajah, teleseep on teinud Esnast nüüd tuntud koha, aga see küla on elanud siin keset Eestimaad oma vilkamaid ja vaiksemaid aegu ammu enne telepurki sattumist ja praegune staarküla staatus lisab vaid veidi jumet – kui üldse, sest Esna on niigi karakteriga küla ja elu läheb siin ikka omasoodu edasi.\r\n\r\n\r\n\r\nJärvamaal Kareda vallas asuv Esna küla oli varemini toimekas alevik. Elu sai Esnas särtsu sisse, kui venelased ehitasid esimese ilmasõja ajal kitsarööpmelise raudtee Türi–Paide–Tamsalu liini ja Esnasse kerkis jaamahoone. Raudtee oli ennekõike strateegiline rajatis, mis pidi tagama parema kaitse pealetungivate sakslaste vastu. Paraku oli lohakalt ehitatud raudtee talvel tuisu ja külmaga kasutamiskõlbmatu ja seisis ajuti jõude. Suurema osa ajast rongid muidugi sõitsid – ja tõid Esnasse suuri muutusi.\r\n\r\n   \r\n\r\nJaama ümber kasvas ja võttis ilmet raudteeasula. 1919. aastal ehitas ärimees Friedrich Aavik viis maja, laualõikamise vabriku, jahuveski. 1927. aastal tõi ta oma veskisse ka elektri sisse.\r\nAleviku hoogsam kasv algas 1924–25. Peetri Tarvitajate Ühisus kolis oma ettevõtmistega Esnasse, avati niisugused elutähtsad asutused nagu apteek ja viinapood, tegutsesid pagarid, rätsepad, sepad ja muud käsitöölised. Oli isegi muusikariistade äri. Esnast sai ümbruskonna keskus, Peetris käidi nüüd vaid kirikus.\r\n\r\nJalutuskäik läbi Esna on puhas lust. Kui rändaja teab natukenegi Esna olnud aegadest, siis püüab ta silm ka praeguses õndsas vaikuses märke õitseaegade edasipüüdlikkusest, heas mõttes pürjellikust eneseteadvusest ja toimekast elust.\r\nNagu ühes õiges linnakeses peab, on siingi oma peatänav – ikka Pikk tänav. Selle järgi on näha, et Esna oli ridaküla juba 1920ndatel aastatel, aga ridaküla pole Kesk-Eestis sugugi tavapärane külatüüp.\r\n\r\n\r\n\r\nPikal tänaval on ka Esna vanim maja (siin see viinapood oligi). Sinnasamasse Pika ja Jaama tänava ristile koguneb külarahvas vana-aastaõhtutel, siin lüüakse suur puupakk neljaks ja tervitatakse üheskoos uut aastat. Peatänava äärde jääb ka „naabriplika” maja. Seal tegutseb külaseltsing, varematel aegadel on seal olnud külanõukogu ja raamatukogu.\r\nJaama tänaval seisab endine kauplus, mis suleti alles selle sajandi alguses. Vaateaknal on praegugi väljas nõukogudeaegsed „rekvisiidid”. Enne okupatsiooni asus selles majas kooperatiiv. Praegu on lähim pood Peetris, Esnas ei käi autolavkatki. Ega pangabussi.\r\nJaama tänaval on endine Aaviku veski, kuhu kohalik rahvas tõi oma vilja jahvatada veel 1970ndatel aastatel. Praegu on veski üsna käest ära moega.\r\nVana jaamahoone, toreda astmelise kelpkatusega 2-korruseline puitehitis, kuulub praegu kunagise jaamaülema pärijatele. Raudteejaama tööliste maja soomlasest omanik peab seal hostelit, mida kasutavad peamiselt jahimehed. Raudteest on saanud rohtunud muldtee. Selle äärde jääb tiik, mida kohalikud kutsuvad Passuks. Tiigi kõrval on küla vabaõhulava ja kiigeplats, kus tehakse jaanituld.\r\n\r\nPraegu on Esnas elanikke viiekümne ringis, pooled neist eakad inimesed, kes mäletavad Esna paremaid päevi. Rongid peatusid Esna jaamas 1920–1972. Rong viis siit läbi Tamsalu pealinnagi. Täistuuridel elati Esnas veel möödunud sajandi keskpaiku. Aga kui kadusid rongid, läksid ka inimesed, kadusid poed, postkontor, apteek ja juuksur – elu sumbus. Kui 1986. aastal oli elanikke 126, siis praegu vaid 50.\r\nOmeti, kui siin ringi vaadata ja inimestega pisutki suhelda, siis tundub küll, et Esna muutub tasapisi taas aina toimekamaks. Õhus on lubavaid märke.\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nÜheks vastseks maamärgiks Esnas on Kalamatsi meierei, mille panid käima Aita ja Jaan Raudkivi. Aita tuli Esnasse, kui Esna mõisa otsiti inimest kitsekarja pidama ja kitsejuustu valmistama. Aital olid tahtmine ja kaugemal Euroopas juustumeistrite käe all omandatud oskused. Jaan oli asunud elama Esnasse oma vanavanaisa ehitatud majja. Koos ehitati meierei, juustutootmist alustati 2011. Peres kasvab neli last.\r\nKahjuks Kalamatsi meierei lõpetas tegevuse.\r\n\r\nKAREDA VILLISMÄE MUINASLINNUS\r\nOletatavalt I aastatuhande muinaslinnus Villismägi (Vilismägi) on Eesti kõige väiksem muinasaegne kaitseehitis. Linnus asub Järvamaal Kareda vallas, Villismäe talu maadel, hoonetest 50 m kagus tee ääres lepikus. Linnusele on tee pealt päris raske ronida, sest nõlv on järsk, kuid ronimine tasub vaeva ja ülevalt avaneb avar vaade üle tasaste põldude.\r\n„Villismägi asub Esna mõisa põllul Ammuta küla suunas. See on väikse ulatusega, kuid kaunis kõrge, ühe küljega järsk, vaevu otsa ronitav. Teised küljed liba. Mägi ise kaetud puudega, mis annab kogult kui mingi villi või paise kuju. Sellest vist tulnudki nimetus...”\r\nEKLA, f 200, m 11:1, 3 < Peetri khk., Esna m. < Virumaa, Venevere – Rudolf Stokeby < Marie Laane, 44 a. (1929)\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, 2025. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 16","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-16.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps016.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/reis.postimees.ee\/2575380\/esna-kuulus-ule-kogu-maa\r\nhttps:\/\/virumaateataja.postimees.ee\/253678\/tamsalust-turile-viiv-matkarada-kogub-toetust\r\nhttps:\/\/www.aripaev.ee\/uudised\/2015\/07\/16\/kalamatsi-meierei-tubli-vaiketoostus-ja-elustiiliettevote-maal\r\nTiit Efert. Noore pere meierei. Kirju nagu vanaema moosirull. – Eesti Päevaleht. LP, 12. sept. 2015.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=9602\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/radar\/story.php?area=Peetri&id=1818\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 19:21:18 eero@kotli.ee"},{"id":"42","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/42\/42.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/42\/42.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Hobukooli Park Koordi k\u00fclas","title_alias":"hobukooli-park-koordi-klas-2","meta_description":"","text":"Aastal 2005 kolis perekond Aluste pealinnast Järvamaale. Esialgu toimetati Vodja mõisakooli juures sooviga luua oma lastele looduslähedasemaid ja elutervemaid õppimis- ja elamistingimusi. Vodjal elades tuli ka mõte hobustega lähemalt tutvust teha ning juba esimesel aastal saabusid kaks eesti tõugu hobust – justkui märku andma millestki suuremast ja olulisemast, mis alles ees.\r\n\r\nTasapisi kasvas loomade hulk ning küpses idee päris oma kodu rajama hakata. Mõningase otsimise järel leiti Koordi külas sobilik maatükk. Sammhaaval ja majahaaval on idee kodust ja töökohast arenenud aina suuremaks, nii et tänasel päeval saame rääkida erinevate looduslike ehitiste ja  metsaradadega kujundatud teraapiapargist. Võib öelda, et Hobukooli Park hakkas end looma aastast 2007 ja on arenenud sellest ajast läbi mitmete ehitus\/koolitus programmide, teenuste täienemise ja erinevate loomade juurdetulekuga.\r\n\r\n\r\n\r\nHobukooli Pargis on kaks peamist tegevusvaldkonda.\r\nSiin pakutakse praktilisi keskkonnahariduslikke koolitusi, kus õpitakse ehitama kohalikest looduslikest materjalidest nii uusi ehitisi kui tervist toetavaid interjööre. Loodud on ka kogemusõppe vahend „Savimaja komplekt koolidele”, mis on kasutusel suuremates keskkonnahariduskeskustes üle Eesti (projekt valmis koostöös TLU ja Keskkonnaametiga). Teisalt pakub Park rehabilitatsiooniteenusena psühholoogilist nõustamist hobuste abil, kus peamisteks klientideks on erivajadustega lapsed ja täiskasvanud. Aina enam on tuntud huvi tulla veidi pikemaks ajaks kohale, et eralduda oma linnaelust ning viibida looduse ja loomade keskel kui retriidis.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nÜmberkaudsed teerajad metsades on kohandatud vastavateks rahunemisretkedeks ning teraapiapargi elemente on plaanis lähitulevikus juurde rajada, et pakkuda teenuseid ka liikumispuudega inimestele.\r\nHooajatöödele kaasatakse vabatahtlikke ning pakutakse loodusehituse ning koplite\/radade hooldusega seotud tööharjutusi ka lähivaldade pikaajalistele töötutele.\r\nPargis on nii toitlustus- kui majutusvõimalused väiksematele gruppidele.\r\n\r\nRohkem infot Hobukooli Pargi toimetuste kohta on ühingu kodulehel www.equilibre.ee \r\nhttps:\/\/hobukoolipark.ee\/\r\n\r\nTekst Hele Aluste, fotod Tiiu Allikvee. \r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 46.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-46.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps046.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:10:21 eero@kotli.ee"},{"id":"43","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/43\/43.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/43\/43.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Kareda k\u00fcla ja Esna vana vallamaja","title_alias":"kareda-kla-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nEnne kui Peetri poole edasi kiirustada, tasub teha tiir Kareda küla vahel.\r\nKAREDA on auväärse ajalooga küla. Siinne asulakoht pärineb arvatavasti I aastatuhandest. Paljude teede ristumiskohal paiknenud Kareda oli muistse Järvamaa keskne küla. Seda on mainitud juba Läti Henriku Liivimaa kroonikas, ja koguni neljal korral. Nii on Kareda (Carethen) vanim teada olev kirjalikult mainitud kohanimi Järvamaal.\r\n\r\nHenrik jutustab, et oma esimesel suurel sõjakäigul Järvamaale 1212. aastal kogunesid ja laastasid ristisõdalased Kareda külas, mis oli „väga ilus ja suur ja rahvarohke”. 1217. aastal, teisel sõjakäigul Järvamaale, olid nad taas Kareda külas „põletades ja rüüstates kõik ümberkaudu”. 1220. aastal, kui Järvamaa oli juba allutatud, taplesid ristisõdijad Karedal saarlastega, kes olid tulnud siiamaile karistusretkele, sest neid ärritas järvalaste allaheitlikkus ristiusu toojatele. Neljandat korda mainib Henrik Karedat seoses Rooma paavsti legaadi Modena Wilhelmi kirikuvisitatsiooniga Eesti aladele – aastal 1226 – Karedal kohtus piiskop Wilhelm Järva vanematega.\r\n1227. aastal läks Järvamaa Mõõgavendade (hiljem Liivimaa) ordule ja kui Paidesse ehitati ordulinnus, kandus keskus Karedalt sinna.\r\n\r\nPärast ligi kolm ja pool sajandit kestnud orduaega elati Rootsi, hiljem Vene impeeriumi võimu all. Põhjasõjale järgnenud katk tegi siingi oma töö, Kareda küla jäi inimestest pea tühjaks. Kuid tasapisi küla kosus ja 18. sajandi lõpus oli Karedal elanikke juba üle 400. Rekordarv 598 pärineb 1858. aastast. 20. sajandil külaelanike arv aina kahanes ja 2012. aastal loeti neid kokku ainult 45.\r\nKareda oli omal ajal sumbküla, talud olid üksteise ligi korrapäratus kobaras. Praegu on Kareda ridaküla, aga selliseks kujunes see alles 19. sajandi lõpul talude päriseksostmise maadekruntimise käigus. Talude päriseksostmise järel oli Kareda külas 1882. aasta seisuga 33 kinnistut, neist 30 kuulus taludele, 3 mõisale. Võrdluseks olgu öeldud, et aastal 2012 oli samal maa-alal 112 kinnistut, mis kuulusid 92 omanikule.\r\n\r\n\r\n\r\nLooduslikult jääb Kareda küla karstiallikate vööndisse, varem olnud küla all kogunisti 29 allikat. Järva-Peetri ümbrus oli üks suuremaid põlispõldude piirkondi Eestis. Kui on hea maa ja töökas rahvas, siis elu ka edeneb. Siinsed talud teenisid tulu põlluharimise ja karjakasvatusega. Kahe ilmasõja vahel noore Eesti Vabariigi ajal kasvas elujärg Karedal jõudsasti: taludes oli suuri õuna- ja marjaaedu, peeti puhtatõulist lüpsikarja ja kasvatati tõuhobuseid, korraldati lüpsivõistlusi ja mitmesuguseid kursusi, asutati seltse ja ühisusi, taludesse ehitati uusi elumaju, lautu, talle ja suuri viljaküüne, sillutati Esna alevisse viiv maantee. Küla esimeseks autoomanikuks sai Kärneri talu peremees Jüri Taurus, kes soetas endale uhke Studebackeri veoauto.\r\n\r\nSõda, Nõukogude okupatsioon, küüditamised ja kolhooside moodustamine hävitasid küla jõukuse. 1941. aastal toimus Karedal Saksa lennukite õhurünnakuga alanud lahing sakslaste ja punaste vahel, kahurituli käis üle küla. Mitme talu hooned hävisid 1940. aastate põlengutes, kolhoosiaja rasketel algusaastatel ja hiljemgi külast lahkunud elanike talud jäid hooleta ja lagunesid. Keset küla ehitati 1960. aastatel kolhoosi laut ja sigala, Peetri-poolsesse otsa kerkis 1980. aastatel viljaaitade ja -kuivatite kompleks – nõukogude aeg muutis Kareda, nagu kogu Eestimaa külade ilme sootuks teiseks.\r\n\r\n  \r\n\r\nAga nagu kogu Eestis, nii kasvas Karedalgi 1980. aastatel inimeste eneseteadvus ja ühes sellega huvi oma küla ajaloo ja pärimuste vastu. Löödi kaasa kodukandiliikumises, korraldati külarahva kokkutulekuid ja ühiseid ettevõtmisi. 1991. aasta omandireformiga said endised omanikud või nende järeltulijad oma talumaad tagasi.\r\n\r\nKüla vahel kõndijale kuluvad marjaks ära mõned teadmiseraasud, siis on jalutuskäik märksa huvitavam. Oma lugu on igal talul, aga kõiki ei jõua siin ära jutustada.\r\n\r\n                     \r\n\r\n\r\nSange (Sandre Tooma) talus käib elu 19. sajandi rehielamus. Rehemaja on oma praegusele asupaigale veetud umbkaudu 19.–20. sajandi piiril sumbküla keskelt ja on ületoomisele vaatamata säilitanud algse kuju. Vana rehemaja on hoitud heas korras.\r\nRehemaja seinal hakkab silma painepakk, mis on vanadel aegadel maakäsitöös puust tarbeasjade, näiteks reejalaste või lookade painutamiseks kasutatud riistapuu.\r\n\r\nKolli talu maadel on alles vana vesiveski alusmüürid. Teadaolevalt on siin seisnud vesiveski juba 1544. aastal, õieti on samas kohas olnud aegade jooksul mitu vesiveskit. 1882. aastal ostis veskitalu Jakob Vende ja veskit hakati kutsuma Vende veskiks.\r\nKolli veskitalu väravas on mälestustahvel siin sündinud Eesti Vabariigi kõrgele sõjaväelasele, Vabadussõjas võidelnud kolonel Jakob Vendele.  Vabadussõtta läks Kareda külast ühtekokku 31 meest.\r\n\r\n   \r\n\r\nSepa Mardil (Sepa) on olnud läbi aegade külasepa eluase. Praegugi on talu õuel sepapada.\r\n\r\nTaaveti (Taaveti-Hansu) talus oma onutütre peres elas 1918–19 Eduard Viiralt. Siit läks ta Vabadussõja ajal vabatahtlikuna soomusrongile teenima. Talu õunaaias olla ühe puu nimi „Viiralti eriline”. Kunstiga on sellel talul otsesemaidki seoseid. Nimelt õppis Taaveti-Hansu vanaperemees Robert Volk Anton Starkopfi käe all skulptoriks.\r\nMöödujale jääb kindlasti silma elumaja postidele toetuv eeskoda – sedamoodi see maja 1903. aasta paiku ehitati ja sellisena seisab siiani.\r\n\r\nRambi (Meekleri pood) praegune elumaja on 20. sajandi alguses ehitatud endine poehoone. Enne sõda pidasid siin poodi Meeklerid, sellest siis tänaseni rahvasuus tuntud nimi Meekleri pood. Edukalt äri ajanud Meekleri pood oli ka küla posti- ja telefonikeskus. Meeklerid ostsid poe kaupmees Matvei Pruuli käest, uue poemaja tarvis eraldati krunt Koru talu maadest, kus olla poodi peetud juba 1890. aastatel.\r\n\r\n   \r\n\r\nAllika talus on küla vanim viljaait (1812). Talu kuulub praeguseni selle 1882. aastal päriseks ostnud Mihkel Korni järeltulijatele.\r\n\r\nAndrese talu 1933. aastal valminud ärkli ja klaasverandaga nägus elumaja on hea näide uut tüüpi taluelamust toonases Eesti Vabariigis. Teist sellist Kareda külas polnud. Praegu kuulub talu endiste omanike järeltulijatele, kes on väärikat maja hoolsasti korras hoidnud.\r\n\r\n   \r\n\r\nKoru talu kunagine perenaine Pauline Arme oli tuntud rahvalaulik.\r\n\r\nVanakooli (Kooli) rehielamu tüüpi talumaja on kunagine koolimaja, mis ehitati Esna mõisa maast eraldatud maatükile 1867–69. Samas majas elanud vallakooli õpetaja pidas talu, õpetajapalka maksis talle vald. Vallakoolis käisid lapsed kolm talve, kolm klassi õppisid koos ühes suures klassitoas.\r\n\r\n\r\n\r\nÕieti oli vallakool Karedal juba 1820. aastast, ent selle esialgne asukoht pole kahjuks täpselt teada (on arvatud, et see oli Juhani talu rehemajas, pakutud on ka Kolli talu). Külakool aga asutati Karedale ammu enne seda, arvatavasti aastal 1775.\r\nSiin sellessamas majas tegutses pärast vallakooli Esna algkool – nii et selleks ajaks, kui algkool 1970. aastal uksed kinni pani, olid lapsed saanud Karedal koolitarkust 150 aastat järjepanu. Muide, Peetri kihelkonnas oli 18. sajandi keskel kõige tihedam külakoolide võrgustik kogu Põhja-Eestis.\r\nNõukogude ajal, pärast kooli sulgemist, olid koolimajas kolhoositööliste korterid. Praegu on maja eravalduses.\r\n\r\nKarjamaa talu osteti päriseks juba 1872. aastal. Suurem osa Kareda küla talusid osteti päriseks 1882. aastal, kuid esimene, väiksem päriseksostmise laine oli siin 1872–73.\r\nKarjamaal olid küla kõige esimesed puhaslaut ja puhassigala, samuti suurim ja liigirohkeim viljapuu- ja marjaaed. Karjamaa elumaja on kultuurimälestiste registris. 1912 valminud majal on säilinud tsaariaegsele ehitusstiilile omased ehisdetailid: puitpitsilised viilulauad, akende iluliistud ja sibulamotiiviga karniisid jms. Majaseinast välja ulatuvad plekist torud, mis on küla vahel kõndijale kindlasti ennegi silma torganud, on õhutustorud. Tegemist on kohalikus ehitustraditsioonis kasutatud omapärase ventilatsioonisüsteemiga.\r\n\r\nVärava (Tõnu) talu on nime saanud kuskil siinsamas asunud küla kunagise karjavärava järgi. Küla keskel asuv Värava talu elumaja oma poolsuletud õue ja mitmete kõrvalhoonetega moodustab kena terviku. Tähele võiks panna õuehoonete vanu, käsitsi valatud tsementkividest katuseid.\r\n\r\n\r\n\r\nKareda bussipeatuse juures teeristil suundume Kareda mälestuskivi poole. Tee viib mälestuskivist, Vägara ja Vainu taludest mööda edasi Peetrisse.\r\n\r\n\r\n\r\nVägara (praegu Alma) talu ostis 1882 päriseks Sander Rüstern. Perekonnanimi Rüstern olla saadud õuel kasvava suure jalaka järgi – saksa keeles on jalakas Rüster. Talu püsis ühe pere käes terve sajandi. Neist viimasena elas siin nahakunstnikuks õppinud Alma Kattenberg (sünd. Rüstern) oma metallikunstnikust abikaasa Erich Kattenbergiga. Kolhoosiajal tehti talust kanafarm ja kunstnikust sai kanatalitaja. Talu praegused omanikud on Seirede soost.\r\n\r\nVägara talu väravas seisab 1988. aastal küla esmamainimise auks püstitatud Kareda küla mälestuskivi. Raiduritöö tegi Taaveti-Hansult pärit Robert Volk koos poegade Jaanuse ja Pearuga.\r\n\r\n   \r\n\r\nVainu talu pikk paekivist rehemaja on märgitud juba 1869. aasta kaardil, selle vanim osa aga pärineb arvatavasti 1820. aastatest. Rehealuse seina sisse ehitatud kemmerg on üsnagi tõenäoliselt üks vanemaid käimlaid Eesti talumajades.\r\nTalu ostis päriseks 1872. aastal Mart Seire – ja Seirede käes on see püsinud põlvest põlve kuni praeguseni. Suurel Seirede perekonnal on külas kaalukas roll, iseäranis tuntud oli Vainu talu peremees Ants Seire (1933–97), kes oli innukas kodu-uurija ja külaelu käimalükkaja. Tema eestvedamisel püstitati ka Kareda küla mälestuskivi.\r\n\r\n\r\n\r\nKareda küla kivi juurest Peetrisse on ligi 3 kilomeetrit. Peetri kiriku torn on juba mõnd aega kutsuvalt kätte paistnud, seame siis sammud sinnapoole.\r\n\r\nDaila Aas, veebruar 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nESNA VANA VALLAMAJA Kareda külas\r\n19.–20. sajandivahetuse paiku ehitati Järvamaale pea 20 valitsemishoonet. 1893. aastal valmisid vallamajad Koigis, Amblas, Väätsal. Samal aastal hakati ehitama Kareda küla lõunapiirile palkidest vallamaja, mis aga sügisel valmimisjärgus maha põles. Hoone projekti- ja ehitusmeistriks oli Väätsalt pärit Piilmann.\r\nSarnase põhiplaaniga, kuid nüüd juba kivihoone, valmis ehitusmeister Tarjuse juhtimisel 1896. aastal. Hoone üldmaksumus oli 5000 tsaari kuldrubla ja see koguti ümberkaudsetelt taluperemeestelt aastamaksudena. Tolleaegses Esna vallas elas üle 3000 hinge! Hoonesse planeeriti kohtusaal, kartserid (need on siiani säilinud), vallakirjutaja töötuba, eluruumid jm.\r\n1950. aastate alguses ehitati hoone kortermajaks Öötla kooli õpetajatele, täiendades ruume vaheseinte ja küttekolletega.\r\n\r\n\r\nEsna vana vallamaja. Foto Tõnu Taal.\r\n\r\n   \r\n\r\nÕnnelikul kombel säilinud maja andis Kareda Vallavalitsus 10 aastat tagasi loodud MTÜ Karessenile 25 aastaks tasuta rendile. Tänaseks on ümberkaudsete külade noored pered koondunud hoone sisuga täitmiseks. 2013. aastal valmis Leader-programmi toetusel uus katus ning 2015. aasta suvel ja sügisel rekonstrueeriti Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastuse toel auväärse hoone klaasveranda. MTÜ Karessen tegemistega saab tutvuda Facebookis.\r\n\r\nTõnu Taal, 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Esna vanas vallamajas\r\nKuni 7 kohta, pesemisvõimalus, tualett, veekeetmise võimalus. Hind suvel 5 €, talvel 10 €. Jalgrattarendi võimalus piirkonnaga tutvumiseks.\r\nKontakt: Tõnu Taal, tel. 372 502 7221  taal54@gmail.com\r\nPalun ööbimine kindlasti u. nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 47.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-47.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps047.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"„Kareda – muinas-Järvamaa süda”. Koostajad: Ado Seire, Lea Tammiste, Agnes Harjurand, Maret Tamjärv, Mati Mandel, Valdo Praust. Väljaandja: MTÜ Karessen, 2012.\r\nhttps:\/\/et-ee.facebook.com\/people\/MT%C3%9C-Karessen\/100064779454188\/\r\nhttps:\/\/jarvateataja.postimees.ee\/870700\/tapeedikiht-peitis-seinamaalinguid\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:11:18 eero@kotli.ee"},{"id":"44","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/44\/44.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/44\/44.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"J\u00e4rva-Peetri P\u00fcha Peetruse kirik ja kalmistu","title_alias":"jrva-peetri-pha-peetruse-kirik-ja-kalmistu-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nJärva-Peetri kihelkonnas asus Järvamaa muistne keskus – Kareda küla. Esimene kirjalik teade kirikust on 1253. aastast, kui Tallinna piiskop ja Saksa Ordu sõlmisid lepingu, mille tunnistajate hulgas oli ka Ämbra preester. Nii kutsuti algselt Peetri kirikut ja kihelkonda. Eestimaa vanimad maakirikud ongi oma nime saanud asukoha järgi. Pühaku nime kasutamine võib osutada kiriku asukoha muutusele. Seega ei saagi kindel olla, et Ämbra kirik paiknes täpselt samas asukohas kus praegune Peetri kirik. Selgust tooks ainult põhjalikud arheoloogilised uuringud. Kuid pühitsemine Pühale Peetrusele, kristliku koguduse juhile ja katoliku kiriku esimesele paavstile näitab kiriku staatust ja kõrget iga.\r\n\r\nKuna Järva-Peetri kihelkonnas paiknes suurem osa Saksa Ordu Järvamaa valdustest ning piiri valvas Paide ordulinnus, siis on tõenäoline, et kirik oli ordu patronaadi all. Ilmselt oli just see põhjuseks, miks läänetorn ulatus algul ainult natuke pikihoone seinast kõrgemale, ordu ei tohtinud nimelt taanlastega sõlmitud kokkuleppe tõttu kindlustusi ehitada. Peetri kirik on Järvamaa suurim pühakoda, rajatud tõenäoliselt 14. sajandi alguses.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n1868. aastal sai kirik Järvamaa kõrgeima torni, mis ehitati Johann Gottfried Mühlenhauseni projekti järgi. Põltsamaalt pärit ehitusmeister Mühlenhausen oli 19. sajandil kõige viljakam luteri kirikute ehitaja ja ümberkujundaja. Tema käe all on paljud Lõuna-Eesti ja Järvamaa kirikud saanud uue, neogooti välimuse, mis oli eriti meelepärane tolle aja luterlikele vaimulikele, kes olid ka kirikuehituse rahastajad. Varasematel sajanditel pidi kiriku korrashoiu ja hea välimuse eest seisma kohalik mõisnik. Tõenäoliselt tegi seda ka Köisi mõisa esimene omanik, Rootsi kuninga kolonelleitnant Peter Stormkrantz, kes suri 1669. aastal ning on maetud kiriku koori. Peteri ja tema abikaasa baroklik hauaplaat on väga hästi säilinud. Samast perioodist on ka osa kiriku lühtreid, kuid valdavalt ilmutab ennast kiriku sisustuses 19. sajand.\r\n\r\n   \r\n\r\nKirikuaias tuleks kindlasti heita pilk käärkambri nurga taha, kus seisab vana rõngasrist, mis kuulub kahele talumehele – Odrese Andresele ja Andrese Mardile. See rist võiks pärineda Rootsi ajast. Selliseid riste on säilinud mitmetes kirikuaedades, mis näitab, et eestlaste hulgas pidi olema neid, kes tundsid kirja ja suutsid seda lugeda.\r\n\r\nKersti Markus, 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPeetri koguduse pastorina on teeninud aastail 1623–33 meie keeleajaloos tuntud vaimulik ja kirjamees Heinrich Stahl, kes kirjutas esimese eesti keele õpiku koos sõnastikuga (1637). Stahli peateos „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal” ilmus 1632–38.\r\nAastatel 1766–1801 oli Peetri kirikus õpetajaks Johann Friedrich Rinne, kes 1779. aastal andis välja eestikeelse jutluse raamatu.\r\nAastail 1916–37 oli Peetri koguduse hingekarjaseks Christoph Wilhelm Beermann, tulihingeline rahvuslane. Üliõpilasena oli ta üks Eesti lipu õnnistajatest Otepää kiriklas 1884. aastal.\r\n\r\nKirikaias on mälestusmärk Vabadussõjas ja maailmasõjas langenutele ning Eesti lipu plats (C. W. Beermanni lipuväljak).\r\n\r\n   \r\n\r\nKirikaias ja kalmistul ringi vaadates märkasime hauakivi, millel kirjas: Carl Espenberg, 1803–1806 ümber maailma purjetaja. Vaat kus üllatus! Niisugused avastused on rännutee rosinad.\r\nVäidetavasti eesti päritolu Carl (Karl) Espenberg sündis 1761. aastal Hõbedal Haljala kihelkonnas. Aastail 1803–1806 osales ta laevaarstina  esimesel Vene ümbermaailmareisil, mida juhatas Adam Johann von Krusenstern. Espenberg oli Krusensterni perearst. Samal merereisil osalesid ka tulevane admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja laevapoisina tulevane maadeavastaja Otto von Kotzebue (kirjanik August von Kotzebue poeg).\r\nEspenbergi mälestused sellest merereisist ilmusid 1809–12. Espenberg oli väga hea laevaarst, tema ravimeetodid olid läbimõeldud, lihtsad ja tõhusad. Igal võimalusel osteti sadamatest värsket toidukraami, kõik mehed pidid kohustuslikus korras iga päev manustama lonksu küüslaugutõmmist – ikka selleks, et ennetada pikal merereisil ähvardama kippuvat skorbuuti ja kõikvõimalikke muid tõbesid. Kui saabuti tagasi Kroonlinna, oli meeste tervis hea ja paljud olid kaalus koguni juurde võtnud. Tsaar Aleksander II tasu Espenbergile ümbermaailmareisil laevaarstina teenimise eest oli suure töö vääriline – talle määratud aastapalk 1000 rubla oli toona terve varandus.\r\nHiljem tegutses Espenberg lugupeetud arstina Tallinnas. Carl Espenberg suri 1822. aastal Järva-Peetri kihelkonnas Grünewaldtidele kuulunud Huuksi mõisas. Olgu lisatud, et Alaska looderannikul Sewardi poolsaarel Kotzebue lahe ääres on üks maanina, mille nimeks Cape Espenberg. Neemele pani hea sõbra auks Espenbergi nime Kotzebue oma järgmisel ümbermaailmareisil.\r\n\r\nDaila Aas, september 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPeetri kiriku nimipühakust\r\nPüha Peetrus oli Jeesuse jünger, üks kaheteistkümnest apostlist, kellele Jeesus tegi üles-andeks kristluse sõnumi levitamise. Kui Galilea kaluri pojast Siimonast sai kristlane, andis Jeesus talle nimeks Peetrus, mis tähendab kaljut.\r\nEsimesena jüngreist tunnistas Peetrus Jeesust Jumala pojana, Messiana. Pärast Jeesuse vangistamist salgas Peetrus ta ometi ära, just nagu Kristus oli seda mahasalgamist ja Peetruse hilisemat kahetsust ette kuulutanud.\r\nPeetrus oli ka esimene apostlitest, kellele ülestõusnud Kristus end ilmutas.\r\nPärast Kristuse taevaminemist sai Peetrusest kristliku algkoguduse juht, ta tegi misjonitööd Samaarias, Antiookias, Korintoses ja mujalgi, olles esimene, kes paganatele jutlustas ja paljusid kristlusse pööras. Samuti oli ta apostlitest esimene, kes sooritas imetegusid.\r\nPeetrusest sai esimene Rooma piiskop, s.t. paavst. Täitusid Jeesuse sõnad „sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku” (Mt 16, 18).\r\nPeetrus suri Roomas aastal 64 (või 67?) märtrisurma. Pärimuse kohaselt on roomakatoliku usu tähtsaim kirik, Rooma Peetri kirik ehitatud Peetruse haua kohale.\r\nPüha Peetrus on paavstluse ja kiriku kaitsepühak, samuti kalurite kaitsja.\r\nKunstis on teda enamasti kujutatud lühikese lokkis habemega, seljas tooga või paavstirüü. Peetruse ikonograafiliseks tunnuseks on kukk, laev või kala, tema kõige tähtsamaks pühakuatribuudiks on aga võtmed.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 48.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-48.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps048.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Heino Gustavson. Karl Espenberg (1761–1822) – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koostanud Viktor Kalnin. Tartu Ülikooli kirjastus, 1996.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=14996\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:11:50 eero@kotli.ee"},{"id":"45","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/45\/45.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/45\/45.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"Peetrist M\u00fc\u00fcslerisse. Ataste \u00f5petajate seminar","title_alias":"peetrist-mslerisse-ataste-seminar-2","meta_description":"","text":"Meie järgmiseks sihtpunktiks on Müüsleri. Peetri kiriku juurest edasi minnes jääb tee äärde rändurile ülimalt tähtis maja, A ja O pood.\r\nVähe aja pärast paistavad Uuetoa talu juurest paremale viiva teeraja otsal seisatajale kätte Ataste seminari varemed.\r\n\r\n\r\n\r\nAtaste õpetajate seminar alustas tööd siin, Ataste karjamõisas, 1837. aastal. Seminari asutasid kaksteist Järvamaa mõisnikku maanõunikust Esna mõisahärra Alexander von Grünewaldti eestvedamisel. Nemad toetasid ettevõtmist rahaliselt ja rentisid kooli ülalpidamiseks põllu- ja heinamaad. Seminaris valmistati ette külakooliõpetajaid. Põhikirja järgi võeti vastu 12 kasvandikku. Õpilasi võeti vastu iga kolme aasta tagant. Lõpetaja pidi töötama kuus aastat selles koolis, kuhu kohalik mõisnik ta määras. Õppimine käis eesti keeles, kestis kolm aastat ja oli tasuta, seminaristid töötasid õppimiskulude katteks kooli majandis. Õppeainete kõrval anti juhatust ka majapidamises, aiatöös, puutöös ja muis tarvilikes igapäevaoskustes. Ajaks, kui Ataste õpetajate seminar 1854. aastal tegevuse lõpetas, oli siin koolmeistriks õppinud umbes 70 talupojaperest pärit kasvandikku.\r\n\r\nOleme meiegi end taas pisut harinud, uudishimulisemad karjamõisa varemedki lähemalt üle vaadanud (võtab vast paarkümmend lisaminutit) ja teekond Müüslerisse võib jätkuda.\r\nVarsti annab silt teada, et Müüslerisse on 3 km. Jõuame kohale umbes poolteist tundi pärast Peetrist tulema hakkamist (selle aja sisse jäävad ka poetrett ja Ataste seminari varemete juures käimine).\r\n\r\nDaila Aas, september 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 49.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-49.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps049.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:12:54 eero@kotli.ee"},{"id":"46","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/46\/46.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/46\/46.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"M\u00fc\u00fcsleri","title_alias":"msleri","meta_description":"","text":"\r\n\r\nKust tuleb see vahva nimi Müüsleri? Vanasti sõja ajal olevat üks kindral müünud ühe sõjaleeri vaenlase kätte. Sellest tulnudki nimi „müüs leeri” – Müüsleri. (Järvamaa kohapärimus)\r\n\r\nLegendid legendideks, aga ilmselt nad kaudselt mõjutavad ka ajalugu. Tänapäeva Müüsleris on tähtsaimaks kohaks Vabadussõja mälestusmärk kunagisel lahinguväljal. 5. jaanuaril 1919 toimus siin äsja formeeritud Järvamaa Kaitsepataljoni ja Eesti Kaitse Liidu salga lahing pealetungiva vaenlasega. Lahing võideti ning Paide jäi vallutamata. Müüki seekord ei toimunud!\r\nMälestussammas võidetud lahingule avati 15. augustil 1934, samba autoriks oli kunstnik August Roosileht. Avamisel osales ligi 5000 inimest. Okupatsiooniajal mälestusmärk küll lõhuti, kuid taastati ja avati uuesti 27. augustil 1988.\r\n\r\n\r\n\r\nMüüsleri oli asustatud juba muinasajal, millest annavad tunnistust mitmed riikliku kaitse alla kuuluvad kivikalmed ja sõjakalmed. Esimesed kirjalikud teated pärinevad Järvamaa 1564. a. vakuraamatust, kus on nimetatud kahte küla: Karevere ja Sainal. Mõlema küla ajalugu on seotud Müüsleri mõisaga, sest nad kuulusid mõisale.\r\n\r\n   \r\n\r\nMüüsleri mõisa (sks. k. Seinigal) kohta on esimesed andmed 1623. aastast. Eestipärase nime Müüsleri sai mõis selle omaniku nimest (Cord Meuseler) mugandatuna eesti keelde. Meuseleri valitsemisaega langeb mõisa rajamine. Pikk ühekorruseline härrastemaja ehitati 18.\/19. saj. vahetusel, 19. saj. II poolel ehitati hoone parempoolne ots kahekorruseliseks. Pärast 1919. aasta võõrandamist tegutses mõisahoones kool. Müüsleri mõisa peahoone hävis tulekahjus 1941. a. lahingutes. Vaid kaunis mõisapark meenutab minevikku.\r\nParki on praeguseks rajatud Kilplala teemapark, parki kasutatakse ka küla kooskäimise kohana. Kiplaste Kojas saab teeline keha kinnitada.\r\n\r\n\r\n\r\nVanad mõisa kõrvalhooned, endine hobusetall ja sepikoda on rekonstrueeritud ning neid kasutab Müüsleri Saare Selts. Kunagises hobusetallis on aga avatud suurejooneline näitus Vabadussõjast ja on võimalus vaadata filme.\r\n\r\nTekst Lagle Parek, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nVana sepikoda on kujundatud koosviibimiste kohaks, samas võib leida peavarju ka palverändur.\r\nKontakt: Perenaine: tel. 372 5136114, myyslerisse@gmail.com\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 50.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-50.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps050.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/www.myyslerisse.ee\/et\r\nhttps:\/\/www.mois.ee\/jarva\/myysleri.shtml\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/radar\/story.php?area=Peetri&id=1857\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:13:37 eero@kotli.ee"},{"id":"47","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/47\/47.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/47\/47.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Peetri kihelkond","title":"M\u00fc\u00fcslerist Abaja k\u00fclla","title_alias":"mslerist-abaja-klla-2","meta_description":"","text":"Jätkame teekonda Müüsleri Vabadussõja lahingu mälestussamba juurest. Bussipeatusest mõne sammu kaugusel seisab maantee ääres (vasakul) endine Müüsleri mõisa magasiait.\r\nTsaarivalitsuse ukaasiga kohustati Balti kubermangu igasse valda viljatagavara hoidmiseks ehitama aitasid. Kui kitsas käes, said talupojad magasiaidast vilja laenata. Eestis rajati esimesed magasiaidad Saaremaal 18. sajandil. 20. sajandi alguses kaotasid magasiaidad oma tähtsuse ja hooneid hakati kasutama mingil muul otstarbel.\r\n\r\n\r\n\r\nPärast magasiaita keerame esimesel paremale viival teeotsal maanteelt ära kruusateele. Oleme Kaerevere külas, see on Müüsleri mõisa endine saunaküla. Vasakule jääb mõisa nüüdseks ilma tiibadeta tuulik ja Rätsepa talu. Seal peavad mahetalu Meeli ja Raivo Seepter (teevad väga head jogurtit ja sõira). Peremehe jutu järgi on küla õige nimi mitte Kaerevere, vaid Kaarevere (L. A. Mellini 1803. a. kaardil Karefer) – kui Rätsepa talu juurest üle heinamaade metsa poole vaadata, siis on looduslik kaar kenasti näha. Kes soovib veskit lähemalt uudistada, see mingu kõigepealt Rätsepa pererahva juurest läbi.\r\n\r\nKahel pool teed on suured põllud ja avarad vaated. Puudetukas, kus tee hargneb, läheme vasakule. Kui jõuame Saarse talu juurde (seal on mesipuud ja koer Rocco), keerame maja tagant vasakule ja kohe oleme järgmisel teeristil. (Paremale jääb Valila küla, kus pidi elama ainult 1 pere!)\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMeie tee viib Abaja küla vahele. Küla nimi on pärit ammustest aegadest, kui kunagine Endla Suurjärv laius oma soppidega siiamaani välja. Usutavasti saigi siia abaja äärde kavanud küla nime just selle järgi. Abajad on mitme tuhande aasta eest kinni kasvanud, suurest jävest on jäänud soo ja mitme järvega Endla järvestik, aga küla nimi ja kivikalmed siinsetel põldudel säilitavad olnut.\r\n\r\nKüla algab lagunenud moega, ilmselgelt ammugi ilma hoolde jäetud majaga. Kõigi märkide järgi oli see omal ajal ilusa verandaga väärikas maja. Küla pealt saame teada, et siin olla elanud kooliõpetajad.\r\nAga sammume edasi ja meie ees avaneb ilus Abaja küla. Vasakule poole teed jääb endine pangamaja, mis nüüd on noore pere kodu. Esialgu Udeva Laenu-Hoiu Ühisuse nime all töötanud panga asutasid 1910. aastal Abaja ja Vaali külade ettevõtlikud talupojad eesotsas August Jürmaniga, kellest sai Eesti Vabariigi teedeminister (1929) ja hiljem põllutöö- ja majandusminister (1931–32). Ühispank oli vanim omasugune Koeru kihelkonnas. 1930. aastal kolis pank Abajale oma vastvalminud majja.\r\n\r\n\r\nUdeva Ühispank omas majas. Kaarel Aluoja kogu. https:\/\/www.vanadpildid.net\r\n\r\n   \r\n\r\nElanikke oli 1930ndatel aastatel külas üle 150, enamasti nooremapoolsed hakkajad inimesed. Abajal oli kaks kauplust, postimaja, kaks veskit, omad ehitusmeistrid, rätsepad, kingsepp ja muud ametimehed. Tegutsesid erinevad kursused, seltsid ja ühistud. 1912. aastal asutatud Udeva piimaühingule ehitati 1930ndate teisel poolel uus meiereimaja. See seisab praegugi Abaja–Päinurme tee ääres.\r\nKülas oli kaks näitetruppi ja laulukoor. Lauldud-mängitud oli siin juba ajast, kui 1888. aastal kooliõpetaja Gustav Bachi algatusel pandi käima Udeva muusikaselts, mis oli esimene omataoline kogu kihelkonnas. Koorilaul ja näitemängud olid siinsete külapidude endastmõistetav osa. Pidusid peeti Prääma talu rehealuses ja Otsa talu küünis.\r\n\r\nPangamajast sammuke edasi seisab teispool teed tühjade aknaavadega endine Udeva koolihoone (praegu eravalduses). Udeva valla kool asutati 1843. aastal Abaja külas. 1865. aastal ehitati koolimaja sinna, kuhu hiljem ehitati pangamaja. See maja, mis praegu siin armetuna kordategemist ootab, ehitati vallakoolile 1888. aastal. Esialgu oli see põllukivist ühekordne hoone, mille nurgad laoti samas üle tee asunud väikeses tellisetehases valminud tellistest. Kooliga ühe katuse all töötas ka vallavalitsus. 1959. a. sai maja teise korruse ja uue välisilme. Lapsed said siin majas koolitarkusi üle kaheksakümne aasta.\r\nUdeva kool pani uksed kinni 1970. aastal. Hiljem asus koolimajas hooldekodu, 1986. aastast on maja seisnud tühjana.\r\n\r\n   \r\n\r\nRahvusliku liikumise tuuli tõi Udevale Gustav Bach, kes tuli siia 1886. aastal kooliõpetajaks ja vallakirjutajaks. Bach oli Postimehe kirjasaatja ja Eesti Aleksandrikooli Udeva abikomitee kirjasaatja, alates 1888. aastast ka Eesti Kirjameeste seltsi liige. Tema asutatud väike sümfooniaorkester oli esimene omataoline Järvamaal, tema lavastas Udeval esimesed näitemängud Koeru kihelkonnas, tema eestvedamisel alustas tegevust Udeva muusikaselts.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nVarsti jõuame Otsa taluni. Kena kollane elumaja ja maakividest kõrvalhooned, silm kohe puhkab peal. Veel 2016. a. suvel Otsa vibutalu uue pererahvaga juttu ajades saime kaubale, et palverändur leiab siin öömaja, praegu aga näis maja tühi ja külarahvas teadis rääkida, et pererahva elus puhuvad uued tuuled. Kahju.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nVuti bussipeatuse kõrvalt tuleb keerata paremale, et minna edasi Merja poole. Nii juhatab Maa-ameti kaart.\r\nTeeotsast neljandas, Mäe talus oli peremeheks Arnold Haavasalu (1914–2009), kes oli suur kohalike memuaaride koguja ja ERMi kirjasaatja.\r\nReaalsuses näikse aga viimase maja (Onnimäe talu) juures tee otsa lõppevat, ent üritame ometi – pisut maad läbi rohu ja võpsiku (kergelt vasakule hoides), siis põllu äärt mööda ja olemegi Merja küla poole viival teel. Merja jääb meist paremat kätt.\r\nKes ei söanda teed sedamoodi lõigata, see mingu bussipeatuse juurest edasi. Vasakut kätt jääb tee äärde Prääma talu. Prääma perepoeg Ülo Altermann juhtis aastail 1948–54 kodukandis ja kaugemalgi Järvamaal tegutsenud metsavendade salka. Siit veidi maad edasi, siis endise Abaja ehk Udeva meierei juures teeristil paremale – nii oletegi jõudnud sellelesamale Merjasse viivale teele.\r\n\r\n   \r\nUdeva-Abaja meierei.\r\nErakogu. https:\/\/www.vanadpildid.net\r\n\r\n   \r\nAbaja Tarvitajate Ühisuse kauplus.\r\nErakogu: Tarmo Mänd. https:\/\/www.vanadpildid.net\r\n\r\nNatuke maad kõnnitud, hargneb tee kaheks. Parempoolne tee viib Kingsepa tallu, kus tegutses omal ajal Külmavee Tõnu nime all tuntud ravitseja. Kel huvi, võib sinna sisse põigata, edasi-tagasi tuleb umbes poolteist kilomeetrit.\r\n\r\nDaila Aas, september 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 51.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-51.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps051.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=jarvateataja20080712.1.6\r\nNelja küla ajaloost. Järva Teataja, nr. 81, 12 juuli 2008\r\nhttps:\/\/jarvateataja.postimees.ee\/99848\/koeru-valla-muuseum-koidab-lugudega\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/news\/eestielu\/arhiiv\/koeru-valla-hariduselu-iii-vao-kool-udeva-kool-ja-kalitsa-kool?id=65961624\r\nU. Aan. Mälestuskilde Koidu-Ellavere, Valila, Abaja, Merja küladest. 2008\r\nHerbert Last. Koeru valla hariduselu III: Vao kool, Udeva kool ja Kalitsa kool. Maaleht, 14.04.2013.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/XX_saj._arhitektuur\/maakondlikud%20ylevaated\/jarvamaa\/jmXX.pdf\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:20:46 eero@kotli.ee"},{"id":"48","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/48\/48.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/48\/48.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Koeru kihelkond","title":"K\u00fclmavee T\u00f5nu vesiravila Abaja k\u00fclas","title_alias":"klmavee-tnu-vesiravila-abaja-klas","meta_description":"","text":"\r\n\r\n20. sajandi algupoolel oli Abaja ja Merja küla piiril väike Jaagu nimeline majapidamine (tänapäeval Kingsepa talu). Seal elas Tõnu Kingsepp oma perega, harides väikest põllumaad ja tehes rätsepatööd. Tõnu oli tegus mees: kaitseliitlane, abivallavanem, Koeru kirikukoori laulja, lähikonnas igavikuteedele läinute kirstupanija ja kirikuteele saatja. Omakandis, aga ka üle Eesti sai ta tuntuks mitmesuguste haiguste nii külma kui sooja veega ravimisega ning oma elektrimassaa\u017eiaparaadiga, mille toiteallikaks olid taskulambipatareid. Külmavee Tõnu looduslähedane ravimeetod oli äärmiselt lihtne. Ravimtaimede leotisega istevannidele ja jaheda veega ülevalamistele järgnes vaid soojendav sörk ravila saalis. Vajaduse korral tehti ka mähiseid ja kompresse, alati vaid looduslike ravimitega. Vannivetele lisas ta aruheinapepri, kaerakõrteheksleid, noori männikasve ja palju muud – vastavalt tõvele. Tõnu tundis ravimtaimi, oskas neid korjata, säilitada ja kasutada. Veeprotseduurideks kasutas ta oma kaevu eriliselt head vett, mis isegi suvel oli ainult neli-viis kraadi soe.\r\n\r\nKülmavee Tõnu huvi rahvameditsiini vastu süvendas nooruspõlves loetud raamat „Neue Heilmethode” (Uus ravimeetod), kus tutvustati haiguste ravimist veeprotseduuride abil. Sealt ammutatud teadmisi proovis Tõnu oma abilise Luise peal, kes kannatas ägedate reumaatiliste liigesvalude all. Kuna tulemused olid paljutõotavad, jätkas Tõnu oma eksperimente ja tasapisi omandas ta rahva seas ravitseja kuulsuse. Rätsepaametiga kogutud säästude abil ehitas ta endale väikese vesiravila. Tõnu armastanud ise öelda, et oma ravila on ta rajanud nõelaga.\r\n\r\nTõnu vesiravilat külastati kõige rohkem suvel. Korraga võttis ta ravile kümmekond haiget. Meespatsientidega tegeles veearst Tõnu ise, naistega tema abiline, vanapreili Luise. Toit pidi patsiendil endal kaasas olema, seda võis aga osta ka naabertaludest või paari kilomeetri kaugusel asunud kauplusest. Paljud haiged kiitsid, et on Tõnu juures ruttu abi saanud, mida linnatohtrid kõige tilkade ja pulbritega polevat suutnud anda. Oli neidki, kes sealt oma tervisehädadele leevendust ei saanud.\r\nKõik abivõtted oli Tõnu omandanud iseõppimise teel. Mõne häda puhul mähiti haigele kaevuveest kergelt väljaväänatud märg lina ümber ja ta pandi paksu teki alla lamama, kui kuum piparmünditee oli joodud. Teistel jälle lasti hommikul pärast päikesetõusu sooservas pikas kastemärjas rohus põlvini paljaste jalgadega edasi-tagasi jalutada. Paljud said valutavatele kätele ja õlgadele kergendust, lastes end ravida elektrimassaa\u017eiaparaadiga.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nOma vesiravilat Külmavee Tõnu ametlikult registreerida ei saanud, sest polnud võimalik täita kõiki sanitaarhügieeni nõudeid. Ametivõimud isehakanud imearsti eriti kurjalt ei kimbutanud – Tõnul oli neile ette näidata paks raamat endiste ravialuste tänuavaldustega. Ja et ravimise eest otsest tasu ei nõutud, siis ei tekkinud probleeme ka maksuametiga.\r\nTõnu Kingsepp suri 1. detsembril 1949, olles 84 aastat ja 11 päeva vana. Ta on maetud Koeru kalmistule.\r\n\r\nRündo Mülts, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 52","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-52.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps052.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:31:21 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"49","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/49\/49.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/49\/49.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Koeru kihelkond","title":"Merja k\u00fcla ja Merja linnam\u00e4gi","title_alias":"merja-kla-ja-linnamgi-2","meta_description":"","text":"Nii, kes käis Kingsepa talus, kes mitte, igal juhul läheme nüüd muudkui edasi Merja linna-mäe poole. Varsti teatab silt Merja küla algusest. Linnamäeni jääb veel mõni kilomeeter.\r\n\r\n   \r\n\r\nMerja küla arvatakse olevat tekkinud põgenike külana pärast ordurüütlite sissetungi Järvamaale 1212. aastal. Kui Abaja, Keri ja teised külad maha põletati, põgenesid inimesed Merja ümbruse metsadesse ja soodesse. Nii kasvas siia elujõuline küla. Oma nimegi on Merja küla ilmselt saanud madala ja märja maa järgi.\r\n\r\n\r\n\r\nMERJA LINNAMÄGI\r\n1938. a. 12. augustil kirjutab Järva Teataja nr 92:\r\n„Merja linnamägi asub Merja külas, Linnamäe talu maa alal. ... pole kahtlust, et seal sajandite eest tõesti asus meie esivanemate kants, teenides neid varju- ja vastuhakupaigana vaenlase sissetungi kordadel. ... Andmeid tema kohta leidub ainult (Jaan) Jungi raamatus Eesti muinaslinnade kohta, III jaos ja sealgi mõned read. Leidusid on märkida sealt ainult mõningad vanad rahad, millised kündmisel mäe libajal küljel päevavalgele tulnud. Kuulub linnamäel olnud kants ilmsesti nooremasse rauaaega, nagu peagu kõik teisedki eesti muinas-linnad ja leiud peaks siis olema pärit samast ajajärgust.”\r\nMerja linnamäel asuval infotahvlil on kirjas:\r\n„Eestis on teada üle paarikümne täielikult loodusliku tekkelooga künka, mida rahvas nimetab linnamägedeks. Üheks nende seas on ka Merja linnamägi. ... Tõenäoliselt pole Merja linna-mäel elatud. Merjat sobiks pidada enam meie muistsete esivanemate hiiemäeks, kuna siit on leitud inimluid. Kuna Merja küla on kirjalikult mainitud esmakordselt 1474. aastal, võiksid esimesed matused Merja linnamäel pärineda umbes samast ajajärgust. – Arheoloog Tanel Moora.”\r\nIgatahes Merja linnamägi on tunnistatud arheoloogiamälestiseks.\r\n\r\n1936. a. loodud Võidupüha tähistamise komitee tegi ettepaneku tähistada muistsed linnused kui ajaloolised võitluspaigad „80x120 cm suuruste malmtahvlitega, millel Eesti kaart, kus oleks märgitud kõikide linnuste asukohad. See kaart tuletaks igale linnusele tulijale meelde, kus kohal ta viibib, annaks ülevaatliku pildi meie linnuste asukohtadest ning ärataks üldist huvi muinaskohtade vastu.”\r\n1938. aasta 14. augustil avati ka Merja muistsel linnuseasemel malmist mälestustahvel. Kaitseliidu Koeru malevkonna eestvõttel toimus linnamäel isamaalises vaimus pidulik aktus, õhtul peeti maha eeskavaga pidu, süüdati lõkketuli ja löödi tantsu.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMerja linnamägi. 1959. a. Erakogu. https:\/\/www.vanadpildid.net\r\n\r\n2010. aastal avati linnamäel uus 12 m kõrgune vaatetorn. Torni ehitasid MTÜ Abaja Nelja Küla Selts (Abaja, Merja, Valila, Koidu-Ellavere külad) koos Endla looduskaitseala sõprade seltsiga LEADER programmi toel.\r\nLinnamäge ja vaatetorni hoiab korras Merja küla rahvas. Siin tähistatakse koos vastlapäeva, korraldatakse külapäevi jm kokkutulekuid.\r\n\r\n\r\n\r\nVaatetorni platvormil istudes, pruukosti võttes ja väsinud jalgu kõlgutades leiame üks-meelselt, et elu on ilus – kui ainult põdrakärbsed ei kiusaks. Mu rännukaaslane tuleb lagedale mõttega, et siia võiksime püstitada järgmise palvepingi. Tõesti, see koht on igati sobilik. Ja veel üks mõte, mis pähe tuli: õige matkaselli mõõtu palverändur saab soojal suveööl vaatetorni alumise korruse põrandal oma magamiskotis magada, isegi vihma pole vaja karta, selle eest kaitseb järgmise korruse põrand. Ruumi on lausa mitmele magajale. Tunnistame, et meie pole need päris õiged matkajad. Septembriöö, külmavõitu kah... Istume pärastlõunapäikeses ja ootame oma tõlda, mis viib meid õhtusöögile ja Kodasemale tudule.\r\n\r\nDaila Aas, september 2017\r\n \r\n\r\nMerja linnamäe palvepingi õnnistamine 15. mail 2019. aastal\r\nSoovidel on tihtilugu kombeks täide minna. Tunamullu Merja linnamäel seistes õhkasime, et just siia sobiks ütlemata hästi üks palvepink – ja siin ta nüüd seisabki. Kogu töö tegid ära toredad ja tragid siitkandi inimesed eesotsas Kerli Sirila ja 4 küla seltsiga, Koeru kooli, kultuurimaja ja vallavalitsuse rahvaga. Kindla peale oli avamispäeva ilus ilm samuti nende tehtud.\r\n\r\n\r\n\r\nMeie soov oli, nagu ikka, et pink valmiks kohaliku meistrimehe kätetööna. Koeru keskkooli direktor Jaan Kabin haaras mõttest kinni ja tema juhendamisel tegid pingi valmis Koeru kooli poisid Andre Nurmeots ja Kristjan Illi. Pingilauad andis Koeru puutööfirma omanik Rain Remmelgas.\r\nAvamisele oli tulnud hea hulk inimesi.\r\nKoduloo-uurija Uno Aan rääkis paiga ajaloost ja palvepingi mõtte teokssaamisest. Mõndagi huvitavat oli rääkida ka endisel õpetajal, kultuuriloolasel Herbert Lastil. Lagle Parek kõneles palverännuteest ja tänas sooja suhtumise eest. Järva-Peetri koguduse diakon Jaanus Tammiste õnnistas palvepingi.\r\nIlusat pärastlõunat Merja linnamäel sidus sõnades Koeru kultuurimaja juhataja Eva Linno, muusikalist meelehead pakkusid Koeru vabakoguduse neli meest, kes laulsid all mäenõlval ja lasksid oma lauluhäältel ka ülevalt vaatetornist alla meie ja metsa peale heliseda.\r\nOleme liigutatud ja väga-väga tänulikud kõigile headele inimestele!\r\n\r\nDaila Aas, 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 53","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-53.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps053.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Martin Kuldmägi „Muinaslinnuste uurimislugu Eestis 1920.–1930. aastatel”. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Bakalaurusetöö, juhendaja Mirja Ots. Tartu, 2012.\r\n„Mälestuskilde Koidu-Ellavere, Valila, Abaja, Merja küladest”, koostaja Uno Aan, Koeru 2008.\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/radar\/story.php?area=Koeru&id=1067\r\nhttps:\/\/www.wikiwand.com\/et\/Eesti_linnuste_loend\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=9654\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/article\/sakalaew\/1936\/05\/27\/2\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:33:17 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"50","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/50\/50.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/50\/50.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Koeru kihelkond","title":"Vaali k\u00fcla ja Vaali Vabariik","title_alias":"vaali-kla-ja-vabariik","meta_description":"","text":"VAALI – KÜLA, KUS 1905. AASTAL LOODI „EESTI VABARIIK”\r\nVaali külas ootab mõndagi rändajat ilmselt üsna suur üllatus. Kes on kuulnud midagi Vaali vabariigist?\r\nJättes seljataha imelise Norra looduse oma arvukate allikate ning uhke mõisaga, jõuamegi mööda looklevat metsateed riiki riigis – „Vaali Vabariiki”. Vaali küla on Koigi valla äärealal paiknev väike metsaküla. Kunagisest jõukate talumajapidamistega asustatud piirkonnast on tänapäevaks säilinud vaid mälestus. Viimase rahvaloenduse järgi elas külas 28 inimest.\r\n\r\nVaali küla esialgne nimi oli Majavere, mis esineb kirjalikes allikates juba 1471. aastal. Majavere mõisa kohta on esimesed teated aastast 1586. Mõisa valdaja Johann Metstackeni järgi hakati paika nimetama Metsataguseks. 19. sajandi keskel omandas Vaali mõisa Alexei von Wahl. Tema nime järgi said nii mõis kui ka lähedal asuv Ohuvere küla Vaali nime.\r\nVaali mõis kuulus kuni 1919. aasta maareformini von Wahlide suguvõsale Päinurme mõisa karjamõisana. Pärast mõisamaade võõrandamist kasutas Vaali mõisa peahoonet Järva Maakonnavalituse metsandusosakond. Nõukogude võimu aastatel paiknes mõisa peahoones kolhoosi „Uus kevad” kontor.\r\n\r\nVaali külas, Koeru teest kilomeeter lääne pool on Lubjasaare talu varemed. Siin sündis ja elas Järvamaa ja ühtlasi Põhja-Eesti üks tuntumaid ja viljakamaid rahvaluulekogujaid Hans Anton Schults. Vähese kooliharidusega, kuid iseõppimise teel oma teadmisi täiendanud, suutis Schults teadusmehele omase täpsusega kirja panna rahvapäraseid murdetekste. Rätsepa ja rändraamatukaupmehena külast külla liikudes saatis ta aastail 1890–1903 Jakob Hurdale 2273 lehekülge rahvaluulet, mis on kogutud lähemast koduümbrusest, eriti Koeru, Koigi ja Päinurme piirkonnast. 1905. aastal sai Schultsist piirkonna maata talupoegade eestkõneleja.\r\n\r\nVaali küla on laiema tuntuse saavutanud tänu 1905. a. revolutsioonilistele sündmustele. Päinurmes ja Vaalis oli mõisnike ja talupoegade vahekord kujunenud õige pinevaks, kuna esimesed ei tahtnud sammugi taganeda oma vanadest eesõigustest. Siinne maarahvas ei olnud rahul senise ebaõiglase seisukorraga. Näiteks puudusid Vaali ja Päinurme mõisates talupidajatel juba mõnda aega seaduslikud lepingud, kuna vanad olid juba aegunud. Igal võimalikul viisil püüdis mõisnik nende koostamisest kõrvale hoiduda. Seni aga nõudis mõis renti endiste tingimuste kohaselt ning seejuures rohkel määral lisakohustusi. Samuti keeldus mõis talukohti müümast. See kõik tegi talupidajatel meele kibedaks. Siin ühinesid peremehed ja maatamehed ühiseks aktsiooniks.\r\n\r\nRevolutsioonilise mõtte virgutajateks kujunesid jõuka Palsu talu peremees Mart Jürman (ta oli ka Udeva vallakohtu esimees ja Koeru põllumeeste seltsi president) ja rätsepa ametit pidav Hans Anton Schults. Palsu talu kauplus oli selleks kohaks, kus ümbruskonna elanikud koos käisid. Seal luges Mart Jürman kohaletulnuile ette ajalehte „Olevik”. Hiljem arutleti loetu üle.\r\n\r\nVaali küla rahvas nõudis ennekõike mõisa külge liidetud talumaade tagastamist. Kuna Päinurme mõisniku Georg von Wahliga ei saadud kokkuleppele, otsustasid Vaali mehed ise talumaad mõisamaadest eraldada ning maatameestele harimiseks välja anda. Maajagamise kohta koostati 22 punktist koosnev leping.\r\n\r\nMaareform ei jäänud Vaali meeste ainukeseks saavutuseks. Lisaks loodi ümbruskonna talumeeste eestvõttel miilitsasalk – nn Eesti priitahtlik sõjameeste salk. Novembris 1905 käidi ära ka Tartus rahvaasemike kongressil. Kindlaid juhtnööre saamata tuldi Vaali tagasi ja otsustati kuulutada välja oma Eesti Vabariik. Tehti manifest ja koostati põhiseadus. Valiti ka riigijuht – president, kelleks sai Anton Schults.\r\n\r\nVaali meeste ideed ja saavutused panid aga tegutsema ka kohalikud mõisnikud. Päinurme ja Koeru parunite eestvedamisel kutsuti detsembri keskel Koerusse madrustest koosnev karistussalk. 1905. aasta jõululaupäeval 24. detsembril jõudis karistussalk Palsu tallu. Vangistati peremees Mart Jürman koos poja Voldemariga, Anton Schults ja Johan Stamm. Arreteeritud viidi Koeru, kus nad sama päeva õhtul ilma kohtuta maha lasti. Imekombel pääses mahalaskmisest Palsu talu perepoeg August Jürman (hilisem minister). Päinurme–Vaali talumeeste katsed saada vabaks mõisnike ülekohtu alt nurjusid ja vana olukord taastus.\r\n\r\n   \r\n\r\nAugust Jürmanist (1937. a-st Jürima, 1887–1942,) kes 1905. aasta veretööst eluga pääses, sirgus mitmekordne minister ja riigitegelane. Temast kujunes Eesti omariiklusperioodil juhtiv poliitika- ja majanduselu suunaja ning mõjutaja. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt arreteeriti ta 5. oktoobril 1940 Tallinnas. August Jürman suri 15. augustil 1942. aastal Kirovi oblastis.\r\n\r\n1935. aastal püstitati Koeru alevikku mälestussammmas (skulptor J. Raudsepp), millel on tekst: „A 1905 Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest Koerus langenuile”. Vaali küla Palsu talu õuemurule veetud suurelt põllukivilt võime lugeda: „Siin Palso talus algatati 1905. a. detsembris Eesti Vabariigi loomise mõte.”\r\n\r\n\r\n\r\nVaali Vabariigi 110. aastapäeva tähistamine Koerus ning Vaali külas Palsu talus 29. septembril 2015. a.\r\n\r\n\r\n\r\nRündo Mülts, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 54","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-54.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps054.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/jarvateataja.postimees.ee\/2062353\/vaalis-sundis-vabariik\r\nhttps:\/\/secreturbanist.blogspot.com\/2013\/02\/1905-aasta-sundmused-vaalis-koigi-vald.html\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/radar\/story.php?area=Koeru&id=1180\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:36:00 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"51","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/51\/51.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/51\/51.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Koeru kihelkond","title":"P\u00e4inurme muuseum","title_alias":"pinurme-muuseum","meta_description":"","text":"Päinurme koduloomuuseum on üks ainulaadsemaid Eestis, mille peremees ja rajaja Ründo Mülts (sünd. 1991) alustas vanavara kogumist juba 10-aastase koolipoisina, oma muuseumi asutamise ajal, 2004. aastal, oli ta 14-aastane. Ründo lõpetas 2015. aastal kiitusega Tartu Ülikooli ajaloo erialal ja töötab praegu teadusjuhina Järvamaa muuseumis. Ta on paljude kohalike ettevõtmiste eestvedaja.\r\n\r\nPäinurme muuseumi puhul on köitev tema elusus muidu justkui jumalast unustatud piirkonnas. Elu puhub asjdele sisse kirglik koguja ja hea jutustaja Ründo Mülts ise.\r\n\r\n\r\n\r\nEkspositsioon annab hea ülevaate piirkonna minevikust ja tänapäevast, see on üles seatud 11 ruumis teematubadena. Näiteks üks tuba on kohandatud minister August Jürima töökabinetiks – tegemist on Päinurme lähistelt Vaali külast Palsu talust pärit poliitiku ja agronoomiga (tema isa Mart Jürman oli üks Eesti Vabariigi väljakuulutajatest Vaali külas 1905. aastal). Järgmine ruum tutvustab kohapealse omavalitsuse ajalugu ning maareformi Päinurme piirkonnas. Mehe ja naise toas saab ülevaate siinsete inimeste põhilistest tegevusaladest: jahindus, metsatöö, tuletõrje, käsitöö, kultuurielu, rahvakombed jne.\r\nEraldi toad on pühendatud kooliharidusele, kauplemisele ja ühistegevusele. Siin on ka metsavenna punker, kolhoosniku korter, apteegiruum.\r\n\r\n\r\n\r\nPäinurme koduloomuuseumi motoks on: „Kodus loodud pärimus – kas vaikiv varakamber või elav kultuuripärand?” Aastate jooksul on kogu suurus kasvanud mitmekümne tuhande museaalini. Muuseum asub Päinurme rahvamajas, samas tegutseb ka külaselts.\r\n2008. aastal külastas Päinurme koduloomuuseumi ka vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Ründo Mülts on pälvinud Hea Eeskuju auhinna.\r\n\r\nRiina Roose, muuseumisõber. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPäinurme koduloomuuseum on avatud:\r\n10. juuni – 1. september teisipäeval, kolmapäeval ja laupäeval 10.00–14.00\r\n2. september – 9. juuni laupäeval 11.00–14.00 ja pühapäeval 12.00–13.00.\r\nKontakt: Ründo Mülts, tel. 386 9410, 518 5813, ryndom99@gmail.com\r\n\r\nPäinurme rahvamajas on palveränduril võimalik ka ööbida\r\nKontaktisik Lea Traks, tel. 521 6434, matkaplus@hot.ee\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n\r\n\r\nAlustame uuesti teed Päinurme bussipeatuse juurest. Siinsamas on A&O pood. Pood on avatud E–R 10.00–17.00, L 9.00–14.00.\r\nVõtame asfaldil suuna Põltsamaale juhatava teeviida järgi. Järgmiseks teetähiseks on Riiu-saare bussipeatuses tammepuu kõrval seisev piirikivi, mis meenutab kunagi Kesk-Eestit läbinud Eestimaa–Liivimaa piiri.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 55","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-55.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps055.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/www.painurme.ee\/koduloomuuseum\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:53:03 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"52","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/52\/52.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/52\/52.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Riiusaare","title_alias":"riiusaare","meta_description":"","text":"EESTIMAA–LIIVIMAA PIIR RIIUSAARES\r\n\r\nRiiusaare on Päinurme ja Rutikvere külade vahel asuv moreenküngas luhaheinamaade ja metsade keskel Põltsamaa jõe ääres. Tegemist on põlise Kesk-Eesti alaga, kuid ometi võib seda paika pidada mitmekordseks piirialaks.\r\n\r\n\r\n\r\nAegade jooksul on Riiusaaret läbinud kuus erinevat piiri: Eestimaa ja Liivimaa kuber-mangude piir, Viljandi ja Järva maakondade piir, Peetri ja Põltsamaa kihelkondade piir, Koigi ja Rutikvere valdade piir ja Rutikvere ning Päinurme külade ja mõisamaade vaheline piir.\r\nEt tegemist on piirialaga, siis on see kohalikele võimumeestele andnud küllaga põhjust tüliks ja lahkarvamusteks. Riiusaare ning läheduses voolav Tüli ehk Kiirjooksu kraav – need kohanimed räägivad nii mõndagi. Pärimuse järgi olevat Riiusaare nimi Päinurme ja Rutikvere mõisniku ühe kaardilauatüli tulemus.\r\n\r\n\r\n16. augustil 2014. a. avati Riiusaares piirikivi meenutamaks kunagi Kesk-Eestit läbinud Eestimaa–Liivimaa piiri.\r\n\r\n\r\n16. aprillil 2017. aastal Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud matkal Riiusaares Eestimaa–Liivimaa piirikivi juures.\r\n\r\nRündo Mülts, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 56","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-56.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps056.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:55:12 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"53","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/53\/53.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/53\/53.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Arisvere k\u00fcla ja Pistohlkorside kalmistu K\u00fctim\u00e4el","title_alias":"arisvere-kla-ja-pistohlkorside-kalmistu-ktimel-2","meta_description":"","text":"Rutikverest 3 kilomeetrit Põltsamaa poole liikudes jõuame Kütimäele Arisvere külla, endise Rutikvere mõisa piiridesse.\r\n\r\nKüla keskmes asuv kolme tee ristumiskoht on kui omamoodi kurioosne tähis inimese kangekaelsusele. Nimelt tekkinud sealsetel talumeestel 1930-ndatel aastatel niivõrd suured erimeelsused, et tahtmatusest omavahel arukale kokkuleppele jõuda ehitati teeristist paari-kümne meetri raadiusse koguni kolm koorejaama. Mais 2019 taasavati üks neist 1930ndate aastate sisseseadega muuseum-meiereina.\r\n\r\nRutikvere esimeseks kooliks oli 1766. aastal Rutikvere mõisnik Otto Friedrich von Pistohlkorsi ja pastor August Wilhelm Hupeli eestvõtmisel asutatud külakool Kõrkkülas. 1832 edutati koolmeistriks hea kirjaoskusega senine aidamees Hans Kapp, kelle vanimast pojast Joosep Kapist sai tuntud eesti koolmeister, ühiskonnategelane ja muusik. 1873. aastal kolis Rutikvere kool Kütimäele vastvalminud puidust koolimajja. Praegune koolihoone ehitati samasse kohta 1939. aastal ja sellest sai ühtlasi ka seltsimaja.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nMeiereihoonetega ääristatud teeristist paarsada meetrit eemal asub Pistohlkorside kabelimägi. Rahvas nimetab seda lihtsalt Kütimäe kalmistuks. Kunagi kasvas siinmail paks mets, kus kütid käisid küttimas. Sellest siis ka koha nimi Kütimäe. Rutikvere mõisnik Alexander von Pistohlkors poleks vist seda kalmistut rajama hakanud, kui 1872. aastal ei oleks surnud üks mõisniku vendadest. Kuna venna matmiseks Põltsamaal ruumi ei jätkunud, oligi Pistohlkors sunnitud rajama erasurnuaia. Edaspidi maeti ka teised Pistohlkorside suguvõsa liikmed ümber Kütimäe kalmistule.\r\n\r\n\r\n\r\n1873. aastal ehitati kalmistule gooti stiilis kabel ning surnuaia ümber põllukividest müür. Kabeli väisseinal ukse kohal asub Pistohlkorside vapp, mis kujutab endast kahte risti olevat püstolit kilbil.\r\n\r\nKütimäe kalmistu kuulus Pistohlkorside suguvõsale kuni 1939. aastani, mil perekond lahkus baltisakslaste ümberasumise korras oma sünnimaalt. Enne kodumaalt lahkumist läks Rutikvere viimane mõisnik Richard von Pistohlkors EELK Põltsamaa koguduse kantseleisse ja andis üle väikese paberi, mille alusel sai sakstekalmistu Kütimäel Põltsamaa koguduse hooldusesse. Lisaks märgiti, et soovi korral võivad ümbruskonna elanikud oma surnuid samuti Kütimäele matta. Siinjuures palus aadlimees, et Pistohlkorside hauad säiliksid. Seda soovi on ka täidetud. Hoolimata aastaid kestnud nõukogude okupatsioonist, on Pistohlkorside suguvõsa püüdnud jõudu mööda hoida sidet oma esiisade rahulaga. On saanud traditsiooniks, et kord aastas külastavad von Pistohlkorsid oma suguvõsa kunagisi valdusi Rutikveres. Tänapäeval kuulub Kütimäe kalmistu Pajusi valla haldusalasse ning heakorra poolest on see üheks korrashoitumaks maakalmistuks.\r\n\r\nRündo Mülts\r\n\r\n\r\nSee jutt olgu teadmiste avardamiseks, aga võrreldamatult väekam oli tunne, mida Kütimäel kogesime. Meil, kultuurihuvilistel palveränduritel polnud Kütimäe kalmistu olemasolust aimugi. Suur tänu Ründole, kes oli meie targaks teejuhiks tol vihma tibutaval päeval... Tilluke kabelimägi seisis me ees nagu vihmapihus suikuv muinasjutt. Tõepoolest, nõnda nukkerilus oli vaade väravakaare alt teispool kummuvat küngast seisvale kabelile.\r\n\r\nKui Kütimäe kalmistul ringi vaadatud, istutud ja mõtteid mõlgutatud, siis pole muud kui palverännutee taas jalge alla võtta. Kõigepealt tagasi kuulsale Arisvere küla kolme tee ristile ja siis juba Rutikvere poole edasi.\r\n\r\nEnne Rutikveret (silla juurest Vesiveski teele) on üks tore koht –\r\nVikerforelli kasvatus Kõrkkülas.\r\nSiin saab kala süüa ja telkijast rändur võib ka ööd veeta.\r\nKontakt: Lille ja Paul Bogdanov, tel. 525 1726, OÜ Vikerkala, vikerkala@hot.ee\r\nNagu ikka kombeks, tuleb vähemalt nädal varem asjas kokku leppida, sest Lillel ja Paulil on peale iga päev igaks juhuks forelli grillimise tuhat muud tööd teha. Võib saata ka sõnumi – märksõnaks olgu „palverändur”.\r\n\r\nKui sinna sisse põikate, siis pärast teele tagasi jõudes tuleb minna Adavere poole, üle Põltsamaa jõe ning Rutikvere mõis juba paistabki. Rutikvere bussipeatuses seisab Rutikvere küla kivi, mis pühitseti koos Eestimaa–Liivimaa piirikiviga 16. augustil 2014. aastal.\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 57","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-57.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps057.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 12:57:59 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"54","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/54\/54.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/54\/54.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Rutikvere m\u00f5is","title_alias":"rutikvere-mis","meta_description":"","text":"Põltsamaa jõe paremal kaldal Rutikvere külas asub suur hoonetekompleks. Punastest tellistest peahoone, oma sise- ja välisarhitektuurilt ümbruskonna tähelepanuväärsemaid, seisab 1954. aastast varemeis. Säilinud on mõisa jääkelder ja lubjaahi. Maastikul on ära tuntav ka 1770. aastal rajatud klaasikoja ase, mida rahvasuu kutsub Pudelikumäeks. Mõisa hoonetekompleksi ümbritseb 18. sajandil rajatud inglise stiilis liigirikas park.\r\n\r\nEsimesed teated Rutikvere (Ruttigfer) küla kohta pärinevad 1474. aastast. Rutikvere mõisa on esmakordselt mainitud 1514. aastal, mil ordumeister Wolter von Plettenberg kinkis rüütel Wilhelm von Zuifelile kolme adramaa suuruse maaüksuse.\r\n1662. aastal sai Rutikvere mõisa omanikuks von Pistohlkorside aadlisuguvõsa. Mõisamaa eraldati Pistohlkorsile Rootsi kuninga poolt sõjaliste teenete eest. Pistohlkorside käes püsis Rutikvere mõis ligi 250 aastat.\r\nRutikvere mõisas said suuremahulised arenguprotsessid alguse 18. sajandi lõpukümnendil, kui mõisahärraks tuli valgustatud vabamüürlane Otto Friedrich von Pistohlkors II. Liberaalsete vaadetega harrastusarhitektist aadlik Otto Friedrich von Pistohlkors sündis 1745. aastal Rutikveres. Temast kujunes tolleaegse Põltsamaa koguduse õpetaja August Wilhelm Hupeli üks suuremaid toetajaid ja kaasfinantseerijaid valgustusliku kirjanduse üllitamisel. Sel ajal pandi alus ka Rutikvere mõisa rikkalikule raamatukogule.\r\n\r\n\r\n\r\n18. sajandi lõpul jõudis Eestimaale uhkete palee-mõõtu härrastemajade püstitamise laine. Rutikveres alustati uhke mõisasüdame ehitamisega 1798. aastal. Siinjuures on tähtis mainida, et uue peahoone fassaadi ja interjööride kavandid valmisid Otto Friedrich von Pistohlkorsi omaloomingu tulemusel. Peahoone kavanditelt on selgesti äratuntav neoklassitsistlikus stiilis maamõis, mille esifassaadi markeerivad neli joonia sammast ning tagaosale on iseloomulik omapärane ümarkaar koos suure terrassi ja trepiga. Sammaste puhul tasub arvesse võtta von Pistohlkorsi vabamüürlikku tausta ning tõdeda, et tegu on tarkuse sümbolitega. Kui võrrelda Rutikvere mõisa peahoone kavandeid teiste mõisahäärberite joonistega, siis Pistohlkorsi maamõis tõuseb esile mitme uuendusega. Eskiiside järgi ühendasid peahoonet majandushoonetega poolkaares galeriid. Uue peahoone põhiplaanis kohtab Eesti aladel esmakordselt ümarsaali ning selle kõrval paiknevaid ringikujuliste põhiplaanide ja ümarate seinaniššidega salongiruume.\r\n\r\nHäärberi vundamendi aluskivid olevat toodud sajandivahetusel hobustega vedades Soomest üle külmunud merejää. Suurtest rändrahnudest väljasaetud kiviplokkidest valmistati uhked mõisa välistrepid ja terrass. Rahapuudusel lõpetati ehitustegevus 1816. aastal. Alles 1821. aastal suutis Alexander von Pistohlkors suguvõsale mõisa tagasi osta. Pankrotieelset jõulist ehitustegevust mõisas enam ei toimunud – laostumine oli murdnud edumeelse mõisahärra teotahte. Sellest hoolimata oli Otto Friedrich von Pistohlkors rajanud Vana-Viljandimaale ühe esinduslikuma mõisa ning tugeva majandusliku tootmisüksuse.\r\n\r\nVon Pistohlkorside valduses püsis Rutikvere mõisasüda kuni 1919. aasta maareformini, mil mõis võõrandati. Omariiklusperioodi alguses kasutas härrastemaja Rutikvere 6. klassiline algkool. Hiljem asusid mõisahoones kohaliku jaokonnaarsti ja konstaabli jaoskond, pärast Päinurme mõisahoone põlengut 1941. aastal kolis Rutikvrere mõisa Päinurme 7-klassiline algkool. Haridust anti Rutikvere mõisamajas kuni 1954. aastani, mil see langes ülekütmise tagajärjel tuleroaks. Ühtekokku susises tulekolle Rutikvere häärberi kohal kaks nädalat, sest vaevaga kustutatud tulelõõm süttis tugeva tuulepuhangu saabudes uuesti.\r\nPraegu on mõisa peahoonest alles vaid kohalikest põletatud tellistest laotud müürid ning mõisa peahoonega risti paiknev ait, mis on häärberiga ühendatud kaarja galeriiga.\r\n\r\n\r\n\r\nPärast mõisahoone põlengut asus kohalik kolhoos hävinud häärberi ümbrust korrastama ning müüre puhastama. Kuna luba hoone kordategemiseks ei saadud, siis jäi plaan häärberit ennistada kalevi alla. Mõisahoonet kasutati hoopis ehitusmaterjalide laona. Nukras seisus härrastemaja ning kõrvalhooned leidsid 2010. aastal lõpuks omaniku, kellel on tõsine soov iidne hoonetekompleks koos häärberiga taastada. Korrastatud on mõisapark, uue katuse on saanud ratsahobuste tall ja „väike häärber”.\r\n\r\n   \r\n\r\nRutikvere mõis (Zweifelsgut) on juba 1662. aastast von Pistohlkorside suguvõsa käes. Rootsi kuningas Karl XI oli Erich v. Pistohlkorsile selle kinkinud (olnud siis 5 1\/8 adramaa suurune) sõjateenete eest. Pistohlkorsi nimi on saadud sellest, et üks esiisadest, šotlane Jöran Olofson Scott, Stuhrne lahingus a. 1629 Rootsi kuningas Gustav Adolfi elu päästnud, kes kroaatidest olnud ümber piiratud, lastes kahe püstoliga risti, teise käega teisale (Pistohl – püss, kors – rist), millist sündmust kujutada suur pilt Rootsi akadeemias Stockholmis ja Pistohlkorside vapki kujutab kahte ristamisi asetatud pistoli. Tegelikult aga olnud lugu nii, et Scott vaid kuningale abiks olnud, mis eest talle mitmed mõisad kingitud ja 1645. a. kuninganna Kristiinalt Pistohlkorsi nime ja Rootsi vapi sai. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))\r\nRahva mälestus ulatab tagasi Otto Friedrich v. Pistohlkorsi aega, keda tuntakse Üksjala nime all, kes sõjas teise jala kaotanud ja puu jalga kandis. „Üksjalg” olnud maalikunstnik ja oma mõisas olnud tal sellekohane ateljee ja praegugi kaunistavad mitmed tema maalid härrasmaja.\r\nPääle ta surma sai mõis, 1851. a. alates ta poja Aleksander Adolf v. Pistohlkorsile, kes tuntud äärmiselt tigeda ja südametuna. Mõne vastu olnud ta väga hää, aga kes teda pahandas, kohe olnud jaluli otsas. Väga armastanud ta laulu ja koolmeister pidanud oma kooriga ikka nn. Lipumäel (mõisa ees, tee nurgal olnud, härra kodus olekul, alati lipp vardas) laulmas käima, saanud selle eest tasutud ja lauljad mõisas süüa. (E. Prits, Rtv. (72)) Ta olnud väga sallimatu. Keegi pole võinud otse teed mõisale läheneda. Pannud kohe ülevalt, maja teiselt korralt röökima: „Kas sa ei tea, kust tee läheb, peksa sulle!” (A. Tamm, Rtv. (105)) Kord seisnud härrasmaja trepil. Rääkija isa läinud kaugelt mööda. See aga röökima: „Kas sa oma härrat ei tunne,” jooksnud juure ja jalaga rindu. (L. Nõmmiksaar, Adv. (64)) Ka olla ta nõudnud äärmist täpsust. Riigiteenistusest tulles tahtnud isegi, et kündjad mõisa põllul korraga hobuseid käänaksid, nagu sõdurid õppusel. (A. Reismann, Pjs. (84))\r\nhttp:\/\/www.folklore.ee\r\n \r\n\r\nPÕLTSAMAA JÕGI JA RUTIKVERE VESIVESKI\r\nPäinurme ja Rutikvere piirkonda läbivaks tähelepanuväärsemaks veekoguks on Põltsamaa jõgi, Eesti üks pikemaid ja veerikkamaid jõgesid, Pedja jõe suurim lisajõgi. Rutikverest Põltsamaani on jõgi parajalt sügav ja lai, mistõttu on sealt väiksemate veesõidukitega kerge läbi pääseda. Rutikveres on Põltsamaa jõele ehitatud ka pais. Jalgrajad jõe kõrgetel kallastel lausa kutsuvad matkajaid ja kalamehi. Rutikveres köidavad rändaja pilku vana vesiveski varemed.\r\n\r\n\r\n\r\nVeski ehitasid siia 1616. aastal Rootsi sõjaväelased ja see kuulub Eesti vanimate veskihoonete hulka. Vesiveski on läbi aegade olnud kohalikule rahvale nii jahvatuspaigaks kui suhtluskeskuseks. Veski on aja jooksul korduvalt põlenud ja siis jälle taastatud. 21. sajandiks on Rutikvere vesiveski oma tootmistegevuse lõpetanud ning vaid selle müürid seisavad unne suikununa Põltsamaa jõe äärsel kaldal.\r\n\r\nRündo Mülts\r\n \r\n\r\nRutikvere mõisahäärberi vastas üle tee on Jäägi talu. Jäägil on elanud ja toimetanud hulk erinevaid peresid ja inimesi. Aastail 1926–38 elas siin Richard von Pistohlkors. Pärast seda ostis talu vallakonstaabel. Nõukogude okupatsiooni ajal oli siin velskripunkt ja loomaarsti vastuvõtt, seejärel aga kuni 1965. aastani ambulatoorium, kus oli arstiks Venemaalt vangist naasnud doktor Kukemilk.\r\nJäägi peremeheks sai oma abikaasa kaudu Kukemilkudega seotud härra Jaan Krempel, kes pakkus siin mõnda aega ka kodumajutust. Jäägi sai 2005. aastal esimese kodumajutuse tunnistuse Järvamaal. Praegu on Jäägi talul uus omanik.\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 58","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-58.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps058.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/dspace.ut.ee\/server\/api\/core\/bitstreams\/d6b508cc-b1d5-4961-b103-c89ce93c4052\/content\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 13:00:40 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"55","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/55\/55.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/55\/55.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"P\u00e4rnasaare kalmistu","title_alias":"prnasaare-kalmistu","meta_description":"","text":"Rutikvere külast kolm kilomeetrit Adavere poole asuvad kunagised Pärnasaare talu varemed. Veidi eemal, keset põldu, kõrgemal künkal paistab kuusehekk ja puudetukk. See on kunagise Pärnasaare talukalmistu – nüüdse külakalmistu asupaik.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPärnasaare oli Rutikvere mõisnikult ostetud talukoht. Ajalooliselt on see kuulunud Limbergide suguvõsale. Selles peres olevat olnud kange vaimuga mehed, kes tahtnud elada mõisahärra moodi. Pärnasaare talu peremees püüdis ka oma koduümbrust kaunimaks muuta. Ta istutas oma talumaja ümbrusesse mitmeid ilupuid ja põõsaid. Lisaks asutas Hendrik Limberg talu krundile erakalmistu.\r\n\r\nMatmispaiga rajamisel olid ka omad puhtpraktilised põhjused – Põltsamaa surnuaed oli kaugel ja jäi väikeseks. Limberg võttis kalmistu rajamisel eeskuju mõisnik Pistohlkorsi rahulast Kütimäel.\r\nPärnasaarde rajatud kalmistu oli ühe vakamaa suurune. Hiljem tehti kalmistule värava-konstruktsioon, mille ehitamisel võeti samuti eeskuju Pistohlkorsi kalmistust Kütimäel.\r\n\r\n\r\n\r\nPärnasaare vanaperemees, kalmistu asutaja Hendrik Limberg suri 1888. aastal. Ta maeti esimesena vastvalminud kalmistule. Väike Pärnasaare kalmistu oli mõeldud Limbergide perekonna ja sugulaste matmispaigaks. Kalmistu peremees olevat müünud hauaplatse väikese tasu eest ka kaugematele sugulastele, selline kord kehtis Pärnasaare erakalmistul ka Eesti omariiklusperioodil.\r\n\r\nKuna Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal riigistati eraomandus, siis sundvõõrandati ka erakalmistud – seega ka Pärnasaare perekonna surnuaed. Seejärel lubas riik oma surnuid ilma tasuta kalmistule matta kõikidel külainimestel. Kui 1920. aastal oli kalmistule maetud vaid seitse surnut, siis nüüd on sinna sängitatud ligemale 300 lahkunut.\r\n\r\n    \r\n\r\n\r\n\r\nPärnasaare kalmistu kuulub Koigi valla alluvusse ning pakub huvi ka kaugematele külalistele. Nimelt on Pärnasaare kalmistu üks väheseid talupoja rajatud erakalmistuid, mis on aastakümnete jooksul kujunenud külakogukonna ühiskalmistuks. Pärnasaare surnuaia hooldajaks oli aastaid Päinurme–Rutikvere rahvalaulikuna tuntud Hele-Mall Mõttus. 1964. aastal valmis Hele-Mall Mõttusel luuletus Pärnasaare kalmistust:\r\n\r\n       KODUKÜLA KALMISTUL\r\n\r\n       Ma astun vaikselt tuttavale teele,\r\n       mis koduküla kalmistule viib.\r\n       Seal põlispuude varjus nukrad hauad,\r\n       nii palju mälestusi maetud siin.\r\n\r\n       Loen hauakivilt koolivenna nime\r\n       ja põsele mul veereb pisar soe.\r\n       Siin naabritaadi kalmul värsked lilled,\r\n       kes käinud siin? Kas naine, tütar, poeg?      \r\n\r\n       Ja jälle kalmud tuttavad nad mulle,\r\n       siin kõigega neist midagi mind seob.\r\n       Kaob inimene kuid ta siiski elab,\r\n       sest surematuks jäävad tema teod.\r\n\r\n\r\nRündo Mülts, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 59","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-59.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps059.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 13:02:54 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"56","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/56\/56.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/56\/56.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Puiatu k\u00fcla","title_alias":"puiatu-kla","meta_description":"","text":"Jätkame Pärnasaare kalmistu sildi juurest mööda Rutikvere–Adavere teed Puiatu poole. Teispool Päinurme jõe silda kuulutab silt Puiatu küla algust, aga külakeskuseni on veel tükk maad.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nVasakul tee kõrval endise Sarve talu põllul paistab Puiatu suur rändrahn (ka Sarve kivi).\r\n\r\n   \r\n\r\nKena looklev kruusatee on päris hea käia, kahel pool ilusad vaated, autosid näeme vaid kolm-neli tükki. Ja nagu ikka, sekund hiljem kui jõudsime kiita viisakaid autojuhte, kes kiiruse maha võtsid, tuiskas järgmine meid üleni tolmupilve.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nLõpuks jõuame Puiatu küla vahele. Bussipeatuse juures on endine koolimaja, mis nüüd on saanud elumajaks. Siin jätame märkamata Adaveresse viiva teeotsa ja läheme oma teed edasi.\r\n\r\n   \r\n\r\nPärast kurvi vasakul seisev maja on Adavere vana vallamaja, paremal pool teed aga Mardi talu oma elu- ja kõrvalhoonetega, suurte puude ja hekiga. Viimane talu tee ääres on Laanemetsa – ja ongi Puiatu küla läbi.\r\n\r\nEdasi võtame suuna Tallinn–Tartu maantee poole. Vasakul enne maanteed on Korsi talu õuel suur laudahoone. Paremale poole teed jäävad ruudukujulised teravilja katselapid.\r\n\r\n   \r\n\r\nPäris Tartu maantee ääres peaaegu tuuliku vastas on olnud Arro kõrts, praegu Aro talu. Aga meie ei saa praegu silmi teispool maanteed paistvalt Adavere tuulikult. Mis teha, kõht nõuab oma ja kohv kuluks ka ära (praegu tuulikus asuv kohvik ei tööta!).\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nKes kohvist ei hooli ega soovi busside-rekade mõistlike ja arutute sõiduautojuhtide tuules poolkurdiks jääda, sellele soovitame teist teed.\r\nEt lühendada hirmsa Tallinn–Tartu maantee ääres kõndimist, keerake pärast Puiatu lõppu tähistavat silti (kui Puiatust Adavere tuuliku poole tulla) paremale viivale põlluvaheteele. Veerand tundi käidud, jõuame puude vahele. Vasakut kätt on jahimeeste „torn” ja maja. Sammume edasi, järgmise metsatuka juures keerame metsa ja põllu piiril vasakule. Nojah, nüüd näeme, et maja juurest, mida enne aupaklikust kaugusest vaatasime, tulevad mingid teerööpad üle põllu – sealt oleks vist otsem saanud.\r\n\r\n  \r\n\r\n\r\n\r\nEnne suurt maanteed on paremal külavahetee, aga see on majadevaheline eratee ja sinna ei ole luba minna. Ei jää muud üle, kui sammuda maantee ääres Kiima bussipeatuse ja kunagise Kiima kõrtsi varemete suunas. Põlluvaheteelt siiani kõndisime umbes tund aega. Maanteest pole pääsu, aga sedamoodi tulles saab katsumust vast 2\/3 võrra vähem kui Adavere tuuliku juurest maanteele astudes.\r\n\r\nDaila Aas, 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 60","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-60.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps060.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"10.08.2025 18:47:05 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"57","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/57\/57.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/57\/57.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Pilistvere kihelkond","title":"Adavere tuulik, Kiima k\u00f5rts, Imavere m\u00f5is","title_alias":"adavere-tuulik-kiima-krts-imavere-mis-2","meta_description":"","text":"1761. aastal kirjutas Põltsamaa pastor, kodu-uurija ja literaat A. W. Hupel Adavere mõisa kohta: „Addafer, eesti keeles Adavere, on allodiaalmõis. On ilusasti hoonestatud mõis kaunis viljakate maadega, kaugeleulatuvate põldudega, palju kõrtse suure tee ääres. Adavere mõisal on tellise- ja lubjapõletus, üks vesi- ja üks suur hollandi tuulik...”\r\n\r\n\r\n\r\nAdavere tuulik on kuuekorruseline hollandi tüüpi paekivituulik, mis oli algselt krohvitud. Suuremahuline kõrge allosa on neljakandilise põhiplaaniga (esimesed kaks korrust), ülalt tüvikoonus.\r\nTuulik restaureeriti 1979. aastal kohvikuks ning taastati postidele toetuv puidust kaheksatahuline galerii, tuuliku pea koos tiivavõlli ja tiibadega. Ehitati juurde tiibehitused (arhitekt F. Tomps, sisearhitekt K. Roosi).\r\n\r\n\r\n\r\nAdavere tuulikust sammume Imavere poole Tallinn–Tartu maantee äärt mööda (kus on kergliiklustee? kas igal viimselgi külatädil on auto istumise all?), nii kuni Kiima bussi-peatuseni.\r\n\r\nÜle tee on Imavere mõisale kuulunud kunagise Kiima kõrtsi jäänused. Mõne versta peal Adaverest Koigi poole asunud lausa kolm Imavere mõisa kõrtsi! Kõrtside kõrgaeg oli 19. sajandil, mil Eestimaa kubermangus oli 1448 kõrtsi ja Liivimaal veel umbes sama palju. Kõrtsid ehitati suuremate teede äärde, mitme tee risti ja kindlasti kirikute juurde. Talu-poegadel oli viina tootmine ja müümine keelatud. Seoses viinamüügi riigimonopoli kehtestamisega 1. juulil 1900 enamus kõrtse suleti. Edasi tegutsesid nad viinamonopoli poodidena, einelaudadena või seltsimajadena.\r\n\r\nKõrtsi elu eest hoolitsenud mõisnikud, et seda võimalikult hõlbustada talumeestele, et seekaudu needki veeringud, mida see vaevaga kogunud, jälle mõisniku kätte tagasi läheks. Oli müüdud viina raha ja ka vilja vastu, mida aga sageli selleks mõisa põllult varastatud.\r\nKõrtse oli võrdlemisi palju, pea iga nelja versta kohta tulnud keskmiselt üks kõrts ja viin odav. ½ toopi maksis 20–25 kop., õllepudel 8 kop. ja õlle klaas 5 kop.\r\nAlul maksnud kõrtsid mõisale kümnist, siis, vist pääle 1865. a., antud need rendile. Renti tõstetud järk järgult ikka kõrgemaks, isegi kuni 1000 rbl. aastas, kuid sellegipärast olnud tahtjaid, sest kõrtsmikud läinud ikka rikkamaks. Ka oli pea igas veskis kõrts ja mõisatestki nn. kaubaaidast võidud viina osta. Viin saadi mõisast, mida sääl alul viinaköökides ja siis vabrikuis valmistati. (J. Tiimann, Krt. (106)) ... Sellane viinaköök ei puudunud üheski mõisas ega karjamõisas.\r\nhttp:\/\/www.folklore.ee\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nPaar sammu kõrtsi varemetest edasi on teeviit: Imavere 4. Sinna läheme. Ees on Kiigevere–Imavere maantee. Varsti oleme Pilistvere kihelkonna maadel. Tee peale jääb Imavere endine seltsimaja. Siis on juba Imavere mõisa bussipeatus. Ja ongi saladuslikus vanas pargis Imavere mõisamaja.\r\n\r\n\r\nIMAVERE MÕIS\r\n\r\n\r\n\r\nEsimesed kirjalikud teated Imavere külast (Immover) on aastast 1454. Mõisale eraldati maad Loopre mõisa küljest aastal 1748. Häärber ja hulk kõrvalhooneid valmisid 1820ndate aastate paiku, mil mõis kuulus Stackelbergidele. Kui mõis sai välja ehitatud, kolisid Stackelbergid sisse, lähiümbruse (Kureküla) elanikud aga pidid minema kaugemale uut põllumaad raadama. 19. sajandi lõpuaastatel ostis Imavere von Stigel, kes kinkis selle oma väimehele von Pistohlkorsile. Tema oli Imavere viimane mõisnik.\r\nImavere mõisal oli tuuleveski, 1908 valmis Baltimaade moodsaim viinavabrik, ja muidugi oli mõisal kolm kõrtsi. Mõisa ümber rajati park ja suur õunaaed.\r\n\r\n1920 liideti ja toodi riigistatud mõisa kolm külakooli (Järavere, Taadikvere ja Kiigevere) ning mõisahäärberist sai koolimaja. Peahoonele ehitati teine korrus ja lisakorpus. Siin jagati koolitarkust kuni 1994. aastani.\r\nPraegu on mõis eraomanduses ja müügis, kõrvalhooned enamuses lagunenud. Seis on üsna nukker.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie tee viib edasi Imaverre, teeviit näitab: Imavere 2.\r\nNii umbes poole kilomeetri pärast oleme Sassi talu jaanalinnufarmi väravas.\r\n\r\n\r\n\r\nTalus saab näha jaanalinde ja kängurusid, paabulinde, papagoisid ja palju-palju eksootilisi kanatõuge ja muid linde. Farm on külalistele avatud ettetellimisel aprillist augustini. (https:\/\/sites.google.com\/site\/jaanalinnufarm\/farmist; jaanalinnufarm@gmail.com; tel. +372 56 657 199)\r\n\r\nJa varsti paistabki Imavere küla keskus. Adavere tuulikust Imaverre tulek võttis pisut vähem kui kaks ja pool tundi.\r\n\r\nDaila Aas, 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 61","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-61.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps061.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.postitee.ee\/avasta-postitee\/maanteekortsid\r\nhttps:\/\/ekspress.delfi.ee\/elu\/viinakuu-eri-ehk-eesti-alkoholipoliitika-ajalugu-kuidas-meil-vanasti-joodi?id=72791411\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Imavere_m%C3%B5is\r\nhttps:\/\/www.mois.ee\/vilj\/imavere.shtml\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=326\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 13:36:25 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"58","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/58\/58.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/58\/58.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Pilistvere kihelkond","title":"Eistvere","title_alias":"eistvere","meta_description":"","text":"\r\n\r\nEistvere mõis on üks salapärane koht, millest mina varem midagi ei teadnud. Kui esimest korda jõudsime palverännu teed rajades pargi juurde, ega me osanud ka siis midagi erilist märgata. Mõisa varemed pargi keskel, kenasti taastatud mõisa ait ja veel eemal mingid korras majad. Asjasse süvenedes avanes põnev ajalugu ja igati tegus kaasaeg!\r\n\r\nEistvere rüütlimõisa on mainitud juba 1558. aastal. Aastatel 1776–1939 kuulus mõis Mühlenite suguvõsale. Viimane Eistvere mõisnik oli Victor Moritz Karl von zur Mühlen. Poolkelpkatusega ühekorruseline mõisa peahoone valmis 18. sajandi lõpus ja varemeteks lagunes see eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel, nõukogude ajal, kui mõisahoonest oli saanud kolhoosnike elamu.\r\nMõisale annab kuulsust viimase mõisahärra kirjanikust abikaasa Hermynia zur Mühlen. Oma mälestusteraamatus „Lõpp ja algus” (1929, e.k. 1981 „LR” nr. 48–51) kirjeldab ta ka elu Eistvere mõisas. Aadlisoost Hermynia oli ihanud juba lapsena oma seisusest vabaks saada ja leidiski hiljem tee marksismimaiguliste tõekspidamisteni. Ta sattus Eestisse, kus abiellus 1908. aastal Eistvere mõisniku Victor von zur Mühleniga. Abielu purunes maailmavaatelistel põhjustel ja Hermynia zur Mühlen lahkus 1914. aastal Eestist.\r\n\r\nVictor von zur Mühlen sai 1930. aastatel kuulsaks kui natsionaalsotsialist, kes kohtus Adolf Hitleriga ja propageeris natsi-Eesti loomist. Mõisate riigistamisel anti Victor von zur Mühlenile rohkem maad, kuna tal oli hea tõukari. Ka talunikel oli võimalik tema karjast vasikaid osta. 1939. aasta talvel lahkus Victor von zur Mühlen koos oma tõukarjaga Eistverest Saksamaale.\r\n1939. aastal oli Pilistvere põllupidajatel plaan asutada Eistvere mõisa südamesse kaheaastane põllunduskool, kuid see ei teostunud. Aeg sai otsa.\r\n\r\nTänapäeval on Eistvere kaunis koht ilusa järve ääres. Mõisa varemed keset parki on omamoodi romantilised, mõisa renoveeritud aidast on tehtud väga ilus kooskäimise paik, saab pidada seminare ning pakutakse ka öömaja (6 tuba, 12 voodikohta). Siin toimetab MTÜ Eistvere Mõis juhatuse liige Merike Touart, kes on ka Eistvere külaseltsi eestvedaja.\r\nVeidi eemal aga on kerkinud jahimeestele mõeldud puhkemajad. Kogu see romantiline õhkkond on tekkinud suuresti tänu siia rajatud paisjärvele, mis loob erilise meeleolu. See asub Navesti jõe ülemjooksul Eistvere oja ja Raudoja ühinemiskohas.Veehoidla-alune maa oli looduslikult soostunud madalik Navesti jõe mõlemal kaldal, millel kasvas võsa ja väheväärtuslik mets. Paisjärve rajas 1980-ndate aastate lõpus maaparandusbrigaad Väino Touarti juhimisel. Järves leidub kalastajate rõõmuks roosärge, kokre, linaskit, karpkala, särge ja muudki.\r\n\r\n   \r\n\r\nJärve idaküljelt läheb vana kirikutee Pilistverre, kuhu suundub ka palverändur. Tõesti, mis oleks palverändurile toredam tee astuda kui vana kirikutee, mida mööda mitmed põlved enne meid on pühakotta sammunud.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n3,3 km pikkune tee viib Pilistvere vana kalmistuni ja veel 200 m pärast Pilistvere–Imavere maanteele.\r\n\r\nLagle Parek, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus palverändurile Eistvere mõisa renoveeritud aidas\r\nKontakt: Merike Touart, tel. 501 3370; merike.touart@gmail.com  \r\nMTÜ Eistvere Mõis, https:\/\/www.eistvere.ee\/\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 62","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-62.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps062.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.eistvere.ee\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/Fotokogu\/A127\/Eistvere_mois.pdf\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Viktor_von_zur_M%C3%BChlen\r\nhttps:\/\/www.ra.ee\/ajakiri\/eesti-vabadussojalased-ja-saksa-natsionaalsotsialistid-ideoloogia-poliitiline-taktika-ja-kontaktid\r\nhttps:\/\/www.ra.ee\/ajakiri\/london-berliin-ja-moskva-ning-1934-aasta-riigipoore\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"20.05.2025 13:41:11 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"59","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/59\/59.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/59\/59.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Pilistvere kihelkond","title":"Pilistvere","title_alias":"pilistvere","meta_description":"","text":"Võib küsida: kus asub Eestimaa keskpunkt? Sellele vastaks: Pilistveres.\r\nKui tekkis mõte hakata rajama Pirita–Vana-Vastseliina palverännu teed, sõitsime kohe asja arutlema Pilistvere kirikuõpetaja Hermann Kalmusega. Meile tundus, et Pilistvere on üheks meie ettevõtmise keskuseks nagu loodud. Muidugi leidsime sealt sõbraliku toetuse.\r\n\r\nMuistse vabadusvõitluse ajast 13. sajandi alguses on teada, et siin polnud linnuseid. Ala langes vähemalt kolmel-neljal korral vaenlase rüüstamise alla. 1220. aastal toimus asukate osaline ristimine, esimest preestrit on mainitud 1234. aastal. Sel ajal oli sealmail elanikke 4000 ringis ja haritud põldu umbes 600 adramaad.\r\n\r\nViljandimaa kirikute seas on PILISTVERE ANDREASE KIRIK üks vanimaid. Torni põhjamüüris on kivi, millel aastaarv MCCXXII ehk 1222. Villem Raami arvates on kirik 13. sajandi III veerandist ja ehitatud kindluskirikuna. Kiriku torn on Eesti maakirikute hulgas kõrgeim – 70,35 m. Kirikut ümbritseb ilmakaarte arvu järgi kaheksatahuline piirdeaed.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nKirik on üle elanud mitmeid laastavaid rünnakuid nii looduse kui inimeste poolt, aga alati taastatud. 1905. aasta 30. novembri torm paiskas torni puuosa kiriku katusele, mis samuti purunes. Torn ja kirik said ajutised pappkatted. Tuntud töösturid Puhkid kinkisid kodukihelkonna kirikule 1930. aastal ilusad sepisväravad ning tellisid oma kulu ja kirjadega kiriku ja torni remondi projekti. Projekt jäi teostamata, algas II maailmasõda. Torn taastati alles 1990. aastal. Nüüd oleks veel vaja tänapäevane lame kiriku pikihoone katus tõsta algsele kõrgusele.\r\n\r\nPilistvere pole pääsenud ei sõdadest ega katkust, mis voogasid üle Eestimaa. Näiteks võiks tuua Pilistvere kirikumõisa elanike arvu pärast Põhjasõda: tööks kõlblikke mehi 7 ja naisi 8, mittetöötavaid vanu mehi 2 ja naisi 3, veel mitte töövõimelisi lapsi 2. Katku surnuid loeti 47. Aga elu ei katkenud kunagi. 1771. aastal, kui Pilistvere kihelkond oli juba toibunud julmadest aastatest, elas seal 6926 inimest, sh talupoegi 6836, vabu kodanikke 43, vaimulikke 10 ja aadlikke 37. Kihelkonnas oli 677 talu ja 470 vabadikukohta.\r\n\r\nEsimene teada olev ametis olnud koolmeister Pilistveres oli aastast 1680 eestlasest köster Adam, kes oskas pisut lugeda. Forseliuse uue lugemaõpetamise meetodi võttis Pilistveres kasutusele kooli pidav pastor J. D. Berthold aastal 1685. Seda aastat peetakse Pilistvere kihelkonnakooli alguseks.\r\nPilistvere vallakoolides tegutsesid lastekoorid juba alates 1850. aastatest. Seega Pilistvere meeskoori osavõtt esimesest Eesti üldlaulupeost 1869. aastal ei tulnud tühjalt kohalt. Pilistvere läks õitsele esimese iseseisvuse ajal 1920–1940. 1935. aastal oli kihelkonnas 11 avalikku kooli, õpilasi 940.\r\n\r\nTänases Pilistveres avaneb just surnuaias kõndides Pilistvere tähtsus läbi aegade. Sellest kõneleb toredasti ka 16. mai 1935. aasta „Külaleht”: „Lähed, sammud läbi Pilistvere mitmekümnevakalise surnuaia, rajatud umbes aastas 1700, ja libistad pilgu üle hauaristide. Üle Eesti tuntud nimed, nimed, mis tähistavad kodumaa majandus- ja ärielu koorekihti. Loed ja taipad, et siia Pilistverre on peidetud tükike Eesti majanduslikku selgroogu, tilgake meie iseteadvuse ekstrakti.”\r\n\r\nSiinset hilisemat ajalugu on kõige täpsemini iseloomustanud kodu-uurija Enno Piir: „Pilistvere ei ole enam Eesti Taani. Pilistveret ja selle ümbrust võib võrrelda Pompejiga, kus igal sammul näeme 1941. ja 1949. aasta Peipsi-taguse Vesuuvi pursete tagajärgi.”\r\n\r\n   \r\n\r\nPilistvere surnuaeda on maetud Jaan Jung, Jüri Vilms, August Rei vanemad ja Joakim Puhki vanemad. On tähelepanuväärne, et Pilistvere surnuaias elasid okupatsiooniaja üle nii Jüri Vilmsi  hauamonument kui ka Vabadussõjas langenute mälestuskivi. Ilmselt saadi rahuldus kätte Vabadussõjas langenute suure monumendi lõhkumisega, mis asus rahvamaja vastas. Ent see on nüüdseks muudetud kujul taastatud.\r\n\r\n   \r\nVana foto Pilistvere Vabadussõja ausamba avamiselt 26. juulil 1931. a.\r\nAlgsel Vabadussõja mälestussambal oli pronksist sõduri kuju (skulptor Aleksander Eller), praegusel taastatud sambal on graniidist vabadusrist. \r\n\r\n\r\nTänapäeval elab Pilistveres ligi 150 inimest. Aga vaatamata elanike väikesele arvule on Pilistverest saanud vägagi elav keskus.\r\nPilistverel on vedanud kirikuõpetajatega. 15. novembril 1983. aastal asus siin ametisse – või õigem oleks öelda, et pagendati inimtühja kanti – pastor Vello Salum (1933–2015). Tänu temale hakati juba 1988. aasta hingedepäeval rajama Pilistvere surnuaia lähedale stalinismiohvrite kivikangrut, mille juurde tekkis ajapikku ka kommunistliku genotsiidi memoriaal koos mälestushiiega.\r\n\r\n\r\nNii pandi üles esimene puidust rist Pilistvere kivikangrule. Foto Lagle Pareki erakogust.\r\n\r\n\r\n\r\nTänu temale on nüüd Pilistveres paisjärved, mis on muutnud kogu küla ilmet. Tänu Vello Salumi julgetele ideedele on taastatud ka kiriku pastoraat, kus on nüüd kõik võimalused korraldada rahvarohkeid üritusi. Samas majas peeti 1687. a. Pilistvere Piiblikonverents, mida filoloogid nimetavad Eesti esimeseks keelekonverentsiks.\r\n\r\nJa ilma Pilistvere pastori Vello Salumi aktiivsuseta poleks esimene Nõukogude Liidu opositsioonipartei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, asutatud just Pilistvere kirikus ja juba 20. augustil 1988. Selle sündmuse tähistamiseks on kiriku väravas mälestuskivi.\r\n\r\nSuvel kihab Pilistvere kiriku ümbrus noortelaagrite tegusas elus. Rändaja, kel tahtmist kirikusse sisse astuda – olgu siis vaikseks mõtiskluseks või 1686. aastast pärit kena barokk-kantsli uudistamiseks – küsigu võtit pastoraadist.\r\n\r\nLagle Parek, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPüha Andreas\r\nJeesus kutsub esimesed jüngrid. Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast noota heitvat – nad olid ju kalurid – ning ütles neile: „Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid sedamaid oma võrgud sinnapaika ning järgnesid Talle. Matteuse 4:18-20\r\n\r\nAndreas oli Galilea järve kalur ja Ristija Johannese õpilane. Kui aga Johannes nimetas Kristust „jumala talleks”, järgnes Andreas Jeesusele ja nii sai temast Jeesuse esimene õpilane (kr. k. protokleet – esmakutsutu). Andreas oli ka esimene misjonär – ta tõi Jeesuse juurde oma venna Siimona (Peetrus), öeldes talle: „Oleme leidnud messia!”\r\nPärimuse järgi viis Andrease misjonitöö ja ravitsemine teda Väike-Aasiasse, Sküütiasse, Venemaale ja Kreekasse. Ta löödi 62. aastal Pàtra lähedal risti selle eest, et oli Rooma halduri naise tema ravitsemise ajal ristiusku pööranud. Andreas hukati diagonaaalristil (X-kujuline).\r\nAndrease atribuudid on kalavõrk, kala ja köis. Püha Andreas on Kreeka, Venemaa, Šotimaa eestkostja; ta on kalurite, vanapiigade ja kaevurite kaitsepühak, samuti on teda seostatud aianduse ja põlluharimisega. Eestis on Andreasele pühendatud Pilistvere, Äksi ja Sangaste kirik.\r\n\r\nPALVE\r\nJeesus Kristus, Elava Jumala Poeg, ava meie vaim Sinu kutset kuulma ja läkita meid oma riigi tööle. Tee meist ise väärilised tööriistad inimese teenimiseks ja julgusta iga ettevõtmist, mis Sinu nimes on alustatud. Ole kõige üle oma Püha vaimuga, et me raskuses ja kiusatuses püsima jääme ning viimselt Sinu juures rahu leiame.\r\nAamen.\r\n\r\nHermann Kalmus\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus palverändurile Pilistveres\r\nKontakt: tel. +372 437 8561; pilistvere@eelk.ee\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 63.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-63.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps063.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=14546\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:43:03 eero@kotli.ee"},{"id":"60","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/60\/60.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/60\/60.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"P\u00f5ltsamaa","title_alias":"poltsamaa","meta_description":"","text":"KUIDAS JA MIKS JUST PÕLTSAMAAL?\r\nPõltsamaa kihelkonna lugu on värvikas ja põnev, mitmekihiline, oma suurte tõusude ja mõõnadega. Selles loos on kohti ja inimesi, üritusi ja ettevõtmisi, mis lubavad imestada inimeste tarkuse ja ettevõtlikkuse, aga ka rumaluse ja väikluse üle. Õnneks on esimesed ülekaalus ja nii võime rahuliku südamega imetleda Põltsamaa kihelkonna looduse ilu ning otsida ajajälgi, mis seovad tänast päeva kord olnuga.\r\n\r\nOma jälgi on Põltsamaale jätnud nii baltisakslastest mõisahärrad kui ka sepa ja talusulase pojad ja tütred, nii valgustussajandi ideed kui ka eestlaste rahvuslik liikumine. Siin olid ju kord isegi oma portselani- ja peeglivabrik, puudritehas ja esimene apteek, kust sai õpetust ja abi maarahvaski. Kuid siin sündis ka eestikeelne ajakirjandus ja vaid sadakond aastat hiljem sündis Põltsamaal mees, kes andis eestlastele esimese päevalehe. Lisaks valisid Viljandimaa mehed just Põltsamaa selleks kohaks, kus mõeldi juba 19. sajandi lõpul kõrgemale eestikeelsele haridusele.\r\n\r\n\r\n\r\nPõltsamaa kihelkond on Eestimaa süda mitte ainult oma geograafilise asukoha tõttu, vaid eelkõige siin sündinud ideede ja ettevõtmistega, mis kõik on olnud sammud rahva enesetunnetuse ja -teostuse poole. Ja kuigi linna õigused anti Põltsamaale alles II maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal, oli Põltsamaa juba palju varem, aastatel 1570–1578, olnud koguni Liivimaa kuningriigi pealinn, kus resideerus hertsog Magnus. 13. sajandil ehitatud ordulinnus (Schloss Oberpahlen), kus Magnuski elas, renoveeriti 18. sajandil uhkeks rokokoopaleeks. Linnuse lähedal paiknev küngas ja karjamõis said Magnuse sõjalaagri asupaigana nimeks Kuningamägi (Königsberg).\r\n\r\nPõltsamaa hiilgeaeg oli 18. sajandil, mil kaks mõisahärrat, erumajor Woldemar Johann von Lauw, Vana-Põltsamaa lossihärra, ning üle jõe asunud Uue-Põltsamaa mõisahärra Jakob Heinrich von Lilienfeldi omavaheline võistlus oma mõisate ja parkide väljaehitamisel ja kujundamisel ning teatrietenduste, kontsertite, seltskondlike algatuste korraldamisel pani tormiliselt käima elu kogu ümbruskonnas. Majandusliku tõusu eestvedaja Woldemar Johann von Lauw (1712–1786) rajas Põltsamaale ka väikese haigemaja ja maarohtude apteegi, kust võisid arstiabi saada isegi talupojad ning mille juures toimusid ka tasuta arstiabikursused.\r\n\r\nHaigemaja ja apteegi juhatajaks kutsus Lauw  Riiast arstiteaduste doktori Peter Ernst Wilde (1732–1785). P. E. Wilde oli pärit Pommerist, õppinud Saksamaal, tegutsenud tohtrihärrana ning jõudnud 1765. aastal Riiga. Arstitöö kõrval oli ta alustanud mitmekülgset rahvavalgustuslikku tegevust. Riias oli ta käima pannud saksakeelse meditsiiniajakirja „Maa-arst” ning suured plaanid hariva trükisõna väljaandmiseks tõi ta kaasa ka Põltsamaale. Lossihärra Lauw toetas Wilde soove ja Põltsamaa trükikoda seati sisse: trükiseade hangiti Kopenhaagenist, palgati trükkal ning 1766. aasta oktoobris hakkas trükikoda tööle, olles esimeseks eratrükikojaks terves Vene impeeriumis.\r\n\r\n   \r\n\r\n1766. aasta novembris ilmus selle Põltsamaa Kuningamäe karjamõisa piimakotta paigutatud nigela trükipressi alt ilmavalgele esimene eestikeelne ajakirjanduslik väljaanne. Oma väljanägemiselt rohkem väikest raamatut meenutav trükitoode ehk „tük”, nagu seda nimetas kokkuseadja ja trükkitoimetaja, kandis pikka tiitlit „Lühhike öppetus...”, mis täitis terve esimese lehekülje. Väljaannet ilmus vähemalt 41 „tükki” ja iga üksiknumber koosnes neljast leheküljest. Ilmumise regulaarsus (ilmumist kord nädalas on nimetatud esimeses numbris ja korratud teisteski) ja selle suunitletus kõigile, kes eesti keeles oskasid ja tahtsid lugeda, annavad „Lühhikesele öppetusele...” eestikeelses ajakirjanduses austusväärse tiitli „esimene”. Selle õpetlik-hariv, päevateemasid vältiv ja ajastukohane mitteaeguv sisu lubab seda tinglikult nimetada ajakirjaks.\r\nTsensuuri tükitoodetele ei kehtestatud, kuid Wildel lubati trükkida vaid iseenda kirjutatut ja koostatut. Paralleelselt esimese eestikeelse ajakirjaga trükitigi seal mitmeid Wilde eesti-, saksa- ja lätikeelseid raamatuid. Eesti keelt valdas Wilde vaid hädapäraselt ja saksakeelse sisu tõlkis eesti keelde, seda veidi ka maapärasemaks sobitades, kohalik pastor, hilisem Tartu ülikooli audoktor August Wilhelm Hupel (1737–1819). Jacob Lange, Liivimaa kindral-superintentent, tegi Wilde saksakeelsest käsikirjast kohandatud tõlke ka läti keelde ja lätikeelset väljaannet trükiti Põltsamaal vähemalt 25 numbrit. Seega on Põltsamaa ka lätikeelse ajakirjanduse sünnipaigaks ning esimene ajakirjanduslik väljaanne on meil naabritega sarnane. Lisaks on need väiksed eesti- ja lätikeelsed ajakirjad esimesed arsti- ja rohuteaduslikud väljaanded kogu Vene tsaaririigis.\r\n\r\nAlgusnumbri pikk tiitel (järgnevatel numbritel on see lühem) on omamoodi kokkuvõte ajakirja sisust. Ajakirja üldine toon on sõbralik ja isiklik, kuid samas õpetav-manitsev, ikka ülevalt alla. Ajakirja sisu kannab usk, et pärisorjast maarahvas on arenemis- ja õppimisvõimeline, aga talle on vaja juhatust. Valitsevate olude üle ei arutata. Kõikidest õpetustest kostub arusaam, et oma elu saab kergemaks muuta talupoeg ise, olles puhtam, püüdlikum, korralikum ja usinam.\r\n\r\n\r\nPõltsamaa rahvast 18. sajandi lõpupoolelt. A. W. Hupeli järgi.\r\n\r\nVaene maarahvas ei tõtanud ostma talle mõeldud ajakirja, mille numbri hinnaks oli kopikas. Selle kokkuseadja oli ju ikkagi üks sakstest ning selles avaldatud õpetusedki olid kohati võõrad ja rasked. Ajakiri lõpetas vaikselt, vähimagi eelteateta juba 1767. aastal ja sellest sündinud kahjud aitas Wildel kanda mõisahärra. 1773. aastal oli trükikojas tulekahju ja see jäi ajutiselt seisma. 1782. aastaks sai trükikoda küll taastatud, kuid juba mõne aasta pärast koliti ümber Tartusse. Põhjus oli lihtne – Põltsamaa hiilgeaeg oli läbi, sest Lauw lahkus manalateele ning ei tärklis, portselan ega peeglid toonud kasumit, mis oleks sundinud pärijaid nendega edasi tegelema.\r\n\r\n          \r\n\r\nPõltsamaa andis esimese eestikeelse ajakirja, kuid Põltsamaa andis ka mehe, kes pani Tartus käima esimese eestikeelse päevalehe Postimees: Põltsamaa külje all asuvas Võhma külas sündis sepa pojana aastal 1851 Karl August Hermann (1851–1909). Hermann töötas palju ja saavutas palju. Kaitsnud Leipzigis doktorikraadi filoloogias, naasis ta kodumaale, et siin väsimatult töötada „isamaa ja rahva heaks”. Ta edendas koorilaulu, kirjutas luuletusi ja näidendeid, asutas ja juhtis mitut ajakirjanduslikku väljaannet (1886. aastast ajaleht Postimees, 1885. aastast muusika erialaajakiri Laulu- ja Mänguleht jt). 1898. aastal ilmutas ta iseenda kirjutatud teose „Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” ja aastal 1900 ilmus tema aastaid kestnud tööst, eestikeelsest entsüklopeediast „Eesti üleüldine teaduse raamat” esimene vihik. Hermanni kirjutatud koorilaule, juhatatud koore ja laulupidusid ei jõua üles lugedagi. Omamoodi kokkuvõtteks tema tegevusest heliloojana on tema ooper „Uku ja Vanemuine” (1908), mis on ühtlasi ka esimene rahvuslik ooper. Hermanni kodukoht Võhmal on kergesti leitav ning mälestusmärk Hermannile, mis avati Põltsamaa linnapargis 10. juunil 1935, on ilus koht mõtisklemaks inimese ajalikkuse ja tema poolt tehtu kestlikkuse üle.\r\n\r\nPõltsamaa lugudel polegi lõppu, neil kõigil on oma jälg tänasesse päeva. Põltsamaa kihelkonnakooli koolmeistri Gustav Beermanni tütar Emilie Beermann õmbles just Põltsamaal esimese sinimustvalge lipu, meie Eesti lipu. Kus ja kuidas see aastal 1884 täpselt toimus ja kuidas lipp Otepääle jõudis, sellest saab aru vaid Põltsamaal.\r\n\r\nKrista Aru, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 64","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-64.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps064.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 12:46:53 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"61","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/61\/61.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/61\/61.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"P\u00f5ltsamaa Niguliste kirik","title_alias":"pltsamaa-niguliste-kirik-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nPõltsamaa kirik on kummaline: ta koosneb ühest risttahukast ja silindrist. Põhjus on lihtne: algselt polnudki siin pühakoda, vaid hoopis ordulinnuse väravaehitis ja suurtükitorn. Kirik aga paiknes keskajal hoopis teisel pool jõge.\r\n\r\nKeskaegsest kirikust ei tea me samahästi kui midagi. Küll on kirikuasemelt leitud üks raidkivi, mida võib näha Põltsamaa muuseumis. Paekivist konsoolil on kujutatud kahte teineteise vastu liibunud pead. Enamasti on väidetud, et siin on Aadam ja Eeva. Kõlab kenasti ... ainult kas keegi teab mõnda keskaegset kuju või pilti, kus Aadam ja Eeva on omavahel veidikenegi intiimsemalt suhtlemas? Võti Põltsamaa paari mõistmiseks leidub Türi kirikus. Sealgi näeme ühel konsoolil kahte pead, kel põsed vastastikku, teisel konsoolil kannab aga mees lehtrikujulist mütsi. Sellise peakattega kujutatakse keskaegses kunstis juudisoost tegelasi. Nüüd peaks olema kõik selge: siin näeme Juuda suudlust, mida jälgib üks Jeesuse kinnivõtja.\r\n\r\n   \r\n\r\nKeskaegne kirik hävis 17. sajandi alguse sõdades. Uued ajad saabusid Põltsamaale 1630. aastail, mil Herman Wrangel rekonstrueeris linnuse moodsaks lossiks ja kasutas keskaegsete kaitserajatiste müüre uue kiriku ehitamiseks. Järgnesid häving Põhjasõjas ning taastamistööd. Barokne tornikiiver valmis 1751. Taas hävis kirik täielikult 1941. aasta sõjasuvel. Kirik taastati pastor Herbert Kuurme eestvõtmisel aastail 1947–1952.\r\nPõltsamaa ja Lüganuse olid esimesed pärast sõda taastatud kirikud Eestis. Tornikiivri jaoks küll toona jõudu ei jätkunud ning see valmis alles 1969.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nSuurem osa sisustusest (kantsel, altar, pingid, lühtrid jne.) pärineb nõukogude võimu poolt 1948. aastal suletud Tartu Ülikooli kirikust. Omapärane on Matthias Holsti kavandatud altarisein (1868), kus on pöördraamis kaks maali: Woldemar Friedrich Krügeri „Naised haua juures” ning Julie Hagen-Schwarzi „Kristus ristil”.\r\n\r\nKaur Alttoa, 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n\r\nPÕLTSAMAA KIRIKUÕPETAJATEST\r\nEsimene kirjalik teade ristiusu preestri olemasolust Põltsamaal pärineb 1234. aastast, kui Mõhus olla teeninud plebaan (katoliku kirikus kogudusepreestri kohusetäitja) Eggehard.\r\nTänapäeval on rahva mälus eelkõige Eesti- ja Liivimaa kodu-uurimise ning ajakirjanduse alustaja August Wilhelm Hupel, vaimulik helilooja Emil Heinrich August Hörschelmann, visa ja kindlameelne luteriusu eest võitleja Carl Peter Ludwig Maurach ning kirikuhoone taasülesehitaja Herbert Kuurme.\r\n\r\nAugust Wilhelm Hupel teenis Põltsamaal aastail 1764–1805. Vaatamata perekondlikule traagikale esindas Hupel valgustusajale iseloomulikku optimistlikku eluhoiakut, progressiusku ning veendumust, et ühiskonda on võimalik mõistuse ja teadmiste abil ümber korraldada. Küllap oli ta mõistev ja abistav hingekarjane nii eesti kui saksa kogudusele. Baltimaades oli Hupel valgustusaja keskne tegelane, kes vahendas saksa valgustuse olulisemaid suundumusi. Just Hupeli tõttu kujunes Põltsamaa 18. sajandi teisel poolel üheks olulisemaks vaimuelu keskuseks Liivimaal, tema koordineeris Liivimaa uurimist. Eks ole teda ju Põltsamaa kiriku seinal oleval mälestustahvlil nimetatud Eestimaa uurimise rajajaks ehk lahtiseletatult Eesti esimeseks kodu-uurijaks.\r\nOma kirjasaatjate kogutud teabest koostas ta artikleid Saksamaal avaldamiseks ning andis ka ise välja ajakirju. Raamatukogudest võib leida toeka sületäie Hupeli teoseid: köidetud ajakirju „Topographische Nachrichten”, „Nordische Miscellaneen”, „Neue Nordische Miscellaneen” (Topograafilised teated, Lisandused Põhjamaadelt, Uued lisandused Põhjamaadelt), raamatuid erinevatel filosoofilistel teemadel, sh ka eesti keele kohta.\r\n\r\n                           \r\n                  August Wilhelm Hupel.                       Emil Heinrich August Hörschelmann.\r\n\r\nEmil Heinrich August Hörschelmann teenis Põltsamaal aastail 1838–1853. Tema ametijärglane Carl Maurach kirjutab Hörschelmanni kohta: „\/...\/ on üks kunstnikunatuur talaaris, eriti muusikaalal, originaalne, eestlaste poolt armastatud helilooja, sügavatundeline luuletaja, suurepärane jutlustaja, oivaline koolimees, kes kihelkonna rahvakooli taseme mitu astet ülespoole tõstnud, päriselus süütu kui laps, \/...\/ rõõmus ja vaba jumalalaps.”\r\nKarl August Hermann kirjutab „Laulu ja Mängu Lehes” 1895. aastal järgmist: „Põltsamaa kihelkond ja alevik on Eesti laulu edendamises esimeste kohtade sekka lugeda, \/...\/ See koor õppis M. Wilbergi juhatusel esimeseks suureks lauluks ühe kaheksa häälega „Hosianna” laulu ära, \/…\/ Koor laulis selle laulu õpetaja Hörschelmannile ette, kes esiti otse keeletu ja juhm laulu ilu üle oli.” Toibunud keeletusest ja juhmusest, asus pastor komponeerima mitmehäälseid eestikeelseid koorilaule. 1847. aastal ilmus trükist kogumik „Mõned armsad laulud vaga südame rõõmustamiseks ühe ehk kolme heälega laulda”.\r\n\r\nCarl Peter Ludwig Maurach teenis Põltsamaal aastail 1853–1891. Tema elukäigust saab lugeda raamatust „Leben und Streben, Kämpfen und Leiden eines Livländisches Pastoren” (Ühe Liivimaa kirikuõpetaja elu ja püüdlused, võitlused ja kannatused). Põltsamaa kirikumõisa pargis asub mälestuskivi, millel kiri „Fuimus Troes” (Olime troojalased). Pärimuse järgi on see kivi Maurachi aegadest. Raamatu pealkiri ja lause kivil väljendavad sama meeleolu – kogu elu on püüeldud ja võideldud oma kogukonna (koguduse) hüvanguks, kuid siis hävitab võimsam jõud saavutatu. Maurach tegutses – asutas koole, korraldas ehitustöid ja remonte. Tema ajast pärinevad köstrimaja, kihelkonnakool, saksa elementaarkool (saksa klubi), kabel ja kalmistuväravad, tegelikult ka kuulus Aleksandrikooli hoone Kaarlimõisas. Kiriku lasi ta renoveerida.\r\nKarl August Hermann hõiskab oma päevikus 1870. aasta kevadel Maurachile kiitust: „17. mail oli lastepüha, mis meie õpetaja, üks kaunis inimene, on seadnud, et ka väikesed lapsed võiksid rõõmustada. Jah, see on ka tõesti üks seisuste mahakiskuja, sest siin ei peetud kellestki rohkem lugu, oli ta mõisnik või talupoeg, kõik mängisid ja sõid üheskoos.” Maurach korraldas ka vaestehoolekannet uuel moel: ei lubanud kerjata kiriku uksel, vaid pani maksma korra, mil kombel rikkamatelt annetusi koguda ja saadut õiglaselt abivajajaile jagada. Korraldati ka kontserte-tuluõhtuid, loteriid. Millest Maurach oma mälestusteraamatus ei kirjuta, ei vihja sõnagagi sellest, et ta julges õigeusust luterlusse tagasi pöördujaile jumalateenistusi läbi viia ja sai selle tegevuse eest ka karistada – oli 12 kuuks ametist kõrvaldatud (suspendeeritud). Fuimus Troes – me olime troojalased, kuid kaotasime oma kodu, oma elutöö. Nii oli ka Maurach sunnitud leppima, et tema väärtused ei maksa enam. Tema eluaegsed püüdlused tallatakse põrmu. Tuleb leppida õigeusu pealetungiga, vene keelega koolides, saksa koolide kadumisega.\r\n\r\n                         \r\nCarl Maurachi kirjutatud raamat oma elust –                        Herbert Kuurme.\r\n„Ühe Liivimaa kirikuõpetaja elu ja püüdlused,\r\nvõitlused ja kannatused”, Leipzig 1900.\r\n\r\nHerbert Kuurme teenis Põltsamaal alates 1939. aastast peaaegu oma elu lõpuni 2005. aastal. Noor kirikuõpetaja pidi oma 30. sünnipäeva aegu nägema kiriku ja suure osa Põltsamaa põlemist – 14. juulil 1941, kui venelased olid taandumas ja sakslased tungisid peale. Herbert Kuurme osav suhtlemiskunst, järjekindlus ja armastus ning koguduse ennastsalgavad annetused koos talgutööga tegid võimalikuks kiriku kiire taastamise – mõelda, Stalini ajal. See on esimene taastatud kirik okupeeritud Eestis. 1952. aastal sai juba pühakojas teenistusi pidada, tornikiivri paigaldamisega läks 1969. aastani. Sisustus toodi Tartu Ülikooli endisest kirikust, nii päästeti 19. sajandi teisest poolest pärinev altar, kantsel, lühtrid ja pingid hävingust. Herbert Kuurme on kiriku taastamist üksikasjaliselt kirjeldanud raamatus „Pildikesi Põltsamaa ajaloost”. Tema ajal oli kogudus liikmete arvu poolest Eestis suuruselt kolmas.\r\n„Selle kiriku taastamine tähendas inimestele ühe isemoodi vaimse vabadussamba püstitamist kõigi Vene võimu poolt hävitatud vabadussammaste asemele,” kirjutab Viivi Luik, „Põltsamaal oi Herbet Kuurme see inimene, kelle olemasolu andis teistele julgust ja jõudu vastu pidada ning üheskoos võimatu võimalikuks teha.”\r\n\r\nRutt Tänav, 2025\r\n\r\n \r\n\r\nPÕLTSAMAA KIRIK KUI VABADUSSAMMAS\r\nVähesed Eestis teavad Põltsamaa kiriku lugu. Kuid see lugu on üks nendest, mis inimesele rasketel hetkedel tuge, jõudu ja lootust annavad ja mida igaüks meist peaks meeles pidama kui tunnistust oma rahva vaimujõust.\r\nKuivad faktid on järgmised:\r\nTeise maailmasõja ajal muutus Põltsamaa kirik rusuhunnikuks.\r\nHoolimata okupatsioonist, hoolimata vaesusest, hoolimata kristlaste tagakiusamisest alustas Põltsamaa Niguliste kiriku kogudus oma pastori Herbert Kuurme eestvedamisel 1947. aastal kiriku taastamist.\r\nKirikut taastati annetuste varal.\r\nTaastamine võttis aega kaksteist aastat. Need olid Eesti uuema ajaloo raskeimad aastad. Nende aastate hulka jääb ka märtsiküüditamise aasta 1949.\r\nKiriku taastamise mõtegi pidi sellel ajal tunduma kui mitte just hullumeelne, siis vähemalt täiesti võimatu.\r\nEi olnud toitu, kütet, jalatseid ega riideid. Ristiinimesi jälitati, võeti kinni, paljud kadusid NKVD keldritesse.\r\nEhitusmaterjali oli võimatu saada. Polnud naelugi, muust rääkimata. Vanu roostetanud naelu kisti tangidega plankudest välja, taoti sirgeks ja võeti jälle kasutusele.\r\nKuid need olud mitte ainult ei muserdanud inimesi, vaid õhutasid ka vaimset vastupanu.\r\nPõltsamaa taastatud kirik on üks iseäralik vabadussammas, mis on pühendatud inimese vaimu jõule. Pühendatud võimatu võimalikkusele.\r\n\r\nViivi Luik, 2021\r\n\r\n      \r\nHerbert Kuurme Põltsamaa lossi torni otsas 6. juunil 1937. aastal. Erakogu.\r\nPõltsamaa kiriku ehitus. Erakogu.\r\n\r\n\r\nHerbert Kuurme: „Ka tipuvarras on valmis ja me kanname ta välja. Viktor Jürisson koos poja Endeliga meisterdasid selle „Koondis Eesti Põllumajandus Tehnika” Põltsamaa osakonna töökojas.”  Erakogu.\r\n\r\n \r\n\r\nÖöbimisvõimalus Põltsamaa Niguliste koguduse töökeskuse majas\r\nKontakt: tel. 522 3368, poltsamaa@eelk.ee   http:\/\/www.poltsamaakogudus.ee\/\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 65","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-65.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps065.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/arhiiv.err.ee\/vaata\/kuningalinna-karjane-praost-herbert-kuurme\/latest\r\nhttps:\/\/arhiiv.err.ee\/vaata\/kirikuelu-herbert-kuurme-100\r\nhttps:\/\/www.vooremaa.ee\/poltsamaa-lossi-viimased-paevad\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"28.09.2025 15:01:06 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"62","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/62\/62.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/62\/62.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Eesti Aleksandrikool Kaarlim\u00f5isas","title_alias":"poltsamaalt-aleksandrikooli-ja-edasi-kolga-jaani","meta_description":"","text":"\r\n\r\nLäheme Lossi tänavat pidi linnast välja Aleksandrikooli poole, mis asub Väike-Kamari külas Kaarlimõisas.\r\nKamarit on poola ajalooürikutes mainitud 1583. aastal (Kameri Male ja \u041a\u0430\u0442\u0435r\u0443 Wielkie), veidi hilisemates saksa allikates on kohanimed Klein Kammer ja Gross Kammer.\r\nKaarlimõisa oli Vana-Põltsamaa mõisa karjamõis. 18. saj. lõpus töötasid siin J. W. von Lauw’ vaseveski (vasepada), peeglilihvimistöökoda ja villavanutustöökoda. Põltsamaa jõe mõlemal kaldal oli vesiveski, mille jõul töötasid vabrikute masinad. Veskid on praeguseks hävinud.\r\nVäike-Kamari külas Kaarlimõisas on üks ammugi tühjaks jäetud maja, mis on meie kultuuriloos ometigi väga tähtis. 1888. aastal avati siin Põltsamaa külje all sellessamas majas Eesti Aleksandrikool. Eesti Aleksandrikooli peakomitee ostis maja 1874. aastal, varem oli selles tegutsenud aadlinoorukite pansionkool.\r\n\r\nDaila Aas, 2021\r\n \r\n\r\nEESTI ALEKSANDRIKOOL KAARLIMÕISAS\r\n\r\n\r\n\r\nMõte Eesti Aleksandrikoolist sündis Viljandimaa kooliõpetajatel Jaan Adamsonil ja Hans Wühneril 1863. aasta kevadel. Haridust väärtustavate meestena leidsid nad, et eestlased pärisorjusest vabastanud keiser Aleksander I mälestust aitaks kõige paremini jäädvustada temanimeline eestikeelne kõrgem õppeasutus. Mõte hakkas hoogu ja suurust koguma pärast õnnestunult toimunud üldlaulupidu 1869. aastal. Sel 1869. aastal saadi keisrilt ka luba hakata kavatsetava kooli heaks raha korjama.\r\n\r\n7. juulil 1870. aastal Tarvastus toimunud ärkamisaja tegelaste konverentsil otsustati ettevõtmise õnnestumiseks moodustada Eesti Aleksandrikooli Peakomitee. Jakob Hurt, rahvusliku liikumise peaideoloog, oli selle kavatsetava eestikeelse kõrgema kooli mõtte mõjukaim põhjendaja ja toetaja.\r\nTrükisõnas tehti mõte esmakordselt laiemalt tuttavaks Eesti Postimehes 1871. aastal. Samal aastal ilmus Jakob Hurda sulest ka eraldi brošüür „Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigele Eestirahvale”. Jakob Hurt põhjendas selles emakeelse kooli ideoloogiat, jagas konkreetseid juhatusi abikomiteede asutamiseks ja raha kogumiseks.\r\n\r\nÜle maa asutatud Aleksandrikooli komiteede eesmärgiks oli koguda raha kooli avamiseks. Peakomitee pidi aga hea seisma selle eest, et seda raha kasutataks sihtotstarbeliselt. Peale selle tegeldi komiteedes ja eriti peakomitees ka eesti rahvusküsimuste arutamisega. Seetõttu on peakomiteed nimetatud „eestlaste esimeseks parlamendiks”. Aleksandrikooli liikumise kõrgajal 1883. aastal oli üle Eesti moodustatud 139 ning väljaspool Eestit 7 abikomiteed. 1887. aastaks oli rahva käest kogutud kooli asutamiseks enam kui 104 000 rubla kindla sooviga asutada õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkav kõrgem eestikeelne kool.\r\n\r\nKuid aeg ja olud olid eestlaste püüete vastu karmid. Tülid ja omavahelised vastuolud lõhestasid Peakomitee ning tsaaririigi äärealadele suunatud venestuslaine lubas aastal 1888 avada kooli Põltsamaa külje all Kaarlimõisas vaid venekeelse linnakoolina, mille ametlikuks nimetuseks sai Eesti Aleksandri Linnakool. Kool oli tasuline, kuueaastane ja kõikidele poeglastele. Eesti keel oli kavasse jäänud vaid õppeainena.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nEesti Aleksandri Linnakool suleti aastal 1906, sest selle õpilased olid tsaarivalitsuse silmis „mässulised” ehk osalised 1905. a. revolutsioonis. Järgmisest aastast lubati kooli ruumes korraldada tasulisi põllumajanduskursusi. Aleksandrikooli järglaseks peab end 1914. aastal Kõos avatud Eesti Aleksandri Alampõllukool, mis pärast mitmeid ümberkorraldusi ja nimemuutusi on tänane Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.\r\n\r\nUus elu saabus Aleksandrikooli majja Kaarlimõisas siis, kui Viljandi maavalitsus maja ära ostis ja avas seal aastal 1921 Põltsamaa Tööstuskooli. 1936. aastal muudeti hästi töötava kooli kolmeaastane õppeaeg nelja-aastaseks ning kooli tõusuaeg jätkus kuni aastani 1940, mil tulid taas uued ümberkorraldused.\r\n\r\nKrista Aru, 2016\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nNõukogude ajal muudeti Põltsamaa tööstuskool Kaarlimõisas kutsekeskkooliks ja lõpuks ametikooliks. 2015. aastal liideti kool Paides asuva Järvamaa Kutsehariduskeskusega, maja aga jäi tühjaks. Praegu on hoone juba mitmendat aastat müügis.\r\n\r\nDaila Aas, 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 66","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-66.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps066.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.poltsamaa.ee\/ajalugu\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/P%C3%B5ltsamaa_j%C3%B5gi\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/poltsamaa_1\/poltsamaa_1.html\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Eesti_Aleksandrikool\r\nhttps:\/\/agrt.emu.ee\/pdf\/1998_3_karelson.pdf\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=5859\r\nhttps:\/\/weskiwiki.ee\/index.php?curid=1028\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 12:49:05 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"115","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/115\/115.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/115\/115.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5ltsamaa kihelkond","title":"Kaarlim\u00f5isast edasi Kolga-Jaani","title_alias":"kaarlimoisast-edasi-kolga-jaani","meta_description":"","text":"Aleksandrikooli juurest Kamari paisjärveni on veerand tunni tee. Järve ääres on puhke- ja ujumiskoht. Uue aja märgina tegutseb vastne veespordikeskus. (Info: veelauakeskus Wpark, tel. 5456 8222; https:\/\/wpark.ee\/)\r\nPalverändurile tähendab see ennekõike kohviku ja ujumiskoha olemasolu.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nSiiani oleme sammunud kergliiklusteel. Kopli talu kurepesa juurest veidi edasi keerame järve-äärselt teelt Kõrgemäe vana taluaseme juures paremale – kruusateele. On maikuu, puud on värskelt lehtinud, toomingad õitsevad ja sumisevad mesilastest, põllul mängivad kaks jänest tagaajamismängu.\r\nVarsti tuleb taas paremale suunduv tee, aga meie läheme muudkui otse. Valge maja juures (Luhavahi talu) muutub tee vähemaks ja viib metsa vahele.\r\nJõuame Põltsamaa jõe äärde. Jõeniidul õitsevad koos võililled, tarnad ning tänapäeval juba haruldased pääsusilmad.\r\n\r\n   \r\n\r\nTee kulgeb kallast pidi edasi. Ületame Külmoja (e. Saare peakraavi), mis oli enne 1960. aastate maaparandust Põltsamaa jõe kalarikas harujõgi, nüüd on sellest saanud vaid kraav. Siinsamas Külmoja suubumikohas Põltsamaa jõkke asus Võisiku mõisale kuulunud Külmoja vesiveski. Veski ümbrus oli Põltsamaa linna elanike seas populaarne väljasõidukoht. 1920. aastate algul Võisiku mõis ja veski riigistati. 1928. aastal põles veski tulekahjus maha.\r\nMeie tee kulgeb kallast pidi edasi ja umbes 160 m pärast paistab kena puhkekoht pingi ja lauaga, mida näikse armastavat ka kalamehed.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nPärast väikest pausi läheme kaldaäärset rada mööda edasi. Tee toob meid paarikümne minutiga Külmoja bussipeatuse juures suurele maanteele. Põltsamaa linna piirilt siiani on käidud veidi üle 3 kilomeetri. Paremat kätt jääb Võisiku, meie keerame vasakule Kolga-Jaani poole.\r\n\r\n\r\n\r\nSilt maantee ääres näitab Taganurga küla algust. Kolga-Jaanisse on veel 7 kilomeetrit ja see maa tuleb maha käia maantee pervel, muud võimalust paraku pakkuda pole. Tee äärde jääb mitu bussipeatust: Adra, Liivassaare, Ahjupera, Süsivere. Taganurga saab läbi.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nTaganurga ja Kolga-Jaani on nimed, mis kõnelevad kõrvalisest paikkonnast, elust kuskil kolkanurgas. Siinset kanti ongi läbi aegade iseloomustanud looduslik suletus: lõunas on ees Võrtsjärv, mujal ümberringi jõeluhad, rabad ja metsad. Enam ammugi ei elata siinmail muust maailmast eraldatud elu, aga ilmekad kohanimed on jäänud.\r\n\r\n\r\n\r\nKirikutorn on juba mõnda aega silma rõõmustanud ja kohe olemegi Kolga-Jaanis.\r\nKõndisime 10,6 km.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 67","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-67.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps067.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/P%C3%B5ltsamaa_j%C3%B5gi\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/V%C3%A4ike-Kamari\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/K%C3%BClmoja_veski\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 12:50:49 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"63","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/63\/63.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/63\/63.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Kolga-Jaani","title_alias":"kolga-jaani","meta_description":"","text":"Kolga-Jaani on üks neid paiku, mille kohta kehtib ütelus: seest suurem kui väljast paistab. Selle paiga silmapaistvaim mees on VILLEM REIMAN. Pikka aega võiski ütelda Kolga-Jaani = Villem Reiman.\r\n\r\n   \r\n\r\nAastatel 2000–2010 Kolga-Jaani kirikuõpetaja olnud, Villem Reimani kolleegiumi liige Ants Tooming kirjutab:\r\n„Villem Reiman (1861–1917), Eesti rahvuslik suurmees, ajakirjanik, ajaloolane, eestlase rahvusliku iseteadvustunde tuline ärataja, aktiivne ühiskonna- ja seltsitegelane, EÜS-i auvilistlane ja eelkõige Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üks alustõdede rajaja, oli põhiametilt Kolga-Jaani kirikuõpetaja (1890–1917).\r\nSajandivahetuseks oli Reiman muutunud tegusa pagasiga arvestatavaks autoriteediks, kes võis enesele lubada vastutust teha ümberkorraldusi ka rahva alateadvusse juurdunud ja põlistunud asjades ning küsimustes. Üks nendest oli suurejooneline pühakoja ümberehitus ehk kiriku-uuendus Kolga-Jaanis.\r\nLiivi sõja ajal arvatavalt aastal 1578 olla inimesed kiriku võlvidelt pelgupaika otsinud. Legend räägib, et jahimehed olla paksus metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel. Veel 1778. aastal olla Odiste külas Ottimatsi talus üks härja ike kasutusel olnud, mis kiriku lae võlvil kasvanud kasest tehtud. See ese viidi hiljem Raadile Eesti Rahva Muuseumi, kus see hävis muuseumi põlengul.\r\nVillem Reiman otsustas XX sajandi alguses kiriku ilmet muuta. Tema eestvedamisel tehti kirikule aastal 1903 põhjalik remont, laiendati aknaid, ehitati ümber käärkamber, Riiast, Ernst Tode töökojast telliti altarivitraa\u017e „Tulge minu juurde” (1903), mis on ainulaadne Eestis. 100-aastane vitraa\u017e on haruldaselt hästi säilinud. Lähim analoogne vitraa\u017eaken asub Riia Toomkiriku altaritaguses aknaorvas ja on Kolga-Jaani vitraa\u017eiga hämmastavalt sarnane.”\r\n\r\nSiiski-siiski!\r\nEstonia pst. 11 – endise Eestimaa Aadlike Krediidiühingu pangahoone, praegune Eesti Panga muuseumi nurgatornis on kolm suurt ja neli väiksemat vitraa\u017eakent, mis on valminud 1904. aastal Riia meistri Ernst Tode töökojas. Need on säilinud algsel kujul üle saja aasta, sh jäänud terveks ka 9. märtsil 1944. a. korraldatud pommitamises. See viitab töö suurepärasele kvaliteedile.\r\n\r\n   \r\n\r\nAnts Tooming jätkab:\r\n„Kolga-Jaani kiriku remondi käigus ehitati paremale poole uus kantsel, millega võideti kirikusse ruumi ja õpetaja sai jutluse ajal kõigile kirikulistele nähtavaks. Kogu remondi jaoks võetud laenu suutis Villem Reiman tagasi maksta juba 1906. aastaks. Praegu poleks taolist kiriku-uuendust võimalik ette võtta.\r\nReiman oli edumeelne kogu Kolga-Jaani suhtes tervikuna, et see saaks rohkete elanikega asulaks. Kuni 1912. aastani oli Kolga-Jaanis kirik, õpetajamaja ja majapidamishooned, ümberringi kirikumõisa põllud ja mõni üksik talupidamine. Viis aastat heitles Reiman kirikukonvendiga, kuni see otsustas 27. novembril 1912. a. eraldada kirikumõisast 65 ehituskrunti.\r\nNii kerkis Reimani elupäevil kiriku lähikonda hulk maju. Kui Kolga-Jaani kihelkonnas XX sajandil algas majanduskultuuriline ühistegevus, siis tuleb seda seletada ainult Villem Reimaniga. Ta ei olnud ainult kultuuritegelane ja õpetaja, vaid ka tulihingeline majandusmees. Tema teotsemise tõttu eksisteerib tänane Kolga-Jaani alev ja kirik seisab sõna otseses mõttes keset küla.”\r\n(EELK Konsistoorium. Tallinn, 2002. Villem Reiman ja pühakoja uuendus Kolga-Jaanis. Eesti kiriku kalender, 2003.)\r\n\r\nÜks väga oluline hoone – Villem Reimani  rahvamaja – asub kiriku lähistel. Selle XX sajandi algul ehitatud ning vahepeal räämas ja lagunenud rahvamaja renoveeris oma isiklike vahenditega kohaliku elu hing, põline Kolga-Jaani mees Hovard Nurme. Ja ettevõtmiste nimekiri, mille eesotsas ta olnud ja on jätkuvalt, on pikk.\r\n\r\n   \r\n\r\nSõites Kolga-Jaani vallas ringi koos vallavanem Kalevi Kauriga, torkas heas mõttes silma ja kõrva mehe orienteerumine kodumaastikul. Ta teab iga maja ja selle elanike kohta midagi ütelda, kogu kultuurielust, metsadest, põldudest on tal selge ülevaade ja ei mingit virisemist ega kirumist. Selliste ettevõtlike ja oma kodukandist lugupidavate inimestega trehvates tahaks tõesti hüüatada: jah, sellist Eestit me tahtsime!\r\n\r\nVillem Reiman – „Ajamärgid” Postimees, 21. september 1910.\r\nMeie ainsaks, aga äravõitmata läbiaitajaks praegustest kitsikustest ja tuleviku ähvardustest jääb selge arusaamine, mis meie rahva rahule tarvis läheb; visa kulturatöö, mis ühegi raskuse all ei lämbu; elav ühistunne, kus nõrgad nõrku toetavad ja endid vastamisi tugevaks teevad; tuline isetegevus, mis alati platsi astub, kus riiklik korraldus ja maa-omavalitsus meid rappa jätab. Siis tohime põhjusega loota, et kord jälle lahedamaid aegu ja vabamaid päevi jõuame näha saada!\r\n\r\nRiina Roose, 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\n14. oktoobril 2016 avasime palvepingi Kolga-Jaani pastoraadi kõrval.\r\nPink „...on pühendatud kahele väärikale siitkandi mehele, isale ja pojale, ALEKSANDER VAHERILE ja VELLO SALOLE ehk ENDEL VAHERILE, kes mõlemad on elanud oma elu kodumaa ja tema rahva teenimises. Euroopa ajaloo veriste keerdkäikude tõttu ei ole pojal enam alates 1945. aastast oma endist perenime ja isa langes 1944. aastal vaenlase käe läbi. See on Eestile ja tema ajaloole iseloomulik lugu.\r\nALEKSANDER VAHER oli pikaaegne Lalsi Algkooli juhataja ja Kaitseliidu malevkonna pealik, kes andis oma elu 1944. aastal isamaa au ja vabaduse eest. Tema juhtlause elus oli: ISAMAA AUKS ALATI VALMIS. Olgu see ka meie juhtlauseks.\r\nAleksander Vaheri poeg VELLO SALO on üks nendest vähestest, kes seob meie maad ja meie rahva vaimu suure maailmaga. Ta on sündinud 5.11.1925 Lalsis, kuid Jumala tahtel on temast saanud eeskuju ja tugi väga paljudele inimestele üle maailma. Kui maailmas on olemas Isa Vello, on olemas ka rõõm ja lootus.\r\nIsa Vello kohta võime me lugeda, et ta on katoliku vaimulik, ajaloolane, tõlkija ja kirjastaja ja et tal on kõrgeid aunimetusi. Kuid kõige tähtsam ja kõige kõrgem aunimetus, mis inimesel üldse võib olla, on olla väärikas inimene. Isa Vellole on Jumal ise selle au andnud. Olgu meil sellest rõõmu ja tuge...” (tekst palvepingilt)\r\n\r\n   \r\n\r\nPingi õnnistas isa Vello Salo. Kohal olid Pirita kloostri õed ja sõbrad, Vello Salo õde Eevi Salm ja vend Arvo Vaher ning palju Kolga-Jaani rahvast: õpilasi, õpetajaid ja koguduse liikmeid.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus palverändurile Kolga-Jaani kiriku pastoraadis\r\n7 voodikohta + madratsid, köök, du\u009a\u009aširuum.\r\nKontakt: Hovard Nurme, tel. 528 9599, hovardnurme@hot.ee;\r\nkoguduse õpetaja Peeter Parts, tel. 5568 4711, peeterparts@hotmail.com\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida! \r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 68","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-68.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps068.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 12:55:22 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"64","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/64\/64.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/64\/64.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Lalsi kool ja kirik","title_alias":"lalsi-kool-ja-kirik-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nOleme Lalsi külas.\r\nÜrikud mainivad Lalsit (Lales) esimest korda aastal 1599. Koha tähtsus kasvas ühes 1764. aastal rajatud Laashoone klaasikojaga. Lalsi kihelkonnakool avati 1848. Alguses tegutses kool Vaiblas, aga 1873. aastal koliti kool Lalsi vastvalminud koolimajja. Hiljem oli seesama hoones seltsimajaks. 20. sajandi alguses ehitati koolile uus, punastest tellistest kahekorruseline maja. Kool oli siin 1973. aastani. Praegu on Lalsi koolimaja erakätes, uksed-aknad lahti ja laguneb.\r\n\r\nMeie, Pirita kloostri sõbrad, ei saa muidugi jätta märkimata, et Lalsi külast on pärit isa Vello Salo. Tema isa Aleksander Vaher oli Lalsi algkooli juhataja ning ema samas kooliõpetaja. Lalsi koolis käis umbkaudu sada last, osa nendest, mitukümmend, internaadis. Lalsis olid algkooli 4., 5. ja 6. klass, esimesed kolm klassi olid Odistes. Lalsi koolis õppis isa Vello küll vaid ühe aasta, enne kui läks Põltsamaa ühisgümnaasiumi. Läinud sajandi 30ndate aastate Lalsi oli „üks õnnis kirikuküla”, leiab isa Vello oma mälestusteraamatus lapsepõlve meenutades. Seal oli koolimaja, õigeusu kirik, seltsimaja, sepikoda, tisler, tuuleveski, kaks kauplust. Ühe poe katuse all töötasid ka postkontor ja telefonijaam.\r\n\r\n   \r\n\r\nLALSI NIKOLAI KIRIK\r\nAastail 1845–1848 hakkas maarahvas massiliselt astuma õigeusu kirikusse. Liikvel oli kumu, et kusagil antakse õigeusku minejatele maad… Eelnevad aastad olid aga olnud drastilised: üksteisele järgnenud ikaldused tõid kaasa tõelise näljahäda ning arusaadavalt püüti nüüd haarata igast õlekõrrest, mis tõotas pääsemist. Samal ajal oli kahtlemata tegu keskvõimu poolt hoolikalt kavandatud aktsiooniga. Ilmselt pole juhus, et just 1842. aastal hakati Pihkva vaimulikus seminaris õpetama eesti ja läti keelt ning peatselt avati õigeusu preestrite ettevalmistamiseks Riia vaimulik seminar.\r\nUsuvahetusele järgnes massiline õigeusu kirikute ehitamine ning selleks koostati mitmeid tüüpprojekte. Sõna ’tüüpprojekt’ seostub paljudele sageli nõukogude ajaga: paljukirutud hruštšovkade kõrval meenuvad äravahetamiseni sarnased koolid, kauplused ja kinod. Tegelikult on Vene riigis tüüpprojekte viljeldud sajandeid. Eesmärgiks ei tarvitsenud olla unifitseerimine ja kokkuhoid: nii talitades võis kindel olla, et ehitatakse professionaali valmistatud jooniste järgi ning tulemus ei sõltu kohalike kuldkäte ehitusinsenerlikust võimekusest. Enim leidsid kasutamist Riia arhitekti akadeemik Heinrich Carl Scheeli (1829–1909) projektid – tema kavandite järgi püstitati Eestis tervelt 18 kirikut. Arhitektil valmis 1871. aastal kolm projektivarianti erineva suurusega kirikute jaoks. Suurematel oli uhke kivist kellatorn, väikesed olid hoopis ilma tornita. Lalsi 1873. aastal ehitatud kirik oli omapärane vahevariant, kus kellatorn on puidust. Õnnistati kirik 1873. aastal.\r\n\r\nKaur Alttoa\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nLalsi kirikus on leidnud varjupaiga tee-ehitusele ette jäänud Vaibla kiriku ikonostaas.\r\nPikka aega mahajäetult seisnud Lalsi õigeusu kirik on üpris õnnetus seisus: katus on juba aastaid läbi sadanud, puidust kandekonstruktsioonid osaliselt hävinud, laed kohati alla kukkunud. Seepärast on hea meel, et MTÜ Vanaajamaja on koostöös Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja kohaliku kogukonnaga algatanud Lalsi kiriku katuse restaureerimise projekti. \r\n\r\n\r\nLalsi kirik pärast restaureerimist. Foto Sven Andreson, 2025.\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\nLalsi kiriku interjöör ja ikonostaas pärast põhjalikku restaureerimist. Fotod Tiiu Allikvee, 2025.\r\n\r\n\r\nLalsi kiriku vahetus läheduses seisab Vabadussõja mälestussammas, millel on kirjas Vabadussõjas langenud koguduse 13 liikme nimed. Samba lugu on vägagi tüüpiline: see püstitati 19. septembril 1926, 23. juunil 1941. a. lükati ümber, 19. juulil 1942. a. aeti jälle püsti. Oktoobris 1944. a. lükati jälle kummuli, aga õnneks tekstiga vastu maad.\r\nNii ta siis ootas pea pool sajandit uut tõusmist. Taas kord püsti tõstetud mälestussammas pühitseti 19. juunil 1988. aastal. Samba taastasid Heino Saks, Harri Saks, Jaanek Saks, Indrek Saks, Kaljo Kalts ja Ville Dreving. Samba taasavamisest võtsid osa ka MRP-AEG ja Muinsuskaitse Seltsi esindajad. Lalsi sammas oli esimene taastatud ja pidulikult pühitsetud Vabadussõja mälestusmärk Eestis.\r\n\r\nLagle Parek, 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 69","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-69.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps069.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/sakala.postimees.ee\/241617\/kadusid-ara-odiste-lalsi-latkalu\r\nhttps:\/\/aegumatu.wordpress.com\/category\/intervjuud-2012\/vello-salo\/\r\nhttps:\/\/www.err.ee\/589992\/vabatahtlikud-taastavad-lalsi-kula-kiriku\r\nhttps:\/\/vanaajamaja.ee\/et\/kogukonnaprojektid\/lalsi\/\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.12.2025 11:43:07 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"65","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/65\/65.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/65\/65.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Kolga-Jaanist R\u00f5ikale","title_alias":"kolga-jaanist-rikale-2","meta_description":"","text":"Kolga-Jaani asula lõpus enne Kolga-Jaani kalmistut suundub Kolga-Jaani–Lalsi–Leie maanteelt paremale väiksem tee – teeviit näitab: Oiu 16, Kaavere 8. Meil on vaja minna Lalsi kalmistule, nii et see tee meile sobib.\r\nPärast Kaavere tee bussipeatust jõuame kruusateele. Siin algab Eesnurga küla (Statistikaameti andmeil elab siin 27 inimest). Kohe paistab tee ääres vana ohvrikivi ja selle juures pink, mis pühendatud muinsuste kaitsjale Mati Pajumäele. Vara veel puhata, alles alustasime päevateed, aga põgus rituaalne istumine kenal pingil tundub suisa kohustuslik.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nEdasi minnes näeme vasakul pool tee ääres lagunevat maja, see on kunagine Kolga-Jaani (Võisiku) vallamaja.\r\n\r\nOleme Kolga-Jaanist kõndinud oma kolmveerand tundi, kui Eesnurga saab otsa ja algab Odiste küla (külas elab 64 inimest). Odistest on pärit tuntud kunstnikud Peet Aren ja Jüri Kask.\r\nKaasiku bussipeatuse juures läheb meie tee vasakule. Läheme edasi. Kui silmame esimest teeotsa (läheb vasakule, ehitud eramaa sildiga), jätame selle sinnapaika ja läheme oma teed otse edasi.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKorraga leiame end liblikaparvest – valged ja kollased lapsuliblikad, õhkõhukesed Jumala loomakesed lendlevad kõikjal, mängivad palgeil ja käsil ja juustes.\r\nTäiuslik liblikateraapia.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKui oleme möödunud laudast ja uudishimulikust veisekarjast, leiame end ristteelt – siin keerame vasakule. Kruusatee lõpus, just enne asfaldile jõudmist on vasakut kätt kõrval-hoonetega ja tiigikesega suur elumaja – Mäe-Reinu talu. Karakteriga koht.\r\n\r\nAsfaltteel (oleme jälle Kolga-Jaani–Lalsi–Leie maanteel) keerame paremale. Siin on Reinu bussipeatus. Pajumäe bussipeatuse juures on teeviidad. Lalsile (otse) on vaid 1 kilomeeter. Kui huvi, käi ära ja tule tagasi. Meie oleme seal käinud mitu korda ja suundume siit nüüd vasakule Vaibla ja Meleski peale, kõigepealt aga Lalsi kalmistule.\r\n\r\n\r\n\r\nKukemiku talu juurest juba paistabki Lalsi kalmistu värav. Kalmistu väravas on Odiste bussipeatus. Algul maeti siinseid õigeusklikke Põltsamaa vanale õigeusu kalmistule, aga siis rajati Lalsi külla Kolga-Jaani õigeusu kalmistu, mis pühitseti 11. detsembril 1850. aastal. Kalmistu välispiirdeks on maapiirkondade õigeusukalmistutele omaselt mullavall ja kõrghaljastus. Peavärava postid on laotud murtud paekivist.\r\n\r\n\r\n\r\nKui kalmistul pisut puhatud ja ringi vaadatud, sammume edasi, kurvis läheme otse (eravalduse sildi alt).\r\nKaks ja pool tundi pärast Kolga-Jaanist lahkumist oleme Rõikal. Siin saab teeline higi- ja tolmukorra Põltsamaa jõe veega maha uhada, et siis kehalt ja vaimult värskena siseneda Rõika ajaloopilti.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 70","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-70.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps070.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.kalmistud.ee\/Lalsi-kalmistu-3\r\nhttps:\/\/muuseum.viljandimaa.ee\/vana\/aastaraamat\/2005\/lang.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 12:58:42 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"66","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/66\/66.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/66\/66.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"R\u00f5ika, Laashoone, Meleski ajaloost","title_alias":"rika-laashoone-meleski","meta_description":"","text":"Kolga-Jaani poolt tulles jõuame Lalsi külla, mille piiridesse, Põltsamaa jõe äärde jäävad nii Rõika kui Laashoone, kust Meleskisse on juba kiviga visata.\r\nPraegu valitseb neis paigus vaikne mahajäetus, ent kunagised uhked ajad väärivad meeldetuletamist. Meleski klaasivabrik oli ju omal ajal Tsaari-Venemaa suuruselt teine ja Baltimaade suurim klaasimanufaktuur.\r\n \r\n\r\nAJALOOST\r\n\r\nKõik sai alguse Vana-Põltsamaa ettevõtlikust mõisnikust Woldemar Johann von Lauw’st, kes koos Uue-Põltsamaa mõisahärra Heinrich von Lilienfeldtiga rajas tollase Liivimaa silmapaistva tööstuskeskuse, kus muude ettevõtmiste kõrval tegutses ka klaasimanufaktuur. See saigi seemneks, millest hiljem kasvas Rõika-Meleski klaasivabrik. Lauw esimene klaasikoda oli Pedja jõe ääres Utsalis, tema teine klaasiahi, nn. Laashoone läks tööle 1764. a. Põltsamaa jõe ääres Rõika metsavahikoha juures. Ta asutas veel mitmeid klaasikodasid ja rajas 1781. a. peeglimanufaktuuri. Metsa, mis andis kütet, oli siinkandis rohkesti. Klaasimeistrid ja käsitöölised olid enamasti sakslased, osa töölistest vabad eestlased ja soomlased, peale selle töötas klaasimanufaktuuris ka pärisoriseid talupoegi. Pärast Lauw surma anti klaasimanufaktuur rendile.\r\n\r\n18. saj. lõpul algab Rõikal ja Meleskis Amelungide aeg. Amelungid pidasid edukat peeglivabrikut Saksamaal, aga pärast seda, kui Katariina II seab klaasiimpordile kõrged maksud ja soovib arendada klaasitööstust Venemaal, saavad Amelungide vabriku head ajad otsa. Osa suguvõsast siirdub Ameerikasse, Anton C. Fr. Amelung koos poja Carl Philipiga läheb Peterburisse. Ja tänu juhusele avanevad neile uued võimalused Liivimaal. Öises Peterburis lõbusalt olemiselt koju sõitva noore Amelungi tõld põrkab kokku Liivimaa mõisniku von Rautenfeldi tõllaga ja Carl Philip viib viga saanud Rautenfeldi oma koju kosuma. Sellest tutvusest sünnib Carl Philipil mõte rajada Liivimaale klaasivabrik. Moodustatakse firma, mis võtab rendile Lauw’st maha jäänud klaasitööstuse. Aasta on 1792. Kahe aasta pärast viiakse vabrik Võisiku mõisa maadele.\r\n\r\n1794 tuleb siiamaile Anton Carl Amelung, et rajada Võisikule soisesse metsa klaasivabrik. Ta toob Saksamaalt kaasa 40 töölisperet (200 inimest). Asutakse Rõikale, kus tol ajal oli väike jahuveski. Meleski oli alles täiesti metsik paik. Algus oli raske, küll kimbutas külmatõbi, küll olid kallal sääsed-kärbsed. Amelung ja tema kaks poega talvitusid samasuguses ilma põrandata ja ajutise koldega hurtsikus nagu töölisedki.\r\n\r\n1795. aastaks suudeti Rõika ja Meleski vabrikud ometi üles ehitada. Võisiku mõisnik von Bock, kes oli üks firma osanikest, andis peale maa omalt poolt veel 60 tugevat pärisorja töölisteks ja varustas vabrikut küttepuudega. Vabrikud ristiti von Bocki naise ja tütre järgi: Rõika-Catharina ja Meleski-Lisette. Meleskis olid sulatusahjud, Rõikal poleerimisveskid.\r\nVõisiku mõisahärradest on kirjutanud oma romaanis „Keisri hull” Jaan Kross.\r\n\r\nPärast A. C. Fr. Amelungi surma 1798. a. olid vabrikud ajutiselt rentnike käes ja äri kiskus allamäge.\r\n1806 võttis vabriku üle Carl Philip Amelung – seesama mees, kelle mõttest oli vabrik sündinud. Ta kolis Rõikale elama ja ostis vabrikud kaasosanike käest välja. Pärast tema surma 1817 asus ettevõtet juhtima tema poeg Carl Georg Amelung, kes viis vabriku tõusuteele. Kauba ja tooraine vedamiseks süvendati Põltsamaa jõge, puhastati Emajõge, kaevati kanaleid. Tema eestvõttel ehitati Eesti esimene aurulaev, mida kasutati nii kauba veoks kui lõbusõitudeks. Rõikal jätkusid hoogsalt ehitustööd ja uuendused. Tollal oli vabrikuasulates elanikke juba üle 800. Seltskond oli rahvusvaheline: siin elasid ja töötasid koos sakslased, venelased, eestlased.\r\nPärast Carl Amelungi surma 1856 juhtis vabrikut Amelungide sugulane Alexander Grauben. Vabrik aina edenes.\r\n1864 asus vabrikut juhtima Friedrich Amelung koos oma nõo, ilmakuulsa keemiku Hermann Benrathiga.\r\n\r\n\r\nMeleski klaasivabrik 19. saj. keskel. W. S. Stavenhageni järgi.\r\n\r\n1866 valmib Meleskis uus vabrikuhoone – seesama, mille maakividest müürid seisavad püsti siiani. Elu läks aina ülesmäge. Ajapikku aina suurenes ka sealsamas ametit õppinud eestlastest klaasitegijate hulk.\r\nFriedrich Amelung ise oli mitmekülgne mees. Nagu tema vanaisa Carl Philip, kuulus ka Friedrich Venemaa esimaletajate hulka. Lisaks tegi ta endale nime tunnustatud kultuuri-loolasena. Aga tal oli veel üks kirg – kaardimäng. Osalt kaardimänguvõlgade katteks müüs ta vabrikud 1902. a. maha.\r\nAmelungide aeg Rõikal ja Meleskis oli lõppenud. Nad olid vabrikuid juhtinud mitu põlve järjest pisut enam kui sajandi jagu aastaid (1792–1902). See oli Rõika ja Meleski kuldaeg. Amelungidest jäi siia heal järjel vabrik ja igati arenenud piirkond. Töölised elasid vabriku majades, korter ja küte oli prii, samuti saun, kasutada oli peenramaa. Vabrik pidas tööliste lastele kaht kooli, mõlema vabriku juures oli epideemiate puhuks oma haigla, vanaks või töövõimetuks jäänud töölistele maksti pensioni, toetati ka leski, kuni lapsed olid võimelised neid üleval pidama. Amelungid hoidsid oma töölisi.\r\n\r\n\r\nRõika klaasivabrik 19. saj. keskel. W. S. Stavenhageni järgi.\r\n\r\nUue sajandi alguses läks vabrikul ka pärast Amelunge esialgu hästi, kuid maailmasõda ja Venemaa turu kadumine mõjusid halvavalt.\r\n1914 lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917 jäi seisma ka Meleski. Pärast sõda ei suutnud uued omanikud vabrikut kuidagi käivitada ja töökorras masinaid asuti müüma vanarauaks. Toona seisid pea kõik Eesti klaasitööstused. Majanduse stabiliseerudes alustati Meleskis taas tootmist, kuid enam ei valmistatud peegleid, vaid pudeleid, purke, klaase, karahvine jm. õõnesnõusid nii puhutud kui pressitud klaasist. Mudeleid oli kokku ligi 400. Töölisi oli vabrikus juba paarsada. Meleskis avati ka klaasitööstuse kool.\r\n\r\n1924 oli võtnud vabriku rendile Johannes Lorup. Noore, haritud ja hea ärivaistuga juhi käe all arenes vabrik jõudsalt kuni 1930ndate aastate majanduskriisini, mil vabriku seis muutus üha perspektiivitumaks ja 1933. aastal andis Lorup aktsionäridele üle seiskunud vabriku, ise aga suundus koos hulga töölistega Tallinnasse, kus avas uue klaasivabriku. Peagi tekkis juurde uusi klaasitööstusi ja konkurentsis püsimiseks loodi Meleski ja Lorupi vabrikute ühine klaasitööstusmonopol. Aga saabusid hoopis teised ajad.\r\n\r\n1940 natsionaliseeris nõukogude võim Lorupi vabriku ja see liideti Meleski ning Tartu klaasivabrikuga. Uus vabrik sai nimeks Tarbeklaas.\r\n\r\nTeisest maailmasõjast tuli vabrik välja suuremate kahjudeta. Saksa okupatsiooni ajal vabrik seisis. Kui punaväelased taas lähenesid, jäi Meleski võitlusliinile. Vabrikuhoone jäi terveks tänu kahele rindelt koju jõudnud vabrikutöölisele Nikolai Drevingule ja Otto Kassile, kes nurjasid sakslaste plaani vabrik lõhata.\r\n\r\nTöö Meleski vabrikus jätkus kohe pärast sõda, kuid seisakud olid sagedased. Näikse nii, et vabriku juhtkond tegeles rohkem võitlusega „nõukogudevastaste elementidega” ning parteikoosolekute pidamisega kui vabriku töö korraldamisega. Allakäik aina süvenes.\r\n1955. aastal spetsialiseeruti ainult rohelisest klaasist pudelite valmistamisele.\r\n1960 anti Meleski klaasivabrik Tartu Ehitusmaterjalide Tehase alluvusse ja 1965 algas Meleski tsehhi ümberehitamine. Tolleaegne vabriku direktor Heino Koort püüdis Meleskis elujärge igati parandada, kuid tema aeg vabriku juhina ei kestnud kaua. Vahetusid juhid, vabrikul ja Meleski elanikel olid kehvad ajad. Kui N Liidus võimule tulnud Gorbatšov piiras alkoholitarbimist, vähenes ka nõudlus pudelite järele ja Tartu peakontoris otsustati Meleskis klaasitootmine lõpetada.\r\n1987 valmis Meleski vabrikus viimane pudel. Paar aastat toodeti Meleskis hoopis kummist paneelitihendeid, 1992. aastal jäi vabrik lõplikult seisma.\r\n\r\nVabrikuhooned on käinud ühelt omanikult teisele, kes on sealt võtnud, mis võtta oli. 1993. a. hävitas tulekahju kontorihoone ja Heino Koorti ajal loodud vabrikumuuseumi.\r\n\r\nElu Meleskis on nüüd, meie vabas ja tublis riigis sama hästi kui hääbunud. Ja sellest on kahju. Eesti pikima ajalooga klaasivabriku varemetes kolaja võib hea õnne korral praegugi leida rohu seest helkiva tükikese ajalugu – omal ajal täideti praaktoodanguga nii tehase ümbrust kui metsateid.\r\n\r\nRõika-Meleski klaasivabriku käekäigust erinevatel aegadel kirjutab väga huvitavalt Ville Dreving oma raamatus „Meleski klaasivabriku kolm sajandit”. Enamjaolt sealt on pärit needki teadmised, mis siin kirja pandud.\r\n\r\nAga aeg on minevikust välja ja teele asuda.\r\n\r\nDaila Aas, september 2014\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 71","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-71.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps071.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Ville Dreving. Meleski klaasivabriku kolm sajandit. Eesti Ajalookirjastus, Tartu 2013\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"17.03.2025 11:57:21 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"67","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/67\/67.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/67\/67.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"R\u00f5ika","title_alias":"roika","meta_description":"","text":"\r\n\r\nNiisiis, oleme jõudnud Rõikale. Kahel pool teed nukrad rohtukasvanud rusud, lagunenud majad, täielik unustus.\r\nKatsu, rändaja, nüüd ette kujutada, et sammud mööda Roosi tänavat, mõlemat kätt on reas majad, ühe- ja kahekordsed, kivist ja puidust. Inimesed toimetavad peenramaal, ajavad omi asju, keegi sõidab korvvankriga, kostab lehma ammumist ning saksa- ja eestikeelset juttu. Vabrikus käib töö.\r\n\r\nOdistelt Rõika teed minnes hakkab peagi silma pargitukk, kus 1795. a. alustas tööd Võisiku peegli- ja klaasivabriku Rõika osakond. Algul tegid rasket lihvimis- ja poleerimistööd 50 käsitsilihvijat, kuid 1831. a. rakendati tööle lihvimismasinad. Vanad poleerimisveskid asendati 10 aastat hiljem moodsate poleerimismasinatega.\r\nNeil aastail ehitati kilomeetripikkused tammid ja laiendati-süvendati jõesängi – tekkis Rõika veehoidla, mis võimaldas veejõu kasutamist vabrikus suurendada 200 hobujõuni. Vabriku valmistoodangut transporditi suurte plaanvankritega mööda poriseid teid ja lotjadega mööda jõge Tartusse.\r\nEesti Vabariigi alguses 20-ndail aastail jäi peeglivabrik turu puudumise tagajärjel seisma, mõned vabanenud hooned ehitati ümber villa- ja jahuveskiks.\r\n\r\nSelline võiks olla pilt 19. sajandi keskpaiga Rõikast. Toona oli Rõikal „Catharina” vabrikuasulas kokku 56 hoonet: kümmekond vabrikuhoonet, hulk elumaju, laod ja tallid. Aga kõik see oli siis. Praeguseks on sellest saanud ilus minevikupilt. Hoonetest on järel vaid varemed, kui sedagi. Siiski, ühes siiani püsti püsivas endises töölismajas olla veel mõne aasta eest keegi sees elanud. Maja tagant viib jalgrada läbi metsistunud aia alla jõe äärde, maja ees võimust võtnud kõrges rohus aga õitsevad suured pojengipuhmad ja lokkab kuutõverohi. Otsekui viimsest jõust.\r\n     \r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nSelline oli pilt nüüd, kui oma palverännutee juppe kokku pannes ja huvitavaid paiku otsides ühel südasuvisel päeval Rõikat avastasime. Ka ilus – ja nii ütlemata kurb. Kahju, et kõik see ilu pole leidnud õiget peremeest.\r\n\r\nÜks kaunimaid hooneid siin, mis ootab peremehe kätt, on 18. sajandi lõpust pärit Rõika peeglivabriku 46 meetri pikkune 12 puitsambaga puidust aidahoone (mälestise reg. nr. 14544). Juba aida uksed, mis on täis möödunud aegade arvutusi ja allkirju, on omaette vaatamisväärsus. Kuna ait on aastaid seisnud hooldamata, uksed lahti, osa sambaid kadunud, siis on hoone hoolimata Muinsuskaitse ettekirjutustest praktiliselt hävimas.\r\n\r\n\r\n\r\nRoosi tänava lõpust paremale pöörates jõuame Rõika vesiveskini, mille uksed-aknad on küll korralikult kinni löödud, aga muidu näikse siingi kõik jäetud aja ja looduse meelevalda.\r\n\r\n\r\n\r\nSoomlasest omanikul Sakari-Mattias Kukel, kes on pannud tööle kaks hüdroelektrijaama Soomes ja ühe Eestis, oli plaan taas käima panna ka Rõika elektrijaam. Kas said takistuseks ranged keskkonna- ja muinsuskaitsetingimused, töö maht ja maksumus või kes teab mis veel, aga Rõikal pole midagi muutunud. Praegu on Rõika veski koos maa ja kõige muuga müügis ja ootab uut uljast peremeest.\r\n\r\nSammume nüüd tuldud jupikese teed tagasi, möödume Roosi tänava otsast ja hoiame paremale. Kruusateele jõudes tuleb keerata vasakule. Kohe varsti on tee ääres Soondla talu silt, meie läheme muudkui edasi, kuni paistab Mändide bussipeatus ja silt: „Alam-Pedja looduskaitseala. Kalevipoja kivi”. Enne silti keerame vasakule. Käidud on umbes 2 km. Edasi viib tee läbi kellegi elamise (talu nime polnud näha), paremal palistavad teed noored männid, vasakul ongi põllu keskel Kalevipoja tooliks ristitud looduskaitsealune rändrahn, mille kõrgus on 3,7 m ja on tõepoolest hiiglasliku tooli kujuline (hea koht keha kinnitamiseks).\r\nJa  jõuamegi  Laashoone teele, kus võtame suuna mööda alleed vasakule.\r\n\r\nDaila Aas, september 2014–2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 72","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-72.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps072.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=monument&action=view&id=14542\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=photolibrary&action=view&id=1355\r\nhttps:\/\/www.eha.ee\/fondiloend\/frames\/fond_prop.php?id=2850\r\nhttps:\/\/ekspress.delfi.ee\/artikkel\/79708436\/muua-peeglivabrik-maailma-lopus\r\nhttps:\/\/dspace.ut.ee\/server\/api\/core\/bitstreams\/32cfe473-785f-44f6-ad2a-c959b072c2b3\/content\r\nhttps:\/\/sakala.postimees.ee\/2150889\/kodulugu-catharina-lisetta-tehased-igatsevad-hea-omaniku-katt\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 13:00:43 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"68","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/68\/68.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/68\/68.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Laashoone","title_alias":"laashoone","meta_description":"","text":"Sammume nüüd tuldud jupikese teed tagasi, möödume Roosi tänava otsast ja hoiame paremale. Kruusateele jõudes tuleb keerata vasakule. Kohe varsti on tee ääres Soondla talu silt, meie läheme muudkui edasi, kuni paistab Mändide bussipeatus ja silt: „Alam-Pedja looduskaitseala. Kalevipoja kivi”. Enne silti keerame vasakule. Käidud on umbes 2 km. Edasi viib tee läbi kellegi elamise (talu nime polnud näha), paremal palistavad teed noored männid, vasakul ongi Kalevipoja tooliks ristitud rändrahn, mis on hea koht keha kinnitamiseks.\r\n\r\n\r\n\r\nJa jõuamegi Laashoone teele, kus võtame suuna mööda alleed vasakule. Kõigile, kes selle tee jalge alla võtavad, olgu meeleolu loojaks ja saatjaks Viive Luige mälestuskilluke.\r\n\r\nKlaasist tee\r\n\r\nKunagi oli Eestis, Meleski klaasivabriku lähedal üks klaasiga sillutatud tee. Nüüd on see tee kadunud padrikusse ja võssa ja vaevalt et keegi enam ta täpset asukohtagi teab. Sinna tuli keerata Vaibla–Meleski teelt ja kusagil ta viis läbi metsade Laashoone teele välja. Vähesed teadsid seda teed.\r\nSee seal oli iseäralik maailm, kadunud ja unustatud maailm. Suurte metsade ja inimtühjade Pedja jõe luhtade maailm. Peaaegu nagu haldjariik.\r\nSattusin sinna haldjariiki kord viiekümnendate keskel, kui olin üheksa aastane. Mu isa tundis Laashoone metsavahti. Ühel suvel sõitsime isa ja emaga paariks päevaks Laashoone metsadesse rabamurakaid korjama ja ööbisime metsavahi uue maja ärklitoas.\r\nMaja oli värskelt valmis saanud, ärklitoa alles värvimata seinad ajasid vaiku välja ja lõhnasid. Toa aken oli sinnapoole, kuhu päike loojus, lageda luha poole, ja poole ööni paistis tuppa ehavalgus.\r\nKlaasiga sillutatud tee ei olnud metsavahimajast kuigi kaugel. Me olime seda mööda Laashoonele sõitnud ja seda mööda sõitsime sealt ka jälle tagasi. Oli kitsas tee, omal ajal vankrite jaoks tehtud ja auto pääses seda mööda edasi aeglaselt, oksad kahelt poolt üle kere libisemas.\r\nOsa klaasikamakaid oli juba maa sisse vajunud ja rohukamara alla jäänud, kuid tee peale oli toodud ka uuemat klaasi. Klaasikamakad olid siledad nagu munakivid. Kunagi oli see olnud roheline ja pruun pudeliklaas. Suvise päikese käes tee sätendas ja sillerdas. Selle kohal lendasid suured sametised liblikad ja kumalased. Kuskilt kaugemalt tõi tuul pärnaõite lõhna.\r\nKindlasti oli nendes metsades olnud ka punkreid ja peetud haaranguid. Kusagil võis olla haudu. Kusagil võis isegi veel olla punkreid. Igatahes valitses seal iseäralik pinev vaikus.\r\nSätendav ja sillerdav tee viis Pedja jõe äärde. Jõe peal oli sild, mida kutsuti nahksillaks. See sild hõljus veepinnal ja veepind oli sile ning must. Jões voolas turbarabade vesi, must kui öö.\r\nPedja jõest üle sõites oli, nagu sõidaks üle ööst enesest.\r\nTeisel pool jõge kohisesid pargipuud, võimsad pärnad ja vahtrad. Nende pärnade lõhna kandis tuul isegi klaasist teele.\r\nPuude all seisis hoone, mida kutsuti jahilossiks. Isegi koeratallid olid veel alles. Kõik uksed olid lahti ja kääksusid hingedel. Ühe tühja saali põrandal vedeles vana vineerist kübara-kartong.\r\nJahilossis sees käisin ma ühe Laashoone lapsega, kelle nimi oli Inge. Ingel oli seljas valge kleit, tal olid suured ja mustad silmad. Kus ta elas ja kust ta ilmus, on mulle tänini segane. Igatahes istusime me temaga ühel õhtul nahksillal keset musta siledat jõge ja meie all voolas vaikne öö. Suured kalad lõid valjusti sulpsu, ja kaugel luhal põlesid isesüttinud heinakuhjad.\r\nKlaastee roheline ja pruun klaas oli hämaras must nagu jõevesi. Ja läikis samamoodi. Nüüd olen püüdnud veel elavate inimeste käest välja uurida, kas nad mäletavad seda klaasteed ja jahilossi, sest jahilossist pole alles isegi mitte vundamenti. Keegi ei mäleta, mis seal oli.\r\nVõimalik, et õhtuhämaruses läigib padrikus mõni mulla seest üles kerkinud klaasikamakas. Kõik võib olla. Aga kunagi oli seal kiiskav ja sätendav tee, mis öösel muutus mustaks ja mis on lepajuurte ja mulla all praegugi alles. Võib olla ilmub ta sealt ükskord jälle välja – ja kuhu ta siis viib, seda me täna ei tea.\r\n\r\nViivi Luik\r\n \r\n\r\nKui läinud suvel klaasist teel kõndisime, ei näidanud ta meile värvilist klaasivilksatustki. Seekord mitte. Aga värve oli ometi – kõikjal ümberringi hõljusid värviliste liblikate pilved.\r\n\r\nPoole tee peal on paremat kätt Mehusaare talu. Kui Laashoone teel on käidud umbes 1,5 km, jõuame teeristil toredate postkastideni. Sealt edasi vasakule – sillale. Just siin sillal alla Põltsamaa jõele vaadates õnnestus meil silmata mööda vilksatamas põhjamaade kalliskivi – jäälindu.\r\n\r\n   \r\n\r\nKohe teispool jõge on Metsavahi talu. Olemegi kohal. Talu vanaperenaine Leida Põldaas näitas lahkesti kätte vana klaasikoja aseme, koha, kus rohkem kui kahe ja poole sajandi eest alustas tööd Woldemar Johann von Lauw klaasiahi. Klaas on andnud sellele paigale ka nime (klaashoone – Laashoone). Läheduses, Potaste metsavahipere juures, on klaasikojaga üheaegselt töötanud potaseahi, mille toodang läks klaasikojale, aga Riia ja Peterburi kaudu ka välismaale.\r\nLauw klaasiahi tegutses siin aastatel 1764–1775 ning klaasimeistrid olid peamiselt Mecklenburgist.\r\n\r\n   \r\nSiin oli 18. sajandil Laashoone, parempoolsel pildil on veel näha kunagine nn. Jahiloss.\r\n\r\nLaashoone toodangu moodustasid eritüübilised pudelid. Peaaegu kordumatu suurusega väiksed pudelid. Valmistatud õhukesi mullikesi sisaldavast helerohelisest klaasist. Valmistati teisigi majapidamsinõusid – piimakausse, rohupudelid ning nõudlikuma kujundusega klaasesemeid. Kaevamismaterjali seas on naiste kaelaehete fragmente. Leiti ka nõude seinakatkeid, kuhu olid pressitud bareljeefse taimornamendi jälgi. Piiratud ulatuses aknaklaasi kõrval on Laashoones valmistatud ka tõllaklaase, mis olid 5 mm paksud, värvusetud või heleroosad. („Arheoloog Maks Roosma”, autor Krista Sarv.)\r\n1965. aastal klaasikunstniku ja -ajaloolase Maks Roosma juhitud arheoloogilised kaevamised täpsustasid tootmise asupaika, mille kese paiknes tänaseni säilinud kunagise jahimaja vundamendi ja sokli juures.\r\n1997. aastast on Laashoone kultuurimälestiste nimekirjas. Uus Laashoone sild valmis 2005.\r\n\r\nKui oleme üle jõe tagasi tulnud ja jälle postkastideni jõudnud, läheme vasakule Turvakuuri taluni. Sealt viib metsarada Meleski poole. Võib ju minna ka tagasi maanteele, aga mis on tolmune maantee kutsuva metsaraja kõrval, kus pealegi võib kohata karusid. Just seda kuulsime Turvakuuri perenaiselt, kui temaga hüvasti jätsime. Nii et nüüd, kallis palverändur, on üks väike palve enne metsa vahele pööramist küll omal kohal.\r\n\r\n       Sind Jumal hoidku igal järsakul.\r\n       Sul Jumal andku ligipääsu igal rajal.\r\n       Sul Jumal muutku ohutuks kõik teed.\r\n       Ja võtku sind Ta oma embusse,\r\n       Sind võtku oma käte vahele.\r\n\r\nVaim valmis, võib edasi astuda. Ja isuäratavalt lõhnavad võileivad oleks targem enne ise ära süüa.\r\n\r\n\r\n\r\nSumisev, lõhnav ja praksuv mets meile sedapuhku karu ei näidanud. Loomade jälgi oli teel küll palju (ka karu omasid). Umbes 1,5 km pärast tuleb teerist. Sealt paremale, veel kilomeetri jagu astumist – ja ongi maantee (paremat kätt jääb talu). Edasi pole muud, kui pöörame mööda asfalti vasakule ja varsti paistavadki Meleski küla esimesed majad ja kõrge Meleski klaasivabriku korsten.\r\n\r\nDaila Aas, september 2014. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 73","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-73.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps073.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=monument&action=view&id=8423\r\nhttps:\/\/laashoone.page.tl\/Klaasikoja-hoonestusest-ja-sisustusest.htm\r\nhttps:\/\/sakala.postimees.ee\/2157045\/alam-pedja-lood-pajatavad-elust-jogede-aares\r\nhttps:\/\/sakala.postimees.ee\/59234\/laashoone-on-hadas-suurvee-kehvade-teede-ja-raiemeestega\r\nhttps:\/\/sakala.postimees.ee\/2165851\/laashoone-sild-toob-kulasse-uue-hingamise\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 13:16:16 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"70","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/70\/70.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/70\/70.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Meleski","title_alias":"meleski","meta_description":"","text":"\r\n\r\nElu siin Meleski külas näikse niisama kustunud kui vana vabrikukorsten. Tühjade ukse- ja aknaaukudega, lagunevate maakivimüüridega hiiglaslik vabrikuhoone maanteeäärsel laokil tühermaal mõjub otsekui etteheide inimese hoolimatusele. Sama väsinud näivad vanad puidust pikad ühekorruselised töölismajad, mis ääristavad külateed. Astud nagu kadunud maailma varemeil.\r\n\r\n   \r\n\r\n2013. aasta seisuga oli külas 2 töökohta: pood ja raamatukogu. Nüüd, aasta hiljem on poemaja üsna mahajäetud nägu, kuigi üks neist kahest meeskodanikust, kes meiega bussipeatuse juures tutvust tegid, andis mõista, et selle kõige tarvilikuma kraami saavat sealt vahel ikka kätte. Mõelda, et ülemöödunud sajandil elas siin sadu inimesi... Kui kaob töö, kaovad ka inimesed.\r\n\r\n   \r\n\r\n2011. a. augustis mängiti hüljatud klaasivabrikus Ugala teatri suvelavastust „Läbi klaasi”, kus korraks ärkasid vana vabriku lood Mats Traadi sule läbi taas ellu.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMeleski klaasivabriku ajalooga ja toodangu näidistega saab tutvuda (ettetellimisel) Meleskis asuvas 2002. aastal Astrid ja Ville Drevingu loodud Meleski klaasimuuseum-erakogus Kivikingu talus (tel. 5648 9406; astrid.dreving@gmail.com), mis asub klaasivabrikust u. 700 m lõunas. Enne muuseumi poole keeravat teeotsa on Palandi bussipeatus.\r\n\r\nDaila Aas, september 2014. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nMeleski klaasimuuseumi pererahval on teelistele pakkuda ka ööbimisvõimalus\r\n2 km muuseumist eemal keset metsa peidetud puhkeplatsil on ootamas kaks suurt indiaanitelki (ühes saun, teises magamisasemed). Olemas on ahjupuud, kemps, söögi-joogivee toob peremees kohale. Sealsamas telkide kõrval täiendavad metsameeleolu vanadesse turbakaevamisaukudesse tekkinud „tiigid”.\r\nMeleski Metsik Lääs on õige koht karastunud matkajatele ja neile, kes ihkavad metsikut romantikat. Siin olles on tunne, et ülejäänud maailm jääb kuhugi lõpmata kaugele.\r\nhttps:\/\/www.facebook.com\/p\/Meleski-Metsik-L%C3%A4%C3%A4s-61551113994545\/\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 74","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-74.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps074.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Ville Dreving. Meleski klaasivabriku kolm sajandit. Eesti Ajalookirjastus, Tartu 2013.\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/R%C3%B5ika-Meleski_peeglivabrik\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=monument&action=view&id=14545\r\nhttps:\/\/kultuur.postimees.ee\/534712\/suvelavastus-klaasivabrikus-piik-meie-ajaloo-ihus\r\nhttps:\/\/sakala.postimees.ee\/536954\/seal-kus-lapsed-pole-viimased-paarsada-aastat-paljajalu-kainud\r\nhttps:\/\/klaasikunst.ee\/?p=872\r\n\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 13:18:55 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"71","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/71\/71.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/71\/71.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Meleskist Rannu-J\u00f5esuhu","title_alias":"meleskist-rannu-jesuhu-2","meta_description":"","text":"Meleski bussipeatusest hakkame astuma, ees ootavad Emajõgi ja Võrtsjärv – silme ees suured värskendavad veed, rühime tavatus suveleitsakus vapralt edasi. Kuna teest vasakule jääb suur Meleski raba, siis ei olegi muud võimalust kui kõndida Vaiblasse ja sealt edasi Jõesuhu mööda maanteed.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nTee viib üle Vaibla silla ja algab Vaibla.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõnesaja meetri pärast jõuame suure liiklusega Tartu–Viljandi maanteele. Võtame suuna vasakule, Sangla poole. Nüüd peab vähe maad liiklusmüra taluma, pole parata. Kohe oleme Vaibla bussipeatuses. Üle tee Võrtsu põhjakaldale jääb Vaibla puhkekeskus, kus saab ka ööbida (tel.: +372 5878 7017; info@vaiblapuhkekeskus.ee).\r\n\r\n\r\n\r\nKui oleme Tartu–Viljandi maantee äärel pool tundi kõndinud, tuleb metsast (st. Meleski rabast) maanteele välja tee. Selle tee peab küll ühel heal päeval järele proovima, saab ehk lühendada maanteel kõndimist.\r\nJärgmine bussipeatus ongi Jõesuu.\r\n\r\n\r\n\r\nEemalt paistab kui maamärk kõrge punane sillakaar. Nüüd läheme üle maantee – otse ees terendab 15 m kõrgune 2008. aastal püstitatud linnuvaatlustorn ja Emajõe lähtel asuv Võrtsjärve külastuskeskus, kus saab maitsvat toitu ja kosutavat jooki, aga ka ööbida.\r\nMeie teekond Meleskist Jõesuhu kestis kaks tundi.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nRannu-Jõesuus on üle Suure-Emajõe kaks suurt silda – Tartu–Viljandi maanteel ja Emajõe lähtel.\r\nEnne esimest silda oli üle 200 aasta Rannu-Jõesuus Emajõe lähtel ametlik parvekoht. Sinnasamasse parvekoha juurde laskis Võisiku mõisnik Georg Karl Heinrich von Bock (Timotheus Eberhard von Bocki isa) 1804. aastal ehitada kõrtsi.\r\n19. sajandi lõpus ehitati jõele puust ujuvsild.\r\nPuust püsisilla üle Emajõe projekteeris Viljandi insener Friedrich Werncke, sild valmis 1923. aastal.\r\n1936–1937 ehitati pehkinud puusilla asemele terassild, selle detailid valmistati Tallinnas Franz Krulli masinatehases. Silla monteeris Soome firma Cyklop.\r\n\r\n   \r\nJõesuu puitsild 1924. aastal ja Jõesuu terassild 1936.–1937. aastal.\r\n\r\nTeise maailmasõja ajal 1941. aastal sild osaliselt õhiti, 1944. aastal aga juba täielikult – alles jäid vaid sillasammaste vundamendid.\r\n1947 rajati Jõesuusse uus Leningradis projekteeritud puitsild.\r\n1958. aastal ehitati puitsilla asemele vene inseneride projekti järgi 66-meetrine raudbetoonsild, mis on kasutusel tänini.\r\n2009. aastal valmis betoonsillast umbes sada meetrit allavoolu Tallinna Tehnikaülikooli professori Siim Idnurme projekteeritud 90 m pikkune ja 13,8 m laiune teraskaarsild.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Rannu-Jõesuus\r\n– Võrtsjärve külastuskeskus. Kontakt: Riina Hanson, Anmar Pihlak, tel. +372 506 6426, riina@vortsjarv.com; anmar@vortsjarv.com\r\nhttps:\/\/vortsjarv.com\/majutus\/kulalistetuba\/\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 75","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-75.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps075.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Rannu-J%C3%B5esuu_sild\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/166993\/rannu-joesuu-uhkeldab-kahe-sillaga\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/news\/maaleht\/elu\/rannu-joesuu-sild-jatab-malestustega-huvasti?id=79893534\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 13:22:49 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"69","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/69\/69.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/69\/69.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kolga-Jaani kihelkond","title":"Vettpidi Potastelt Rekusse","title_alias":"vettpidi-potastelt-rekusse-2","meta_description":"","text":"LAASHOONE – POTASTE – LONDON – PALUPÕHJA – REKU\r\nVeeteed alustame Potastelt. Meie paadimees, Andres Jänes nimeks, elab siin. Põltsamaa jõgi voolab Andrese maja tagant läbi. Laashoonelt on siia õige vähe maad. Üle Laashoone silla tagasi sammudes tuleb keerata vasakule, siis Turvakuuri talu kõrvalt tõkkepuu juurest sisse ja edasi paremale, tee lõppu.\r\nMõlemad, nii Turvakuuri kui Potaste on endised kõrtsikohad: Turvakuuril oli Põltsamaa mõisa kõrts, Potastel Võisiku mõisa oma.\r\n\r\n  \r\n2 vana fotot Andreselt: vasakpoolsel pildil on Potaste vana õlgkatusega kõrtsihoone ja parempoolsel pildil mootorpaat „\u042d\u0434a\u0437\u0438” nõukaajal Laashoone juures Põltsamaa jõel. \r\n\r\nPotastel olnud potaseahju toodang läks klaasikojale siiasamasse, aga ka Riia ja Sankt-Peterburi kaudu välismaale.\r\n\r\nAndrese juures istume paati ja jõgi viib meid edasi. Kääruline ja maaliline Põltsamaa jõgi. Hoia aga silmad lahti, et kogu seda suvist kenadust mällu jäädvustada. Ja kõrvad ka, sest põlisel siitkandimehel on pajatada lõpmata hulk lugusid loodusest, inimestest ja nende elust siin jõe ja luhtade ja soode maal.\r\nAndres räägib, et jõe äärde istutati maamärkideks tammepuid, ja näitab vanajõe sonni tamme, mille uuest harust on praegu püsti vaid kolm. Paat liigub tasasel podinal. Ja ongi hea, saab rahulikult kuulata-vaadata.\r\n\r\nLondonis (just!) peame kinni ja astume hõbepajude all kaldale. Siin oli mõisnike ajal parvetamiskontor, praegu on siin kalameeste kuningriik ja nemad kasutavad ka jõekaldal seisvat onni. Olud on askeetlikud, aga onn pakub peavarju, puud tuletegemiseks ja muugi hädatarvilik on olemas. Selle eest kannab hoolt Andres. Londonis käidud, podistame pärivoolu edasi.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPilgukese aja pärast suubub Põltsamaa jõgi Pedja jõkke. Õieti kutsutakse seda Põltsamaa jõe suudme ja Emajõe vahelist lõiku (4,3 km) Pede jõeks. Võrreldes kiira-käära loogelnud Põltsamaa jõega on Pede sirgem, laiem, ühetoonilisem.\r\n\r\nVarsti jääb vasakul kolm-nelisada meetrit kaldast eemale Naela tammik. Paremal paistab väike matkalaavu (onn), mõne aja pärast teinegi.\r\nMeie paat on teel olnud tundi kaks, kui jõuame Emajõele. Siin suubub Pede Järvejõkke ja vesi saab Võrtsu liivadest kohe kollaseks. Järvejõgi, nagu Suure Emajõe lähteosa kutsutakse, saab alguse Võrtsjärvest, siit 7 km kaugusele jäävast Jõesuust.\r\nEmajõel sõidu teevad huvitavaks rohked vanajõgede koolud. Varsti lähebki kaarega vasakule suur rõngaskoole, et peagi keerata taas välja suurde vette. Vanajõe soppide kohta teab Juhani Püttsepp öelda: „Üks vähem, teine rohkem kinni kasvanud on need koolud, teaduskeeles meandrid – kalade hinnatud kudemiskohad. Vanajõgede sünni juures on ämmaemandaiks olnud nii looduslik kaldaerosioon kui ka inimene labidaga. Möödunud sajandeil õgvendasid küttepuuvedajad-palgiparvetajad jõge, et elutähtsal Võrtsjärve ja Tartu veeteel vähema vaevaga läbi saada. Ülesvoolu tuli lotjasid ju kondiauruga, käte abil vedada.”\r\n\r\nAga juba paistab Palupõhja. Ronime kaldale ja vaatame lähemalt. Palupõhja kohta palusime kirjutada mõne rea Juhani Püttsepal.\r\nPalupõhja küla teket Emajõe keskjooksul võib seostada küttepuude vajadusega. Esimene mainimine 1601. Lodjad vedasid puid Emajõe veeteel ja kevadeti käis ka palgiparvetus. Kuni viimaks pärast viimast suurt sõda hakati metsast juba autode ja traktoritega pikka tüve välja vedama.\r\nEmajõe mõlemal kaldal on olnud rajad-teed inimestel, mis praegust võserikku vaadates uskumatugi tundub. Neid radu pidi liikusid veel sada aastat tagasi lodjavedajad – nagu burlakid kunagi Volgal. Neid teid kasutasid ka nõukogude ajal heinalised, ehk ka kalamehed-marjulised. Mõnel lõigul sõitsid ka autod ja mootorrattad.\r\nLuhaheina käidi mitmekümne kilomeetri kauguselt vedamas. Ühelt kaldalt teisele viisid parved-paadid. Sada aastat tagasi oli Palupõhja just metsatööliste küla. Seal on pärast sõda töötanud ka kool. Viimastel aastatel on küla tühjemaks jäänud, kuid elu pole sealt siiski päriselt kadunud. Sealkandis elab alaliselt kolm peret.\r\n1990. aasta alguses õnnestus luua Emajõe keskjooksule, endise lennuväe pommitusala ümber Alam-Pedja looduskaitseala, selle üks eestvedajaid oli kotkamees Einar Tammur. Tema unistus oligi, et Palupõhjal võiks olla paik, kus loodushuvilised-matkajad saaksid öömaja. Õnnestus osta seesama Jaagu talu ja rajada looduskoolile maja.\r\n\r\n\r\n\r\nPärast Einari surma sai tema töö jätkajaks USAst pärit Robert Oetjen, kellega tulebki kokku leppida, kui keegi tahab Palupõhja looduskooli maja kasutada. (Roberti telefon 5039996).\r\n\r\nPalupõhjalt jätkub meie paadiretk Rekule, vanasse parvekohta.\r\nParvekohad olid siitkandi elus ütlemata tähtsad, parv ühendas alumist elu maisemaaga. Peale Reku olid veel Linnu, Pensa, Palupõhja, Melgi parved. Kui Reku parv läks riigi ülalpidamisele, lõpetasid teised parved töö. Olid ajad, mil Reku parv töötas ööpäev läbi. Sellega käis üle postivedaja, parve otsa juures peatus autokauplus, seal seisis ka piimapukk.\r\nOlgu öeldud, et teadmistepudemeid olen noppinud Sellisaare talu peremehe Elmar Peedo meenutustest (vt. Juhani Püttsepp, „Alam-Pedja lood”, MTÜ Mariekuld, 2019). Elmar (1923–2006) oli Rekul parvevahiks alates 1956. aastast ja tegi seda tööd kakskümmend aastat. Rekul hakkas parve pidama tema vanaisa.\r\nVene ajal oli Rekul kalakasvatus, hooned on praegugi alles, lisaks neile seisab jõekaldal igasugu „suvilakesi”.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nMeie tasane veematk kestis pisut üle nelja tunni, millest puhast paadisõitu sai umbes kolm tundi. Kellel tuli takus, ega see pea vahepeal kaldal uudistades aega viitma. Ja eks paatki võib teha kiiremat sõitu.\r\nIgatahes saime üle Emajõe ja pealekauba kuhjaga muudki. Saime tuttavaks mehega, kelle vastutulelikkust, heasüdamlikkust ja tagasihoidlikkust ei unusta niipea. Kas nad ongi seal teispool Emajõge seda tõugu? Eks näis. Sõitsime kolmel jõel, igaüks isemoodi nägu. Saime otsast otsani täis rõõmsat rahulolu.\r\n\r\nÜks väike palve, vähemasti tänumeelne sõnakene oleks nüüd küll omal kohal, mõeldes Alam-Pedja jõgede lummusele ja inimestele, kellele siinsed veed, luhad, sood ja metsad põlvede kaupa omaks on olnud. Ja veel, armsad sõbrad, soovitan lugeda Juhani Püttsepa raamatut „Alam-Pedja lood” – südamega tehtud ja südamesse läheb, avab silmi ka.\r\n\r\n   \r\n\r\nPäris kindlasti leiab sealtkandist ka teisi paadimehi, aga Andres on nõus edaspidigi palve-rändureid vett mööda edasi vedama. Enne tuleb muidugi helistada ja aegsasti asjad kokku leppida.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2016 ja 2023. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n– Andrese juures Potastel saab vähenõudlik palverändur ka öömaja, hind kokkuleppel.\r\nPaadisõit maksab 50 €, paat mahutab 4–5 rändurit. Andres Jänes, tel. 372 5606 7098.\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n– Ööbimine Palupõhja looduskoolis. Robert Oetjen, tel. 372 503 9996\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 76","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-76.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps076.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/www.eestiloodus.ee\/arhiiv\/Eesti_Loodus11_2016.pdf\r\nhttps:\/\/laashoone.page.tl\/Potaste-metsavahikordon.htm\r\nJuhani Püttsepp. Alam-Pedja lood. MTÜ Mariekuld, 2019\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 16:50:43 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"130","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/130\/130.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/130\/130.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Reku j\u00f5esadamast Puhja","title_alias":"Reku-j6esadamast-Puhja","meta_description":"","text":"   \r\n\r\n\r\nRekult viib tee meid Puhja, maisemaale. Jõeäärsete madalate luhtade-rabade rahvas kutsub Puhjat ja muid kaugemaid-kõrgemaid kohti just nõndaviisi, maisemaaks. Ja tõepoolest, Puhja poole kõndija tallad tunnevad, kuidas maa õige hiljukesi tõuseb. Alguses oleme veel madalal, siinsamas kõrval on Reku soo. Läheme läbi Poriküla. Kaugemale vasakule jääb Nasja küla.\r\n\r\n   \r\n   \r\n\r\nTeepervel sinetavad siguriõied saadavad me samme. Teest paremal on Puhja Jahiseltsi maja, selle naabruses Tiirulombi põlistalu. Paremat kätt tulevad veel sovhoosiaegsed kortermajad oma aiamaatükkidega ja eramajad. Üle tee vasakul on Paabu talu.\r\nKui on käidud 3 km, jõuame teeristile. Pori-Kõrtsi talu juures on Poriküla bussipeatus (kas tõesti siin käib buss?!). Puhja on veel kilomeetrit 4.\r\n\r\n   \r\n\r\nJärgmises teeharus on Võllinge bussipeatus. Läheneme vääramatult maisemaale. Vihavu teeristi juures pakub silmarõõmu Taku talu viljapuuaed – õunapuud kui soldatid sirgetes ridades.\r\n\r\n\r\n\r\nAga siis paistab juba paremasse silma kirikutorn ning vasakusse seevastu torkavad mobiilimastid. Ja ongi Puhja algust tähistav silt.\r\n7,4 km läbitud ja oleme Puhjas Viljandi teel. Puhja kiriku ukse ees vaatan kella, olime teel tund ja kolmveerand.\r\n\r\n– Puhjas on nüüd uus kohvik: Victoria kohvik Puyen (avatud E–R 9.00–15.00). Lisaks saiadele-pirukatele pakutakse ka lõunasööki.\r\n– Tasub külastada Puhja Ajalootuba, mis asub kiriku juurest üle tee. Ajalootoa rajas 2014. aastal Kaitseliidu Elva malevkonna ajaloopealik Aarne Salo.\r\nAadress: Puhja, Viljandi tee 11, Rahvakoda (2. korrus). Külastus eelnevalt kokku leppida telefonil 5155952 või: aarnesalo38@gmail.com\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 77","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-77.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps077.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 16:57:54 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"129","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/129\/129.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/129\/129.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Melgi parvekohast Verevi k\u00fclla","title_alias":"Melgi-parvekohast-Verevi-kylla","meta_description":"","text":"See tee on neile, kes tulevad paadiga Potastelt ja tahavad minna Verevi külla.\r\nUmbkaudu poolel jõeteel Potastelt Rekule, Melgi parvekoha juures, on ränduril võimalus astuda kuivale maale ja minna otsejoones Verevile.\r\nKui paat on Pedet pidi alla jõudnud, siis seal, kus Pede suubub Emajõkke, tuleb sõita suurel jõel paarsada meetrit ülesvoolu, kus vanajõe koolus oligi Melgi talukoht. Siin pidas parve Ludvig Melk. Nüüd veel sutsuke vee peal vastuvoolu kuni jõekäänuni, kus ongi õige koht jõe paremkaldal randuda ja maale minna.\r\n\r\n\r\n\r\nHakkame mööda kruusateed astuma. (Mitte kohe vasakule keerata, vaid otse edasi!) Muidu üsna üksluist teed ilmestavad õitsvad kassitapud ja siniseõieline sigur, päikesekuumas värelevas õhus lendlevad punakad-täpilised liblikad (mingid täpikud vist), Emajõe luhal siloheina tegevad masinad ja nende kannul kõndivad kured. Mitut puhku saame maitsta heinaveoautode tolmupilvi.\r\n\r\n   \r\n\r\nPooleteise kilomeetri pärast keerab tee paremale. Veel kilomeeter ja jõuame elektriliini alla. Liinidest u. 700 m edasi on teest vasakul metsa vahel Sandimärdi kivikalme. Rahvapärimus räägib, et seal lähedal olnud ka kabel, aga Vene–Rootsi sõja aegu lõhkunud venelased kabeli ära.\r\nLäheme edasi, Sandimärdi talu juba paistabki ja algab Verevi küla. Jõe äärest siiani on 3,8 km.\r\nSellest on juba ligi kümme aastat, kui esimest korda Verevi küla vahel patseerisime. Tookord tegime tutvust Sandimärdi eaka perenaise ja tema koerakesega, praegu pole siin elumärkigi näha. Sama saatus on tabanud mitmeid teisigi Verevi talusid.\r\nJalutame mööda külateed edasi. Melgilt Verevi külasüdamesse on u. 4,2 km.\r\n\r\nSeda, et elu külas kipub hääbuma kinnitab meile ka Koolitare talu peremees. Tema enda majapidamine ja õu on igatahes tipp-topp korras ja elus.\r\nKüla lõpus Rätsepa talu õuel toimetab meie vana hea tuttav Aare Uind. Temagi räägib, et Verevi on vaikseks jäänud.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 78","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-78.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps078.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:14:25 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"72","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/72\/72.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/72\/72.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Verevi ja Suure-Rakke","title_alias":"verevi-ja-suure-rakke-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nKõigepealt Jõesuu. Siit Virtsu kirdesopist Rannu-Jõesuust saab järve ainsa väljavooluna alguse Suur-Emajõgi, mis viib Võrtsu veed endaga 100 km kaugusele Peipsisse välja. Kevadise suurvee ajal tuleb mõnikord ette, et jõgi hakkab Jõesuu ja Pedja suudme vahel hoopis tagurpidi voolama ja kannab Võrtsjärve vett juurde.\r\n\r\nEdasi viib palverännutee Verevi külla, mille teeots algab maanteelt Jõesuu ja Kiviranna vahel.\r\nVerevi küla on järgmiseks sihtpunktiks esiteks selle pärast, et see on üks kena ja pika ajalooga küla, ja teiseks – pääseme suurel maanteel kõmpimisest. Kivirannast läheme sinna vähem kui tunni ajaga.\r\nSuundume Kivirannast mööda maanteeperve sutsu maad tagasi, Verevi bussipeatuse juurest keerame kruusateele. Teeristile jõudes läheme otse edasi (siingi bussipeatus), kuni tuleb uus teerist (postkastidega).\r\nOleme Verevi küla südames. Järve, soode ja Emajõe vahel neemikul istuv Verevi küla on justkui viimane saareke – siit edasi enam korralikku teed pole, on ainult metsarajad.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nKülavaheteed ääristavad vanad väärikad tammed. Jalutame vasakule, küla lõppu Sandimärdi taluni. Vahva nimi see Sandimärdi, kõlab kangesti Püha Martini (St. Martinus) moodi, kellele pühitsetud kirik ei jää siit kuigi kaugele.\r\nSandimärdist umbes 500 m loodes asub nn. Sandimärdi kivikalme. Kalme on pärit I aastatuhande esimesest poolest. Verevi külas on teinegi muistne kivikalme (5.–6. saj.) Läätsa talu maal. Nii et inimesed on siin elanud juba igiammusest ajast. Esimesed kirjalikud teated Verevi külast on aastast 1582.\r\nKüla lõpust tagasi jalutades läheme postkasti-ristil otse edasi. Kukk kireb, lehed langevad, leebes septembrihommikus on hea kõndida.\r\nMöödume luuletaja Jakob Tamme (1861–1907) noorpõlvekodust (Otsa talu, tee ääres paremal). Praegu pole sellest järel suurt midagi.\r\n\r\n   \r\n\r\nLäheme ikka otse, kuusehekk jääb meist vasakule. Jõuame Koolitare taluni, mille ees majani viiva tee ääres kõrgub saja-aastane kuusk. Peremees räägib, et nagu nimigi ütleb, oli siin vanasti kool, aga et tema vaarisa rajas siia talu pärast Vabadussõda.\r\n\r\nKoole olnud Verevi külas lausa neli tükki. Seda juttu kinnitab omalt poolt Verevi küla põliselanik Aare Uind, kellega külateel kokku juhtume ja pikemalt juttu puhume. Aare ise elab Rätsepa talus, mille tema rätsepast vanaisa 1923. aastal niidi ja nõelaga üles ehitas. Kooli peeti ka Kooli talus, mis jäi küla lõppu enne Sandimärdit, ja kool olnud veel eespool tulevas Paju talus.\r\nVerevi küla kooliõpetaja perest oli pärit üks selline mees nagu Adam Aint (1843–1898), C. R. Jakobsoni mõttekaaslane ja ajalehe Tartu Eesti Seitung väljaandja.\r\nKui väikestele meestele kallati koolitubades tarkust pähe, siis täismehed arutasid ilmaasju kõrtsitoas. Ja kõrtsidest polnud siinmail puudust. On teada, et 1608. aastal taheti avada veel üht kõrtsi, aga ametivõimudelt luba ei saadud. Seaduse järgi pidi kõrtside vahe olema 5 versta, aga et Vaiblas ja Verevis (aastast 1603) olid juba kõrtsid, siis aitas küll.\r\n\r\n\r\n\r\nHärra Aare Uind teab oma küla läinud aegadest rääkida mõndagi, mis tekitab austust ja imetlust. Näiteks oli kombeks riigipühade ajal korraldada pidulik rongkäik Sandimärdi kivikalme juurest läbi Verevi küla Rakkesse Tamme koolimajani. Külarahvas ehtis ennast üles, paradeeriti hobusevankritel, pasunakoor mürtsus. Nõndaviisi peeti siin pühi kaheksa-üheksakümmend aastat tagasi. Puhtust ja korda peeti au sees – oli enesestmõistetav, et kui küla kari hommikul rohumaale läks, pühiti külatee loomade järelt puhtaks, ja kui lehmad õhtul koju aeti, kordus sama lugu. Kuula ja imesta. Usutavasti polnud Verevi toona sugugi mingiks erandiks, aga nõukogude ajal üles kasvanud inimesele, kes lapsepõlvesuvedel vanaisa juures maal külavaheteel lehmakookidega kokku puutus, on see ometi uudiseks.\r\n\r\nKoolitare juurest edasi minnes läheme teeristil paremale, suuremal teeristil aga vasakule. Hommiku talu juures on Hommiku bussipeatus. Paju talu juurest (majal üks jupp punastest tellistest) võtame suuna kruusateel paremale. Ka Paju talus on olnud kool. Edasi läheme kapsapõllu juurest asfaltteele.\r\n\r\n   \r\n\r\nAlgab Suure-Rakke küla. Verevist, sealt postkastide juurest siia oleme tulnud teise tunni (kolmas on kulunud küla peal juttu vestes). Teele jääb Suure-Rakke bussipeatus.\r\nVõrtsu idakalda eripäraks on savimajad. 19. saj. lõpupoolel oli pea iga talu juures punakaspruunist savist seintega kõrvalhoone. Suuremalt jaolt on need hävinud, mõni seisab siiski veel püsti. Heaks näiteks on siinsamas bussipeatuse vastas olev ilmatupikk savist seintega Jussi talu rehielamu, mille ühes otsas on rehetuba koos kambrite ja köögiga ning teisel pool rehealune ja tall.\r\n\r\n\r\n\r\nNüüd tuleb minna suurele maanteele, vasakule. Jälle asfalt talla all, aga otsekui lohutuseks seisab kohe varsti maantee ääres Sangla kauplus.\r\nPoe juurest, õieti juba enne poodi keerab meie teeots teispool maanteed järve poole. Alguses asfaltkattega tee muutub peagi kruusateeks. Sammume üle oja. Hoiame paremale. Silt ütleb, et algab Järveküla. Möödume Ubesoo talust, veel paar sammu edasi ja kuuse juures keerame vasakule. Jõuame Järveküla bussipeatusse – ja otse ees paistab taamal Neemisküla Püha Martini kiriku torn.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui algab jälle asfalt, siis hoiame vasakule. Jõuame suurele maanteele Neemisküla bussi-peatuse juures. Kirik on paremal, sinna lähemegi. Sangla poe juurest kirikuni kulus tund ja kolmveerand.\r\n\r\nDaila Aas, september 2016. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nVaiblast piki Võrtsjärve idakallast allapoole jääb meie tee peale puhkemaja, kus teeline saab öömaja.\r\n– Kiviranna Puhkemaja. Urinurga, Suure-Rakke küla, Rannu vald, 61113 Tartu maakond.\r\nKontakt: Jaanika Kaljuvee, tel. 529 8561, 5303 1329; jaanika@vortsjarv.ee  \r\nkiviranna@kiviranna.ee, https:\/\/www.kiviranna.ee\/\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 79","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-79.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps079.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:16:53 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"74","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/74\/74.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/74\/74.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Rannu P\u00fcha Martini kirik Neemisk\u00fclas","title_alias":"rannu-pha-martini-kirik-neemisklas-2","meta_description":"","text":"Rannu oli Ugandi üks Võrtsjärve-äärsetest muinaskihelkondadest, mis 1224. aastal läänistati von Dolenitele. Pole teada, millal ehitati siia Neemiskülla esimene pühakoda.\r\nLõuna-Eesti vanemale arhitektuuripärandile on oma jälje jätnud arvukad sõjad. Eriti hävitavad olid Poola-Rootsi vahelised võitlused 17. sajandi alguskümnenditel, pärast seda olid peaaegu kõik maakirikud varemetes. Nii juhtus ka Rannus, kus keskaegsest pühakojast on alles üksnes seinad ning needki vaid osaliselt: omanäolised sõrestikviilud püstitati sarnaselt Viljandi Jaani kirikuga arvatavasti alles pärast Põhjasõda. Mõnevõrra muutus kiriku ilme ka 19. sajandil – 1835. aastal lisati puidust torn ning 1876 ehitati aknad suuremaks.\r\n\r\n\r\n\r\nEnamasti pole meie keskaegsete kirikute ehitamise kohta mingeid kirjalikke teateid. Vahel on kirikus ainult mõni pisidetail, mis annab mingitki teavet selle ehitusaja kohta. Rannus on silmatorkavalt lühike ja lai pikihoone, kus võlve kandis üksainus piilaripaar. Selliste proportsioonidega pühakojad hakkasid Lõuna-Eestis levima 15. sajandil. Põhjus on selge: kirikuline tahab teenistuse ajal ka näha. Üksnes kuulmisest jääb väheseks.\r\nKõnekad on ka pikihoone võlvikonsoolid, mis Lõuna-Eestis erandlikuna on paekivist. Nende vormistik ütleb aga selgelt: konsoolid on raiutud Tallinna meistrite poolt Lasnamäe paemurrus. Enamasti valmistati seal raiddetaile konkreetse ehituse jaoks. Selle kõrval oli osa toodangust aga omalaadne kataloogikaup ning ilmselt kuuluvad sinna hulka ka Rannu konsoolid. Just nende põhjal võib järeldada, et kirik on ehitatud 15. sajandi esimesel poolel – arvatavasti teisel veerandil.\r\n\r\n   \r\n\r\nSarnaselt paljude meie maakirikutega oli siingi lisaks peaaltarile ka vähemalt kaks kõrvalaltarit, millele osutavad altari- ja sakramendinišid pikihoone idaseinas kahel pool võidukaart.\r\n\r\nRikkalikult oli kujundatud kooriruum, mis tänu kolmele avarale aknale oli harukordselt hästi valgustatud. Praeguseks on aknad uusaegsete juurdeehitiste ja altariseina tõttu osalt suletud. Ruumi kattis tähtvõlv, mis sarnanes Puhja kiriku omale. Säilinud on ainult võlviroiete napid katked. Nurkades toetasid võlvi Eestis ainulaadsed hilisgootipärase dekooriga kapiteelid, mis valmistatud põletatud savist. Teadaolevalt on see Lõuna-Eestis ainus juht pärast Tartu Jaani kirikut, kus on kasutatud terrakotadekoori.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nRannu kiriku tõeliseks aardeks on kantsel, täpsemalt – selle rinnatise paneelid. Seal on polügonaalse korpuse tahkudel Kristuse, Aaroni, Moosese ja Ristija Johannese reljeefid. Eriti pälvib aga tähelepanu nikerdatud dekoor. Sageli on just see, mis kõige täpsemalt kõneleb ühe renessanss- ja barokkajastu teose valmimisajast. Toona olid laialt levinud mitmesugused mustriraamatud, mille kaudu jõudis üle kogu Õhtumaa meistriteni teave sellest, mis on parajasti moes. Rannu kantslil on põimornament, mille üheks motiiviks on delfiinid. Selline islami päritolu kujunduslaad jõudis Euroopasse Hispaania mauride kaudu ning siit ka nimetus – moresk. Pole kahtlust, et kantsel on valmistatud millalgi 16. sajandi keskpaiku ning seega vanim Baltikumis. Nähtavasti on kantsel algselt paiknenud mõnes Tartu kirikus ning Rannusse toodi arvatavasti seoses kiriku taastamisega 1640. aastail. Linnarahva jaoks oli see toona juba lootusetult vanamoeline. Kantsli paigaldamisel on tema üldkuju muudetud ning lisatud kõlakatus väikeste inglipeadega. Veelgi hilisem on kantsli trepp. Hilisemate ülemaalingutega on kaetud ka kantsli algne polükroomia.\r\n\r\n   \r\n\r\nTartu tisleri L. Bandelieri töökojas 1890. aastal valminud altariseinal on Rudolf Julius von zur Mühleni maal „Kristus ristil”. Muide, Bandelieri mööblitööstusel on kindel koht ka meie kunstiloos: 1897. aastal asus seal puunikerdajana tööle Konrad Mägi, kes pidi oma ameti tõttu minema ka kunstikursustele. Sellele järgnes juba Stieglitzi kunstikool Peterburis.\r\n\r\nKaur Alttoa, 2016 . Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nRANNU JA EESTI VABADUSSÕDA\r\n1919. aasta jaanuari algus oli Vabadussõja kõige raskem aeg. Vaenlane oli maale tulnud ning suure osa noorest riigist vallutanud. Langenud olid Narva, Rakvere, Tartu ja Valga. Punaste järgmiseks saagiks näis olevat Viljandi. Tallinnast olid punaväed jõudnud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele.\r\n2. kuni 7. jaanuarini leidsid aset aga Vabadussõja nn murdelahingud, millega punaarmee pealetung seisma pandi. Järgnes üldpealetung Viru rindel ja Tapa vabastamine, seejärel vallutati 14. jaanuaril üllatusrünnakuga Tartu, 19. jaanuariks vabastati ka Narva.\r\n\r\nPealetungis Lõuna-Eestis osales ka Tartu Vabatahtlik Pataljon, mis formeeriti hoopis Viljandis. Pärast Tartu langemist punaste kätte taandusid kaitseliitlased, nende seas ka Treffneri gümnaasiumi ja kommertskooli õpilased, kes ei liitunud Puurmanis moodustatud Julius Kuperjanovi partisanisalgaga, Põltsamaale ja sealt edasi Viljandisse. Pataljoni ülemaks määrati endine Tartu miilitsaülem, kahurväe nooremleitnant Karl Einbund (hilisem peaminister Kaarel Eenpalu), pataljoni kuulus umbes 120 meest. Esimese roodu ülem oli kapten Oskar Eller ning teise roodu ülem ülemleitnant Martin Libene, kes mõlemad langesid lahinguis.\r\n\r\n13. jaanuari õhtul hakkas pataljon Viljandist esialgu Tartu poole liikuma, kuid Rakke juures pöörduti hoopis Rannu suunas. Tee viis mööda ka Rannu kirikust.\r\n16. jaanuari varahommikul algas pealetung Rannu mõisale, mis punastelt vallutati. Selle käigus kandis Tartu Vabatahtlike Pataljon ka kaotusi. Lahingus langes Tartu kommertskooli õpilane Oskar Ahas, kes oli pärit Rannu mõisast vaid mõne kilomeetri kauguselt Kipastu külast Petso talust. Hiljem suri haavadesse ka esimese roodu veltveebel Boris Kofkin.\r\n17. jaanuari õhtul sõitis pataljon Rannu mõisast välja ja liikus Valgutasse, kus oli väiksem lahing punastega, ja seejärel Rõngu. Edasiliikumisega tekkis aga raskusi. Tartu vabastanud soomusrongid jõudsid Elvani küll juba 17. jaanuaril, kuid takerdusid purustatud raudteesilla taha. Samal ajal arendasid punaste 8. Novgorodi kütipolk, Läti punakütid ja hiinlastest koosnenud miini- ja purustusdivisjon vastupealetungi, mis suruski Tartu Vabatahtliku Pataljoni Rõngust ja peagi ka Valgutast välja. Pataljon taandus Randu ja seejärel Rannu kirikumõisasse. Seega on Rannu kirikul märgiline roll pataljoni sõjateel: siit kaugemale enam ei taandutud.\r\n23. jaanuari hilisõhtul saabusid Elvasse Kuperjanovi partisanid ja valmistusid edasi liikuma Rõngu suunas. 24. jaanuaril lahkus ka Tartu Vabatahtlik Pataljon Rannu kirikumõisast ning osales 25. jaanuaril koos kuperjanovlastega Rõngu vabastamises. Pataljoni sõjatee jätkus Pikasillast Hummuli kaudu Valgani.\r\n\r\nAlo Lõhmus, 2018\r\n\r\n\r\n\r\nTartu kooliõpilaste rood, märts 1919. Rahvusarhiiv.\r\n\r\n11. novembril 2018 pühitseti Rannu kirikaias pidulikult palvepink, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning Vabadussõja lahingutes Rannu ja Rõngu all võidelnud sõjameestele ja langenud kangelastele. Ilma nendeta poleks meil vaba Eestit, ei täna ega homme.\r\nJumalateenistusele Rannu kirikusse oli kokku tulnud rohkesti Rannu rahvast ja Pirita kloostri sõpru. Pärast jumalateenistust pühitses Rannu Püha Martini koguduse õpetaja Timo Švedko kirikaeda paigutatud palvepingi. Tema õnnistussõnad tegid tumeda taeva all kõledas tuules seisjatel südame soojaks. Täname.\r\nSuur tänu omanäolise palvepingi valmistanud Toomas Kundile, samuti Alo Lõhmusele, Jaan Eensaarele ja kõigile toredatele Rannu inimestele, kes on meile nõu ja abi jaganud.\r\n\r\n\r\n\r\n \r\n\r\nÖöbimisvõimalus Neemiskülas\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida! \r\nPalveränduril on võimalik ööbida Rannu Püha Martini kiriku käärkambris. \r\nKontaktisik: juhatuse esimees Jaan Eensaar, tel. +372 503 1774, jaan.eensaar@gmail.com\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 80","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-80.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps080.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 17:15:07 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"128","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/128\/128.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/128\/128.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Tamme paljand","title_alias":"Tamme paljand","meta_description":"","text":"Kiriku juurest sammume otse edasi kuni teeharuni. Meie teeots (Tamme paljandi poole) keerab nüüd paremale. Aga kes jalavaeva ei pelga, see võib minna kiriku juurest Rõngu–Sangla maanteed pidi edasi, kus Rannu piimatööstuse hoonetest lõunas on vasakul maantee ääres põllu veerel suur maakivist rist, mis tähistab 15.–18. sajandi maa-alust kalmistut.\r\n\r\n\r\nFoto Eero Kotli, 2024. a. \r\n\r\nO. Laid on oma 1921. a. Rannu kihelkonna muinsuste kirjelduses märkinud, et kündmisel on põllult risti ümbert leitud luid ja kuldsõrmuseid. Rahvatraditsiooni järgi olevat tegu rootsiaegse matusepaigaga.\r\n\r\n\r\n\r\nTaas teele, õieti maanteele, ja keerame Rannu kiriku juures esimeselt teeotsalt paremale. Teisele poole teed jääb võrkkiigega Lihapiruka putka.\r\n\r\n   \r\n\r\nNii umbes 800 meetri pärast on vasakul Lindso ja Peetso talud. Ilm on võrratu, pilvitu taeva all maisipõldude vahel jooksev tee viib sinisesse lõpmatusse.\r\n\r\n\r\n\r\nRistteel läheme ikka otse. Teekond lõpmatusse katkeb järgmisel teeristil, kus pöörame vasakule, märgistatud jalgrattateele. Siis võtame esimese tee metsa vahele ja laskume alla Võrtsjärve äärde paljandiga tutvuma. Kiriku juurest siiani oleme kõndinud u. 2,5 km.\r\n\r\n\r\n\r\nPaljandialune tee kulgeb paralleelselt Võrtsjärve kaldaga ja varsti muutub see kitsamaks, kohati poriseks rajaks. Vasakule jääb kuni 8 meetri kõrgune Tamme paljandimüür ja paremale järve varjav tihe kõrkjastik.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nTamme paljand pidavat peitma mingeid müstilisi salakirju. Kui need üles otsida ja ära seletada, siis lahkuvat Võrtsjärv suure kohinaga jäädavalt oma asukohast, räägib rahvapärimus.\r\n\r\n\r\n\r\nTamme paljandi ligi 2 km pikkusel maastikukaitsealal paljastub kesk-devoni Auküla lademe punane liivakivi. Mõelda, see liivakivikihistik on tekkinud ligi 400 miljonit aastat tagasi. Õnne korral võib siit leida iidsete lõuatute, vihtuimsete ja kõhrkalade (rüükalade) jäänuseid.\r\n\r\n\r\n\r\nSeekord me fossiile ei leidnud, ka salakirju mitte, nii et järv jäi meist omale kohale, kui läksime Tamme paljandi õpperajalt tagasi üles põlluäärsele teele. See viib Tuuleveski talu ja Tamme tuulikuni ning kunagise Tamme riigimõisani.\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, september 2023 . Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 81","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-81.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps081.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12938\r\nhttps:\/\/www.rmk.ee\/metsa-majandamine\/loodusblogi\/tamme-paljand\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"10.08.2025 19:09:53 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"73","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/73\/73.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/73\/73.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Tamme tuulik ja Tamme kroonum\u00f5is","title_alias":"Tamme-tuulik-ja-Tamme-kroonum?is-2","meta_description":"","text":"2013. aastal, kui tee meid esimest korda siia tõi, astus meile õuel vastu Tuuleveski talu toonane peremees Edgar Vaht. Praegu toimetab siin tema poeg Reio.\r\n\r\n\r\n\r\nTamme kroonumõisale kuulunud tuuleveski ehitati aastatel 1875–1899.\r\nTuulik on muinsuskaitse all. See on pööratava peaga hollandi tüüpi tuuleveski, mille puitkonstruktsioon on kaetud laastukattega. Tuulik restaureeriti 2007. aastal, tiivad pole kahjuks säilinud. Siinsamas Tamme mõisa veskis oli möldriks Reio vanaisa Rudolf Vaht. Tuuleveski töötas kuni 1970. aastateni.\r\nSimon Vaht ostis selle Tamme mõisalt 1925. a. 1973. a. murdus veskil tiib ja töötas edasi ühe tiivaga (E. Maasik, 83). Uue laastukatte lõi R. Erikson 1987. a. Veskist 23 m põhjas savihoone, kus  elas S. Vaht perega uue maja valmimiseni (E. Karu, 77). kirmus.ee\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nTuuleveski peremees näitas meile ka naabruses (endise Tamme kroonumõisa peamaja asukohal) suures mahajäetud aias tühjalt seisvat taluhäärberit. Temalt kuulsime, et kunagine peremees, õppinud agronoom, istutas oma maja ümber muilt mailt toodud eri liiki puid. Aias kasvab hulk vanu sordiõunapuid. Endisaegne uhkus ja ilu on selgesti tuntav praeguses laokilolekuski. Kahju, et järeltulijad pole suutnud seda hoida.\r\n\r\nTamme mõis (Tammenhof) olevat nime saanud rahva jutu järele hiiest, mis asunud mõisast põhjapool, kõrgel järve kaldal. 1920. a. hävitati üksik vana tamm, mis paljude sugupõlvede mäletamise järele oli üksikuna ja poolkuivanuna järvekaldal teiste puude vahel seisnud – ainult üks väike oks haljas. Räägiti, et tamm püsivat sama kaua, kui mõis. See ennustus läkski täide, sest 1920 jagati mõis asunikele. kirmus.ee\r\n\r\n\r\n\r\nNaabrimees, Koidu talu peremees Jakob Unt teadis omakorda rääkida (21.09.2016):\r\n„Tamme mõis eraldus Rannu mõisast 17. sajandil. Tamme mõis oli riigimõis e. kroonumõis, nagu vanasti nimetati. Osa talusid siin on pärit juba  mõisa ajast – tegid selle eest mõisale tööd. Kuusalu, Voore, Ojavere jt.\r\nMinu vanaisa oli tsaariarmees soldat, teenis sõjaväes 25 aastat ja talle anti Tamme mõisast tsaarivalitsuse poolt 1 km siit suure tee poole väikene maatükk, käis kala püüdmas ja võttis osa mõisatööst. Tal oli 5 last.\r\n(Talupoegadel oli kohustus teenida Vene tsaariarmees, teenistus kestis 25 aastat. Vähemalt 100 000 Eestist pärit sõdurit võeti Vene armeesse, neid valiti läbi loosi. Juba vene ajal kroonumõisate tükeldamisel jagati neid nn. „sõdurite kohtadeks”.)\r\nEW algul jagati mõisa maad asunikutaludeks – u. 20 ha, karjamaa ja põllumaa, heinamaad eraldati Emajõe suudmes Emajõe luhas ja tekkis Tamme asundus. Minu isa sai ka mõisamaad. EW tekkides anti talle maad ning 1922. aastal sai valmis ait ja 1930. aastal elumaja.\r\n(Esimestel aastatel kasutasid asunikud maad põlisrendi alusel. 1925. a. hakati nii asundus- kui ka riigirendikohti päriseks müüma. Reformiga saadud maa ja muu vara tuli 60 aasta jooksul osade kaupa välja osta.)\r\n\r\nTamme mõisa südame sai Vabadussõja veteran Peeter Palmiste, aga müüs mõne aja pärast ära. (10. X 1919 kehtestas Asutav Kogu maaseaduse, millega võõrandati mõisamaa riigi omandiks ja müüdi soovijaile. Maa saamise eesõigus oli Vabadussõjast osavõtnutel.) Pärn Albert ostis mõisa ära. Tema oli tsaariajal Taanis agronoomiks õppinud. Pärn oli tegus peremees, ehitas uue elumaja endise mõisahäärberi vundamendile, kasutas ära ka vana puumaterjali. Mõisaaegseid hooneid säilinud ei ole. Maakividest tall on juba talu ajal ehitatud.\r\nPärn istutas oma maja ümber Siberist ja mujalt kaugelt toodud puid.” Talu peremees Albert Pärn tõi need seedermännid ja pähklipuud Siberist küüditamiselt tagasi tulles 1950. lõpul. (E. Karu, 77) kirmus.ee\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nJutud räägitud, taskud ja põsed maitsvatest õuntest punnis, sätime taas teele, saatjaiks Tuuleveski pererahva head soovid. Kõige paremat teilegi, kes te seal elate ja toimetate!\r\n\r\nTekst Daila Aas ja Tiiu Allikvee, 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 82","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-82.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps082.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.rmk.ee\/metsa-majandamine\/loodusblogi\/tamme-paljand\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7262\r\nhttps:\/\/www.muis.ee\/museaalview\/709556\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/4009311\/riigi-abi-tootule-tuulikule-tiibu-veel-ei-anna\r\nhttps:\/\/galerii.kirmus.ee\/koobas\/index.php?id=38478&jrk=279&module=300&op=2\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-1020531924\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=23831924\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 12:06:17 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"134","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/134\/134.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/134\/134.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Rannu vallamaja ja kalmistu Vallapalu k\u00fclas","title_alias":"","meta_description":"","text":"   \r\n\r\nSammume aga edasi. Enne teeharu on vasakul Koidu talu. Teeharul keerame paremale Voore teele (rattateele).\r\n\r\n   \r\n\r\nJärgmisel teelahkmel läheme vasakule. Tamme küla lõppeb, algab Noorma küla.\r\n\r\n   \r\n\r\nÜletame Tamme peakraavi. Eemal üle põllu paistavad Kaarlijärve meierei kollased ja valged tootmishooned.\r\n\r\n   \r\n\r\nKüla vahel ristteel, pärast punastest tellistest Noorma algkooli hoonet (kool suleti 1928. a.), keerame paremale ja võtame suuna Rannu kalmistu poole. Tee jõuab suurte puude alla. Punase katusega punase maja juures keerame vasakule. Jõuame Rannu vallamaja juurde. Rannu kiriku juurest siia on veidi üle 8 km.\r\n\r\nVallapalu külas asuv Rannu vana vallamaja ehitati 1871. aastal. 1899. aastal tehti vanale puidust vallamajale juurdeehitus. Vallamaja on vanabalti tüüpi poolkelpkatusega palkidest puithoone, millel peal rootsipunane rõhtvooder.\r\nKui Rannu sai 1902. a. uue vallamaja, siis asus vanasse hoonesse Rannu õigeusu kihelkonnakool, mis tegutses siin kuni Eesti Vabariigi alguseni. Seejärel oli hoones vaestemaja ning nõukogude ajal korterid. 1994. aastal hoone erastati.\r\n\r\n\r\n\r\nRannu uus punastest tellistest vallamaja valmis 1902. aastal.  Ehitus läks maksma u. 8000 rubla ja ehitusmeistriks oli Jaan Siller. Rannu volikogu märkis, et maja on ehitatud nõutust paremini! Lisaks vallavalitsusele on hoones asunud veel postkontor, raamatukogu ja taasiseseisvuse ajal ka Ühispank ja kino. 2017. a. jäi maja tühjaks.\r\n\r\nVallamaja lähedal Võidumäel on Vallapalu Võidutule altar. 1936. aastal, kaks aastat pärast 23. juuni kuulutamist võidupühaks, rajati valdades Võidutule altarid ja presidendi süüdatud võidutuli kanti üle Eesti laiali. Rannu altar taastati 1992. aastal ja sestsaati on siin võidutule süütamise traditsiooni elus hoitud.\r\n\r\n\r\nVallamajast üle tee on Rannu kalmistu, mis rajati Vallapalu külla üsna kohe pärast seda, kui Katariina II keelas 1773. a. kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise. 1880. a. ehitati kalmistule väike kabel. Kalmistut ümbritseb maakividest aed. 1933. a. asendati kalmistu puidust väravad Rannust pärit kunstniku Eduard Ahase kavandite järgi valmistatud raudväravatega.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nRannu kalmistu keskel väikesel platsil on kõrvuti kaks mälestusmärki: Vabadussõja mälestussammas ja „Rannu ema” nime kandev skulptuur.\r\n\r\n\r\n\r\nRannu Vabadussõja mälestussammas (skulptor Voldemar Mellik) avati 1931. aastal Vabadussõjas langenud Rannu meeste auks. Mälestussamba püstitamise eestvedajaks oli Rannu Maanaiste Selts „Laine”. Sammas lõhuti 1949. aastal. 1976. a. paigutati selle asemel platsile toonase Võrtsjärve kolhoosi esimehe Kalev Raave eestvõttel kunstnik Ole Ehelaiu graniidist skulptuur „Rannu Ema”. 1991. a. algatas Rannu muinsuskaitse klubi Vabadussõja samba taastamise aktsiooni, ent aeg oli vaene ja keeruline ning kogutud raha eest avati Rannu kirikus hoopis mälestustahvel Vabadussõjas langenutele.\r\n2014. aastal leiti kalmistu korrastustöödel maa seest Vabadussõja mälestussamba endise asukoha lähedalt hästi säilinud samba nimedega tükid ja nüüd otsustati mälestusmärk ikkagi taastada. Skulptor Ekke Väli tegi eskiisjoonised ja 23. augustil 2015. a. avati taastatud Vabadussõja mälestussammas oma endises asukohas ja talle pakub seltsi leinava ema figuur.\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nPärast piskut puhkepausi kalmistuplatsil jätkame teekonda peavärava juurest Rannu alevikku, rahvamaja poole. Läheme mööda asfalti paremale. Tee ääres on roosa bussipeatusemajake, peatuse nimi on Rannu apteek.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nLülle bussipeatuse juures seisab õigeusu kirik – Rannu Issanda Jeruusalemma Minemise kirik. Kirik õnnistati 1905. aastal ja tegutses 1961. aastani.\r\nSammume edasi. Teeviida juures (Rannu 1 km) keerame Rannu poole.\r\n\r\nTekst Daila Aas ja Viive Vink, 2024. a. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 83","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-83.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps083.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=1718431924\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=architecture&action=view&id=1981\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=evm-parishhouse&action=view&id=160\r\nhttps:\/\/rahvakultuur.ee\/2022\/06\/13\/v6idutuli-vallapalus\/\r\nhttps:\/\/epl.delfi.ee\/artikkel\/69536589\/rannu-kalmistult-leiti-vabadussoja-ausammas\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/2890961\/kalmistu-peitis-vabadussammast\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/article\/rannuvalla\/2015\/01\/01\/2\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4271\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Rannu_Issanda_Jeruusalemma_Minemise_kirik\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"13.01.2026 18:50:56 eero@kotli.ee"},{"id":"75","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/75\/75.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/75\/75.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Puhja","title_alias":"puhja","meta_description":"","text":"Tere tulemast Lõuna-Eestisse!\r\nKui palverändur jõuab, kas üle jõe ujudes või siis jalgrattal üle silla sõites Emajõe lõunakaldale, on ta saabunud Lõuna-Eestisse, muistsesse Ugandi (Ugala) maakonda.\r\nPõhja-eestlased kipuvad kiitlema, et neil on paremad palgad, rohkem kadakapuid ja Eesti kõige suurem linn Tallinn. Külakoeradki olevat lõuna pool väiksemad. Peavad need koerad aga siis suured olema? Lõuna-eestlasel on omad künkad, orud, metsatukad ja soolapid armsamad kui ükskõik mis muud asjad maailmas.\r\nHingeline lõunaeestlane peab Emajõge kodupiiriks. Kui ta selle kaugelt reisilt tulles ületab, astub ta võimalusel autost välja ja puudutab ninaotsaga põllulilli maanteeservas.\r\n\r\nMehikoormast pärit võro keele hoidja Urmas Kalla märgib, et Ugandi hõlmas kogu maa-keelse rahva Emajõest lõunas. „Ta mõju küündis veidi põhja poolegi, kui mõelda Tartu asukohale ja lõunaeestikeelsele Jogentagana kihelkonnale (läheb enim kokku hilisema Tartu-Maarja kihelkonnaga). \/---\/ Nii ugalasi kui sakalasi on arvatud ka Kesk-Aasia hirmuäratavate rändrahvaste nimepärijaiks: Kuhlbars ise pakkus välja, et siin peatusid oma rändamiste ajal „hunnid, unnid ehk ugaunnid” ja nende järgi olevat maa oma nime saanud. Sama lugu on Sakalaga: võib arvata, et talle andsid nime sakid, üks Sise-Aasia sküüdi rahvas.”\r\n\r\n\r\nPUHJA KUI SAAR SOODE KESKEL\r\nVarasemat kujunemist silmas pidades on Puhja valda nimetatud röövlivallaks. Puhja oli kui saar, mida Rannu poolt eraldas Sangla soo ja Tartu poolt Kavilda ürgorg ning Elva jõgi oma soiste kallastega. Röövlite käest oli sealkandis raske põgeneda.\r\nNeed inimesed, kes elasid sada aastat tagasi Emajõe kallastel, praegusel Alam-Pedja looduskaitsealal, kutsusid Puhjat Maisemaaks või Kõrgemaaks. Võrreldes Madalmaaga, Emajõe-äärsete soode ja luhtadega, mis mõnel kevadel nädalateks suurvee alla jäid, oli Puhja ümbrus ikkagi kõrgem koht ja sealsed talupidajad paremal järjel. Ometi leidus rahvast, kes oli valmis ka luhta elama asuma. Kõigile suurtest taluperedest pärit ja oma kodust unistavatele lastele ei jätkunud Kõrgemaa peredes ruumi. Keegi aga ei soovinud teise sulane, vaid ikka iseenda peremees olla.\r\n20. sajandi alguses käis juba Emajõe-äärsete soode kuivendamine. Parema elu ja töö otsinguil mandrile jõudnud saarlased ja muhulased olid toona need esimesed maaparandajad-kraavihallid. Esmaspäeva hommikul läks muhu mees moonakotiga metsa ja laupäeval pärastlõunal, kui Puhja kiriku kell kümne kilomeetri kauguselt töönädala lõppu kuulutas, tuli metsast välja. Nii valmis näiteks Laeva raba suur Karussaare kraav.\r\n\r\nMajapidamiste ebavõrdsus sünnitas paraku kadedust ja kuritöid. Aastatel 1884–1889 oli Puhjas 17 süütamist ja 5 mõrva, mille juuri mitte ainult ebavõrdsusest, vaid ka kõrtsilaua tagant tuli otsida. Köster-kooliõpetaja Peenra algatusel suletigi siis Puhja kõrtsid.\r\nErnst Saare käsikirjaliste mälestuste järgi kirjutas rahvas vastavale palvekirjale alla ja „Wene ministeerium kinnitas palve, nii et summa kuus kõrtsi pandi kinni Puhja piiris”. Sarnast sündis ka naabruses, kus Kolga-Jaani kihelkonnas eesti suurkuju pastor Villem Reimani eestvõttel suleti 1898 kõik kõrtsid.\r\n21. sajandi teise kümnendi keskpaigaks pole Puhjas enam kõrtsidega probleeme. Töötab Piilu baar ja see on enam tuntud päevase söögikohana.\r\nSotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud pingeid on kandunud ka tänapäeva. Küüditamised viisid Puhjast kogu koorekihi. Seetõttu tuli nõukogude võimu aastail juhtivaid tegelasi, aga ka lihtsamat tööjõudu ühismajanditesse ja turbatööstusesse mujalt.\r\n\r\n\r\nPUHJA KIRIK\r\nKui Eesti kirikuid püüda jagada valguse ja varjude tasakaalu järgi pühakojas ja pühakoja ümber kergeteks ja heledateks ning rasketeks ja tumedateks, siis Puhja Püha Dionysiuse kirik kuulub viimaste hulka. Nagu kuulub Puhja naaber Rannu Püha Martini kirik kergete ja heledate hulka.\r\nPuhja kolmelööviline kodakirik valmis aastatel 1494–1499, kuid ajalooürikutes on kirikut mainitud juba 1397. aastal. Pühakoda on kolme vanima hulgas Lõuna-Eestis. Teist kahte ei pea kaugelt otsima, need on Rannu ja Nõo kirikud.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nVarjulises kirikuaias, kus rändaja saab jalgu puhata, seisab mälestuskivi Puhjaga seotud kirikumeestele, köster Käsu-Hansule ja pastor Adrian Virginiusele (Virginius nooremale, kelle vanaisa Adrian Virginius vanem oli esimene teadaolev luterlik vaimulik Nõos, Tartu Ülikooli usuteaduskonna adjunkt ning 17. sajandi Tartu juhuluuletuste meister).\r\n„Oh ma vaene Tarto liin! Mes sündi nüüd siin minoga, perätu ma ole siin…” kirjutas teadaolevalt esimene eesti soost luuletaja Puhja köster Käsu-Hans oma nutulaulus Põhjasõja aastatel venelaste poolt hävitatud Tartust ja ülikoolist. Tekst igatseb taga linnast põgenenud professoreid ning tudengeid, samas väljendab ka patukahetsusmeeleolusid. Käsu-Hans peab Tartu hävingut osaliselt Jumala karistuseks linlaste kõrkuse eest. Tartumurdelise nutulaulu kirjutas Käsu-Hans arvatavalt 1708. aastal Puhjas.\r\n\r\n   \r\n\r\nAdrian Virginius oli Puhja kirikuõpetajaks aastatel 1686–1694. Tema rajas eestikeelse kooli Puhjas, sest 1686. aastal tuli Virginiuse palvel sinna lastele lugemist õpetama üks Forseliuse seminari kasvandik. Adrian Virginius kõneles peale koduse saksa keele veel suurepäraselt lõunaeesti murret ja ka põhjaeesti murret.\r\n1686. aastal ilmus eesti kultuuriloos tähtis lõunaeestikeelne „Wastne Testament”, mille tõlkisid Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat. Nad tõlkisid ka „Tarto-Ma Kele Kässi Ramatu”. Virginiuste ettevõtmisel hakati Riias välja andma põhjaeestikeelset kirjavara.\r\nVene võimud hukkasid Adrian Virginiuse avalikult 1706. aasta juunikuus Tartus Raekoja platsi ääres. Süüdistuseks oli spioneerimine Rootsi kasuks – Virginius oli saanud mõned kirjad veel rootslaste valduses olevast Tallinnast, aga ei teatanud sellest võimudele. Kirjavahetus vaenlase valduses olevate aladega oli surma ähvardusel keelatud. Ajaloolane Lauri Vahtre nimetab Adrian Virginiust Põhjasõja märtriks.\r\n\r\n   \r\n\r\n1990. aastast teenib Puhjas kirikuõpetajana Tiit Kuusemaa. Tema abikaasa Miina-Liisa Kuusemaa saadab teenistusi Euroopa mastaapides haruldasel Tartu meistri Friedrich Wilhelm Müllverstädti poolt 1882. aastal valmistatud orelil.\r\nTeetähisteks koguduse elus 21. sajandil on kirikule uue kivipõranda ehitus (2005) ja Müllverstädti oreli remont Hooandja portaali abiga (2014).\r\n\r\n\r\n\r\nKiriku ees seltsimaja pargis asub 1925. aastal püstitatud Vabadussõja mälestussammas, mille autoriks on skulptor Anton Starkopf. Sammas kaevati maa sisse 1950. a. ja taastati 1988.\r\n\r\nJuhani Püttsepp, 2015 . Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPUHJA KIRIKU NIMEPÜHAKUST\r\nPüha Dionysius oli kristlik pühak, Pariisi esimene piiskop, märter, Prantsusmaa kaitsepühak. Dionysiust kujutatakse mahalöödud pea kätel. Dionysiuse mälestuspäev oli algselt 9. oktoober, nüüd 21. aprill. Püha Dionysiuse poole on pöördutud ka peavalude, tüli ja raevu puhul.\r\nItaallane Dionysius saadeti 3. saj. keskel misjonärina Roomast Galliasse. Ta asutas Pariisis kristliku keskuse. Keiser Valerianusele oli keskuse edukus vastumeelne ning ta lasi Dionysiusel ja tema kahel kaaslasel märtrite mäel – Montmartre’il – pead maha raiuda ning kehad Seine’i visata. Kristlased tõid märtrite kehad välja ja matsid maha. Haua kohale püstitati 7. sajandil Saint Denis’ basiilika, millest kujunes hiljem Prantsusmaa kuningate matusepaik.\r\nPühale Dionysiusele on pühitsetud maailmas palju kirikuid. Puhjas asub ainuke Pühale Dionysiusele pühendatud kirik Eestis.\r\n\r\nAastal 1344 tegi Birgitta Birgersdotter, hilisem Püha Birgitta, kes oli oma abikaasa ja saatjaskonnaga tagasiteel palverännakult Santiago del Compostelassse, peatuse Arrasi linnas Prantsusmaal. Aga siin haigestus Birgitta mees Ulf. Oma ahastuses kuulis Birgitta äkki püha Dionysiust endaga kõnelemas: Olen tulnud siia Roomast, et Jumala sõna kuulutada. Kuna sa [Birgitta] mind härdalt armastad, ütlen sulle, et su mees ei sure sellesse haigusesse ja Jumal on andnud sind minu hoole alla... (Püha Birgitta Ilmutuste VI raamat, 88. peatükk.)\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nKui veskiehitaja Jaan Koni poeg oli saanud peremeheks, tellis ta foto oma 20-aastasest tuulikust. 1913.\r\n\r\nPuhja aleviku idaservas väikeste eramajade vahel keset juurviljaaeda seisab Koni tuulik. Selle puidust hollandi tüüpi tuuleveski ehitas 1893. aastal Jaan Koni, ehitusmeistriks oli Peter Morgen. Tuuliku laastukattega kere toetub madalale maakivist vundamendile. Pea on paadikujuline, tiivad kahjuks hävinud. Veel 1980. aastate lõpul jahvatati veskis loomajahu. Siiani on omal kohal üks kahest tuuleveski-aegsetest veskikivipaaridest, tuuliku peavõll, värkel ja ülemine hammasratas koos piduriga. Ka sõelapüülimasin on alles.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Puhja kiriku pastoraadis\r\nKontakt: koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa,\r\ntel. 745 1561, 5648 9821, 5556 3876; tiit.kuusemaa@eelk.ee\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 84.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-84.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps084.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/arvamus.postimees.ee\/1557751\/adrian-virginius-pohjasoja-marter\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7250\r\nhttps:\/\/e-kirik.eelk.ee\/2021\/koguduse-lugu-puhja-kogudus\/\r\nhttps:\/\/puhja.eelk.ee\/ajalugu\/\r\nhttps:\/\/puhja.eelk.ee\/palverand\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.01.2026 17:43:51 eero@kotli.ee"},{"id":"113","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/113\/113.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/113\/113.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Kavilda \u00fcrgorg ja Siidrelinn, Kavilda Aleksander Nevski kirik ja Kave l\u00e4te","title_alias":"kavilda-urgorg-ja-siidrelinn-kavilda-aleksander-nevski-kirik-ja-kave-late","meta_description":"","text":"\r\n\r\nLäheme Puhjast välja Kavilda poole, kus Tartu–Viljandi maantee viib läbi Kavilda ürgoru. Ligi 20 km pikkune Kavilda ehk Soova ürgorg ulatub Elva juurest Emajõe madalikuni.\r\nVanasti oli järskude nõlvadega sügavast ürgorust hobusevankri või mis tahes muu sõiduvahendiga läbi saamine tõeline julgustükk. Orgu on kutsutud Hobusesurmaks \u2500 hobust tuli seal käekõrval talutada, muidu võis loom hullusti viga saada. Ohuks olid ka orus varitsevad maanteeröövlid, kellele aegamisi liikuvad turuvankrid olid hõlpsaks saagiks. Pole siis imeks panna, et rahvasuus kutsuti Kavilda valda Röövlivallaks.\r\nÜrgoru põhjas voolav Kavilda jõgi (oja) saab alguse Elva Verevi järvest ja suubub Emajõkke. Oma mitte just pikal vooluteel on Kavilda jõgi saanud ometi mitu nime: Soova oja, Rämsi oja, Nasja oja, Pensa kraav.\r\n\r\n   \r\n\r\nPuhjast tulles vasakul pool maanteed Kavilda ürgoru läänepervel teatakse olnud muinaslinnus \u2500 Siidrelinn. Linnamäeni on maanteelt sadakond meetrit. Hiljem seisis samal kohal keskajal rajatud Kavilda (Cawelecht) vasallilinnus. Linnust ja mõisa on kirjalikes allikates mainitud 15. sajandi lõpul, aga tõenäoliselt on ehitusaeg tunduvalt varasem. Kavilda linnus kuulus pikemat aega Tiesenhausenite aadlisuguvõsale.\r\nLinnus hävis Liivi sõjas. Tänini on säilinud vaid maakivist vundament.\r\n\r\n\r\n\r\nSiidrelinna ja vasallilinnuse kõrgel asemel seisjale avaneb ilus vaade ürgorule. Praegu on siin mäeseljal kiige- ja tantsuplats.\r\n\r\n\r\nSiit läheme üle maantee ja sutsu maad tagasi kuni teeotsani, kust hakkame sammuma Kavilda vene õigeusu kiriku poole.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nKavilda Aleksander Nevski kirik näeb välja üsna troostitu, kiriku kõrval rohus kummuvad sibulkuplitelt millalgi maha võetud vanad tornikiivrid nagu suured pudisevad murumunad. 1873. aastal ehitatud Püha Aleksandri kirik sai 1944. aastal sõjas kannatada, pisitasa pudenes koost ka kogudus.\r\nKiriku lähedusse jäävad kirikumõisa pastoraat, magasiait, köstritalu ja muud mõisale kuulunud hooned. Kirikutagust maad, kus asusid mõisa tallid, kutsuti Veremaaks \u2500 seal olnud maapind pekstud teoliste verest ühtelugu punane.\r\n\r\n\r\nEnne kui teekonda jätkame, käime ära pühal Kavilda allikal. Sinna viib Vana-Kavilda tee. Kavilda ürgorg on allikate poolest rikas. Neist kõige tuntum on Kave läte, mille leiame kohe esimese teeharu juurest.\r\n\r\n\r\n\r\nMeie muistsed esivanemad uskusid, et Kave lätte veel on puhastav, noorendav ja tervendav vägi. Hilisemal ajal käis õigeusu preester hõberistiga allikavett õnnistamas, pühitsetud vett viidi siit ka kirikusse.\r\nKave lätte nime saamise kohta räägib rahvajutt, et vanal ajal kandnud allikas iluduskuninganna Kaveli nime. Usuti, et kes jaaniööl end allika veega peseb, see saab nooruse ja ilu tagasi. Kaveli nimest ja sõnast „läte” sai kokku suupärane Kave läte. Sellest olevat tulnud ka Kavilda kohanimi.\r\nKarjala runolauludes aga on Kave maailma sünnitava taevase Ilmaneitsi nimeks. Nõnda võib Kave allikatki võtta elu lättena.\r\nKave lättel käiakse usinasti praegugi, ohvrianniks visatakse vette münte, kastetakse kirka allikaveega silmnägu ja ammutatakse joogivett. Nõnda talitame meiegi.\r\n\r\nDaila Aas, 2020. aastal. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 85","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-85.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps085.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Juhani Püttsepp, Kavilda ürgorg: allika- ja ohurikas. \u2500 „Eesti Loodus” nr. 1, 2020.\r\nKristel Vilbaste, „Eesti allikad”, Tallinn, kirjastus Varrak, 2013.\r\nMikk Sarv, „Maa=Ilm”, Tallinn, kirjastus Varrak, 2018.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7246\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4399\r\nhttps:\/\/www.eelis.ee\/?comp=objresult=yrg&obj_id=1042620044\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:25:27 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"116","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/116\/116.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/116\/116.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Kavilda \u00f5igeusu kalmistu, S\u00e4\u00e4niku talu, Puhja vana kalmistu, Soova vesiveski","title_alias":"kavilda-oigeusu-kalmistu-saaniku-talu-puhja-vana-kalmistu-soova-vesiveski","meta_description":"","text":"Nüüd läheme kiriku poole tagasi ja sealt Soova veskile. Allikalt tulles tuleb minna mäest üles ja mööda Oru–Kavilda asfaltteed lõuna poole. Varsti on paremal põld, edasi jääb vasakule Lembitu tee, meie läheme otse edasi. U 900 m pärast jõuame teeristile, kus parempoolne Puhja–Mõisanurme tee viib Puhja. Sellesama tee äärde (u. 700 m pärast) jääb arvatavasti Kavilda õigeusu kirikuga samal ajal (u. 1873. aastal) rajatud Kavilda õigeusu kalmistu. Kalmistul on ka väike puidust kabel.\r\n\r\n\r\n\r\nMeie sammume ikka otse lõuna poole, nüüd on tee nimeks Liivamäe. Orgu suunduval teekäänakul jääb vasakule Polluse talu. Mäkketõusul on teest paremal järgemööda Liivmäe, Joosti ja Rõõmu talud.\r\n\r\n   \r\n\r\nSiis paistab Väike-Andrese talu. Selle taha kuuseheki serva jääb Sääniku põlistalu, kus rändur saab mõnusasti ööd veeta ja hästi süüa. Säänikule saab Puhja–Elva teelt – kui Liivamäe teelt Puhja–Elva maanteele jõuame, tuleb paremale keerata ja u. 120 meetri pärast ongi uhke teeviidaga Sääniku talu teeots, seda juba maha ei maga.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nSÄÄNIKU TALUST\r\nSääniku talu peremees ja perenaine Kaarel ja Rutt Tuvike oskavad hoida ja hinnata oma talu ajalugu ja möödunud põlvede pärandit. Kaarel päris talu oma isalt Eduardilt, Eduard omakorda oma isalt Peetrilt. Peetri naine Tiio oli pärinud talu oma isalt Kaarel Oltilt.\r\nKaarel Olt oli agar inimene ja kui rahvale jagati Kavilda kirikumõisa maid, sai temagi väikese talu, mille vahetas suurema Sääniku vastu. Enne taluperemeheks hakkamist pidas ta koolmeistri ametit.\r\nKaarli tütar Tiio ja väimees Peeter Tuvike ehitasid Säänikule uue ruumika elamu, mis on siiani kasutusel. Peeter Tuvike oli arukas ja tegus peremees, talu oli heal järjel ja Peeter ise Kavilda valla üks jõukamaid mehi.\r\nTiio ja Peetri vanem poeg Karl loobus pärimisõigusest venna Eduardi kasuks ja õppis Tartus köster-organistiks. Karl Tuvike juhatas Helmes mitut koori ja käis oma kooridega neljal üldlaulupeol.\r\nSidemeid muusikaga leiab Sääniku talust veelgi. Tiio ja Peetri tütar Liine abiellus muusika- ja pillimehe Herman Jurakuga, kes asutas 1911. a. „Hermanni” klaveritööstuse. Hermanni pianiinod kogusid näitustel hulga aurahasid.\r\nEduard Tuvike pidas peale talu ka Kavildas poodi. Eduard ja tema naine Leida-Agathe lõid aktiivselt kaasa Puhja seltsi- ja kultuurielus. Läinud sajandi 30-ndail aastail panid ümbruskonna hakkajamad mehed rahad kokku ja asutasid masinaühistu. Inglismaalt telliti isesõitev aurukatlaga rehepeksumasin, millega käidi perest peresse talgute korras reht peksmas. Eduard Tuvike oli ühistu kassapidajaks ja masinakuur ehitati Sääniku koplisse. Punavõim tembeldas 1951. aastal Sääniku pere kulakuteks ja ajas nad omast kodust välja, Eduard Tuvike mõisteti vangi. Tänu toonase kolhoosiesimehe ja külarahva julgusele kohtus tema eest seista pääses ta priiks ja pere võis koju tagasi kolida.\r\n\r\n   \r\n\r\nKaarel ja Rutt Tuvikese Sääniku talus valitseb praegugi samasugune ettevõtlik ja ärgas vaim nagu eelkäijate aegu.\r\nVanade aegade meenutuseks on Säänikul alates 2002. aastast korraldatud rehepeksupäevi, nendega koos peetakse ka põllumajanduse ja maaelu teemalisi „Aganiku Akadeemiaid”. (Kirjutatud pererahvalt saadud materjalide põhjal.)\r\n \r\n\r\n   \r\n\r\nElva–Puhja teel Sääniku talu teeotsast u. 900 m Puhja poole asub Puhja vana kalmistu. Kalmistu on piiratud maakivikuhjatiste ja sellele kasvanud võsaga. Kalmistul asuvat üks hauakivi, millel on kirjad ja daatum 1795–1830. Mõningatel andmetel on kalmistu alates 1840. aastatest maha jäetud.\r\n\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nNüüd läheme vaatama Soova vesiveskit. Keerame Puhja–Elva teel esimesest vasakule viivast teeotsast sisse – otse edasi on Kullioru talu, aga paremale võsa sisse jääb Kavilda jõe vasakul kaldal Soovaveski talukoht.\r\n\r\n\r\nSOOVA VESIVESKI\r\nSoova veskil on pikk ajalugu.\r\nOn teada, et 1495. aastal müüs Bartholomäus von Tiesenhausen Kavilda linnuse, Kavilda mõisa (das Stenwerk und Hof Cawelecht) ja Soova veski (Sövenmöle) 16 500 Riia marga eest oma sugulasele Frommhold von Tiesenhausenile.\r\nKülanimena esineb Soovaveske 18. sajandil. 1866. a. kolmeverstasel kaardil ja 1884. a. kaardil on jõe kaldal vesiveski tingmärk ja nimi Sowaweske.\r\n1864. aastal rajatud Soovaveski talu koos jahu- ja villaveskiga ostis Vabadussõja järel ära Karl Kontor. Puidust ühekordne mansardkorrusega elamu oli maakivist veskihoonega kokku ehitatud. Veski juurde kuulus 4–5 ha suurune paisjärv.\r\nNõukogude võim natsionaliseeris Soova veski koos kõigi varadega ja omanik koos perega kuulus represseerimisele. 1963. aasta 1. jaanuaril villaveski suleti ja seadmed viidi minema.\r\n\r\n   \r\n\r\nHiljem on talu olnud mitme omaniku käes. Praegu talu laguneb ja kasvab võssa.\r\n2017. aasta Puhja Valla Lehes meenutab oma vanaisa Karl Kontorit ja Soova veskit tema lapselaps Karl Kontor.\r\n\r\nDaila Aas, 2022. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Sääniku talu puhkekeskuses\r\nKontakt: Rutt Tuvike, tel. 5665 9816, 735 1269; rtuvike@outlook.com\r\nhttps:\/\/ugaraja.ee\/portfolio\/saaniku-talu-puhkekeskus\/\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 86","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-86.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps086.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4267\r\nhttps:\/\/weskiwiki.ee\/index.php?title=Soova_veski\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4760\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/DIGI_2013\/pdf\/eraT-0-76_001_0012076.pdf\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=puhjavalla20170501.2.14\r\nhttps:\/\/www.eelis.ee\/?comp=objresult=yrg&obj_id=1042620044\r\nhttps:\/\/vikerraadio.err.ee\/1609767608\/kabi-ei-kuku-kaarel-ja-madli-tuvike\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.08.2025 10:10:14 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"117","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/117\/117.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/117\/117.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Rannu ja Puhja khk-d","title":"Kobilu","title_alias":"kobilu","meta_description":"","text":"Kui tasa teise ilma vajuv Soova veski vaadatud, läheme mööda maanteed u. 200 m tagasi ja keerame Soova teele. Teeotsas seisab vana verstapost.\r\n\r\n\r\n\r\nOleme Mäeselja külas. Vasakule jäävad Mäe-Auni, Auni, Uue-Laari ja Suuretamme talud. Paremale jääb Mäe talu teeots, metsast paistab Metsalaane talu roheline otsasein.\r\nTee tõuseb kergelt mäkke ja seejärel hargneb kaheks: parempoolne tee viib 1,4 km pärast Puhja kalmistule. Kalmistu on rajatud u. 1840. aastatel.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie läheme praegu siiski mitte kalmistule, vaid otseteed edasi Kobilu poole.\r\n\r\n\r\n\r\nAstume reipalt edasi, kuni tee meie üllatuseks otsa saab. Maa-ameti kaardi järgi ei tohiks nii olla, aga on ometigi. Leiame ennast Lootare talu õuelt ega oska asjast midagi arvata. Õnneks on peremees kodus. Temalt kuuleme, et jah, seal, kus tee edasi läks, on nüüd tema põllumaa, aga palverändurid juhatab ta meelsasti läbi oma õue ja metsatuka põllu piirini, kust katkenud tee jälle edasi viib.\r\nKalle palub ilmtingimata ränduritel tulekust ette teada anda, et ta saaks oma toreda suure koera kinni panna. (Lootare talu peremees Kalle: tel. 5119782)\r\n\r\n\r\n\r\nJa olemegi \u2500 hernepõllul! Ei mingit teed, üksnes lõputuna näiv hernepõld ja Kobilu kaugel teispool põldu. Kõnnime hernes, hernesvesi laubal, kirume kuuma ilma ja pugime herneid, kuni jõuame lõpuks üsna rammetutena Tartu Foodsi reklaamplakati, pärnaallee ja lautade juures Mõisa teele välja. Räägitakse, et pärnad olla tee äärde istutatud üleöö millalgi nõukaajal enne seltsimees Käbini külaskäiku.\r\nHiljem Alt-Laari linnamäel istudes tundus, et polnud see võsa- ja herneretk nii hull ühtigi. Ega’s palverännutee peagi sile olema.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõisa teel suundusime vasakule ja jõudsime „Viljameistri” firma õuele, kus juhtusime jutu peale äsja ületatud põllu omanikuga. Meie vestluskaaslaseks oli mitmekordne Eesti parim rukkikasvataja, Eesti Rukki Seltsilt 2020. aastal rukkikülvaja aunime saanud Ahti Aruksaar. Saime teada, et Maa-ameti kaardile märgitud teed pole, jah, enam ollagi, selle asemel on põllud \u2500 ühel pool otsas Lootare Kalle omad, siin Kobilu pool tema põllumaa. Selgus, et tulime üle 123 ha suuruse hernepõllu.\r\n\r\n   \r\n\r\nSeisime kunagise jõuka suurtalu – Kobilo mõisa õuel. Mõisale kuulus 446 ha maad, tallis oli mitukümmend hobust. Talu peremeheks oli Julius Heinrich von Dehn (1899–1971), tema abikaasa oli rikka töösturi ja kaupmehe Christian Ernst August Rotermanni (1869–1950) tütar Thessa Jette Bertha Rotermann (1907–1996). Talu rajati siin olnud Kobbilo karjamõisa maadele. (Karjamõisa kohta on teateid 19. sajandi II poolest ja see kuulus Suure-Konguta mõisale.)\r\n\r\nAjaloo kulg pööras jõudsa ja edumeelse suurtalu elu pahupidi.\r\n23. augustil 1939. aastal sõlmisid N. Liit ja Saksamaa Molotov-Ribbentropi pakti (mittekallaletungileping ja salajane lisaprotokoll, millega jagati omavahel Ida-Euroopa). Saksamaa ja N. Liidu kallaletungiga Poolale septembris 1939 algas Teine maailmasõda. Ja juba oktoobri keskel, lähtuvalt nn. baasidelepingust, marssis punavägi Eestisse sisse. Siin elanud Saksa kodanikele ja saksa päritolu inimestele anti võimalus ümberasumiseks Saksamaale. Lahkujatest jäid maha tühjad eluasemed, lubatud ühesvõetava vara suurus oli piiratud. Enamjagu 13 000 ümberasujast, kes aastail 1939–40 Eestist lahkusid, asustati Saksamaa poolt vastvallutatud Poola aladele.\r\n1939. a. 30. oktoobri ja 2. novembri „Postimees” kirjutab, et Kobilo mõisnik Julius Dehn annetas lahkudes hobusekoorma jao raamatuid kohalikule raamatukogule. Mõis, ühes 77-pealise tõuloomade karja ja suguhobustega, läks Eesti Seemnevilja Ühisuse kätte, ametisse asus uus mõisavalitseja.\r\n\r\nMõisa ajast pärit maakividest ja punasest tellisest kõrvalhoonetest on siiani üht-teist alles ja korda tehtud. Siinsamas filmiti Lenfilmi ja Tallinna Kinostuudio ühistööna stalinistlikku kollektiviseerimist ülistavat propagandafilmi „Valgus Koordis” (1951. a.), siin õue peal on laulnud Georg Ots. Filmile anti 1952. aastal Stalini preemia.\r\nPraegu tegutseb siin Ahti Aruksaare ettevõte.\r\n\r\n\r\nKobilu külje all tegutseb teinegi tuntud põllumees. Madis Ajaots on Tartumaal Rannus üles ehitanud tugeva taimekasvatusettevõtte OÜ Rannu Seeme.\r\n1993. aastal läks Konguta sovhoos pankrotti ning Rannu Seemne juhatuse liikme Madis Ajaotsa perel tekkis võimalus ära osta sovhoosi üks hoone ja maad. Madis Ajaots on tuntud erinevate uute kultuuride katsetajana, külvipinda on Rannu Seemnel üle 2000 hektari. Tubli töö on toonud Madis Ajaotsale mitmeid tunnustusi: Aasta Põllumees 2010, Maaülikooli aasta vilistlane 2017, parim taimekasvataja 2017, Aasta põllumees – mesilaste sõber 2018.\r\n\r\n\r\n\r\nKobilu kivirist\r\nPuhja–Konguta maanteel u. 500 m Kobilu bussipeatusest Puhja poole seisab maantee ääres põlluservas suur kivirist.\r\n„Rannu Seeme OÜ juhatuse liige Madis Ajaots rääkis, et nad korjasid 2019. aastal nädal enne suurt reedet Kobilu külas põllul kive. „Traktorist hakkas üht kivi välja kangutama ja selle kangutamise tagajärjel tuli välja kivist rist,” kirjeldas ta. Kivirist toodi põllult ära ja puhastati ettevaatlikult veega. „30. aprillil tõstsime kivi sama koha peale tagasi, kust me ta leidsime. Panime selle sinna nii üles, nagu vanasti on kirjeldatud, kuidas see olema peaks. See seisab nüüd seal tee ääres ja kõik saavad seda näha,” rääkis Madis Ajaots...” (Maaleht, 02.05.2019)\r\n\r\n   \r\n2 fotot: Taivo Toomsalu, 2019.\r\n\r\nMaanteeäärsed suured maakivist ristid\r\nArvatakse, et need ristid on püstitatud kas vanale kalmele või Põhjasõjas langenud Rootsi kindrali mälestuseks või langenud sõjameeste mälestuseks. Rist võis inimesi hoiatada ka põllult vilja varastamise eest.\r\nFolklorist Marju Kõivupuu on öelnud: „Neid pandi teede äärde selleks, et ühelt poolt näidata, et tegu on kristliku maaga, teisalt selleks, et inimene saaks soovi korral oma jumalaga kõneleda – kirikud ja kabelid olid tihti kaugel.”\r\nPalverännuteel võib näha teeäärseid maakivist suuri riste veel Sangla–Rõngu maantee ääres Kaarlijärve külas Estoveri Piimatööstuse lähedal, Puhja kiriku portaali juures ja kirikut ümbritsevas müüris ning Tartu–Võru maantee ääres Tatra oru nõlval nn. Soolasööja kivi.\r\n\r\n\r\nMeie järgmine teetähis on Konguta linnamäed. Kobilu mõisast Alt-Laari linnamäele on minna vaid mõni kilomeeter. Tee viib meid kõrgetest Kobilu teraviljakuivatitest mööda. Sirge tee laskub sügavale Kavilda jõe orgu ja tõuseb kauguses suurejooneliselt lausa taevasse.\r\nKavilda jõgi näib orus üsna kinnikasvanud moega, aga kohiseb kenasti siiski. Pärast jõe ületamist möödume Kivistiku talu teeviidast.\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, 2022. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 87","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-87.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps087.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4266\r\nhttps:\/\/www.kalmistud.ee\/Puhja-kalmistu-2\r\nhttps:\/\/core.ac.uk\/reader\/237084740\r\nhttps:\/\/www2.kirmus.ee\/biblioserver\/index2.php?kid=434596\r\nhttps:\/\/www2.kirmus.ee\/biblioserver\/index2.php?kid=435424\r\nhttps:\/\/pollumeheteataja.ee\/uudis\/2018\/01\/24\/30-aastaga-eesti-seemnekasvatuse-tippu\/\r\nhttps:\/\/leht.postimees.ee\/6736875\/tartumaa-pollumees-madis-ajaots-kasvatab-ainsana-eestis-kikerherneid\r\nhttps:\/\/epkk.ee\/madis-ajaots-teraviljakasvataja-kes-usub-koostoosse\/\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/86989513\/omaaegse-klantsfilmi-valgus-koordis-poldudel-kasvab-rekordrukis\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/86091029\/fotod-pollutoode-kaigus-leiti-kobilu-kula-lahedalt-kivirist\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-387662782\r\nhttps:\/\/et.wikisource.org\/wiki\/Esivanemate_ohverdamised\/P%C3%BChad_kivid\r\nMatthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Pegasus, 2019.\r\nhttps:\/\/draakonjadelfiin.ee\/front\/kivistiku-talukoha-suveprogramm\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:34:28 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"114","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/114\/114.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/114\/114.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Alt-Laari linnam\u00e4gi ja Erum\u00e4e kants","title_alias":"alt-laari-linnamagi-ja-erumae-kants","meta_description":"","text":"Kobilu mõisast Elva–Puhja maanteele jõudes keerame paremale. 600 m pärast Kobilu teeristi bussipeatust juhatab teeviit paremale Konguta linnamägedele, kuhu on umbes 1 km. Teeotsas on Vahessaare küla teadetetahvel ja postkastid.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nMöödume Metsa, Tooma, Vana-Antsu ja Laari taludest, seejärel jääb paremale poole teed maasikapõld, järgneb heinamaa ja teeäärne parkimisplats.\r\n\r\n\r\n\r\nSiin endisel põllul asub Alt-Laari asulakoht, mille avastas 1973. aastal arheoloog Mare Aun, kes leidis põllult käsitsi vormitud savinõude kilde. 2008. aastal hakkas vallavalitsus asulakoha alal uut teed ja parkimisplatsi rajama ja seetõttu hävis 2300 m² suurusel maa-alal kultuurikiht. Tartu Ülikooli teostatud arheoloogiliste päästeuuringute tulemusena leiti maapõuest kümneid muistseid koldekohti, käsi- ja kedrakeraamika kilde ning kaks 13.–14. sajandist pärit Tartu piiskopi brakteaatpenni. Leidude põhjal arvatakse, et Alt-Laari asulakoht oli kasutuses I aastatuhande lõpust kuni 14. sajandini pKr. „See on Lõuna-Eesti varaseim seni teada olev põllumeeste püsiasula, mida kasutati keskajani välja,” kinnitas arheoloog Heiki Valk. (Tartu Postimees, 12.09.2008.)\r\n\r\nMaiorg on Kavilda ürgoru u. 1 km pikkune lisaorg. Oru põhjas voolab Maioru allikaoja. Ja siin on kõrvuti kaks muinaslinnust: Alt-Laari linnamägi ja Erumäe kants.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nAlt-Laari linnamägi on rajatud looduslikult hästi kaitstud järskude nõlvadega kõrgendikule. Veel 1920ndatel aastatel olid linnuse nõlvad lagedad, aga tänaseks on need kaetud tiheda metsaga. Linnuse lae kõrgus on 78 m ja pindala on 1200 m².\r\nLeidude põhjal arvatakse, et linnamägi oli kasutusel I aastatuhande teisel poolel ja et siin käis toimekas elu ka viikingiajal 9.\u250011. sajandil p.Kr. Linnuse kultuurikihist leitud väike rauast alasi on teadaolevalt kõige vanem Eestis leitud sepaalasi.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nRahvapärimus jutustab Alt-Laari linnamäge ja Erumäe kantsi ühendanud salakäigust. Meie seda ei leidnud, tuli minna üle Maioru allikaoja, mööda orgu ja mäekülge, ent sellest sai ilus metsmaasikamekiga minemine.\r\n\r\n   \r\n \r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nErumäe kants on Alt-Laari linnamäest u. 500 m kaugusel kõrgel piklikul neemikul. Ovaalse linnuseõue pikkus on 80 m, laius u. 40 m, pindala 2500 m². Õue lõuna- ja kaguserva ääristab kuni 4,4 m kõrgune otsavall. Valli välisjalamil on 1–1,5 m sügavune ning 6–8 m laiune vallikraav. Õue lääneküljel on 1–2 m kõrgune äärevall. Põhjas ja idas külgneb linnuseala järsu orunõlvaga ning seal valli ei ole. Erumäe kants pärineb 11.–12. sajandist. Arheoloogilisi leide Erumäelt ei ole saadud.\r\nErumäe ja Alt-Laari muinaslinnused moodustavad Maiorus uhke duo.\r\n\r\nDaila Aas, 2022. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 88","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-88.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps088.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?state=7;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=1447119037\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12840\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/66817655\/fotod-mida-leiti-arheoloogilistel-kaevamistel-alt-laari-linnamaelt?\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12841\r\nhttps:\/\/arheoloogia.ee\/ave2013\/AVE2013_05_Valkjt_Hill-forts.pdf\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12839\r\nhttps:\/\/arheoloogia.ee\/ave2008\/AVE2008_Lillak-Valk.pdf\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/1817149\/kongutas-paljastus-muinasasula\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:36:35 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"76","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/76\/76.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/76\/76.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Aru m\u00f5is","title_alias":"aru-mis-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nRäämas park ja lagunev mõisahoone – selline on paraku praegu siin avanev pilt, ühtaegu romantiline ja kurb. Aru mõisa paremad päevad jäävad kaugele möödanikku.\r\n\r\nEsmakordselt on Aru mõisat (Arrohof) ürikutes märgitud 1582. aastal. 17. sajandist kuulus mõis Rootsist pärit Sparre aadlisuguvõsale. Pärast mitmeid omanikevahetusi ostsid 19. sajandi keskel Aru mõisa von zur Mühlenid. Aru mõisas sündis ka tuntud baltisaksa maalikunstnik Rudolf Julius von zur Mühlen (1845–1913), kes on kahe meie palverännuteele jääva pühakoja, Kambja ja Rannu kiriku altarimaali autor.\r\n1913. aastal ostis mõisa eestlane Jaan Prüüs. Prüüside kätte jäi mõisasüda ka pärast 1919. aasta mõisamaade riigistamist.\r\n\r\nTeise maailmasõja ajal hoiti Aru mõisahoone keldrites Etnograafiamuuseumi kogusid. Pärast sõda asus mõisahoones Erumäe kool. 1992. aastal tagastati mõisasüda ja 250 ha maad Jaan Prüüsi tütretütrele Mall Kirsipuule, kes asus majapidamist taastama, kuid traagiline surm tõmbas plaanidele kriipsu peale. Vahepeal oli mõis ka müügis.\r\n\r\n   \r\n\r\nAru mõisa peahoone vanem osa on ehitatud arvatavasti 18. saj. teisel poolel ja uuem osa 19. sajandi alguses klassitsistlikus stiilis. 19. sajandi lõpus lisati eklektilised verandad. 1960ndatel aastatel liideti kooli tarvis hoovipoolsele külgfassaadile betoonpaneelidest ja silikaattellistest juurdeehitus.\r\n\r\n\r\n\r\nSäilinud on kaunis kaaristuga ja ristikujuliste õhutusavadega suur punastest tellistest ait, mida on osaliselt restaureeritud 2000. aastal, ning valitsejamaja ja meierei.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n18. sajandi lõpul rajati mõisa barokkstiilis park, mis asub Kavilda jõe ürgoru kõrgel kaldal.\r\n\r\nMõisasüdamest umbes poolteise kilomeetri kaugusel Kentsi paisjärve ääres (paisjärv on nüüdseks tühjaks lastud) on kunagine von zur Mühlenite perekonnakalmistu, mille vaevaga leiame tihedast võsast lagunenud kivimüüri katkete ja rüüstatud hauatähiste järgi. Puhaku nad rahus, kaduviku teed näikse minevat ka nende mõis.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeid aga viib palverännutee edasi.\r\n\r\nDaila Aas, august 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 89","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-89.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps089.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.mois.ee\/tartu\/aru.shtml\r\nhttps:\/\/elvaturism.ee\/turistile-infoks\/aru-moisa-kompleks\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7199\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7202\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:38:29 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"77","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/77\/77.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/77\/77.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Aru m\u00f5isast Vellaverre","title_alias":"aru-misast-vellaverre-2","meta_description":"","text":"Alustame taas teed Mälgi külas Aru mõisa juures olevast Erumäe bussipeatusest. Ei keera kuivatite poole, vaid läheme Roosi talu juurest otse edasi. Postkastidega teeristil, kuhu jõuame umbes kolmveerand tunni pärast, läheme ikka otse. Krasna talu kohal (vasakul tee ääres seisab tore väike saun) jõuame vähe suuremale teele. Hoiame vasakule.\r\n\r\n   \r\n\r\nMändide ees Männiku talu postkasti juures keerame ära vasakule, metsaäärsele teele. Õigupoolest pole see miski päris tee, rohkem nagu rada, mida märgistavad autojäljed. Meist paremal on karjamaa, vasakul lõhnavad kuused-männid. Siis jõuame metsa vahele. Järgmiseks maamärgiks on kruusakarjäär. Kui teerada hargneb, läheme vasakule. Ja kohe varsti keerame paremale.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKui leiame end seismas tõkkepuu ees, mille taga on tiigiga taluelamine (Väike-Lallimäe talu), astume siiski tõkkepuu alt läbi ja sammume teed mööda edasi. Vähe aja pärast keerame teeharul paremale, tee äärde jääb Kuusiku talu. Asfaltteele jõudnud – see on Puhja–Elva maantee – suundume jälle paremale. Siin võib Laane bussipeatuses natuke jalgu puhata ja keha kinnitada. Siiamaani on kõnnitud umbes poolteist tundi ja ligi 5,4 km.\r\n\r\n\r\n\r\nEnne Laane bussipeatust keerab tee Vellavere peale. Varsti on vasakul tee ääres veidi kõrgemal võsastunud künkal Kalmumägi e. Vellavere Kalmakmägi (ka Kabelimägi, Kalmatmägi).\r\nLeidude põhjal on kalmistu kasutusel olnud 13.–18. sajandini külakalmistuna. Surnud olid maetud kristlike tavade järgi peaga edela ja lääne poole. Siit on leitud hoburaud- ja rõngassõlgi, nuge ja kolm münti.\r\n\r\n   \r\n\r\nLaane bussipeatusest on kõnnitud 20–25 minutit, kui olemegi Vellaveres.\r\n\r\nVELLAVERE on muistne asulakoht järvede ja mägederohkes moreenmaastikus. Kirjasõnas on Vellaveret esmakordselt mainitud aastal 1582 (Welewer). Legendi järgi on küla oma nime saanud venna (velle) vere valamise järgi.\r\nParemal pool teed Jakobi talu kohal avastati 1985. aastal Vellavere külasüdamik (veel 300 aastat tagasi koosnesid Lõuna-Eesti külad tihedalt kobaras olevatest taludest) – siin oli tavapärasest tumedam muld, milles põlenud kivitükid, loomaluud ja savinõude killud. Enne Rootsi-Poola sõda (1600–1611) olnud siin 5 talu, kuid 1638. aastal olnud Vellavere külas vaid 1 talu, peremeheks Kegel Andresz. Hiljem anti küla südames 3 talu – Jakobi, Matsi ja Koke – nooruses Aru mõisas töötanud kolmele vennale (üks neist oli kokk ja teine kärner). Oma lahkunud on muistne Vellavere küla matnud Kalmakmäele.\r\n\r\n\r\n\r\nPraegu on Vellavere ilus elujõuline küla. Vellavere 2018. aasta suve suursündmuseks oli Konguta külade päev, mida peeti juba neljateistkümnendat korda, ja sedapuhku oli Vellavere kord võõrustada kokku tulnud ümberkaudsete külade rahvast.\r\nVellaveres Matsi talus elas tunnustatud ilmatark Vadim \u017delnin (1909–1996), kes oli aastatel 1955–1970 Vellavere kolhoosi esimees.\r\n\r\n   \r\n\r\nJärvedest siin tõesti puudust pole. On Kogrejärv ja Külajärv, siinsamas on Vissi järv ja tüki suurem Viisjaagu järv. Termokarstilise päritoluga Külajärv on Eesti järvede seas sügavuse poolest igati auväärsel 12. kohal (suurim sügavus 25 m). Varem tunti Külajärve Mõõkjärve nime all. Muistendi järgi olevat järv tekkinud Kalevipoja mõõgahoobist, kui ta siin põrgulistega sõdinud. Mõõk tunginud sügavalt maasse ja sünnitanud suure augu, mis vett täis valgunud.\r\n\r\nMeie läheme nüüd Vellaverest edasi Mosina vesiveski poole. Tee kulgeb mäest üles, mäest alla läbi ilusa kõrge männimetsa. Teeristil oran\u017eide postkastide juures Viisjaagu järve ääres (siin vasakul pool teed on vana Viisjaagu kõrtsi ase) hoiame paremale. Nüüd peab olema tähelepanelik, et mitte maha magada tagasihoidlikku teeviita, mis suunab Mosina veskisse – see jääb teelisele vasakut kätt, aga kiri pole mitte Vellaverest tulija poolsel küljel.\r\n\r\n\r\n\r\nAru mõisast Mosina veskini kogus kilomeetreid natuke üle 9. Selle maa kõndimine koos puhkepauside ja ringivaatamistega võttis meil veidi üle 3 tunni.\r\n\r\nDaila Aas, august 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 90","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-90.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps090.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12843\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/news\/maaleht\/elu\/kularahvas-ei-joudnud-zelnini-tegemisi-ara-imestada?id=23965749\r\nhttps:\/\/arhiiv.err.ee\/vaata\/keskooprogramm-keskooprogramm-vadim-zelnin\/similar-29672\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/92541249\/eesti-esimeselt-ilmatargalt-zelninilt-votsid-paljud-eeskuju-uhe-suure-eksimuse-tekitas-aga-tagurpidi-seapor\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:40:27 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"78","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/78\/78.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/78\/78.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Mosina vesiveski","title_alias":"mosina-vesiveski-2","meta_description":"","text":"\r\nVana foto Mosina veskihoonest. Erakogu.\r\n\r\nAlgselt kuulus Mosina veski Meeri mõisale. Mosina veski rendilevõtmise leping sõlmiti toonase mõisniku Otto von Seidlitzi ja Juhan Muraku vahel 1902. aastal.\r\nEnne 1914. aastat oli veskis 1 turbiin. Pais ehitati 1921. aastal maakividest, selle keskel oli jääninaga saar. 1930ndail aastail ehitas Juhan Murak veskihoone ümber. Uuenenud veski-hoone sai kolmekorruseline, maakividest seinte ja poolkelpkatusega. Turbiini sissevool oli esiküljest ja väljavool taganurgast.\r\nTeise Maailmasõja ajal 1944. aastal lasti pais õhku.\r\n\r\nMosina vesiveski lõpetas viljajahvatamise (leivajahu, tangud, kruubid) 1950. aastate lõpul. Veski valdajaks sai Tartu Autobussi- ja Taksopark ning 1960ndate lõpul ehitati veskihoone ümber puhkebaasiks.\r\n\r\n„Maja ise on heas korras ja selle all veekanalis ootavad rakendust kaks töökorras turbiini, kuid hoones pole alles ühtki veskimasinat. „Veskina pole ehitisel perspektiivi, see on selge,” arvab veski peremees Herbert Rasso 2002. aastal. „Aga kui läheb hästi, peaksime aasta-poolteisega elektrijaama käima saama.””\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nVeskit siiski tööle ei pandud – praegu on koht võetud peremehelt rendile ja Mosina vesiveskis pakutakse öömaja.\r\nKoht on ilus ja vaikne, toad mugavad, unelauluks veekohin, köögis saab süüa teha, on olemas duširuumid ja saun, mustad riided saab pesumasinas puhtaks pesta, riiulid on täis põnevaid raamatuid ja kes soovib, võib kassile kala püüda – kas keegi nõuaks veel midagi?\r\n\r\n   \r\n\r\nDaila Aas, august 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n\r\nMosina vesiveskis on palveränduril võimalik ööbida\r\nAadress: Mosina veski, Vissi küla, Nõo vald, Tartumaa.\r\nTel. +372 504 3161; mosina.veski@gmail.com\r\nhttps:\/\/www.facebook.com\/vesiveski\/  \r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 91","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-91.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps091.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Agnes-Asta Marand. Lehekülgi Nõo ajaloost I–III.  2001–2003\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/1937529\/vesiveskite-omanikud-tahavad-jahvatada-jahu-asemel-elektrit\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/DIGI_2013\/pdf\/eraT-0-76_001_0012064.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:37:41 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"79","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/79\/79.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/79\/79.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Mosina veskist Vapram\u00e4ele, Suur Postitee","title_alias":"mosina-veskist-vapramele-suur-postitee-2","meta_description":"","text":"Mosina veskist ära tulles keerame teeristil (kus seesama jutuks olnud Mosina veski teeviit) vasakule, oleme jälle Vellavere–Tõravere teel. Meist vasakule jääb ilusa nimega Uue-Vabaduse talu ja paremale Pääsukese talu.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nEdasi läheb tee läbi Vissi metsa. Varsti oleme kurvil Pärnaõie talu juures. Endisest Tõravere kõrtsihoonest on saanud kena talumaja.\r\n\r\n   \r\n\r\nSiinsamas vana kõrtsi naabruses on Tõravere vesiveski, aga veski on eravalduses ja kõrge plangu taga peidus. (Veskile saab eemalt pilgu heita pisut hiljem, kui seisame Suurel Postiteel üle Elva jõe viival vanal maanteesillal.)\r\nEsimene teade Tõravere veskist pärineb 1582. aastast. Kusagil siin Tõravere külas veski ja kõrtsi juures peeti maha üks Liivi sõja (1558–83) lahingutest.\r\n\r\n\r\n\r\nEdasi minnes jõuame tiheda liiklusega Tartu–Valga maanteele. Nüüd üle tee ja oleme endisel Suurel Postiteel, mis oli Vene tsaaririigi ajal tähtis Peterburit–Narvat–Tartut–Riiat ühendav postimaantee.\r\n\r\n   \r\n\r\nMaantee ääres oli iga 20–25 versta järel postijaam, ja juba enne postijaamu ka kõrtsid, kus teeline sai kehakinnitust ja öömaja. Triibuliste verstapostidega tähistatud tee pidi olema nii lai, et sellele mahtus kõrvuti 2 tõlda sõitma. Praeguse Elva alal asus Uderna postijaam, mis aga raudteeliikluse algusega lõpetas oma tegevuse. Sedasama Suurt Postiteed mööda on kõndinud Tartust Riiga ka luuletaja Kristjan Jaak Peterson (1801–1822).\r\n\r\n      \r\n\r\n         \r\n          LAUL\r\n          Kui ma Tartust läksin Riia poole,\r\n          oma vanemaid vaatama;\r\n          tehtud on see laul\r\n          Tuule kõrtsis.\r\n          Jumalaga nüüd, meie maa!\r\n          Ei ma nüüd kõnni\r\n          sinu kasemetsadessa,\r\n          kus lilled on õitsemas\r\n          ja laulemas linnud\r\n          ilusti puude varjuella.\r\n          Sagedasti istsin\r\n          tasa oja kaldal\r\n          mõteldes teie peale,\r\n          mu hallid vanemad!\r\n          Sinu halli peake\r\n          tuleb ikka mu meelesse,\r\n          kui päev on õitsemas üles,\r\n          kui päeva silm on minemas\r\n          suure looja sülesse, –\r\n          armas isakene!\r\n          Emake, vend ja õde,\r\n          teie juurde nüüd tulen!\r\n          Jumalaga, meie maa,\r\n          ilusam päev mulle paistab\r\n          hella vanemate majas.\r\n\r\nPea kohal tiirutamas suured kullid, sammume mööda Suurt Postiteed Vapramäe Loodus-maja ukseni. Kahjuks on uks kinni, tuleb välja, et peab endast ette teada andma.\r\n\r\n\r\n\r\nVapramäe Loodusmaja infotelefon on 525 4172, meiliaadress: info@vapramaja.ee\r\n\r\nDaila Aas, 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 92","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-92.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps092.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/elvaturism.ee\/turistile-infoks\/tartu-maantee\r\nhttp:\/\/www.lounaleht.ee\/index.php?page=1&id=869\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"21.05.2025 17:54:31 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"80","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/80\/80.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/80\/80.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Vapram\u00e4e lood","title_alias":"vaprame-lood-2","meta_description":"","text":"„Laadida granaadiga,” karjus kapten Karl Parts. „Rong edasi. Peale!”\r\nSoomusrong number 1 trügis põmmutades Vapramäe nurga tagant välja, Valga suunas, kuid jäi seisma õhku lastud Voika oja raudteesilla taga. Algas lahing punahiinlastega. Oli 16. jaanuar 1919, silla õhkinud ja soomusrongi külgedelt haarata püüdnud hiinlased kuulusid Punaarmee miini- ja purustusdivisjoni.\r\n„Tekkis äge mürin. Meie vastase paukude vahel ei olnud hetkelistki vahet,” kirjutab oma mälestusteraamatus „Kas võit või surm” soomusrongide juht Karl Parts, kes nimetab Vabadussõja kokkupõrget Vapramäel esimeseks Eesti-Hiina sõjaks. „Eesti poisid said peagi jagu oma kollasest vastasest. Venelaste ja hiinlaste salgad pagesid kabuhirmus metsi mööda laiali.”\r\nKahele Hommikumaa pojale lõppes lahing Voika silla juures kurvalt. Õhtuhämaruses matsid lahingukaaslased nad Vapramäe jalamile Elva jõe kaldale. Voika silda parandasid soomusronglased punaste tule all kolm päeva, siis said nad edasi liikuda.\r\n\r\n\r\nKui 1960ndatel aastatel rajasid Tartu Ülikooli looduskaitseringi üliõpilased Jaan Eilarti juhtimisel Vapramäele matkaraja, märgistasid hiinlaste kääbast tagasihoidlikud põllukivid. Kui Jaan Pau 1970. aastal Peedu metskonna Vapramäe metsavahina tööle asus, olid langenud hiinlased saanud endale juba korraliku kivi, kus eesti, vene ja hiina keeles seisid sõnad: „Igavene kuulsus vapratele Hiina punaarmeelastele, kes langesid võitluses nõukogude võimu eest.”\r\n\r\n\r\n\r\nKellegi kiuslik käsi lükkas raske graniittahvli vundamendi pealt viis korda ümber, ükskord oli see isegi asupaigast eemale lohistatud. Jaan Pau kantis kivi vaevaga jälle omale kohale, see oli tema töökohus, aga ka veendumus. „Nad on ikkagi Vabadussõja ohvrid, mis sellest, et valel poolel võidelnud hiinlased.”\r\nJaan Paule kõneles sellest lahingust ka 106-aastaseks elanud Tõravere koolmeister August Turp. Turpi jutt oli, et „tume rass toodi sõtta eestlaste hirmutamiseks. Hiinlased osutusid aga abituiks, polnud neil hädavarestel ei riietust ega õigeid relvi”.\r\nPraegu haldab hiinlaste hauda ja kümne kilomeetri pikkust Vapramäe matkarada Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus. Kaitse alla võeti Vapramägi 1927. aastal – juba tol ajal oli see populaarne väljasõidukoht. Maastikukaitseala pindalaga 100 hektarit moodustati 1959. aastal.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n\r\n       Puhh!\r\n       Saime viimaks üles Vapramäest.\r\n       Sind polegi nii kerge kukil kanda.\r\n       Nüüd puhkame,\r\n       siis võtad kinni käest\r\n       ja allamäge toetad ise kanda.\r\n       Ma pole vanadusest väeti veel,\r\n       Ja sina noorusest ei nõder enam, –\r\n       ehk suudan seni saata sind su teel,\r\n       kui leiad saatja,\r\n       kes on taadist enam.\r\n       Peagi seegi aeg!\r\n       Nüüdsama oli vast,\r\n       kui kohtasin üht nõtket tütarlast,\r\n       kui taadi saatjaks sai su vanaema …\r\n       · · ·      \r\n       Mis kaunis päev!\r\n       Kui tore astuda\r\n       ja metsa ilust vaikselt juttu vesta,\r\n       ja hiljem Elva jõkke kastuda,\r\n       su mustikased põsed puhtaks pesta.\r\n       Me saatjaks linnulaule viisikaid\r\n       ja oravate kelmi käbiheitu,\r\n       ja siiruviirulisi riisikaid,\r\n       mis sambla sülle pugenud on peitu,\r\n       ja õitest õide põrav mesimumm,\r\n       ja sipelgate talumatu virkus,\r\n       ja üle kõige sirav taevakumm –\r\n       suur kodumaise südasuve kirkus.\r\n\r\nNeed on katked Paul Rummo poeemist „Jaak ja taat” kogumikust „Katkenud lõng” (Tallinn, 1969). Taadi prototüübiks on autor ise ja Jaak – see on ta lapselaps Jaak Johanson. Rummode pere suvitas Vapramäe naabruses, kirjanike liidu puhkekodus Peedumäel, nagu ka paljud teisedki kirjarahva hulgast – Hando Runnel, Peeter Olesk, Boris Kabur, Astrid Reinla, Kalju Kangur, Kersti Merilaas, kui vaid üksikuid nimesid nimetada.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nVapramäe ja Peedumäe vahel Elva jõe ääres paikneb Kerikmägi (need kolm mäge jooksevad ühel jõeäärsel seljandikul külgipidi kokku), asustusjälgedega esimese kristliku aastatuhande keskelt kuni umbes 1000. aastani. Pärast seda Kerikmägi ehk Peedu linnamägi, õuepindalalt Eesti väiksemaid, oli Harri Moora sõnul „areneva sõjatehnika, kasvanud väehulkade ja sõdade muutunud iseloomu tõttu üleelatud”.\r\n1936. aastal töötasid Kerikmäel arheoloogid eesotsas Harri Mooraga. Nende tähelepanu köitsid Vapramäe pool tee servas asuvad vanad kuused, mille tüvedes paistsid ristid. Sealtsamast kruusavõtu kohast tuli välja paarisaja aasta vanuseid sõrmuseid.\r\n„Paistab, et kohal, kust tee üle seljaku läheb, on vanarahva silmis mingi tähendus olnud,” kirjutab Harri Moora uuringute aruandes, mis on ilmunud Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1939. aastal.\r\n„Et Kerikmäel asus kirik,” on arheoloog Tanel Moora sõnul rahvaluule (kirjeid selle kohta leiab kirjandusmuuseumist mitmeid). Küll aga võis Kerikmäge ja Vapramäge ühendavat seljandikku läbiva tee ääres asuda kabel, samast kulges ka ülepääs Elva jõest.\r\n\r\n   \r\n\r\nTanel Moora sõnul leidus Liivi sõja ajal „kabeleid ja pühapilte igal pool” ja neid leidus ka Liivi sõjale järgnenud Poola ajal hästi palju, kinnitab Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk. Selline kabel võis Heiki Valgu sõnul olla „puust ja tilluke”. Näiteks neli korda seitse meetrit. „Pinke seal polnud, kindlasti oli kivist altar, lakooniline. Ehitisel võis olla ka väike torn,” maalib vaimusilma ette pildi kunstiajaloolane Mare Kask. Rootsi aeg tõi Liivimaale kaasa pühakutekultuse väljajuurimise ja kabelite järjekindla hävitamise.\r\nPõnev on see, et kabeli oletatavat asupaika nn Kalevipoja tooli läheduses on ka hiljem pühaks, isegi nõiduslikuks kohaks peetud (jõeäärsel seljandikul ehk Kalevipoja toolil olla vägilane istunud ja jalgu pesnud). Seal on tänapäeval inimesi isegi paari laulatatud.\r\n\r\n\r\n\r\nKes Tartust Elva poole mööda vana Riia maanteed sõidab, teab, et pärast Nõod ilmub ühel hetkel ees vasakul Vapramäe metsane küür ja jääb saatma (Vapramägi on 77,7 meetrit kõrge). Viis kilomeetrit on hea tema seltsis kulgeda … Inimeste peadest kaugelt kõrgem mets rahustab, kõrge kuusik rahustab – nii sügisel kui talvel …\r\nVapramäelt ei tohi mets kaduda, usuvad selle kandi elanikud – see kaitseb meid. Kersti Merilaas kirjutab luuletuses „Vapramäe veerul 2”:\r\n\r\n       Libedaks lihvitud treppidel\r\n       kavalust, kahekeelsust.\r\n       Olen vana ja väsind.\r\n       Varja mind, Vapramägi!\r\n\r\n       Võimukat relvade lõginat\r\n       antennide kaudu küll siiagi\r\n       oru vaikusse kandub. Leivas\r\n       on tunda metalli maiku.\r\n\r\n       Aga õunapuu õõtsutab üminal\r\n       uinuvaid pungi ja taadid\r\n       kinni katavad mesipuid. Varja,\r\n       varja meid, Vapramägi!\r\n\r\n\r\nJuhani Püttsepp, sügis 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 93","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-93.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps093.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Gea Järvela „Kolmetipuline mägi Elva jõe embuses” – Eesti Loodus, 2016, 1.\r\nHerki Köbas, Juhani Püttsepp „Vaesed taevapojad langesid kuulsusetult Vapramäe all” – Tartu Postimees, 2. veebr. 2000, lk. 2.\r\nArvo Iital, Urmas Peterson, Jaan Eilart „Vapramäe-Voika-Tõravere looduse õpperada”, raamatus „Looduse õpperajad” Tallinn, 1986\r\nhttps:\/\/forte.delfi.ee\/artikkel\/120373711\/polesid-keeni-jaamas-koos-vaguniga-millist-rolli-mangisid-vabadussojas-punaarmee-hiina-sodurid-tegelikult\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"22.05.2025 19:32:59 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"81","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/81\/81.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/81\/81.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Vapram\u00e4elt Voika veskisse ja edasi N\u00f5kku","title_alias":"vapramelt-voika-veskisse-ja-edasi-nkku-2","meta_description":"","text":"Lahkume Vapramäelt mööda Suurt Postiteed Tõravere raudteejaama poole. Üle Elva jõe viival sillal seisatame, et heita pilk Tõravere vesiveskile.\r\n\r\n\r\n\r\nTeisele poole alla Elva jõele vaadates avaneb aga mõneti hommikumaine meeleolupilt, kus rahus ja vaikuses seisvad parvlauad ootavad oma valgete sirmkatuste alla uusi kalasõpradest külastajaid. Ja nad ei jää tulemata, soojadel suvistel nädalalõppudel muutub rauge vaikelu söövaks-joovaks-sumisevaks-kilkavaks päriseluks. Kui on tahtmine siin kala süüa, siis on mõistlik enne maad kuulata. Vapramäe forell: tel. +3725362666\r\nPruugib vaid paar sammu edasi minna ja juba ootab rändajat järgmine söögikoht. 130-aastases renoveeritud kiviaidas asub Vapramäe pubi. Selle juurde kuulub ka stiilne villa ja suvel saab üürida jõeäärset sauna, nii et siin saab korralikult süüa ja pakutakse ka öömaja.\r\nVapramäe pubi Vana Jäär: tel. +37256452020   vapramäepubi@gmail.com\r\n\r\nKui mõlemad rändurile nii tähtsad kohad on üle vaadatud, viib tee meid edasi. Varsti ületame Nõo oja. Paarikümne minutiga jõuame Vapramäelt Tõravere raudteejaama.\r\n\r\n\r\n\r\nLäheme üle raudtee ja sildi juures Nõo 3,4 km keerame paremale. Kui tee hargneb, suundume vasakule. Uhke mõisa mõõtu maja juures (arvatavasti oligi siin Meeri karjamõis) valime otsetee, mis viib meid Voika vesiveskile.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nEsimesed teated Voika oja ääres asuvast Voika vesiveskist on 1684. aastast. Veski oli mõisa maal, mölder maksis mõisale renti ja jahvatas vilja. Vastutasuks käis lehm mõisakarjas ning möldril oli lubatud prii turbalõikus.\r\nNõukogude okupatsiooni ajal kuulus veski Nõo sovhoosile, alates 1988. aastast Nõo kolhoosile.\r\nPraegu kuulub veski taas põlistele omanikele. Voikad on siin möldriametit pidanud põlvest põlve. Veel loetud aastate eest oli huvilistel võimalus jahvatamist pealt vaadata, enam seda kahjuks ei saa, sest veski seisab.\r\nKui veskitalusse jõuame, toimetab vanaperemees Peeter Voika koos oma kaasaga parasjagu aias. Ajame mõnusat juttu ja lahkudes saame kaasa suure kotitäie maitsvaid õunu. Peeter Voika on neljateistkümnes põlv veskit pidanud Voikade soost. Veski edasine elu on juba järgmiste põlvede kätes.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\nVoika vesiveski ümbrus septembris 2025.\r\n\r\nVeskilt läheme karjamõisa juurde tagasi ja kõige vasakpoolsemat teed mööda Suure-Lombi taluni. Taluperemees, kena inimene, lubab meil elektrikarjusest üle astuda ja minna üle heinamaa edasi – siit, ütleb ta, vanasti ju tee Nõo poole läkski, mingu aga palverändurid julgesti. Suure-Lombi kitsed sätivad ennast meie sabas ritta ja saadavad meid jupi maad.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nKruusateele jõudes suundume paremale. Ristteel, kus silt näitab vasakule Nõo 2 km, läheme meie otse.\r\nSuure-Lombi talu jääb poole tunni kaugusele selja taha, kui jõuame Nõo piirini. Kuivati juures ristteel läheme ikka otse edasi. Sammume paneelmajadest mööda, kaskedega ääris-tatud tee (Lao t.) viib Luke tänavale. Asfaldil keerame vasakule.\r\nVoika veskist siiamaani teeb 3,5 km.\r\n\r\nDaila Aas, august 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 94","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-94.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps094.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/voikavesiveski.onepagefree.com\/?id=14053&\r\nhttps:\/\/www.loodusajakiri.ee\/vana_loodus\/arhiiv\/nov98\/tartu.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"11.11.2025 14:49:24 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"82","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/82\/82.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/82\/82.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"N\u00f5o","title_alias":"noo-2","meta_description":"","text":"NÕO KIRIK\r\nNõo kirikutorn hakkab rännumehele juba kilomeetri kauguselt silma. Kirik on mandri-Eesti vanimaid maakirikuid, mis on pea täielikult oma 13. sajandi algkujul säilinud. Ajaloolane Kaur Alttoa väidab, et kirikut hakati ehitama 1250.–1260. aastatel.\r\n\r\n\r\n\r\nLegendid kõnelevad, et Nõo Püha Laurentsiuse kirik on oma 750-aastases loos vähemalt kolm korda metsa kasvanud ja siis jälle üles leitud. Viimane kord juhtus see Põhjasõja aastail, mil mahajäetud kirikusse punusid pesa röövlid, kes tornist saaki ehk teekäijaid ja möödasõitjaid varitsesid. Kiriku lähistelt viis tol ajal mööda Tartu–Riia postitee. Inimesi oli pärast Põhjasõda seal kandis nii vähe, et isegi kuke laulu ei olnud kuulda ja röövlitel oli voli laialt. Vastavaid kirjeid leiab hulganisti Eesti Kirjandusmuuseumist.\r\nÜks lugu pajatab võtmehoidja Kadri sissemüürimisest: „Nõos otsitakse võtme kandjat. Kadri lubab kanda. Müüritakse sisse, elab veel kolm päeva müüri sees. Sissemüüritud Kadri järele olnud Nõo kirik Kadri kirik…” Russowi kroonikas (1559) kannab Nõo kirik Püha Lorenzi (Laurentsiuse) nime.\r\nEsimest korda esineb Nõo kirjasõnas 1319, kirik on rajatud Tartu toomkiriku kabelina.\r\nPühakoda olevat kunagi olnud ka palverännupaigaks, rahututel aegadel aga pelgupaik.\r\nNõo kiriku altarimaali (1895) autoriks on nn. Düsseldorfi koolkonda kuulunud eestlane Tõnis Grenzstein. Altariseina niššides asetsevad skulptor Jaan Koorti 1910. aastal nikerdatud neli tammepuust apostlifiguuri: Peetrus, Paulus, Johannes ja Jaakobus.\r\n\r\n   \r\n\r\nNõo kihelkonna ajalugu on kirja pannud Uno Blank (1935) ja Agnes-Asta Marand (2001–2004). Uno Blank kirjeldab eriti üksikasjalikult kiriku lugu.\r\n\r\nPüha Laurentsius – Nõo kiriku nimepühak\r\nNõo kiriku õpetaja Mart Jaanson kirjutab meile Pühast Laurentsiusest, ligimesearmastajast ja Jeesuse jüngrist järgmist:\r\n„Augsburgi muutmata usutunnistuse (1530) XXI artiklis kirjutab kirikureformaator Philipp Melanchton: „...pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisele...” Just seepärast kannab EELK Nõo kogudus auga oma nimepühaku Laurentsiuse nime ning tähistab igal aastal oma nimepäeva just Püha Laurentsiuse mälestuspäeval 10. augustil.\r\nMille poolest siis tasub Püha Laurentsiust eeskujuks võtta?\r\nLaurentsius, üks Rooma piiskopi Sixtus II (valitses 257–258) seitsmest diakonist sai keiser Valerianuse ajal käsu anda Rooma prefektile üle kiriku varad. Laurentsius küsis ülesande täitmiseks kolm päeva. Selle ajaga jagas ta kogu raha abivajajaile, kogus linnast kokku kõik armetud ja vigased, viis nad määratud ajaks keisri palee ette ja teatas: „Siin on kiriku tõeline varandus.”\r\nSellega osales Laurentsius koos Rooma kristlastega Jeesuse kaksikkäsu – armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast – eeskujuväärivas järgimises. Tema piiskop ja kaasdiakonid olid juba hukatud Jumala armastamise eest. Nüüd valis Laurentsius märtrisurma ka ligimese armastamise nimel.\r\nLegendi järgi hukati Laurentsius eriti piinarikkal moel – aeglaselt praerestil küpsetades. Lugu sellest, kuidas Laurentsius olevat piinamise ajal sõduritele öelnud: „Pöörake nüüd külge, see pool on juba valmis”, on paljudele tuntud ja just kuumuse trotsimise tõttu on Laurentsiusest saanud kõigi tulega tegelejate patroon.\r\nVähem meenutatakse aga Laurentsiuse surmaeelseid palvesõnu, et Rooma pöörduks paganlusest Jumala poole. Sellega jätkas ta usukannatajate tava paluda oma hukkajate eest, mille oli ristil rippudes algatanud Jeesus ise ning mida järgis surmahetkel ka esimärter Stefanos. Jeesus ütleb ju Mt 10:25: „Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand.” Laurentsius on meile eeskujuks ka oma truudusega Jeesuse järgimisel.”\r\n\r\nNÕO KALMISTU ajalugu ulatub 18. sajandisse. Kalmistu kaguosas asub muust surnuaiast kivimüüriga eraldatud Luke mõisnike Löwenwoldede ja Knorringute pereliikmete viimne puhkepaik. 1799. a. maeti kalmistule Luke mõisnik Carl Magnus von Löwenwolde, kelle kalm on Nõo kalmistul üks vanemaid.\r\n\r\n\r\n\r\nNoore kangelase haud Nõo kalmistul\r\nKui Nõo kiriku kellamees aprilli lõpus kella helistab, võpatavad kiriku ümber pesitsevad künnivaresed. Kella kumin võib kosta Meerile ja Lukele välja – kõik oleneb tuulest.\r\nAprilli lõpus aastal 1919 helisesid Nõo kellad Johannes Luigale, Treffneri 15-aastasele koolipoisile, Eesti noorimale vabadusristi kavalerile. Kuld on pudenenud hauakivisse raiutult tähtedelt, kuid mitte tänutunne meie südameist.\r\nPärast seda, kui Tartu oli jaanuaris 1919 tagasi võidetud, oli Treffneri gümnaasiumisse tulnud ohvitser ja kutsunud poisse sõjaväeteenistusse. Johannes oli üks, kes kutset järgis. Et väeossa vastu võetud saada, pidi 14-aastane poiss end aastatelt vanemaks ütlema. Uljas soomusrongi luurekomando sõdur sai rindel olla vähem kui kolm kuud. Ta langes 25. aprillil 1919 Sänna lahingus.\r\nKui me nüüd küsime Johannes Luiga kohta, tema eluloo kohta – siis teame väga vähe. Oma Vabadusristi ei saanud ta kanda, talle kingitud Jõekalda talu Virumaal ei jõudnud ta harida.\r\nJohannes Luigal ei olnudki õieti võimalust ilmas elada, meil on see võimalus. Missioon on jäänud aga täpselt samaks, mis sada aastat tagasi – rahvuslik kasvatus.\r\n\r\n   \r\n\r\nEesti avaliku elu edustajatest tuleks Nõo kalmistul tähele panna peatee ääres pastori, kultuuriloolase ja luuletaja Martin Lipu hauda, mida tähistab Anton Starkopfi loodud pronksist büstiga graniidist hauasammas. Martin Lipp kirjutas laulu „Eesti lipp” sõnad, mida me kõik tunneme: „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga …”\r\n\r\nJuhani Püttsepp, 2015. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nNÕO VANA RAUDTEEJAAM\r\nTähelepanu väärib ka hästi säilinud tsaaririigiaegne Nõo vana raudteejaama kompleks: jaamahoone, pagasiait ja käimla. Jaama juurde viib munakivisillutis. Kuna 1987. aastal valmis uus jaamahoone, siis vana jaamahoone on praegu elumajana eravalduses.\r\n\r\n   \r\n\r\nKuidas Nõo sai raudteejaama.\r\nTartu-Valga-Irboska raudteeliin ehitati 1889. a. Siis oli Tartust lähem jaam Elva. Nõo elanikud saatsid palvekirja, et Nõkku raudteejaam avataks. Tuli vastus, et kui Nõkku aastas teatud arv pileteid müüdakse, siis avatakse jaam. Ühtlasi avati katseks peatuskoht. Siis pidasid kõik Tartus elavad Nõo inimesed plaani kokku ja sõitsid oma tuttavatega Nõkku surnuaiapühale. Sellega oli piletite arv müüdud ja jaam avati (1898) Tartust 15,3 km kaugusel. Sellest saadik on Tartu inimestel kombeks Nõkku surnuaiapühale sõita. (Jutustanud Juhan Laas, kirja pannud Enn Tasa, 1939. ERA.)\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 2.","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-2.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps002.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=7230\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4254\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/lepp\/noo\/?sel_id=28\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 18:47:49 eero@kotli.ee"},{"id":"83","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/83\/83.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/83\/83.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Meose talu Aiamaa k\u00fclas","title_alias":"meose-talu-aiamaa-klas","meta_description":"","text":"Üks mis kindel, palverännutee rajamine on teinud elu uskumatult sisukaks. Pea kolm aastat oleme otsinud ja läbi kõndinud radasid ühest rännutee punktist järgmisse, ja ikka sedamoodi, et vältida paljalt kilomeetrite tallamist – teeme mis suudame, et oleks põnev ka, et teekond pakuks rändajale huvi, äratundmisrõõmu ja uusi teadmisi.\r\nKohati on endal tunne, et siiani on elatud, kott peas ja silmad kinni – nii piinlikult pisikesed on seni talletatud teadmised omaenda isamaast, nii palju huvitavaid inimesi, paiku ja lugusid oleme leidnud, sageli poolkogemata, kusagil kolkakülas, metsaveerel, maanteede vahel peidus.\r\n\r\nJust seda sorti koht on ka Meose talu, mille õuele sattusime esimest korda 2013. aasta suvel. Istusime, puhkasime jalgu, võtsime pruukosti, uudistasime ümbrust ja arutasime, et kõigi märkide järgi on see olnud suur ja uhke talu. Huvitav, kes siin elas ja mis omanikest sai? Millal talu rajati? Kelle oma see praegu on? Ja miks nii nukras seisus? Mis pilt oli siin taluõuel headel aegadel?\r\nNii mõnelegi küsimusele oleme nüüd vastuse leidnud. Meose talu lugu on õigupoolest paljude-paljude Eesti talude lugu. Olgu see siin ära toodud.\r\n\r\n\r\n\r\nÜHE TALU LUGU\r\n1816. a. talurahvaseadusega Eestimaal ja 1819. a. Liivimaal kaotati küll pärisorjus ja talupojad said vabaks (ühtlasi said ka perekonnanime), aga maa jäi ikka mõisnike omaks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Alles 19. sajandi keskel andsid uued seadused talupojale õiguse oma seni renditud talumaa päriseks osta. Tekkis ka võimalus teorendilt raharendile üle minna.\r\nVähehaaval hakati talusid mõisnikelt välja ostma. Raha saadi nt. lina või kartuli kasva-tamisega, parem sissetulek oli ka möldritel ja kõrtsmikel. Sageli saadi abi krediitkassast. Ka Nõo kandis hakkasid inimesed talusid päriseks ostma. Mõnes talus oldi juba mitu põlve elatud ja mõisat orjatud, nüüd võis viimaks renditalumehest saada pärisperemees.\r\nEesti Vabariigi loomise järel jaotati mõisamaad asundustaludeks. Tasuta anti maad Vabadussõja sangaritele ja invaliidiks jäänutele. Taludes läks elu tõusuteed.\r\n\r\nRaamatus „Eesti talundid. Tartumaa” (Tartu, 1939) on ära toodud Nõo valla talude loend. Nr. 239 all on märgitud: peremees Gustav Tomson – Mäeusso 38, kinnistu nr. 371, 93 ha.\r\nMeose (Mäeusso) talu peremeheks oli Gustav Tomson (Meose Kusta), hoolas ja tubli mees, kelle majapidamine oli väga heas korras. Majas ja laudas oli vesigi sees. Peremehe kõrval rügasid tööd teha ka sulane ja teenijatüdruk. Pärast esimese naise Liisa surma abiellus Gustav oma teenijaga. Lapsi sellest abielust ei sündinud.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nHiljem omandas talu härra Gustav Roht, kes leidis selles paigas rahu ja puhkust. Tihti viibis seal ka Gustavi venna Julius Roht’i tütar, Helga Roht Poznanski, kes meenutab armastusega oma õnnelikku lapsepõlve talus (https:\/\/www.helgarohtpoznanski.com).\r\nNeed olid ajad enne pere kolimist Tallinnasse ja hiljem Eestist lahkumist seoses teise Nõukogude Liidu okupatsiooniga.\r\nProua Helga Roht Poznanski on saanud tagasi talu, mis kunagi kuulus tema onule. Talus tegeleti edukalt karjakasvatusega ning talumetsades rändasid metsloomad. Ka tänapäeval pakub Meose talu varjupaika metsikutele olenditele; avarad maastikud ja lähedal asuvad metsad annavad pelgupaika metskitsedele, põtradele ning isegi karudele. (Arnold Rutto, 03.10.2025)\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\nAiamaa külas elas enne sõda üle saja inimese. Külas oli 18 talu (29–30 ha), igas talus hobuseid 1–3, kariloomi kuni 12 ja koos oma pere karjalastega tööjõudu 3–4 inimest. Kui lapsed kasvasid suuremaks, töötas talu tavaliselt oma tööjõuga, ainult Ülesoo talus, kus oli kuni 4 hobust ja puhast angleri tõugu 24-pealine piimakari, oli aasta ringi tööl kaks palgalist. Mujal olid heinateo ja sõnnikuveo ning sügiseti vilja masindamise ajal tööl palgalised abilised, või siis peksti vilja naabertalude rahvaga üheskoos. Külas oli oma viljapeksumasin. Nii käis see põlvest põlve. Maad olid head ja saak rikkalik, põllud hästi hooldatud. Sigu peeti palju, näiteks Ipa talus oli neid lausa 40–50 koos põrsastega ja mis üle jäi, realiseeriti ülesostja kaudu Narva. Põhilise sissetuleku andis vilja, liha ja piima müük.\r\nKülarahvas oli töökas, sõbralik ja üksmeelne. Joodikuid ega vargaid külas polnud. Koos peeti pidusid ja saadeti viimsele teekonnale lahkunuid.\r\nKülas oli telefonikeskjaam (1920), oli ka oma seltsimaja, koos käidi ekskursioonidel Vahi Põllutöökoolis ja Saku Kodumajanduskoolis ning Tartu Põllumeesteseltside näitustel.\r\n\r\nAGA AJAD MUUTUSID\r\n21. juunil 1940 vabastas president K. Päts Nõukogude Liidu saatkonnast antud juhiste järgi ametist Eesti Vabariigi valitsuse ja nimetas uue valitsuse koosseisu, kus peaministriks sai Johannes Vares.\r\n22. juunil 1940 teatas uue valitsuse põllutööminister A. Jõeäär oma raadiokõnes: „Maa jääb üksiktalupoegade kätte kasutamiseks eramajapidamistena, mis kinnitatakse neile põliseks tasuta pidamiseks ... igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosidesse astumist on kõvasti keelatud, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele.” („Agronoomia”, 1940, nr. 8.)\r\n14. ja 15. juulil 1940 korraldati Moskva ettekirjutuse kohaselt parlamendi valimised kolmes Balti riigis.\r\n21. juulil 1940 võttis uus äsja valitud Riigivolikogu vastu deklaratsioonid Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja Eesti astumisest NSV Liidu koosseisu.\r\n23. juulil 1940 võttis Riigivolikogu vastu maadeklaratsiooni, mis kuulutas kogu maa rahva omandiks. Maakasutuse piirnormiks sai 30 ha. Normist suuremad talud, mis enamasti olid ka kõige tootlikumad, moodustasid toona umbes veerandi Eesti taludest.\r\n6. augustil 1940 võeti Eesti NL koosseisu, kohe hakati ellu viima maareformi, suurte talude maid eraldati uusmaasaajatele. Eestis loodi ca 26 000 uut talumajandit, 25 masina- ja traktorijaama ja üle 250 hobulaenutuspunkti (uusmaasaajatel oma hobuseid ja põllutööriistu ju polnud). Loodi 113 sovhoosi.\r\n14. juunil 1941 küüditati Eestist üle 10 000 inimese Siberisse ja 25. märtsil 1949 veel 20 700 inimest. Paljud olid põgenenud läände. Pooled Eesti talud jäid tühjaks. Tühjaks jäid ka paljud siitkandi talud, polnud võtta töötegijaid ühismajanditesse.\r\n1948 loodi siin kolhoos „Ühine Jõud”. Ühismajandisse astujate varast sai nüüd ühine vara, ära võeti hobused, sead, lambad, põllutööriistad, viljaseeme, kartulid, hein, masinad, reed, vankrid, hobuseriistad. Tühjaks jäänud talude elumajadesse pandi elama kolhoosi töötajad (Meose talu elamusse tehti 5 korterit), lautadesse kolhoosi loomad. Kolhoosnikule endale võis jääda üks lehm, mullikas, vasikas, vahel ka emis põrsastega, paar lammast, kanad.\r\nKolhoositööl ja esimehe tegevusel pidas silma peal Elva rajooni parteikomitee, sealt anti korraldusi ja tähtaegu.\r\n1952 ühines siinne kolhoos V. I. Lenini nimelise ühismajandiga ja hakkaski kandma suure juhi nime.\r\n1955 liideti Aiamaa osakond Nõgiaru sovhoosiga.\r\n1950ndate teisel poolel hakkasid asumisele saadetud koju tagasi saabuma. Toonane sovhoosidirektor Röös ei kartnud represseerituid tööle võtta.\r\nKuna elu maal oli üsna raske ja palgad väikesed, siis oli tillukesest lubatud isiklikust majapidamisest palju abi.\r\n1961 ühinesid V. I. Lenini nimeline ja „Uue Elu” kolhoos. Ühismajandi nimeks sai „Edasi” ja Aiamaa oli selles üks viiest brigaadist.\r\nOli käsumajanduse aeg, käis hoogne suhkrupeedi, söödakaalika ja maisi kasvatamine. Kõikjal tuli külvi-, hooldus- ja koristustööd lõpetada partei ja valitsuse poolt ette nähtud tähtajaks – polnud tähtsust, kuidas see sobis (või ei sobinud) kohalike mullastiku- ja ilmatingimustega.\r\n1971 ühinesid „Edasi” kolhoos ja Nõgiaru sovhoos, „Edasi” kolhoosist sai Nõgiaru sovhoosi Nõo osakond.\r\n1975 liideti Nõgiaru sovhoos Nõo sovhoosiga. Nii loodi Eesti NSV üks suurimaid sovhoose üldpindalaga üle 11 000 ha, haritavat maad oli 8500 ha. Sedamoodi tekkisid suured majandid, endistest keskustest said ääremaad, loodetud majanduslikku kokkuhoidu liitmine ei toonud, pigem vastupidi.\r\n1988 muudeti Nõo sovhoos taas kolhoosiks.\r\n\r\nJa üsna pea hakkasid puhuma sootuks uued tuuled.\r\nEnt esialgu polnud ei seadusi ega mehhanisme inimestele talumaade tagastamiseks. See tõi kaasa tülisid, olemasoleva lammutamist ja sellelt tulu lõikamist – palju segadust sogases vees.\r\n1992 majandustegevus lõppes.\r\n1993 Nõo kolhoos likvideeriti. Selleks ajaks suudeti lahti saada kõigist võlgadest, majandi varad olid jagatud ja uutele omanikele üle antud. Nii korrektselt õnnestus lõpetada vähestel ühismajanditel.\r\nMoodustati ME Nõo Vara, mille 38 tervikvarast tubli tükk sai eri aktsiaseltside omaks. Tänaseks ei tegutse neist pooled ja nii pole suur osa enam kohalike inimeste käsutuses.\r\n1997 lõpetas ME Nõo Vara tegevuse.\r\n\r\n\r\n\r\nEesti talude lugudes on palju ühist. Raske töö-vaevaga on neid rajatud ja üleval peetud, lapsi koolitatud ja haritud. Talude lõppki on tihtilugu sarnane: küüditatud taluperemehed lõpetasid vangilaagrites, nende naised-lapsed pidid rajama Siberisse uue elamise ja kuidagi hakkama saama, täiskasvanud pojad langesid sõjas, kel paremini läks, see jõudis üle mere maapakku – taludesse aga, kui need püsti jäid, asusid elama võõrad. Põlvkondlik talupidamine katkes pikaks ajaks. Alles nüüd on see saanud taas jätkuda.\r\n\r\nMeie, palverändurid, istume Meose talu varemetel. Kahekorruseline elumaja seisab veel, aknad-uksed on kinni löödud. Maja kõrval kasvavad metsistunud õunapuud kannavad ikka vilja. Just nagu oodates uut peremeest, kes talu ellu äratab. Veidi eemal lagunevad punastest tellistest ja maakivist ehitatud laut, tall ja kelder. Maja juurde viivad puiesteed, on kaevatud väike tiik – kõik oli otsekui väikeses mõisas. Oli kord…\r\n\r\nSuur-suur tänu kõigile oma kodukandi aja ja inimeste lugude kogujatele ja kirjapanijatele! Te teete ütlemata tänuväärset tööd!\r\n\r\nTekst Daila Aas ja Tiiu Allikvee, 2015; Arnold Rutto 2025. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 96","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-96.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps096.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Agnes-Asta Marand „Lehekülgi Nõo ajaloost III” (Nõo, 2003).\r\nM. Karelson „Võimu ja maaomandiõiguse seosest eesti põllumajanduses”.\r\nhttps:\/\/agrt.emu.ee\/pdf\/1999_4_karelson2.pdf\r\nhttps:\/\/www.helgarohtpoznanski.com\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.11.2025 16:32:11 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"84","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/84\/84.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/84\/84.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"N\u00f5o kihelkond","title":"Unipiha m\u00f5is ja kool","title_alias":"unipiha-mis-2","meta_description":"","text":"Oleme Unipihas. Rahvasuu teab rääkida, et siin elanud muiste seda sorti inimesed, kellele uni iseäranis hästi maitses. Muudkui maganud teised talv otsa, kui töid-talitusi oligi vähem, aga ka suisel ajal lasknud nad igal vähemalgi võimalusel meelsasti silma looja. Sellest siis tulnudki Unipiha nimi. Tore nimi igatahes.\r\n\r\n\r\n\r\nUnipiha mõis (Unnipicht) rajati 16. sajandil. Rootsi ajal liideti Unipihaga Nõo mõis, 18. sajandil aga vähendati Unipiha maid kahel korral, et rajada Vana-Nõo ja Vastse-Nõo mõisad. Sel ajal kuulus mõis von Weltenitele. 1777. aastal omandas selle parun Ingelström, kes pisut hiljem ostis ka Meeri mõisa. 18.–19. sajandil olidki Unipiha ja Meeri mõisatel ühed ja samad omanikud. 1837 ostis mõlemad mõisad vene poeet Vassili \u017dukovski, pärast teda kuulusid need Carl Johann von Seidlitzile. 1858. aastal ostis Unipiha mõisa endale õuenõunik Otto Georg von Rücker. Rückerite käes oli see kuni riigistamiseni Eesti Vabariigi ajal. 1921. aastal mõis tükeldati asundustaludeks. Härrastemaja ja park jäid Rückeritele kuni nende Saksamaale lahkumiseni 1939. aastal.\r\n\r\nUnipiha vana-balti tüüpi mõisa ühekorruseline härrastemaja on ehitatud 19. sajandi alguses. Pärast sõda oli mõisahoones rahvamaja, sovhoosi ajal ka korterid. Osa hoonest ehitati nõukogude ajal ümber kinoks.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõisa peahoone ette jäävad 19. sajandist pärit karjakastelli varemed. Paremas seisus on mõisa maakividest viietahuliste otsafassaadidega ait, mida aga rikub sovhoosiaegne silikaat-tellistest juurdeehitis.\r\n\r\n   \r\n\r\nVabakujuline mõisa park rajati Seidlitzi ajal 19. sajandi keskel, Rücker täiendas seda hobuserauakujulise tiigi ja grotiga. Praegu on restaureerimist vajav peahoone ja suur park eravalduses. Parki on plaanis rajada kogukonna kooskäimise plats, suur kiik on juba püsti.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nKui see, mis mõisast ja pargist järel, on üle vaadatud, kaevul joodud ja pärnaõite õhku sügavalt sisse hingatud, jätkame teed Kambja poole.\r\n\r\nTõe huvides peab ära ütlema, et ega see Unipiha rahvas ole ühtigi aina põõnutanud, kuidas siis muidu saab olla, et esimene päriseks ostetud talu Nõo kihelkonnas oli just Unipihas.\r\n\r\n\r\n\r\nUnipiha bussipeatusest laskub tee kunagise Unipiha mõisa moonakatemajani, oma lihtsuses suurejooneline punastest tellistest kahekordne hoone (19. saj. I pool) hakkab juba eemalt silma.\r\n\r\nMoonakatemaja juures keerame vasakule Kambja poole (otsetee viib Luke mõisa), teele jääb Männimäe bussipeatus. Üsna varsti tähistab tahvel paremal pool teed I aastatuhandest pärit Unipiha linnamäge ja selle jalamil olevat asulakohta. Linnus oli kasutusel 3.–4. ja 7.–11. sajandil. Linnuse pindala on ligikaudu 100 m2, õuepinna pikkus 49 m ja laius 24–25 m. Linnuse nõlvad ja enamus õuepinnast on kaetud metsaga.\r\n\r\n   \r\n\r\nPärast kurvi on Liudsepa bussipeatus. Kõnnime ikka mööda asfaltteed edasi, ületame Tartu–Võru maantee ja Kambja ongi käes.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nUNIPIHA KOOLIST\r\nKuna Unipiha mõis on asutatud Rootsi ajal, siis võib arvata, et riigimõisana pidi see alluma ka (kuigivõrd, miskit moodi)  Rootsi riigi seadustele.\r\nPärast seda, kui Bengt Gottfried Forselius oma kahe andeka õpilase, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga 1686. aastal Stockholmis Karl XI jutul käis, anti Liivimaa Maapäevale edasi korraldus asutada iga kiriku juurde maarahva õpetamiseks köstrikool. Igas kihelkonnas pidi ametisse seatama köster, kes ühtlasi ka kooliõpetaja võib olla. Lisaks tuli iga kiriku juurde koolimaja ehitada.\r\nMuidugi ei tähendanud see, et koole hakkas tekkima nagu seeni pärast vihma. Koolid võisid olla ka edumeelsemate (riigi)mõisate juures või külades. Ega muidu ei kõneleks annaalid Ignatsi Jaagust, kes 1701. aastal Unipiha külas lapsi õpetas. Just külas, mitte mõisas. Kuidas seal õppetöö korraldatud oli, pole täpselt teada. Jaak oli liikuv õpetaja, sest alates 1690. aastast töötas ta Rõngus, Otepääl, kodukülas Kavandus (1695, mida praegune Unipiha kool oma asutamisaastaks loeb), siis Kambja kirikumõisas ja Kambja külas. Aastast 1702 saab temast Kambja kihelkonna köster ja koolmeister.\r\n\r\nSiiski tuleks eraldi rääkida Unipiha koolist Kambja kihelkonnas Unipiha vallas ja Pühikülas, mis oma nime on välja kandnud tänapäevani, küll asukohti vahetades.\r\nKui Rootsi ajal jäi koolide asutamine seisma Põhjasõja ja suure katkulaine tõttu, siis Katariina II ajal 1765 avaldati kindralkuberner Browne’i seadusjõuline akt, koolipatent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Kuid tähtsam oli muidugi see, et vähemalt viie adramaa suurused mõisad pidid asutama kihelkonnas õppimist võimaldava kooli.\r\n\r\nIlmselt 1766 avati kool Unipihal. Õpilasi oli 14, oma maja koolil veel ei olnud, arvatavasti toimus õppetöö mõnes suuremas talumajas või mõisas.\r\nIgatahes antakse kange käsk mardipäevaks 1787 sünnis koolimaja valmis ehitada ja küllap nii ka sündis. Ehk on see sama hoone, kus 1863. aastal oli õpetajaks Jaan Troon, koolmeistri tasuks 4 vakamaad põldu, kelle õpetada oli „36 kolilast ja käuva kiik ütten koon kolis”. See selgus säilinud ankeedist (Kambjan sel 12-nel Januaris 1864), mille kooliõpetaja täitis, kahjuks ainult vastustega. Aga küsimust võib aimata, kui vastus on „Ei mitte ütsinda, enge Jummala abiga”. Kooli asukohast oli veel 1980ndatel alles kõrgem koht ja see asub Unipiha–Kambja ja Tartu–Otepää teeristist Otepää poole u. 200 m, paremal pool u. 0,5 km kaugusel põllu sees. Ja nimeks oli tal Unipiha Pühiküla kool.\r\n\r\nSellesama nimega rändas kool 20. saj. algul uude majja u. 3 km ülesmäge Otepää poole Kullaga küla lähistele, praeguse Savi bussipeatuse juurde. Maja oli väljastpoolt vooderdamata ja sestap kurtsid õpetajad, et maja ei pea tuult ja pakasepäevadel külmub koguni vesi akna peal ära. 1944. aastal põles maja lahingute käigus maha koos kõigega, mis seal sees.\r\n\r\n\r\n\r\n1944. a. sügisel alustati koolitööd taas Unipiha kooli nime all, sedakorda juba Pangodi külas vanas Kodijärve vallamajas, mis, tõsi küll, siis enam vallamaja polnud, vaid oli 1940. aastal üle antud kohalikele seltsidele. Tsaariajal oli see Pangodi karjamõisa peamaja. See maja on aga Kavandu küla naabruses, kus Ignatsi Jaak 1659. aastal lapsi õpetas, ilmselt ka Pangodi küla lapsi.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nNii ongi ring täis saanud. Unipiha kool on endiselt alles, Kambja vald hoiab seda kõigis poliitilistes tõmbetuultes üha avatuna.\r\n\r\nEha Jakobson, 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 97","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-97.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps097.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Agnes-Asta Marand. Lehekülgi Nõo ajaloost I–III. 2001–2003.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=3358\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1164\r\nhttps:\/\/www.eki.ee\/dict\/knr\/index.cgi?Q=Unipiha\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=12905\r\nAabitsa valguses. Unipiha Algkool. Koost. E. Jakobson, Pangodi, 1997.\r\nPõld, Peeter. Usupuhastus ja Eesti rahvakool, Forseliuse sõnumid 5, 1998.\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=1255331924\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=-1224090352\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=2;-294849174;est;eelisand;;&comp=objresult=parandobj&obj_id=2071631924\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"09.10.2025 19:01:59 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"85","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/85\/85.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/85\/85.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kambja kihelkond","title":"Kambja P\u00fcha Martini kirik ja kalmistu","title_alias":"kambja-pha-martini-kirik-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nKambja vanemast ajaloost on teada imevähe. Pole isegi selge, kellele oli kirik pühitsetud: korra on nimetatud Maarjat, korra Martinit. Igatahes ei ulatu Kambja kihelkond tagasi muinasaega. Ürikutes kohtab seda esimest korda 1471. aastal ning enamasti on oletatud, et iseseisev kihelkond moodustus siin alles 15. sajandi teisel poolel Otepää, Võnnu ja Tartu kihelkondade osadest. Küll aga on juba 1330. aastal nimetatud Kambja vaimulikku – Borchardus de Kambie. Maal tegutsesid preestrid enamasti ikka kihelkonnakirikute juures, seega võib Kambja kihelkond olla seniarvatust märksa vanem.\r\nAeg ja sõjad on teinud oma töö ning andmed pühakoja varasemast kujunemisloost on napid. Kivikirik on püstitatud Kambjasse tõenäoselt 15. sajandi teisel poolel. Selle lühikese ja laia pikihoone seinad moodustavad praeguse kiriku läänepoolse osa, mille seinad on krohvitud.\r\nKiriku taastamise käigus tulid päevavalgele ka omaaegne ruutja põhiplaaniga kooriruum ning käärkambri müüride säilmed. Need jäid paraku kirikutaastajatele ette ning lammutati. Vaid müüride kontuurid on markeeritud praeguses kiriku põrandas. Arvatavasti oli võlvitud üksnes kooriruum, kuna pikihoonet kattis lihtne puitlagi.\r\n\r\nAegade jooksul kitsaks jäänud kiriku ulatuslik laiendamine võeti käsile 1874. aastal. Kirikuehitus on tõsine asi – arhiivis on tallel tervelt neli erinevat rekonstrueerimisprojekti, neist kolm produktiivselt ehitusmeistrilt Johann Gottfried Mühlenhausenilt. Nähtavasti olid need koguduse silmis liiga igavad. Märksa modernsema projekti valmistas Tartu meister Paul Schilling, kes on kavandanud ka Tartu katoliku kiriku. Vana kooriruum lammutati. Selle asemele ehitati avar neogooti vormides põikhoone, millega liitus polügonaalne altariruum ja käärkamber. Toonast moodi järgides on uusehitise seinad krohvimata maakividest ja tellistest. Uuendatud kiriku foonil mõjus 18. sajandil ehitatud puidust kellatorn üsna äbarikuna ning 1937. aastal ehitati Arnold Matteuse projekti järgi uus sihvakas läänetorn. Nõukogude vägede pealetungil 1944. aastal kirik põles ning kogu sisustus hävis.\r\n\r\nLäbi kogu nõukogude aja seisis kirik varemeis. Taastamisega alustati 1989 ning kaheksa aastat hiljem olid põhilised ehitustööd lõpetatud. Kiriku ülesehitamisel ei üritatudki uuesti luua põlemiseelset interjööri. Ruum kujundati toona modernsetes vormides, millele lisanduvad napid tsitaadid gootikast. Kirik pühitseti 2009. aastal. Kambja Püha Martini kirik on Lõuna-Eesti suurim maakirik.\r\n\r\n\r\n\r\n    \r\n\r\nKambjal on eriline koht meie rootsiaegses kultuuriloos. 1686. aastal ilmunud lõunaeesti-keelse Uue Testamendi meenutuseks avati kirikus 1996. aastal tahvel, mis kujutab trükise tiitellehte. Pühakirja põhitõlkijaks oli Andreas Virginius, kes oli Kambja pastor aastail 1640–1701. Töö lõpetas tema poeg Adrian Virginius, kelle venelased hukkasid Põhjasõja päevil. 1702.–1744. aastatel pidas siin köstri- ja koolmeistriametit aga Ignatsi Jaak – Bengt Gottfried Forseliuse seminari üks andekamaid kasvandikke. Tema oli muide üks neist kahest koolipoisist, keda Forselius käis 1686. aastal Stockholmis kuningas Karl XI-le näitamas. Kõigile neile on kiriku juurde paigaldatud mälestuskivid.\r\n\r\nKirikuesisel platsil on ka Eesti rahvakooli 1987. aastal avatud memoriaal (skulptor Endel Taniloo) Hando Runneli sõnadega: Kiri algab kirikust, \/ rahvas algab raamatust. („Punaste õhtute purpur”, 1982)\r\n\r\n\r\n\r\n1932. aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning istutas kirikaeda tamme. Puu on kenasti elujõuline.\r\n\r\nKaur Alttoa, 2016\r\n\r\n\r\nKAMBJA KALMISTU\r\nKiriku juurest viib tammeallee kalmistu põlispuude alla. Köstrimägede loodenõlval astmeliselt tõusvate hauaplatsidega kalmistu, kus tasast maad vaat et polegi, on tänu oma looduslikule asukohale õige isemoodi. Teist niisugust annab otsida. Põnev pinnamood loob erilise meeleolu, mistõttu võib end kergesti unustada sinna pikemalt uitama.\r\n1773. aastal rajatud vana surnuaeda ümbritseb kivimüür, hilisematel aegadel on surnuaed laienenud. Uuemat osa, mis rajati 1920. aastal vana taha laugemale maale, kutsutaksegi uueks surnuaiaks.\r\n\r\n\r\n\r\nKalmistu peavärava kõrval on matusekabel. Otsetee viib edasi kahe kabelini – paremal seisab Suure-Kambja mõisnike Stackelbergide ja Knorringite hauakabel, vasakul Reola Schultzide hauakabel. Kaugemal on mõisnike Gernhardtide ja kirikuõpetajate Hasselblattide hauaplatsid, vennastekoguduse edendaja Michael Morgneri ning rahvusliku liikumise tegelaste Mart Mitti (1833–1912) ja Jüri Ottase (1885–1942) pererahulad, riigiametniku ning hilisema eksiilvalitsuse riigisekretäri Arved Ruusa (1900–1992) haud. Kambja kalmistul puhkavad vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi vanemad Daniel ja Liis, samuti tema vend August. Siia on maetud ka skulptor Erika Haggi.\r\n2020. aasta, mil neid ridu kirjutan, on kuuldavasti rahvajuttude aasta. Seks puhuks on mul kohe varnast võtta üks mitme-setme põlve tagant pärit lugu, mis elab veel meie päevilgi. Nimelt olla Kambja surnuaeda maetud keegi Rootsi väejuht, kelle kindel tahtmine oli, et sängitatagu ta mulda ühes oma tubli lahinguratsuga. Nõnda tehtudki. Kui mullu maikuus siin kalmistul patseerisime, pudistas peenikest vihma ja udurahusesse vaikusesse suikunud surnuaed ahvatles otsima legendi jälgi. Schultzide kabeli kõrval leidsime Kambja kauaaegse apteegipidaja Hans Sanga haua. Proviisor Sang, kaitseliidu Kambja malevkonna sanitaarpealik, maeti 1939. aastal kaitseliitlaste austusavalduste saatel. Aga vaat siinsamas Sanga rahula taga on üks unustusse jäänud hauaplats. Tol tundelisel maipäeval seal platsi juures seistes näis meile üsna tõenäoline, et siin nad puhkavadki igavest und – väepealik ja tema ratsu.\r\n\r\nTekst Daila Aas ja Kalle Kurg, 2020. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nEesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud ausammas Ausambamäel\r\nMälestussamba 2,5 m kõrgune alus on laotud maakividest, mis Kambja ümbruse elanikud oma kodu põldudelt ja niitudelt kokku tõid. Sambal seisab pronksist sõdur, kes hoiab paremas käes langetatud mõõka. Samba esiküljel on pronksist tahvel tekstiga: „EESTI \/ VABADUSSÕJAS \/ LANGENUILE \/ 1918–1920 \/ KAMBJA KIHELKOND”.\r\nKuju kavandi autor oli skulptor Aleksander Eller. Raha samba valmistamiseks saadi korjandustest ja valdade toetustest. Mälestussammas avati pidulikult 27. oktoobril 1929. aastal.\r\n1940. a. tõmmati sõdurikuju samba aluselt maha. 12. juulil 1942. a. tõsteti kuju tagasi, kuid 16. mail 1948 lõhuti sammas lõplikult.\r\nRestaureeritud mälestussammas avati taas 23. juulil 1989. aastal. Uue pronksist sõduri valmistas kujur Aivar Ennet.\r\n \r\n\r\n\r\nKambjas on palveränduril võimalik ööbida\r\n– Kambja hotell. Võru mnt. 2f, Kambja, 62034 Tartumaa.\r\nTel. 5627 1909, info@kambjahotell.ee   https:\/\/www.facebook.com\/kambjahotell\/\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 98","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-98.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps098.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:42:02 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"86","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/86\/86.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/86\/86.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kambja kihelkond","title":"Kambja koguduse \u00f5petajaid","title_alias":"kambja-koguduse-opetajaid","meta_description":"","text":"\r\n\r\nKambja kirikaias on sümboolsed hauakivid Bengt Gottfried Forseliusele, Ignatsi Jaagule, Albrecht Sutorile, Andreas Virginiusele ja Adrian Virginiusele – kõik andnud hindamatu panuse eesti talurahva vaimuvalguse ja hingetarkuse edendamisse. Olgu neist siis siinkohal mõni rida kirjas ka.\r\n\r\nAndreas Virginius (1640–1701) sündis Nõo koguduse õpetaja Adrian Virginiuse pojana. Ta oli Kambja koguduse õpetajaks aastail 1660–1701, teenis siin 41 aastat, kuni surmani. Andreas Virginius mõistis kenasti maakeelt, suhtus sõbralikult talurahvasse ja seisis hea rahva harimise eest. Nõnda võis ta oma ametiaja keskel juba kinnitada, et Kambja noorem rahvas on ristiusu tundmises rõõmustavalt edenenud. Seda muidugi suuresti tänu tema enda sihipärasele tööle, sest enne olid siinsed talupojad Virginiuse sõnutsi truudusetud, moraalitud, kummardasid ebajumalaid, kirikusse astusid harva ja matsid oma surnud võsasse. Tänu temale asutati Kambjas üks esimesi talurahvakoole. Soovides eestikeelset luterlikku kirjasõna keeleliselt parandada ja rahvale arusaadavamaks muuta, koostas Andreas Virginius lõunaeestimurdelise katekismuse ning laulu- ja palveraamatu. Mõlemad trükiti Riias tema poja eestvõttel. Andreas Virginiuse suurimaks kirjatööks on Uue Testamendi tõlkimine lõunaeesti keelde.\r\n\r\nAdrian Virginius (1663–1706), Andreas Virginiuse poeg, sündis Kambjas, teoloogilise hariduse sai ta Saksamaal Kieli ülikoolis. Nagu isa, nii oli ka poeg kirikukirjanduse tõlkija. Nii ilmus Riia trükikojas isa ja poja ühistöös sündinud Wastne Testament (1686).\r\n\r\n   \r\n\r\nAdrian Virginius osales ka põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlkimistöös. Aastail 1684–94 teenis ta Puhjas, seejärel Otepääl. Põhjasõja ajal vangistasid venelased Adrian Virginiuse, süüdistades teda Rootsi heaks salakuulamises, ja pärast kaht aastat vanglavaevu ja piinamisi raiusid tal pea maha. Tõsi on, et enne vangi langemist oli ta kokku kogunud talupoegadest rahvaväe venelaste rüüsteretkede vastu võitlemiseks ja Liivimaa piiride kaitsmiseks. Venelased olla teda kutsunud talupoegade pealikuks.\r\n\r\nBengt Gottfried Forselius (u. 1660–1688) oli rootsi päritolu kooli- ja kirjamees, eestikeelse hariduse alusepanija. Tema algatusel ja Rootsi kuninga Karl XI otsusel asutati 1684. aastal Tartu lähistel esimene eesti koolmeistrite kool, Forseliuse seminar, kus valmistati ette köstreid-koolmeistreid Eesti maakogudustesse. Seminar tegutses 1684–88.\r\nForselius lihtsustas ja uuendas eesti kirjaviisi, 1684. aastal avaldas ta parandatud kirjaviisis aabitsa.\r\nTublimate seminari poistega käis Forselius Rootsi kuninga juures, pärast seda sai kuninga toe ja loa teistegi rahvakoolide asutamiseks. Rootsi kuninga korraldus 1686. aastast nägi ette rajada Eesti- ja Liivimaa kihelkondadesse talurahvakoolide võrk. Eesmärgiks oli talurahvale kirjatarkuse õpetamine, et nad võiksid oma emakeeles pühakirja lugeda ja sedasi kirikuga lähemaks saada. 1688. aastal sõitis Forselius taas Rootsi, kus ta määrati Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ja anti luba koolivõrgu kasvatamiseks. Ent töö jäi pooleli, sest tagasiteel hukkus Forselius tormisel merel laevaõnnetuses.\r\n\r\nIgnatsi Jaak (u. 1670–1741)\r\nNimi Ignats tuli arvatavasti jesuiitide ordu rajaja Ignatiuse nimest ja sai populaarseks Liivimaa rekatoliseerimise ajal 16. sajandi lõpus, kui jesuiidid Lõuna-Eestis aktiivselt tegutsesid.\r\n1684. aastal alustas Ignatsi Jaak õpinguid Forseliuse seminaris ja tubli õpilasena käis ta 1686. aastal koos Forseliusega Rootsi kuninga ees. Pärast õpinguid oli ta esiti koolmeistriks Rõngus ja Otepääl, seejärel pidas kooli oma kodukülas Kavandus, siis taas Otepääl. 1699. aastast oli Ignatsi Jaak koolmeistriks Kambjas, hiljem Unipihas.\r\nKambjas pidas ta köstriametit pea 40 aastat, oma elupäevade lõpuni, oli õpetaja Sutorile heaks abiliseks ja koguduses suures lugupidamises. Sutor omakorda seisis oma ristipoja eest, kui mõisnikud nõudsid teda pärisorjaks tagasi, ja toetas teda laste koolitamisel. Lapsi oli Jaagul seitse, viis poega ja kaks tütart. Pärast seda, kui Põhjasõjas kirik hävitati oli kirikutöö suuresti Ignatsi Jaagu kanda. Ta oli vaderiks mitmele sajale lapsele ja õpetas koolmeistriks hulga noori mehi. Õpilasi oli tal pikkade aastate jooksul ligemale tuhat.\r\nKambja põhikool kannab Ignatsi Jaagu nime. Alates 1987. aastast, kui rahvakooli asutamisest sai 100 aastat, jagab Forseliuse Selts Ignatsi Jaagu medaleid Forseliuse Seltsi liikmeskoolidele, nende õpetajatele ja üksikliikmetele väljapaistvate saavutuste eest haridus- ja koolielu edendamisel.\r\n\r\nAlbrecht Sutor (1691–1758)\r\nSaksamaal sündinud ja seal ka usuteadust õppinud Albrecht Sutor tuli Kambjasse kirikuõpetajaks Suure-Kambja mõisniku Georg von Stackelbergi kutsel 1719. aastal. Kirik oli Põhjasõjas hävinud, kogudus oli olnud 10 aastat ilma hingekarjaseta, sõda, põud ja tõved olid laastanud maa ja laostanud talupojad.\r\nUus õpetaja oli sõnaosav, oskas inimestele kaasa tunda ja toeks olla. Sutori ajal ehitati kirik taas üles, rahvas käis hoolsasti jumalateenistustel. 1721. aasta kolmainupüha jutluse pidas Sutor taastatud kirikus.\r\nPastor Albrecht Sutor oli tubli eestikeelse kirjasõna vahendaja ja üks Wastse Testamendi toimetajatest.\r\nTa oli ka agar koolitöö edendaja. Aastail 1726–31 tegutses kiriku juures köstrikool, lapsi hariti ka Krüüdneri ja Prangli mõisakoolides, tööd alustasid leerikoolid. 1754. aastal ehitati Kambjasse uus koolimaja.\r\n1728. aastal ülendati Albrecht Sutor Tartu praostiks.\r\nSutori ajal sai Kambjast üks vennastekoguduse ärkamise keskusi Lõuna-Eestis.\r\nHernhuutlased leidsid, et kristluse olemus ei seisne vaga olemises, vaid õnnelik olemises. Et maarahvas ei osanud lugeda, õpetasid vennad rõõmusõnumit usulise laulu kaudu. Õpetaja Sutor alustas piiblitundide andmist Kambjas 1738. aastal. Koos talupoegadega käis palvetundides ka Suure-Kambja parun Karl Otto Stackelberg, kes oli usule ärganud ja elulaadi muutnud.\r\n1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta vennaste tegutsemise ja andis käsu palvemajad sulgeda. Vastuseis vennastele oli tugev ka luteri kirikus, sest aina paisuv ja menukam vennasteliikumine muutus kirikule ohtlikuks konkurendiks.\r\nVennastekoguduste kaudu levis mitmehäälne kirikulaul, on lausa öeldud, et vennastekogudus oli laulev kogudus. Laulu saateks musitseeriti kandlel, hiljem lisandusid ka flööt, klarnet, viiul. Anti välja lauluraamatuid.\r\n19. sajandi teisel poolel jäi vennasteliikumine kirikule alla ja rauges. Koorilaul aga kosus ja heliseb rõõmsalt edasi.\r\n\r\nLigemale seitsme sajandi jooksul on Kambja kogudust teeninud teada olevalt pea poolsada vaimulikku. Selles pikas nimekirjas on ohtralt neid, kelle aeg Kambjas piirdub mõne aastaga. Neid õpetajaid, kes on Kambjas ametis olnud kolm-nelikümmend aastat, lugesin kokku vaid seitse.\r\nAlgusaegadest, katoliikluse ajast, on mainitud juba jutuks tulnud Tartu piiskopkonna preestrit Borchardus de Kambiet ja rohkem ei kedagi.\r\nPalju pole teada ka siinsete esimeste luteri pastorite kohta.\r\nAastail 1630–1634 oli Kambjas õpetajaametis Heinrich Fabricius. Talupojad olevat temaga rahul olnud, tema nendega teps mitte. Saavad vaevalt kuu aega pärast abiellumist koos elatud, kui juba tüdinevad teineteisest ja jooksevad lahku, ei mingit moraali, leidis Fabricius.\r\nNoore mehena 1660. aastal Kambjas ametisse seatud Andreas Virginius viis oma koguduse järgmisse sajandisse välja. Temast ja tema neli aastakümmet kestnud tänuväärsest tööst oli juba eespool juttu. Nõndasamuti Albrecht Sutorist.\r\n\r\nAastail 1785–1808 teenis Kambja kogudust Heinrich Andreas Erxleben. Elbe äärest pärit Erxleben töötas pärast ülikoolis usuteaduse tudeerimist kooliõpetajana Herrnhutis. Alates 1771. aastast oli ta vikaariks Altonas, kust siirdus edasi Liivimaale. Enne Kambjasse tulekut oli Erxleben Rõngu koguduse õpetaja. Ürikute põhjal on teada, et 1793. aasta jõulude ajal on Kambjas vennastekoguduse kogunemisel hääle üles võtnud mitme häälerühmaga lastekoor, kellele täiskasvanud on kaasa laulnud. Nõnda võib õigusega öelda, et Kambja on Eesti koorilaulu häll.\r\nKoos J. Chr. Quandti ja vennastekoguduse eestvedaja Aleksander Raudjaliga andis Erxleben aastal 1802 välja mahuka vennastekoguduse lauluraamatu, mis sisaldas 456 laulu.\r\n\r\nGustav Emanuel Stockenberg oli Kambja koguduse õpetaja aastail 1808–1845, enne seda oli ta siin Erxlebeni kutsel abiõpetajaks 1803–1806. Rahvas kutsus teda õpetaja Tokeniks. Õpetaja Token oli väga jumalakartlik mees, vali ja nõudlik leeriõpetuse andmisel, aga ka suur lauluarmastaja. Koolilaste katsumisel said need lapsed, kes kenasti laulsid, õpetajalt kingiks raamatu, need aga, kes lugemises laisad, said vitsa.\r\nKui 1819. aasta talurahvaseadus vabastas talupojad pärisorjusest ja nägi ette kõigile perekonnanimede andmise, siis Kambja kihelkonnas pani enamjaole nime just õpetaja Stockenberg.\r\nTema ajal peeti Kambjas esimene surnuaiapüha (1830), kirikut remonditi põhjalikult (1834–35), tööd alustas kihelkonnakool (1843).\r\n\r\nPärast Stockenbergi surma tuli Kambjasse kirikuõpetajaks Carl Eduard Hasselblatt (1820–1889). 1846. aastal siin tööd alustades oli ta 26-aastane noor mees, Kambja kogudust teenis Hesselblatt kuni oma surmani 1889. aastal, seega 43 aastat.\r\nHasselblatt oli pärit suguvõsast, mis andis kümme põlve pastoriametis mehi, Carl Eduard oli ses reas kuues. 16-lapselises peres sirgunud Carl Eduardi esivanemate seas olid Eestimaa piiskop Jhering (1585–1657), kes koostas 1641 ilmunud eestikeelse aabitsa, parandas koolitööd ja kirikukorraldust, ning Anton Thor Helle, kelle tähtsaimaks tööviljaks oli osalemine põhjaeestikeelse Piibli tõlkimisel ja ilmutamisel (1739), mis oli eesti kirjakeele arenguloos üüratu samm edasi. Olgu öeldud seegi, et Hasselblatti esimene naine oli Martin Lutheri sugupuust.\r\nC. E. Hasselblatti elutööks oli Kambja kiriku juurdeehitus. Tema ajal sai kihelkonnakool uue maja, avati raamatukogu, toimus Kambja laulupüha. Õpetaja Hasselblatt oli suurepäraste teoloogiliste teadmistega, laitmatute elukommetega ja tegi oma tööd kõigest hingest.\r\n\r\n                           \r\nKambja kirikuõpetaja Carl Eduard Hasselblatt (EAA.1843.1.219.98).\r\nCarl Eduard Hasselblatt. Mene, mene, tekel = Waetud, waetud ja kerge leitud ollewad. Tartu, 1863.\r\n\r\nC. E. Hasselblatt võttis vanalt õpetaja Tokenilt üle üsnagi laostunud ja suuresti vennastekoguduse rüppe siirdunud koguduse. Valitses vennastekoguduse õitseaeg – kirik oli pooltühi, palvemajad see-eest rahvast täis. Hasselblatti eesti keel oli alguses õige vilets, siiski tegid tema mõjusad jutlused, manitsused ja hurjutamised tasapisi oma töö, nõnda et kirik jäi jõudsalt kasvavale kogudusele väikeseks ja vajas laiendamist. 1874. aastal valmis uhke ristlööv, kirik sai uue koori ja kantsli, uus orel telliti saksa orelimeistrilt Guido Knaufilt ja uus altarimaal baltisaksa kunstnikult Rudolf von zur Mühlenilt.\r\nHasselblattile olid pinnuks silmas mitte ainult vennastekogudused, talurahva seas oli levinud ka usuvahetusliikumine – astuti hulgaliselt vene õigeusku. Huvitav on ehk teada, et kui luteri õpetaja leeritas ainult neid, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, siis veneusu preester ei nõudnud üht ega teist.\r\n1869. aastal osales Hasselblatt esimesel üldlaulupeol ja pidas seal kõne eesti rahva kiituseks. C. E. Hasselblatt oli Õpetatud Eesti Seltsi liige. Aastast 1867 sai temast Võru praost.\r\nCarl Eduard Hasselblatt suri aastal 1889 kolmainupüha ööl. Tema põrm sängitati Kambja kalmistule.\r\n\r\nKambja koguduse esimeseks eesti rahvusest kirikuõpetajaks oli Johannes Rennit (1862–1923). Johannes Rennit kasvas kodus, kus valitses ärkamisaja rahvuslik meelsus. Tema koolmeistrist isa kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi, oli tegev Aleksandrikooli liikumises, tegi kaastööd „Eesti Postimehele” ja „Sakalale”.\r\nLõpetanud 1887. a. õpingud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, teenis Rennit esiti Tartu Maarja koguduses abiõpetajana. Kambja koguduse hingekarjaseks oli Rennit aastail 1889–1900, sealt siirdus edasi Põltsamaale, kus teenis oma elupäevade lõpuni.\r\nÕpetaja Rennit oli Kambjas väga lugupeetud mees, keda hinnati tema sõbraliku oleku pärast, ta oli ka hea jutlustaja ja laulis kenasti. Tema ajal käis rahvas usinasti kirikus.\r\nRennit tegeles ka Kambja kirikuloo uurimisega. Kui 1899. aastal tähistati kiriku juurdeehituse valmimise 25. aastapäeva, ilmus Rennitilt pidupäeva puhuks ülevaade koguduse ajaloost „Mis räägivad Kambja kirikuraamatud Kambja kirikust ja kogudusest”. See uurimus on kõikide hilisemate Kambja ajalugu käsitlevate kirjutiste aluseks.\r\n\r\nPärast Renniti lahkumist läks paar aastat, enne kui Kambja sai taas oma õpetaja. 1902. a. mais valis konvent viieteistkümne üles seatud kandidaadi seast Kambja koguduse uueks hingekarjaseks Fr. W. Ederbergi.\r\nFriedrich Wilhelm Ederberg (1859–1939) sündis Haljala kihelkonnas Kavastu mõisas. Tema isa oli seal mõisavalitseja, hiljem parun Dellingshausenile kuulunud Loobu mõisa rentnik.\r\nFriedrich oli innukas lugeja, suure huviga kuulas kümneaastane poiss ka Dellingshauseni vana teenri pajatusi Tartu laulupeost ja Jannsenist. Algkoolis Friedrich ei käinud, tal oli koduõpetaja. Pärast gümnaasiumiõpinguid astus Ederberg Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Ülikooli ajal tõlkis ta Puškinit, Gogolit, Turgenevit, olles esimeseks vene kirjanduse tutvustajaks eesti lugejale. Ülikooliaastatel suhtles Ederberg J. V. Jannseni, J. Hurda, K. A. Hermanni, M. Lipu jt. rahvusliku liikumise käilakujudega. Ise oli ta Hurda mõõdukama poole toetaja. Ederberg kuulus nn. Kalevipoja-õhtutest alguse saanud esimese eesti üliõpilasorganisatsiooni asutajate ja EÜS-i lipu värvide valijate hulka ning osales esimese sinimustvalge õnnistamisel. Osalejate seas oli ka Kambja koguduse eelmine õpetaja Johannes Rennit.\r\n1884. a. lõpetas Ederberg ülikooli, järgmisel aastal ordineeriti ta kirikuõpetajaks. Prooviajale Vändras järgnes töö Kaarma koguduses, kus kirikuõpetaja Ederberg oli ühtaegu sealse kooliõpetajate seminari direktor ja usuõpetaja.\r\nSealt edasi viis tee Kambjasse, kus Friedrich Ederberg teenis 25 aastat (1902–1927). Sellesse veerandsajandisse jäi rohkesti ärevaid aegu: 1905. aasta ja ilmasõja sündmused, 1918–1919. a. lahingud ja võimuvahetused, Vabadussõda ja Eesti Vabariigi loomine.\r\nKoolielu küsimused jäid Ederbergile jätkuvalt tähtsaks, ta korraldas Kambja kirikumõisas kihelkonnakoolide õpetajate kokkusaamisi, kus vahetati kogemusi ja arutleti õppe- ja kasvatustöö võimaluste üle.\r\nAastail 1905–1929 kuulus Ederberg piiblitõlke komisjoni. Pärast komisjoni juhi Jaan Bergmanni rivist välja langemist jätkati tööd Ederbergi juhtimisel.\r\n1911. aastal sai ta teenete eest kuldristi.\r\n1919. aastal määrati Friedrich Ederberg Võru praostiks, pärast praostkonna kaheks jagamist Valga praostiks.\r\nÕpetaja Ederberg muretses usuelu allakäigu ja alkoholi liigtarbimise pärast. 1923. a. asutas ta kristliku elu edendamise seltsi, kuid suurt abi sellest polnud.\r\nEderberg polnud Kambjas sugugi mitte kõigile meelt mööda ja aja jooksul vastuseis süvenes. Talle heideti ette vanadust, alalhoidlikkust ja Saksa okupatsiooni ajal sakslaste poole hoidmist. 1927. a. koguduse täiskogu ja nõukogu otsusega antigi Ederbergile teada, et tema koht on üles öeldud. Fr. W. Ederberg lahkus Kambjast ja asus elama Tartusse. 1929. aastal, tema seitsmekümnenda sünnipäeva paiku, olla needsamad tagandajad käinud teda tagasi kutsumas.\r\nFr. W. Ederberg suri 1939. aastal. Samal aastal sai ta Eesti Vabariigi presidendilt teenetemärgi.\r\n\r\nHilisemasse aega jõudes näeme Kambjas tegutsemas üht sügavat lugupidamist väärivat kirikumeest.\r\nHarald Tammur (1917–2001) teenis Kambjas aastail 1954–1995. Harald Tammur lõpetas Tartu Ülikooli Saksa okupatsiooni ajal 1943. 1940. aastal valiti ta Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatusse, samal aastal EÜS keelustati, kuid seltsi liikmed jätkasid võõrvõimu vastast tegevust põranda all. Tammur oli nende seas, kes peitsid ära seltsi lipu, esimese sini-must-valge. 1944 arreteeris Gestapo Tammuri ja ta saadeti koonduslaagrisse. Tal õnnestus sealt pääseda ja naasta Tartusse, kus ta 1945. aastal uuesti arreteeriti – nüüd tegi seda juba Nõukogude julgeolek. Harald Tammurile mõisteti 5 aastat vangistust pluss eluaegne asumine Siberis. 1954. aastal sai ta amnestia ja loa Eestisse tagasi pöörduda. Juba samal aastal sai temast Nõo ja Kambja ühendatud koguduse õpetaja. Algusest peale oli Harald Tammuri südameasjaks Kambja kiriku taastamine. Usuvaenulikus nõukogude surutises oli see muidugi teostamatu soov, niigi tegi kohalikele võimukandjatele peavalu õpetaja Tammuri ülemäära hästi toimiv kogudus ja leerilaste suur hulk.\r\n1981. aastal valiti Harald Tammur Tartu praostiks.\r\n\r\nDaila Aas, kevad 2021, 2025. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 99","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-99.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps099.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Kristjan Luhamets. Carl Eduard Hasselblatt 1820–1889. EELK Tartu Pauluse kogudus, 2020.\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/89463339\/hingekarjane-hasselblatt-jattis-liivimaa-kultuurilukku-vageva-jalje\r\nhttps:\/\/www.eestikirik.ee\/harald-tammuri-95-sunniaastapaevaks\/\r\nhttps:\/\/www.digar.ee\/arhiiv\/nlib-digar:100989\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:43:33 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"87","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/87\/87.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/87\/87.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kambja kihelkond","title":"Kaatsi ehk Pranglilaane ristim\u00e4nd","title_alias":"kaatsi-ehk-pranglilaane-ristimnd-2","meta_description":"","text":"Suure-Kambja mõisa vesiveski juurest läheme Suure-Kambja–Sirvaku maanteele ja keerame paremale. Otse teisele poole maanteed jääb endine Suure-Kambja mõisa meierei hoone (praegu ilmselt elamu). Umbes 100 meetri pärast viib maantee üle Peeda oja ning pärast silda keerame paremale, Suure-Kambja–Prangli kruusateele.\r\n\r\n\r\n\r\nVähe aja pärast läheb paremale kitsuke harutee, aga sinna pole meil asja. Pudrumäe juures teeristil on meil käidud umbes poolteist kilomeetrit. Mõne kilomeetri pärast tee hargneb, meie läheme paremale, jalgrattamatkajate teele nr. 6.\r\n\r\n   \r\n\r\nKohe on paremat kätt Tiigikalda ja Kasesalu talud (maja ees tiik), siinmail on igal talul oma tiik. Siis tuleb teerist, kus läheme otse, ikka jalgratturite teed mööda.\r\nOleme kõndinud oma 50 minutit, kui jõuame Kaatsi ristimänni ja palvepingi juurde. Suure-Kambjast siiani on 4 kilomeetrit.\r\n\r\nDaila Aas, 2021\r\n\r\n\r\nKaatsi ehk Pranglilaane ristimänd (võru keeles: ristipettäi) on tänaseks vaid Lõuna- ja Kagu-Eestis säilinud matusekombe – matusetalituse juurde kuuluva puusse ristimärgi lõikamise – silmapaistev esindaja.\r\n\r\n\r\n\r\nPuusse risti lõikamises kajastuvad rahvusvahelised ja ürgvanad uskumused puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast. Aegade jooksul on ristilõikamise kombele lisandunud uusi tähendusi – usutakse, et kui rist on lahkunu mälestuseks puusse lõigatud, siis ei hakka surnu kodus kummitamas käima, rist lõigatakse lahkunu mäletuseks, rist lõigatakse, sest nii on siinkandis kombeks jne. Ristimärgi lõikavad puusse tavaliselt lähimad meessoost sugulased (ristipojad) ning mõnel pool (nt Hargla, Rõuge, Kambja ja Põlva kihelkonnas) pakutakse pärast seda matuselistele rituaalne pits alkoholi ja võimaluse korral ka suupistet.\r\n\r\n   \r\n\r\nLõuna-Eesti traditsioonilise matusekombestiku osana sümboliseerivad kogu maailma kontekstis unikaalsed ristimärkidega puud kohalike inimeste religioosset kombekäitumist, markeerides maastikul nii elu ja surma piiri kui siinsete inimeste religioosset suhet loodusega.\r\nVähemnähtaval moel kajastub see piir kohalike inimeste usundilistes tõekspidamistes, rahvajuttudes ja ilukirjanduses – rahva kollektiivses mälus. Ristipuud kuuluvad meie vaimse kultuuripärandi hulka.\r\n\r\nKaatsi küla Prangililaane ristimänd esindab ka kaduvat kultuurmaastikku – seda teed mööda inimesed enam eriti ei käi ega sõida, kuid ristimärgid puudel on tunnistuseks sellest, et see on olnud kunagi käidav tee, kust surnud on viidud Kambja kalmistule.\r\n\r\n   \r\n\r\nMänni tüvesse on lõigatud riste kuni 4 meetri kõrgusele. Puu tüvel on spiraalne koorevigastus, mis on tekkinud välgulöögist. See annab ristipuule ainulaadse välimuse. Lõuna-Eestis on nii arvukate ristidega küla ristipuud nagu Kaatsi ristimänd, juba haruldased. 1999. aasta mõõtmistulemuste põhjal on pühapuu ümbermõõt 3 meetrit ja kõrgus 39 meetrit.\r\n\r\nMarju Kõivupuu, september 2017. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nMaruilmad, äike ja tuulevalingud on aastate pikku vana ristimändi kõvasti räsinud. Eks aita kaasa seegi, et metsa tema ümber jääb aina vähemaks. Iga kord, kui tema juures käime, näeme puutüvel uusi arme mõne kaotatud jäseme kohal.\r\n\r\n\r\n2018. aasta mihklipäeva päikesepaistes, just sobilikult enne hingedeaja algust, sai palvepink Pranglilaane ristimänni juures õnnistatud. Täname Kambja koguduse hingekarjast Andrus Mõttust õnnistustalitusel lausutud heade sõnade eest, suur tänu Marju Kõivupuule, kes mõtles kaasa ja jagas teadmisi ristipuude ja vanade matusekommete kohta, aitäh Kambja vallavalitsuse keskkonnaspetsialistile Taivo Prantsule ja pingi valmistajale lahke abi eest.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nFotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 100","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-100.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps100.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"http:\/\/andmekogu.hiis.ee\/kohad\/Tartumaa-2690\/Kambja-2691\/Kaatsi%20ristim%C3%A4nd%20II-559\r\nhttps:\/\/keskkonnaportaal.ee\/register\/protected-nature-object\/7371886\r\nhttps:\/\/www.eestikirik.ee\/pink-ristimanni-juures-ootab-palverandureid\/\r\nhttps:\/\/www.kambja.info\/2020\/01\/24\/pranglilaane-haruldane-virvepuu-kui-varav-teispoolsusse\/\r\nhttps:\/\/www.facebook.com\/groups\/eestimetsaabiks\/permalink\/661517750914790\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"22.05.2025 19:48:42 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"111","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/111\/111.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/111\/111.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kambja kihelkond","title":"Ristim\u00e4nni juurest l\u00e4bi Prangli laane Vana-Prangli m\u00f5isani","title_alias":"ristimanni-juurest-labi-prangli-laane-vana-prangli-moisani","meta_description":"","text":"\r\n\r\nPalvepingi juurest sammume oma teed otse edasi. Tee tõuseb ja langeb, mõlemal pool on mets. Tõsi küll, on teine päris hõredaks jäänud, mäesaljalt avanevad tüükalised vaated. Teelahkmel valime taas rattamatkaja raja – parempoolse.\r\nOleme käinud umbes 2 km, tee hargneb, meie ikka rattateel edasi.\r\nSiit viib tee paremale, Sassi külalistemajani, aga nagu peremehelt kuulsime, oodatakse seal suuremat sorti seltskondi, ettetellimisel ja peamiselt nädalalõppudeks. Nii et sinna praegu ei keera. Siiski teadmiseks: Sassi külalistemaja, Vissi küla, Kanepi vald, Põlvamaa. Kontakt: aivar@sassi.ee; tel. 501 5818. https:\/\/sassi.ee\r\n\r\n   \r\n\r\nVähe aja pärast jõuame suurema tee peale, kus teetaskus losutab endise Kaatsi metsavahikordoni majavare, mis suure suve ajal puude-põõsaste vahel nõnda hästi peidus, et võib sootuks märkamata jääda.\r\nSiin hoiame vasakule, õieti otse, ja sammume edasi mööda suuremat teed. Paremal paistab lahtine karjalaut ja kohe ka Prangli mõisa tallihoone. Tee veeres kõrguvad vanad pargipuud, talli äärest jookseb pargimüür.\r\nOlemegi Prangli mõisa südames, Kaatsi ristimänni ja palvepingi juurest siia on veidi üle 3,5 kilomeetri.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nVANA-PRANGLI MÕISAST ja KÜLAST NATUKE KA\r\n\r\nVana-Prangli e. Prangli mõisa (Alt-Wrangelshof) on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1550. aastal. 16. sajandil kuulus see von Wrangellidele, kelle järgi on mõis nime saanud. 17. sajandil oli Prangli riigimõis, hilisematel aastatel vahetus mitmeid omanikke – von Schoultzid, von Manteuffelid, von Anrepid. 1919. aastal, mõisate võõrandamise ajal, oli mõisahärraks Edgar von Löwis of Menar.\r\n\r\n\r\n\r\nKeskajast pärit mõisa puidust peahoone oli ehitatud mitmes järgus. 20. sajandi algusaastatel liideti vana, ühekorruselise hoone külge kahekorruseline juurdeehitis. Möödunud sajandi keskpaigaks oli peahoonest säilinud ainult uuem osa, millele omakorda lisati ühekorruseline juurdeehitis arvatavasti 1970ndatel aastatel. Pikki aastaid tühjalt seisnud hoone on varemeis, osaliselt on säilinud mõned kõrvalhooned.\r\n\r\nMõisa sõiduhobuste tall, mida nägime sisenemisel, oli maakividest laotud ja krohvitud pikk stiilne viilkatusega hoone. Meie päevini on säilinud vaid osa maakivimüüritisest. Selle kõrval käsiaida varemed.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nPark ja õunaaed, mis olid aastatega metsistunud ja võssa kasvanud, on nüüd leidnud omaniku ja puhastustööd on parasjagu käimas. Omal ajal ümbritses peahoonet ehisaed. Mõisasüdant läbiva tee ääres on endist õunaaeda piirav maakividest pargimüür, mis ulatub sõiduhobuste tallini. Talli juures on piirdemüüri ehitatud jalgvärav. Müür oli ka õunaaia vastasküljel, moodustades nõnda ühtse terviku peahoone, talli ja aidaga.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nParemini on säilinud mõisa sepikoda, mis ehitati 19. sajandi lõpul. Historitsistlikul maakividest hoonel on hulganisti punastest tellistest karniise, petikuid ja muid kaunistusi, nurkades koguni tornikesed. Tõsi, kaunist sepikojast on säilinud vaid esifassaad ja osa külgseintest, tagumine sein on juba osa nõukaaegsest autoremondi töökojast.\r\nSepikoja juures on Sepikoja bussipeatus, nii et hättajäänud rännusell saab pageda olgu Põlvasse või Otepääle haavu lakkuma.\r\n\r\n\r\n\r\nIstume sepikoja ees, vaatame selle vastas oleva Tiigi talu (vanal mõisa asendiplaanil on siinse talu asukohal mõisa meierei) pügatud mütsidega mände ja ahvatlevat tiiki. Tolm ja higi tahaks maha uhamist, aga tuleb edasi rühkida. „Kes ütles, et elu peab kerge olema? Elu peab olema huvitav,” ütleks Lagle Parek, kui ta oleks praegu koos meiega. Ja tal on tuline õigus.\r\n\r\nRahvapärimus räägib, et just siinsamas, sepikoja kohal, olnud vanal ajal peksmise post – kes mõisa vastu eksinud, see saanud posti külge köidetuna oma vitsad kätte. Vana-Prangli mõisa omanik von Anrepi ajal (19. saj.) keelatud säherdune nuhtlemine ära, Anrep olnud üks hea ja õiglane mõisahärra, ta utsitanud oma talupoegi ka maad ostma. Esimesed talud Vana-Prangli vallas osteti 1852. aastal, kui Peeter Erlich Taraski külast ostis kaks talu. Anrep oli kinkinud siis talle metsamaid pealekauba, need kinkis Peeter Erlich omakorda vallale ja vald ehitas vaestemaja.\r\n\r\nKambja kihelkond oli kõige jõukam Tartumaa kihelkond ja talude päriseksostmine algas siinkandis varakult, ka Eesti üks esimesi talurahvakoole asutati just Kambjas (1686. aastal).\r\n1765. aasta käsukirja põhjal asutati juba samal aastal kihelkonnas 8 algkooli. Kool avati ka Pranglis. On teada, et 1775. aastal oskab kogudusest (6819 hinge) lugeda 4095 inimest – igast talust vähemalt üks.\r\nKui 1940. aastal tähistasid Prangli ja Krüüdneri kool üheskoos 175. aastapäeva, oli õpilasi Vana-Prangli algkoolis 40 ringis. Kohalik seltskond elas pidustustele agaralt kaasa. Paraku rikkus ilm välipeo ära, kuid toimus rohkete kõnedega aktus, kuulati külaliste tervituskõnesid, saadi juubeli puhul kinke ja lõpetuseks istuti lõunalauas (Maa Hääl: maarahva ajaleht nr. 59, 22. mai 1940).\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 101","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-101.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps101.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.mois.ee\/tartu\/prangli.shtml\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=747\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/kam\/kam.html\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=maahaal19400522.2.22\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:45:56 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"112","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/112\/112.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/112\/112.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kambja kihelkond","title":"Vana-Prangli m\u00f5isast Poka veski ja Janukj\u00e4rveni","title_alias":"vana-prangli-moisast-poka-veski-ja-janukjarveni","meta_description":"","text":"Pranglist lahkudes läheme endiselt sinna, kuhu läheb jalgrattamatkajate tee, s.t. hoiame vasakule. Tee ääres vasakul on kõrtsi varemed. Teeristil keerame rattateelt ära Veski–Prangli teele, sinnapoole, kuhu näitab teeviit: Veski 8.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nVarsti on Prangli bussipeatus. Just bussipeatuse juures tegutseb nõukaaegse 2-korruselise maja ühes korteris Prangli külaselts, samas pakutakse palverändurile öömaja. Olemas mõned madratsid, WC, köök, palutakse ainult aegsasti ette teatada. Prangli külaselts. Põlva maakond 63508, Kanepi vald, Prangli küla. Seltsi esinaine Merle Juhkam, tel. 5302 1266   merle.juhkam@mail.ee\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nSiis tuleb katusealune talude postkastidega. Kõnnime otse edasi ütlemata kenal põldude vahel kerkival ja langeval ja vonkleval teel – vaated missugused! Igal künkal oma nimi, üks vahvam kui teine. Teel Poka veskini läbime terve mägedegalerii. Saage tuttavaks: Tuulemägi (seal seisis kunagi Vana-Prangli mõisa tuulik), Liivamägi, Kaalisillamägi, Kogremägi, Undimägi, Kiviunikumägi, Läädsamägi, Pasamägi (selle vastu teispool teed jääb Juudiraendik), Rebaseurumägi, Riiumägi...\r\n\r\n   \r\n\r\nMöödume Londoni (teest paremal) ja Russaku (vasakul) taludest. Londoni on meie eelmisest siinkäigust muutunud, kohendatud-korrastatud, Russaku põlistalust on järel vaid riismed.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nSadakond meetrit edasi on vasakul Kullaaugu talu, viks ja kena, tiigi ja rohetava murumaaga, millel asjatavaid lambaid valvab tubli borderkolli. Kullaaugu mahetalus toimetavad kenad noored peremees-perenaine, nende kolm superseltskondlikku poissi, sama seltsivad Islandi hobused, borderkollid ja lambakari. Katusealust öömaja pakkuda neil pole, ent paar palverändurit, kel oma telk ühes, võetakse Kullaaugul rõõmuga vastu.\r\n(Kullaaugu talu. Prangli küla, Kanepi vald, Põlvamaa 63508. Kontakt: Meelis Kuldkepp ja Elin Sild, tel. +372 507 7686; 514 7060; meelis@thinkking.ee   www.karjatamine.ee Võimalik telkida.)\r\n\r\nEdasi on kahel pool teed Liivamäe ja Orusoo talud, ristteel läheme otse, ületame Pasamäe, siis paistab vasakul Keiso talu nett kollane elumaja.\r\nJärgmine talu, Savikoja, on omanimelise bussipeatuse juures. Kunagi oli seal tellisetööstus. Sellest pole enam jälgegi ja paraku ei tea midagi rääkida ka pererahvas.\r\nVarsti on paremal Ala-Parmu talu, kus oma telgiga rändajad saavad jällegi une ära magada. Kari koeri jookseb tulijaid lärmakalt tervitama, angused ainult piidlevad silmanurgast. (Ala-Parmu talu. Prangli küla, Kanepi vald, Põlvamaa 63508. Kontakt: Kaarel Sild, tel. 5557 1755)\r\n\r\nKohe pärast Männiku talu, mille ukse ees seisab ilus pedajas, keerame järsult ära vasakule, tsipake vähemale Veski teele, mis viib meid Poka veski poole.\r\n\r\n\r\n\r\nUmbes 600 meetri pärast on tee ääres Koolmeistri talu, aias mesipuude read. Vasakpoolne teeots viib Veskikooli taluni. Meie läheme otse edasi, mööda suurest kivist ja Vana-Mutikule viivast teeotsast.\r\nKõu kõmiseb, taevas pillab paar piiska, õhk on imeline. Teeäärse männi juurikate all märkame uhket koobast, puu otsas linnumaja.\r\nOrava talu juures hargneb tee kaheks, otsetee viib u 500 m pärast Kure-Vaeste taluni – seal tegutsevad kommimeistrid. (Kõlleste Kommimeistrid OÜ, Kure-Vaeste talu, Veski küla, Kanepi vald 63511. Tel. 55511072; http:\/\/www.kommid.eu\/tooted.)\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2021\r\n\r\n\r\nOli aasta 1973, kui üürisime POKA KÜLAS suveks tühja, laguneva talumaja nimega Sildu. Veetsin abikaasa ja sõpradega seal neli aastat kõik vabad suvepäevad. Koht imeliselt vaikne, paari kilomeetri ulatuses ümberringi mitte ühtegi asustatud elamist. Kõige lähemal oli Poka veski ja teisel pool Janukjärv.\r\nPoka veskis elas abielupaar, kes jäi meelde oma suurepäraste hapukurkidega. Need olid uskumatult head ka kevadel, kui saabusime. Ja siis sai selgeks miks – nad hoidsid kurgitünnid talvel külmas Leevi jões!\r\nJuba teisel suvel ümbruskonna metsades ringi kolades sattusime kohta, mis üllatas oma kauni asendiga ja imelise õunapuuaiaga. Talu oli küngaste vahel, vaatasime teda ülevalt ja kohe tekkis mõte, et siin oleks veel toredam suvitada. Elamu oli suur ja korras, tundus, et ka mansardkorrusel on toad. Sammusime talu juurde, et asja uurida. Uksel oli silt: olen metsa istutamas. Lahkusime ja istusime tagasi oma vaatluspaika. Ja vaata imet – uksest astus välja mees, toimetas midagi õues ja siirdus majja tagasi. Olime veidi üllatunud, aga ei läinud tagasi maja juurde.\r\nTagantjärele tarkus ütleb, et see mees oli legendaarne metsavend Kalev Arro (1915–1974), kes kaotas elu alles 1974. aastal. Ja talu, kus ta end varjas, oli Kirjase talu, mille peremeheks Hugo Russak.\r\n\r\n   \r\n\r\n40 aastaga on siin kõik tundmatuseni muutunud: enam pole ühtegi hoonet, talu asukoha reedavad vaid kaks vundamenti, õue on vallutanud kollased talijorjenid. Otsime mingitki jälge õunapuudest, mis kunagi olid nii imelised. Ei midagi. Lõpuks saame aru, et sirges reas kasvavad kuused on endine hekk.\r\nKui nüüd 40 aastat hiljem hakkasime rajama palverännuteed Piritalt Vana-Vastseliina, siis selgus, et see kant sobib meie teele ideaalselt. Ilus Eestimaa ja huvitav pealekauba. Ja asudes teekonda uurima, avastad lõpmatult põnevaid seoseid ja lugusid.\r\n\r\nLagle Parek, 2014\r\n\r\n \r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie valime paremale viiva teeharu ja jõuame Leevi jõel asuvale kultuurimälestiseks kuulutatud Poka vesiveskile. Praegune kõrge soklikorrusega 1-korruseline, krohvimata fassaadiga maakividest vesiveski ehitati 1925. aastal. Viimati töötas veski 1960. aastatel. 1970ndatel aastatel oli vesiveski Eesti Põllumajanduse Akadeemia valduses, kes rajas veskitammi asemele uue paisu ja kalatrepi. Veski on erakätes ja 2008. aastal alustati veski restaureerimisega.\r\n\r\nOleme kõndinud 17–18 kilomeetrit, Janukjärveni on veel paar kilomeetrit. Varsti jääb vasakul rohtu kasvanud teel silma kõrge kaheharuline Poka mänd, mänd on looduskaitse all ja arvatakse, et ta on siin juba Rootsi ajast. Keeramegi sinna, tee muutub tõeliseks songermaaks – mets on ümberringi maha võetud ja maa suurte masinatega pahupidi keeratud. Loodetavasti tehakse rikutud tee millalgi korda.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nTänase teekonna lõpetuseks näeme hingekosutuseks ometi ka vana kaunist metsa.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui metsa vahelt välja jõuame, oleme juba sama hästi kui kohal. Nüüd üle suure tee, Mäe-Jaani talust mööda ja hops! olemegi Janukjärve ääres Tiksi talu juures. Pranglist Tiksi taluni saime kilomeetreid kokku ligi 20,5.\r\n\r\nDaila Aas, juuli 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalused Prangli külas\r\n– Prangli külaselts. Põlva maakond 63508, Kanepi vald, Prangli küla. Kontakt: seltsi esinaine Merle Juhkam, tel. 5302 1266; merle.juhkam@mail.ee\r\n– Kullaaugu talu. Prangli küla, Kanepi vald, Põlvamaa 63508. Kontakt: Meelis Kuldkepp ja Elin Sild, tel. 507 7686; 514 7060; meelis@thinkking.ee   www.karjatamine.ee Võimalik telkida.\r\n– Ala-Parmu talu. Prangli küla, Kanepi vald, Põlvamaa 63508. Kontakt: Kaarel Sild, tel. 5557 1755. Võimalik telkida.\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 102","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-102.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps102.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=23724\r\nhttps:\/\/weskiwiki.ee\/index.php?title=Poka_veski(3)\r\nfile:\/\/\/C:\/Users\/TA\/Downloads\/kalev_parn_tk_2008-1.pdf\r\nhttps:\/\/www.eelis.ee\/default.aspx?state=7;68547596;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=756233931\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:47:48 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"88","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/88\/88.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/88\/88.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Janukj\u00e4rv ja Tiksi talu","title_alias":"janukjarv-ja-tiksi-talu","meta_description":"","text":"JANUKJÄRV pole kaasajal mingi teada-tuntud suvituskoht, jääb suurtest maanteedest kõrvale ja pole siin ka liivast randa. Ajaloos on aga selle järve kallastel käinud ägedad lahingud. Põhjasõja ajal seisnud rootslased põhja pool ja venelased lõuna pool – ja nii 7 kuud. Legendid jutustavad loo kulgu veidi erinevalt. Üks pajatab, et kange põua ajal olla järv järk-järgult kuivemaks jäänud ja et sõdijaid oli palju, siis joodi järv tühjaks. Siis kihutanud venelased rootslaste kannul läbi tühja järveaseme. Pärast olnud järv jälle endine.\r\nTeine lugu aga jutustab, et järve lähedal orus olnud hulk haavatud rootsi sõdureid, neil olnud kange janu ja nad tahtnud järvest kurku kosutada. Aga teel sinna surid nad janu kätte ära – siit ka nimi Janukjärv. Orgu, kus nad surid, hakati kutsuma Kuulmeoruks (ka Kooljaorg).\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n1899. aastal ehitati järve kõrgele kaldale ilus rehielamu, Tiksi talu. Talu asukoht on erakordselt targalt valitud, põhjatuulte eest kaitseb hooneid mets ja lõuna pool, tunduvalt madalamal, on ilus järv. Talu peremeheks on kohalik koduloouurija ja endine loomaarst Jaan Veskimäe. Samas lähedal on ka teine talu, Mäe Jaani talu.\r\nJärve ümber on aga peidus imelised mälestusmärgid, mis viitavad kohalike elanike kultuuritundlikusele. Mitte kaugel Tiksi talust on püsti katusega palksammas, millel on metallplaat tekstiga:\r\n\r\nSIIN KIRJUTAS\r\nANNA HAAVA \/ HAAVAKIVI \/ ESPENSTEIN\r\n15.X.1864.–13.III.1957.\r\nLUULETUSE\r\n„JÄRV LEEGIB EHA PAISTEL”\r\nAJAL, MIL TSÄHKNA VESKITALU OLI TEMA\r\nTEINE VANEMATE KODU\r\n—  ·  —\r\n...EESVANEMATE VAIMUD\r\nMU ÜMBER LEHVIVAD\r\nMA MÕISTAN NENDE JUTTU...\r\n\r\n\r\n\r\nTiksi külast viib mööda Kuulmeorgu maaliline hobusetee Tsähkna veskisse, mis hävis kahjuks 1940. aastal tulekahjus. Tee on ligi 850 m pikk ja läheb läbi ojast, silda seal pole.\r\nTee äärde jääb muistne kääbaskalmistu. Suuruse ja kuju järgi otsustades peetakse kääpaid pärinevat I aastatuhande II poolest. 1895. aastal loetleti 20 kääbast, tänaseks on neid jäänud 17. Rahvasuus peetakse neid ,,sõjakääbasteks” ja metsa, kus kääpad paiknevad, kutsutakse „Kalmumetsaks”.\r\n\r\nLagle Parek\r\n\r\n\r\nMeie palverännutee teine palvepink (esimene on Ihasalus) sai üles pandud Tiksi talu maale Janukjärve kõrgel kaldal. Pingi õnnistas 16. detsembril 2015. aastal Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Kohal olid Tiksi talu peremees Jaan Veskimäe, Pirita kloostri sõbrad, Põlva Talurahvamuuseumi rahvas, maakonna erinevate koguduste vaimulikud ja maavanem.\r\nPalvepink on tunnustuseks Eesti pärustaludele ja tublidele taluperemeestele. Rändaja saab siin jalga puhata ja mõelda kõiksusele, ajalikule ja ajatule, ammu möödunud ja alles saabuvatele aegadele.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nTekst Daila Aas, fotod Tiiu Allikvee. \r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 103","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-103.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps103.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=11052\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"23.05.2025 20:23:43 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"89","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/89\/89.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/89\/89.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Janukj\u00e4rvelt Karilatsi Vaba\u00f5humuuseumi","title_alias":"janukjarvelt-karilatsi-vabaohumuuseumi","meta_description":"","text":"Janukjärve juurest Varbuse Muusikamõisani minekuks on on kaks võimalust. Üks tee viib läbi Krootuse ja Karaski külade. Teine tee on neile, kes tahavad tutvust teha Karilatsi Vabaõhumuuseumiga ja Ihamaruga ning käia pikemalt mööda ajaloolist Postiteed. Teekond saab küll sutsu pikem, aga Postitee ääres ilusas looduses paiknev vabaõhumuuseum on omataoliste seas usutavasti kauneim kogu maal. Pealegi saavad palverändurid muuseumis ööbida. Sellele teele jäävad ka Suur Palojärv ja Väike Palojärv.\r\n\r\nNiisiis, oleme jälle Janukjärve ääres. Esimene asi, mida näeme, on Tiksi talu eakas peremees Jaan Veskimäe oma palumetsa all toimetamas. Astume ligi, rõõmustame, et peremees ikka nõnda tragi ja hea tervise juures. Temalgi on meie tulekust hea meel ja punavate pohlade vahel seame sammud palvepingi poole, vana mees jooksujalu (!) kõige ees. Peremees on pingi suvel üle tõrvanud, et sügisvihmad ja talvetuisud puust võitu ei saaks.\r\n\r\n\r\n\r\nSätibki vihma sadama, tõmbame keebid selga, jätame vanahärraga hüvasti ja asume teele. Taevaluugid on ropsuga valla lükatud, vihma kallab kui oavarrest. Aga kui on ausad matkasaapad, hea vihmakeep ja toredad kaaslased, siis sadagu, vihm ei heiduta mitte üks põrm. Lustime võluvat metsavaheteed, seenelõhna ja vihmapärleid kõrges rohus. Ja varsti särabki tumeda taeva taustal üle meie tee vikerkaar.\r\n\r\nLäheme purret mööda üle Piigaste oja ja otse edasi mööda Kuulmaorgu (Kooljaorgu), mis oli vanasti hobusetee Tsähkna veskile. Piigaste oja, mis jääb meie teele veel üsna mitu korda, on Leevi jõe suur lisaoja, Leevi omakorda on Ahja jõe lisajõgi.\r\n\r\nEsimesel teelahkmel viib vasakpoolne teeharu Veski talu ja Tsähkna veskijärve juurde.\r\nTsähkna veski kohta on teateid juba Põhjasõja ajast. Vesiveski seisis Janukjärvest läbi voolava Tsähkna oja kaldal Kahja külas. 1940. aastal hävis veski tulekahjus.\r\n1887. aastal ostis väikese Tsähkna veskikoha luuletaja Anna Haava isa Joosep Haavakivi, kellelt riuklik kälimees oli üle löönud nii Haavakivi kodutalu Kääpa jõe ääres kui sealse veski. Tsähknal elasid Anna Haava vanemad vaid mõne aasta, luuletaja viibis nende juures vahel suvel ja kauni veskijärvega maastik mõjutas kindlasti tema tundlikke meeli. Samalaadseid looduselamusi oli ta kogenud ka lapsepõlvekodus Haavakivil. Ilus on mõelda, et „Järv leegib eha paistel” on sündinud siinsetest värvidest, ent selle luuletuse kirjutamise aastal (1897) oli Anna Haava taas oma kodutalus Haavakivil sõtse ja ema juures, kus leseks jäänud õed koos elasid. Anna Haava elu ja loomingut käsitlenud Ello Säärits kirjutab: „Ehavalgus Anna Haava luules võlgneb oma toonid Haavakivi tareaknast ja õuemäelt üle veskijärve avanevale vaatele, kus jaanipäevaeelsetel öödel kuma taevaservas ei kustunud.” Õigupoolest polegi ju tähtis, kas leegib ses luuletuses üks või teine järv, tähtis on tundlikult sõnadesse seatud looduselamus.\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie aga läheme edasi mööda parempoolset teed. Veidi aja pärast selgub, et oleme enese teadmata sammunud läbi eravalduse (vist Palgi talu), aga seda näeme alles siis, kui jõuame väravani, mis välja viib. Loodetavasti suhtub pererahvas palveränduritesse heatahtlikult.\r\nVäravast välja ja vasakule. Meist paremal paistab Esälaan. Igal metsal oma nimi, nagu näitab Maa-ameti kaart. Varsti on vasakul teekäänakul talu (Pedaja). Kohemaid möödume teisestki (Ojakalda), peagi on paremal kolmas (Liivamäe), mille vahva „vahvärgiga” valge elumaja on kui Euroopa südamest siia eksinud.\r\nKõigil neil suvedel, mil palverännuteed rajades oleme kõndinud läbi nii paljudest küladest, oleme isekeskis arutanud, et küll oleks kena, kui iga talu juures oleks näha talu nimi. Siin-seal on ka, mõnes külas pea kõigil, aga tee mis tahad, kõige populaarsemad talunimed näikse olevat Eramaa ja Eravaldus. Siin aitab rändajat jällegi Maa-ameti kaart, kus küla- ja talunimed kirjas.\r\nOleme kõndinud umbes kolmveerand tundi, kui jõuame vähe suuremale kruusateele. Keerame vasakule. Varsti möödume Tammelehe talust. Pärast seda keerame Koopamäe talu juures paremale.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nSuur sadu on vaibunud, päike kütab kesksuvise kuumusega ja õhk aurab. Meie nina all kivistub teele hüpanud konn. Kangesti tume teine, lausa must kohe – kui nüüd talle suud annaks, kas muutuks konnake Mooramaa printsiks? Õhtul teab Ago rääkida oma vanaema tarkust, et kui konnad on tumedad, siis tuleb aina vihma, kuival ajal on nad heledad.\r\n\r\n\r\n\r\nKahel pool teed on palumetsad. Risttee juures seisab Tamme talu. Läheme teeäärsetest kaskedest mööda, otse edasi. Nüüdseks oleme kõndinud umbes poolteist tundi.\r\n\r\n\r\n\r\nTeest paremale jääb II aastatuhandest pärit muistne linnamägi Pelgupaik, mida kutsutakse ka Liinatsoo mäeks ja Liinamäeks ja Kõrista linnamäeks (endise Kõrista küla nime järgi). Kaart näitab, et linnamäge ümbritseb Liinatsuu. Võib arvata, et soo (Linnasoo) on oma nime saanud linnamäe järgi. Linnamägi ongi kõrgem küngas soisel alal, selle nõlvad on päris järsud ja kaetud metsaga. Künkal asub palju koopataolisi kaevandeid. Pelgupaika kasutati varjupaigana sõdade ajal.\r\nKarilatsi vallas Liinamäe tsoos (soos) asub Liinamägi. Vanarahva jutu järele tahetud vanasti mäele linna ehitata, linn aga vajunud mäe alla, enne kui valmis saanud. Nüüd olla ilusa ilmaga keskpäeval näha mäel tütarlast, kes istub kuldtoolil ja kojub kangast. (jutustaja Liisa Kirber, 69 a., Karilatsi v. Folklore.ee)\r\n\r\nMeie tee ristub taas Piigaste ojaga.\r\n600–700 meetri pärast jõuame teelahkmele, kus keerame vasakule. Kohe varsti on Kõrista talu. Pererahvas oma talu nime ei varja, nimetahvlit ehivad igati paslikult kiisud-kutsud-kõristid. Siinsamas Tõdu ja Häätaru külade vahel asus 1970ndate aastateni ka Kõrista küla.\r\n\r\n   \r\n\r\nLäheme talust ja kuusehekist mööda. Tee ääres kasvavad puhasvalgete tüvedega kased, ees paistavad kolhoosiaegsed laudad. Lautade vahelt keerame paremale.\r\nMeist vasakul on Kassimets, paremal Kirbumets. Kassimetsa talu, millest möödume, on miskipärast just Kirbumetsas...\r\nKarilatsi küla lähedal asuvas Kassimetsas on kaks kivivaret. Rahvas räägib, et siia tahetud vanasti linna ehitada, kuid linna seinad pole üleval püsinud. Päeval ehitatud, kuid öösel, kui kukk laulnud, langend ka linnamüürid maha. (Liisa Kirber, 69 a., Karilatsi v. Folklore.ee)\r\n\r\nMetsa näikse siinkandis jätkuvat, vähemasti praegu veel. Aga need vastvalminud suured-laiad teed, mis iga natukese maa tagant metsa sisse lõikavad, ikka et sedasama metsa oleks hõlpsam välja vedada – need mõjuvad pelutavalt.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nJõuame asfaldile, vanale Postiteele. Siin suundume paremale. 300 meetri pärast ootab meid Karilatsi Vabaõhumuuseum, kus palveränduritele pakutakse öömaja ja soovi korral ka suitsusauna.\r\nOlime teel kaks ja pool tundi, käisime maha umbes 7,7 kilomeetrit.\r\n\r\nDaila Aas, september 2020. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 104","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-104.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps104.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"Ello Säärits. Anna Haava: elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2007.\r\nhttps:\/\/pk.rmk.ee\/parandkultuur\/mkraamatud\/Polvamaa.pdf\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=11029\r\nhttps:\/\/www.polvamaa.ee\/documents\/876469\/2280401\/P%c3%b5lvamaa_muistendite_kartoteek.pdf\/241225d7-63b4-4ee2-b65a-2243844cff8a?version=1.0\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/polva\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.08.2025 20:50:42 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"90","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/90\/90.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/90\/90.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Karilatsi Vaba\u00f5humuuseum ja Karilatsi k\u00fcla","title_alias":"plva-talurahvamuuseum","meta_description":"","text":"Kõik sai alguse pool sajandit tagasi. Kalju Kärmas, üks muuseumi asutajaliikmetest, oli kandnud muuseumi mõtet endas juba aastaid, otsides selleks sobivat paika. 1971. aastal suleti õpilaste vähesuse tõttu Karilatsi kool. Tühjaks jäänud koolimaja koos seda ümbritsevate hoonete ja maaga sobis muuseumile ideaalselt. Muuseumi ja pargi rajamisega alustati juba selsamal aastal, suures ettevõtmises osalesid ümberkaudsete koolide õpilased ja õpetajad ning paljud vabatahtlikud.\r\n\r\n\r\n\r\nMuuseumis on tehtud tublit tööd kohaliku pärimuskultuuri arhiveerimisel, uurimisel, tutvustamisel ja elus hoidmisel. Lisaks talu- ja koolielu tutvustamisele tegeleb Karilatsi Vabaõhumuuseum ainsana Eestis omavalitsuste ajaloo uurimisega. Siin jätkub vaatamist nii sees kui väljas. Lahke loodus on kinkinud künkliku maastiku ja vuliseva Piigaste oja, inimesed on loonud endise võsastunud metsa kohale imetlusväärse mitmekesise pargi. Kaunis pargis on peetud kontserte, külapäevi ja kokkutulekuid. Ja muidugi on see omaette uitajate unistuste park. Igatpidi suurepärane koht see Karilatsi Vabaõhumuuseum.\r\n2001. aastast juhtis muuseumi Reet Roop. Palusime tal kirjutada paar sõna meid võlunud muuseumi kohta.\r\n\r\n   \r\n\r\nVana Postitee ääres asuv Karilatsi Vabaõhumuuseum on mõnus koht tänase päeva kiirustavast ajarattast välja astumiseks, sest ajaloolised Karilatsi koolitalu, magasiaida ja vallamaja hooned viivad teid justkui sajanditagusesse vallakeskusse.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nJalutuskäigul vabaõhumuuseumi pargis võtab külastajaid vastu üle sajandi vana tuuleveski, teisel pool oja seisavad mõtliku ilmega magasiait ning valla- ja vaestemaja ning loomulikult muuseumi peahoone, Karilatsi vana koolimaja, kus koolipreili valvsa pilgu all saab harjutada paiskirja, kasutada krihvlit-tahvlit, lugeda õppetükke vanadest kooliraamatutest või mõistatada. Ka saadab ta teid heal meelel püsinäitusel „Kuke kannul kooliteel” ning suvisel ajutisel näitusel. Koolimaja pööningukorrusel ootab külastajaid rahvasuus Valgemetsa nõiaks kutsutud kunstniku Vanda Juhansoo mälestustuba.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui koolimaja ümbrusele on tiir peale tehtud, allikast kosutuseks vett joodud, paras ports suitusaunahõngu koolmeistri saunas kopsudesse tõmmatud ja Põlvamaa minimudel üle vaadatud, tuleb sammud seada teisele poole maanteed.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nVana rehielamu ja Punase talu hooned mõjuvad sageli kaheti – need kas tekitavad nostalgiat vanade aegade järele või loovad õnnetunde, et tänapäeval ei ole vaja enam nii elada. Ringkäigul jäävad kindlasti silma ka mitmed põllumajandusmasinad.\r\nVäsinud teeline saab ennast välja puhata muuseumi põneval pööningul.\r\n\r\nReet Roop\r\nKarilatsi Vabaõhumuuseumi juhataja aastatel 2001– 2021\r\n\r\n\r\nKarilatsi küla\r\nKarilatsi tähendab kohalikus Võru murdes „kari lapsi” ja nime saanudki küla sellest, et siinsetes väikestes taludes ja popsiperedes oli kangesti palju lapsi.\r\nEnne Liivi sõda kuulus Karilatsi piiskopilinnuse võimkonda.\r\n18. sajandil kinnistati Karilatsi endise Kirumpää lossipiirkonna maadele tekkinud Kähri kroonumõisale. Kähri mõisa valduse moodustasid kolm lahustükki: Kähri, Karilatsi ja Sõreste. 1885. aastal Sõreste vald eraldus, sest Kähri oli kroonumõis, Sõreste aga pärusmõis ja mõisate asjaajamine oli liiga erinev.\r\nHilisemad vangerdused valdade ja küladega on Karilatsit kord liitnud, kord lahutanud, teinud sellest küla kahes vallas. 1920. aastal jagati Kähri vald kaheks ja lõunapoolsest osast sai Karilatsi vald. Iseseisva vallana tegutses Karilatsi 1939. aasta haldusreformini, mis jagas selle kaheks: lõunapoolne osa läks Kõlleste vallale Võrumaal, põhjapoolne Kiidjärve vallale Tartumaal. Karilatsi külast sai küla kahes vallas. Praegu on Karilatsi jagatud Kanepi ja Põlva valla vahel.\r\nKarilatsi küla südames on läbi aegade olnud kool. 1766. aastal asutatud külakoolis said õpetust Karilatsi küla ja selle lähiümbruse lapsed. Uus koolimaja, kus tegutses Karilatsi algkool, valmis 1889. aastal.\r\nKui 1971. aastal kool suleti, ei jäänud koolimaja uksed ometi suletuks – seal leidis endale kodu Karilatsi Vabaõhumuuseum (endise nimega Põlva Talurahvamuuseum).\r\n\r\nDaila Aas, september 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nKarilatsi Vabaõhumuuseum on avatud: mai–september E–P 9–18, oktoober–aprill E–R 9–16. Pääsmete müük lõpeb tund enne sulgemist.\r\nPalveränduri ööbimine ja muuseumiga tutvumine maksab kokkuleppel 6 €, tel. 7970 310, 5801 8601; polvamaa@wi.ee\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 105","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-105.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps105.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/karilatsimuuseum.ee\/\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=4190\r\nhttps:\/\/dspace.ut.ee\/bitstream\/handle\/10062\/58180\/Maris_Veski_2017.pdf\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=JVvoruinsttoim201810.2.9.3\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"23.05.2025 20:30:19 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"91","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/91\/91.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/91\/91.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Karilatsist Ihamarusse","title_alias":"karilatsi-vabaohumuuseumist-ihamarusse","meta_description":"","text":"Hommikul astume Karilatsi Vabaõhumuuseumi väravast välja, et jätkata teekonda Ihamaru poole. Enne teeleasumist patsutame muuseumi juures tee pervel seisvat kerekat verstaposti. Vana verstapost oli oma taastulemist oodanud muuseumi sissesõidutee all mullas, kust see 2019. aastal teetööde käigus leiti ja üles vuntsiti. Vanas valla protokolliraamatus on kirjas, et aastal 1890 raiuti välja ja paigutati Tartu–Võru maantee äärde graniidist verstapostid, 1925. aasta sissekanne ütleb, et verstapostid värviti lipu värvides.\r\n\r\n   \r\n\r\nKõnnime mööda Vana Postiteed, liiklus on siin tänapäeval muidugi hoopis häälekam ja tihedam kui muiste, õnneks siiski mitte ülemäära häiriv.\r\nVirosillal läheme jälle kord üle Piigaste oja. Silla ehitusaastaks on märgitud 1934. Õige varsti on järgmine, Alamusti sild, mis viib üle Hilba jõe. Siin on Põlva kihelkonna lõpp, alguse saab Kanepi kihelkond.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nTeispool silda vasakul on vana kõrtsikoht. Postitee äärde 19. sajandi esimesel poolel ehitatud Alamusti kõrts asus Krootuse mõisa Ala-Musti karjamõisa maadel. Teada on, et 1909. aastal kõrts veel tegutses. Uudishimu ajab meid üle kraavi hüppama ja vaatama, mis alles, mis kadunud. Sammastega puidust kõrtsihoone näib olevat kellegi suvekoduks, talliosast on säilinud vaid maakivist müürid, aias kasvavad eakad õunapuud. Sõstraroosad on oh kui head! Aitäh.\r\n\r\n   \r\n\r\nJärgmisena köidab maantee ääres tähelepanu pirakas rändrahn, millel nimeks Põdrakivi. Kivil on näha süvend, mis meenutab hobuse kabjajälge. Selle olla jätnud kas Peeter I või Karl XII ratsu – rahvapärimus on pakkunud nii üht kui teist. 1950. aastatel seisis kivi otsas hirvekuju, sellest siis Põdrakivi nimi. Betoonhirv võeti maha 1960. aastatel.\r\n\r\n   \r\n\r\nPostiteel Karilatsist Ihamarru on säilinud ka 2 piketikivi, mõlemad paremal pool teed: üks, nr. 6 enne Palojärve ja teine, nr. 8 Teeääre talu ümbritseva võrkaia taga.\r\n1922. aastal otsustati Eestis senised verstad asendada kilomeetritega. Vene verst vastas 1,066 kilomeetirile, seega tuli maanteed uuesti üle mõõta ja teede äärde kilomeetripostid üles panna. Kilomeetripostide ülespanek ja mõõtmistööd tehti valdade ülesandeks. Hiljem lisandusid kilomeetripostidele teede parandus- ja korrashoiutööde täpseks arvestamiseks igale 200 meetrile piketikivid. Piketikivile märgiti vastav number kahest kaheksani. Raudbetoonist piketikivid olid värvitud valgeks, numbri põhi oli must. (Tartu–Võru postitee ajaloolise teeruumi uuring. Koostanud: Marge Rennit, Eesti Maanteemuuseumi juhataja, Mairo Rääsk, Eesti Maanteemuuseumi teadur. Varbuse, 2006.)\r\n\r\n\r\n\r\nEdasi minnes silmame vasakul pool teed metsa piiril Ihamaru looduskaitseala silti. Eesti looduskaitse sünnist on rohkem kui sada aastat, kaitstavaid loodusobjekte on meil ühtekokku üle kolme ja poole tuhande, nende hulgas enam kui sada kolmkümmend looduskaitseala. Hea teada. Ja selle teadmisega tuleb meil kohe siinsamas südant rahustada, sest silmale avanev vaatepilt tekitab meelehärmi: ühel pool teed kaitseme loodust, teisel pool võtame mürinal metsa maha. Küllap oli eile raieküpseks saanud. Ja jooksebki metsa järjekordne verivärske metsa väljaveotee.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nKeerame maanteelt kõrvale Suure Palojärve äärde (silt juhatab teelt lõkkekoha juurde). Siin näitab RMK oma parimat poolt: järve ääres on istumis- ja lõkkekohad, kempsud, parklad, siin saab telkida, ujuda, loodust maitsta. Männimetsa all kasvab seeni ja pohli, järve kaldal turbasamblas punavad kuremarjad.\r\n\r\n   \r\n\r\nSuur Palojärv pidavat olema kõigist meie järvedest kõige soojema veega. Siia tullakse ligemalt ja kaugemalt järvevees suplema ja metsas uitama. Palojärv on ülipopulaarne ja armastatud puhkekoht ehedas looduses.\r\nVanarahval on Palojärve tekke kohta rääkida järgmine lugu.\r\nSeal, kus praegu on Külasuu, olnud ennemuiste ilus järv, mida kutsuti Külajärveks. Külanaised käinud ühtelugu järvevees pesu pesemas, nii et järvekene ei jaksanud enam oma vett puhtana hoida. Lõpuks saanud järvel hing täis ja lennanud teine ära kolme versta kaugusele, kus palumaa peale maha sadas. Siin sai ta taas selge ja puhta vee, kaunid kaldad ja palumetsa ümberringi. Palumetsa järgi sai järv ka uue nime. Palaval suveajal tõusvat varahommikuti järve kohale tihe udupilv – järv mõtlevat siis igatsevalt endisele soisele asemele –, ent keskpäevaks laskub ta taas oma puhtasse liivapõhjaga sängi.\r\n\r\nTahaks loota, et siia ta jääbki, muidugi kui miski teda jälle nii kangesti ära ei pahanda, et ta uuesti minema lendab. See oht on olemas. Hiljaaegu tuli ilmsiks, et RMK-l on plaanis mahukad raietööd Palojärve ümbritsevas metsas. Õnneks lükati metsaraie sealtkandi elanike survel mõneks ajaks edasi, saadi küll lisaaega, aga kirves ripub ikka metsa kohal. Palojärv ilma palumetsata, mille järgi talle nimi pandi? Loodame, et järvele jääb tema mets ja meile rikkumata paik kogu oma kenaduses.\r\n\r\nSiinsamas teispool maanteed on Väike Palojärv ehk Kogrejärv.\r\n\r\n\r\n\r\n2021. aasta 2. oktoobril, pühade kaitsepühakute päeval, avasime Eesti metsale pühendatud palvepingi Väikese Palojärve kaldal. Metsapingi mõtet sai südames kantud ja pingile sobilikku kohta otsitud päris mitu aastat, kuni lõpuks leidsime selle õige.\r\nTaevataatki näis rahul olevat ja kinkis meile imelise sügispäeva. Värelev-sätendav järvepind, leebes õhus lendlemas kollased kaselehed – kuldne sügis kõige kaunimal moel.\r\nÕnnistussõnad luges Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Metsast, inimestest, pingi saamise loost rääkisid Lagle Parek, Urmas Roht, Juhani Püttsepp ja Hendrik Relve. Pingi tegi Jüri Metsalu, pingitahvli teksti kirjutas Hendrik Relve, värsiread Urmas Roht. Oleme tänulikud kõigile.\r\nIlmatu suur tänu Urmas Rohule, kelle järve äärses metsatukas ootab nüüd teelist rahulik hingamispaik.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nPostiteel Ihamaru poole edasi minnes jääb Palojärve bussipeatusest vasakule endine Karaski mõisa metsavahikoht, praegu Marise talu.\r\nVarsti on maanteest paremal – 500 meetrit Torosoo teed mööda – Heinrich Margi (1911–2004) sünnikoht, Otsa talu. Heinrich Mark oli Karaski külast (praegu Ihamaru küla) pärit poliitikategelane, kes põgenes pärast Eesti okupeerimist 1943. aastal Soome ning asus 1944. a. elama Rootsi, tegutsedes seal Eesti Vabariigi nimel. 1971–1990 oli Mark Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaministri asetäitja, 1990–1992 peaminister presidendi ülesannetes.\r\n\r\n   \r\n\r\nPostiteel edasi rühkides jõuame märgata, et taevas me pea kohal muutub aina mornimaks.\r\nÕige pea paistab Ihamaru kõrtsihoone. Kõrts oli siin juba 17. sajandi lõpus, siis küll Krootuse kõrts, mis kuulus Krootuse mõisale. Hiljem asus samas kohas Karaski mõisale kuulunud Ihamaru kõrts, mis tegutses arvatavasti 1916. aastani.\r\nVanas kõrtsihoones oli aastaid kauplus ja külakohvik, kus valmistati imehead pizzat. Nemad on kahjuks ära kolinud, aga söögikoht on siin praegugi. Loodetavasti ei jää uus koht vanale alla. Järele proovida seekord ei saanud, sest esmaspäev-teisipäev on neil puhkepäevad ja meie sattusime sedapuhku siia just teisipäeval.\r\nPuhkame Ihamaru uues kenas katusealusega bussipeatuses jalga, uurime taevast ja peame aru. Vähe maad eemal paistev üleelusuurune tarmukalt sammuva rännumehe kuju innustab edasi astuma. See skulptor Mati Karmini 3 meetri kõrgune terasplaatidest kokku keevitatud roostekarva skulptuur „Rändaja” (2012. a.) on austusavaldus Postiteele ja kõigile ränduritele. „Rändaja” juures on ka stend postijaamade ja maanteekõrtside looga.\r\n\r\n\r\n\r\nPisut enne „Rändajat” Kutsarimäe teele keerates jääb paarisaja meetri kaugusele kirjanik Richard Rohu sünnikoht. Richard Roht (1891–1950) sündis taluomaniku peres, kooliteed alustas ta Karaski külakoolis. Temalt on ilmunud jutukogusid, romaane, tõlkeid ja memuaare, iseäranis hästi tuntakse R. Rohu elavat jutustamislaadi ja meeleolukaid looduskirjeldusi tema lastejuttude järgi. Richard Rohu sünnikohta tähistab graniitrahn, mille peal on sümboolsed kaks vana atra ning tahvlid kahe kirjaniku, Richard Rohu ja Valev Uibopuu nimede ja eludaatumitega. Valev Uibopuu (1913–1997) oli Richard Rohu õepoeg. Ta põgenes 1943. aastal sõja eest Soome ja sealt edasi Rootsi. Oli eesti kirjanik ja keeleteadlane, ta on kirjutanud novelle, romaane, uurimusi soome-ugri rahvastest ja nende keeltest.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõnikümmend meetrit edasi seisab Karaski mõisa endine meiereimaja, kus nüüd tegutseb Ihamaru külakeskus.\r\n\r\n   \r\n\r\nKülakeskuse kõrval avati 12. aprillil 2021. a. mälestuspink kirjanik Richard Rohule. Nõndamoodi tähistas kogukond oma küla ühe kuulsama mehe 130. sünniaastapäeva. Vanast tammepakust meisterdatud pingi postidele voolis skulptor Erkki Lepik hulga Richard Rohu loomajuttudest tuttavaid loomi-linde.\r\nPaar sammu edasi üle tee asus Karaski koolimaja, kool tegutses 1874–1930.\r\n\r\nLäheme tagasi „Rändaja” juurde, ületame Postitee ja Põlva–Saverna maantee ristmiku ja jätkame oma matka mööda Postiteed edasi Varbuse poole.\r\n\r\nDaila Aas, mai 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n\r\nRMK Palojärve telkimisala\r\nIhamaru küla, Kanepi vald, Põlva; tel (+372) 676 7122\r\nhttps:\/\/www.puhkaeestis.ee\/et\/rmk-palojarve-telkimisala\r\nPostitee Gurmee\r\nAvatud: K, N 12.00–18.00; R, L 12.00–19.00; P 12.00–18.00.\r\nTel. 665 9665, https:\/\/postiteegurmee.ee\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 106","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-106.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps106.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.postitee.ee\/teenusepakkujad\/karilatsi-ihamaru\r\nhttps:\/\/docplayer.me\/31014574-Tartu-voru-postitee-ajaloolise-teeruumi-uuring.html\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/polva\/\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/940604\/randaja-alustab-rannakut-postiteele\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"03.10.2025 15:50:21 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"131","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/131\/131.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/131\/131.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Ihamarust Varbuse Muusikam\u00f5isani","title_alias":"","meta_description":"","text":"„Rändaja” kujust möödudes jõuame Põlva–Saverna teeristile. Silt näitab, et Eesti Maanteemuuseumi Varbusel jääb kõndida 5 km. Seame sammud sinnapoole, taldade all on Vana Postitee.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKui käidud on 1,5 km, lõppeb Kanepi kihelkond ja algab Põlva kihelkond. Teeharus suure kase all on Vabadussõja mälestuskivi.\r\nEdasi minnes möödume Pärna talu juures tee ääres kasvavatest suurtest uhketest pärnadest.\r\n\r\n   \r\n\r\n700 meetri pärast on teest vasakul skulptor Mati Karmini kodumaja (Vahe-Lukatsi talu). Sissekäigutee nurgale on sätitud piimanõu ja graniidist „hauakivi”. „Õlut ei ole ega tule” antakse möödujale teada. Olgu peale, selle eest on miinikestadest „Koer” (2020), vanade autode väljanäitus ja muud vaatamist.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPaari sammu pärast on Kruusa bussipeatus. Ristteel (Võru 25 km, Tartu 44 km) läheme ikka otse. Siinsamas teeristil on endine Lukatsi magasiait. Hoone on uuesti üles ehitatud ja kenas korras (näikse olevat kellegi eraomand). Ihamarust siiani on 2,5 km.\r\n\r\n   \r\n\r\nTeeristilt paarsada meetrit edasi on teest eemal vasakul ohvrikivina tuntud Ukukivi.\r\nOleme Varbuse küla mail. Enne Varbuse Muusikamõisani jõudmist möödume ka mitmest kivikalmest (needki teest vasakul).\r\n\r\n\r\n\r\nIhamarust Varbuse Muusikamõisani on 3,5 km.\r\nMuusikamõisa juurde jookseb välja ka Karaskilt tulev tee. Nii et need rändurid, kes ei lähe Janukjärvelt edasi Karilatsi ja Ihamaru kaudu, vaid valivad teekonna läbi Krootuse ja Karaski, jõuavad siin Vanale Postiteele.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 107","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-107.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps107.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"04.01.2026 15:22:01 eero@kotli.ee"},{"id":"92","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/92\/92.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/92\/92.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Janukj\u00e4rvelt \u00fcle Puiga m\u00e4e Krootusele","title_alias":"janukjrvelt-le-puiga-me-krootusele-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nJanukjärve palvepingi juurest läheme otse alla Piigaste oja poole. Kooljaoru sildi kohal keerame mööda rada vasakule, siis „Anna Haava juures” paremale – Kooljaorgu.\r\n\r\n   \r\n\r\n    \r\nSild viib üle oja, misjärel sammume ilusal metsateel paremale. Varsti möödume Piigaste küla Janukjärve-äärsetest majadest ja jõuame vasakule juhtiva külavaheteeni. Kui just ennist arutasime omavahel tunnustavalt, kuidas vastutustundlik metsaomanik on teinud oma metsas puhastusraiet, siis nüüd on tee ääres näha juba üsna suuri lagedaid raielanke ja algava sügise magushapu lõhn seguneb värske puidu lõhnaga. See on Tsähknapalo mets.\r\n\r\n\r\n\r\nPeagi jõuame metsa vahelt välja hommikuudus auravate ülesküntud põldudeni. Kohe on vasakul Õnnemäe talu, sellest veidi eemal Puiga mäel puudetukas Puiga talu.\r\n\r\n   \r\n\r\nParemat kätt paistab keset põldu sildiga tähistatud Kõlleste mänd (Kõllõstõ petai) – see on looduskaitsealune põlispuu ning tema ümbermõõt on umbes 3,8 m ja kõrgus 17 m (1997. andmed). Pärast põldusid on talud juba mõlemal pool teed.\r\n\r\n   \r\n\r\nJõuame ristteele. Janukjärvest siiani kõndisime 50 minutiga u 2,6 km. Suundume suure Saverna–Ihamaru–Põlva maantee poole ja läheme üle asfaldi otse edasi Krootuse küla keskusse.\r\n\r\n\r\nKROOTUSE küla oli enne haldusreformi Kõlleste valla keskus. Need Krootuse ja Kõlleste nimed on siin edasi-tagasi käinud juba varasematelgi aegadel, nii et võõra võtab kohe nõutuks. Asunduse ja mõisa kohta on teateid 16. sajandi keskpaigast (Kolles, Kellis). Hilisem Krootuse nimi tuleb Rothausenite järgi, kellele kuulus mõis 17.–18. sajandil.\r\nKrootuse süütab ränduri silmis rõõmusära – siin on pood. Krootuse pood on lahti iga päev 10.00–20.00 (vähemasti suisel ajal on see nii).\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nKrootuse näikse üldse olevat tore ja elus koht. Siin on kool, raamatukogu, virgestusrada, diskgolfi park, hooldekodu, poega ühe katuse all on postipunkt, Reika tiigi ääres kena supluskoht ja rannavolleplats. Küla on imetlusväärselt kena ja korras.\r\nKrootuse külakeskus (juhataja Kaisa Potter) Pargi 3, Krootuse küla, Kanepi vald, Põlvamaa 63514. Tel. 53564803. Krootuse@kanepi.ee\r\n\r\nReika tiigi ääres on mõisa viinakelder (ehitatud 1903). Torkab silma, et mõisaaegsed maakivihooned, mis vähegi säilinud, on ilusti korda tehtud.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nMõisapark, veetorn ja kõik muu üle vaadatud, läheme Tuulemäe tee ääres kempsude ja laadalettide juures ristmikul kruusateed mööda Krootuselt välja Karaski poole.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 108","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-108.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps108.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.eki.ee\/dict\/knr\/index.cgi?Q=Krootuse\r\nhttps:\/\/www.wikiwand.com\/et\/Krootuse_m%C3%B5is\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"23.05.2025 20:38:58 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"93","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/93\/93.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/93\/93.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Karaski ja Perak\u00fcla","title_alias":"karaski-ja-perakla-2","meta_description":"","text":"   \r\n\r\nVarsti on vasakul laudad, siin tulevad meid uudistama kollaste kõrvalipikutega musta-valgekirjud lehmad. Paremale jääb Zirgu talu (kullid nimetahvlil). Teelahkmel läheme vasakule, mesipuude juures teeristil ikka otse edasi. Metsavahetee pakub vahvaid kurve-tõuse-langusi.\r\n\r\n\r\n\r\nTunni ajaga (kilomeetreid sai u. 4) jõuame Krootuselt KARASKI külla. Bussipeatuses puhkame jalga, kaeme lähemalt hooldekodumaja ja kuuleme teel jalutavalt vanahärralt, et elu olla seal pansionaadis „tibens-tobens”. Küla ise jääb suuremas osas meie rajalt veidi eemale.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie läheme edasi seda teed, kus on bussipeatus Karaski põik. Järgmine bussipeatus, millest möödume, on Vanasaare, seejärel tuleb Peraküla peatus.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nTeeharul valime parempoolse tee ja rühime mäkke. Vasakule poole teed jäävad kuldsed põllud ja paremale varju pakkuv mets.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nEemalt paistab Vaatemäe triangulatsioonitorn. (Maade mõõdistamisel kasutatud triangulatsioonimastid ehk maamõõtjate vaatetornid ehitati umbes 15 km vahemaadega kõrgematele kohtadele, et oleks silmside. 1950.–1960. aastatel olid tornid sihtotstarbeliselt kasutusel, aga juurde neid enam ei ehitatud.) Tornist umbes 200 m kaugusel ristub meie tee vana Postiteega ning teisele poole teed jääb Varbuse Muusikamõis. Karaskilt siia on veidi üle 4 km.\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 109","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-109.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps109.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"","save":"","_disabled.text":"","updated":"23.05.2025 20:40:11 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"94","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/94\/94.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/94\/94.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Varbuse Muusikam\u00f5is","title_alias":"varbuse-muusikamis-2","meta_description":"","text":"Varbuse karjamõisast sai iseseisev rüütlimõis 18. sajandi keskpaiku. Pärast mitut omanikuvahetust ostis 1887. aastal Varbuse ja lähedase Karaski mõisa Harald von Samson-Himmelstjerna, kes värske abielumehena asus koos kaasaga elama Varbuse ühekorruselisse härrastemajja. Mõisas peeti piimakarja ja hobuseid, töötas meierei, korraldati ratsaajujahte. Varbuse ja Karaski mõisad jagati 1920. aasta maareformi käigus.\r\nEnne ja pärast Teist maailmasõda asus härrastemajas rahvamaja, hiljem raamatukogu. Tules hävinud härrastemaja asemele ehitatud asundustalu puidust elamu hävis samuti tulekahjus.\r\n\r\n\r\n\r\nSäilinud on 19. sajandi teisel poolel rajatud väike u. 1 ha suurune vabakujunduslik park. Pargis kasvab suur kaheharuline Varbuse hall pähklipuu, mille kõrgus on 17 m ja ümbermõõt 4 m. See Euroopaski dendroloogiline haruldus oli kultuurimälestisena kaitse all, kuid 2018. aastal arvati kaitse alt välja („...Kaitse alt välja arvatud objektid on hävinud või kahjustada saanud vanuse või ilmastikuolude tõttu. Kõnealused puud on kas murdunud või kuivanud, ent on ka objekte, mis on kaotanud oma looduskaitseväärtuse pikselöögi või põlemise tagajärjel.”).\r\n\r\n\r\n\r\nTänaseni on säilinud mõned kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur ja moonakatemaja. Mõisapargis on alles ka kaks tellistest ehitatud maa-alust keldrit.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nMõisasüdame arendamisega tegeleb praegu Raudnagel OÜ. Endises ait-kuivatis tegutsevas Varbuse Muusikamõisas aga renditakse ruume pidudeks ja koolitusteks, majutatakse-toidetakse-võõrustatakse, ent ikka vaid suuremaid gruppe.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nLootsime muusikamajas leida ööbimiskoha palverännuteel kõndijaile, aga üksikuid rändureid siin ei oodata. Kahju! Egas midagi, sammume edasi.\r\n\r\nNüüd siis edasi maanteemuuseumi poole. Varsti on vasakul pool teed Uibu talu. Küll on alles uhke aed! Perenaine märkab teepervel seisvaid uudistajaid-imetlejaid, kutsub meid lahkesti sisse ja teeb oma liigirohkes kaunis aias meile tutvustustiiru. Huvilistel on sealt võimalik osta ka lilletaimi. Info: Uibu talu iluaed Varbusel. Sirje Kukk, tel. 5341 7517\r\nVähe maad edasi on Oru talu – seal pakutakse mahedaid-muhedaid kanamune.\r\n\r\nMeie järgmisse sihtkohta Eesti Maanteemuuseumi pole siit enam miski maa. Tuju tõstab teadmine, et kõnnime vanal Postiteel, mida mööda on sõitnud kauba- ja postivankrid, sakste tõllad, astunud talupojad, sõjamehed, rändurid juba sadu aastaid tagasi. Ja muidugi veeresid siin postitõllad. Vahest on ammustel aegadel astunud sellel teel ka palveränduri jalg?\r\n\r\nDaila Aas, august 2019 ja 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 110","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-110.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps110.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.postitee.ee\/postitee-reisijuht\/ihamaru-puskaru\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=23699\r\nhttps:\/\/docplayer.org\/54081849-Varbuse-moisapargi-muinsuskaitse-eritingimused.html\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?state=103;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=kava&obj_id=740165860\r\nhttps:\/\/www.envir.ee\/et\/uudised\/looduskaitsevaartuse-kaotanud-uksikobjektid-arvati-kaitse-alt-valja\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"23.05.2025 20:41:37 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"95","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/95\/95.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/95\/95.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Eesti Maanteemuuseum Varbusel","title_alias":"eesti-maanteemuuseum-varbusel-2","meta_description":"","text":"Puudega ääristatud looklev Postitee toob meid peagi Eesti Maanteemuuseumi õuele (Varbuse mõisast Maanteemuuseumi on u. 1,4 km).\r\nEesti Maanteemuuseum tegutseb Varbuse endises hobupostijaamas alates 2001. aastast.\r\n\r\n\r\n\r\nVarbuse postijaam on Eesti kõige paremini säilinud hobupostijaama-kompleks. Varbuse postijaama maakividest ja punastest tellistest peahoone ehitati tüüpprojekti järgi. Kompleksi kuulus viis hoonet: peahoone, postipoiste elamu, tõllakuur, tall, sepikoda-saun-pesuköök. Tall projekteeriti lausa 33 hobuse jaoks. Hooned on omavahel ühendatud maakividest ja tellistest müüriga, hoonete keskele jäi neljakandiline majandusõu. Ehitised valmisid 1863. aastal, ehitustöid juhtis Tartu ehitusmeister August Franz Königsmann. Varbuse postijaam suleti 1931. aastal. Kuid aastatel 1935–1997 asus siin Varbuse teemeistrikeskus.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nEesti Maanteemuuseum Varbusel on kohe kindlasti üks vahvamaid ja omanäolisemaid Eesti muuseumide seas. Nii et võtke aega ja vaadake ringi. Postijaama peahoones saab tutvuda Eestimaa teedevõrgu kujunemisega muinasajast saati, uurida vanu teekaarte, istuda postitõllas, kuulata-vaadata ammuste aegade reisikirju ja kroonikakaadreid Eesti Vabariigi ajast enne Teist maailmasõda.\r\n\r\nTallihoone väljapanek hõlmab aega 1944. aastast kuni tänapäevani, mil teede ehitamine ja kasutamine on kasvanud aina hoogsamas tempos. Ja praegu, kui saabumas on aasta 2020, on parasjagu toimetav valitsus üha kõvemad tuurid üles võtnud – ikka selle nimel, et saaksime uutel uhketel 4-realistel maanteedel tuhiseda ühest Eestimaa otsast teise. Nojah, see on tulevik, aga muuseum pakub näha seda, mis olnud. Masinahoones ja õuel võib uudistada mitmesuguseid tee-ehitusmasinaid ja sõidukeid. Huvitav on käänulises kaevikus kulgev ajalooline Teeruum, kus on eksponeeritud eri tüüpi teed: sootee, kruusatee, munakivitee, mustkattega tee ja asfalttee. Näha saab ka vanu verstaposte, miilikive, teeviitasid ja muid teede juurde kuulunud tähiseid.\r\n\r\n\r\n\r\nPostijaama endistes talliruumides asub Varbuse Teemaja, kus pakutakse maitsvaid sööke-jooke. Suvel on teemaja avatud muuseumi lahtioleku ajal, talvel ettetellimisel. Kontakt: Tel. 507  7453; varbuse.teemaja@gmail.com, www.soulfoodcatering.ee\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nÖöbimisvõimalus Savi talus\r\nSiinsamas lähedal Hurmi külas Hurmi järve ääres ootab rändajat igapidi tore ööbimiskoht Savi talus, kuhu viib tee (maanteelt paremale) kohe pärast maanteemuuseumi.\r\nKontakt: Hurmi küla, Savi talu. Eela Jää, tel. 5174470, 5147462; hurmiorg@gmail.com\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 111","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-111.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps111.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.postitee.ee\/teenusepakkujad\/huvivaarsused\/20-varbuse-postijaam-ja-eesti-maanteemuuseum&service=70\r\nhttps:\/\/www.postitee.ee\/avasta-postitee\/postijaamad\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=23690\r\nhttps:\/\/docplayer.me\/31014574-Tartu-voru-postitee-ajaloolise-teeruumi-uuring.html\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Eesti_postijaamade_loend\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"02.07.2025 10:41:37 eero@kotli.ee"},{"id":"96","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/96\/96.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/96\/96.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Kanepi (ja P\u00f5lva)","title":"Tilleorg","title_alias":"tilleorg-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nMaanteemuuseumist 0,5 km edasi kõndides jõuame Tilleorgu. Aga enne veel paistab paremal pool teed oru kaldaneemikul muistne linnamägi – Kantsimägi ehk Matsikants ehk Maakants. Linnus paikneb Ahja jõe ürgoru 20–23 m kõrgusel läänepoolsel kaldapealsel, vana Tartu–Võru maantee lõunaküljel. Linnuses on tehtud mitmeid arheoloogilisi väljakaevamisi. Leitud keraamika järgi on linnus rajatud I at II poolel, kuid olnud kasutusel ka II at alguses. Puidust astmed viivad üles linnamäe õuealale, sügaval all on Tilleorg kogu oma kauniduses.\r\n\r\n   \r\n\r\nTilleoru maastikukaitseala, mis loodi juba 1957. aastal, hõlmab Ahja jõe ürgorus umbes 4 kilomeetri pikkuse lõigu Tille veski ja Möksi veski vahel.\r\nEt Ahja jõgi on orus kiire vooluga ja üsna suure langusega, siis oli siin veskite ehitamiseks soodne koht. Hurmi mõisale kuulunud Tille veskist on kirjalikke teateid juba 1624. aastast, kuid arvatakse, et veski oli olemas juba 16. sajandil. 1908. aastal ostis Tille veski läti päritolu Johann Semel, kes ehitas uue suure veskihoone koos elumajaga. Jahvatati kahe kivipaariga, tehti liht- ja ülesõelajahu, tangu, kruupi, tatratangu. Veskis toodeti elektrit oma tarbeks ja lähematele naabritele.\r\n1940. aastal läks veski Hurmi Masinaühisusele, veski töötas 1970. aastani. Tänaseks on veskist järel lagunenud ja rüüstatud vare.\r\n\r\n\r\nTilleoru veski vanal fotol.\r\n\r\n\r\nTilleoru sild ja kõrts vanal fotol, u. 1910.\r\n\r\n\r\nTilleorg 1925, paremal Tille kõrtsi varemed. Foto: Konstantin Kalamees. ERM Fk 461214.\r\n\r\nTilleorus on olnud algselt Põlgaste mõisale ning hiljem Hurmi mõisale kuulunud Tille maanteekõrts juba 1695. aastal ja see tegutses samas paigas kuni 20. sajandi alguseni. Kõrts jätkas tegevust ka pärast viinamonopoli kehtestamist 1900. aastal. Tille kõrts sai jaanuaris 1919 Vabadussõja Tilleoru lahingus kannatada – alles jäid vaid varemed, mis lammutati 1920. aastate alguses.\r\n\r\nKUIDAS VÕRU MEIE KÄTTE LANGES\r\n(Meie erisõjakirjasaatjalt).\r\n29. jaanuari hommikul vara kella 5 ajal saime käsu edasiminemiseks ja samal päeval pidime umbes 30 versta Võrule liginema. Kell 10 olid küüdimehed kokku aetud ja reis Võru poole algas. Kokkupõrkamist vaenlasega sel päeval ei olnud ja meie liikusime paarikümne versta ümber edasi. Tee ääres, kus sees käisime, oli näha, kuidas enamlased oma alatut laastamisetööd olid teinud. Mitmest kohast olid elanikud ära põgenenud, kõike saatuse hooleks jättes. Vaenlane oli ka kõik läbi nuuskinud ja kaasa võtnud, mis vähegi meeldis. Järgmisel päeval olid tõsised kokkupõrkamised vaenlasega. Iseäranis ägeda iseloomu omandas lahing Tilleoru juures. Kes Tilleorgu tunneb, see võib ehk ette kujutada, missuguste raskustega seal tegemist oli. Pikk org, kõrgete järskude kallastega, sügavate kuristikkudega, just kui mõni ilmakuulus kindlus. Seal võitlesid meie väed, võitlesid kui kangelased vaenlasega, kes oma jõudude poolest meist palju tugevam oli. Meie väed võitlesid ka sellepärast nii hulljulgelt, et umbes 1\/4 tundi enne lahingut peale 50 hingeline enamlaste poolt Võrust väljasaadetud salk naisi ja lapsi meie juure tuli. Need jutustasid, et Võrus elanikkude kallal hirmsasti vägivalda tarvitatakse. Tuli juhtumisi ette, kus väike, umbes 40-meheline salk 150-mehelise vaenlase salga peale hurraahüüdega tormas ja selle püssitikkudega põgenema kihutas. Nii võideldi hilja õhtuni. Lahing lõppes meie täieliku võiduga. vaenlane taganes, mitmesugust söjavarustust maha jättes. Lahingu ajal pani vaenlane Tillemäe peal asuva „Kindrali mõisa” herrastemaja põlema, kus kohalikkude elanikkude jutu järele enamlaste poolt ümbruskonnast riisutud moonaladu olnud. Järgmisel päeval pani vaenlane veel Mustjõel vastu. Selle vastupaneku murdsime varsti ja läksime edasi. Mujal enam vastupanekut ei olnud. vaenlane põgenes. Tilleoru lahing oli talle hirmu peale ajanud. Nii otsustas Tilleoru lahing Võru saatuse...\r\nMaaliit : Eesti Maarahva Liidu häälekandja, nr. 37, 15. veebruar 1919.\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=maaliit19190215.2.10\r\n\r\n1913. aastal ehitati Tilleorgu üle Ahja jõe maakividest üheavaline sild. 1934. aastal asendati see raudbetoonist sillaga ning silla kaldasambad olid raudkividest. Teises maailmasõjas sai sild kannatada, 1962. aastal Tille sild taastati.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui palverännutee on meid juba toonud looduslikult nõnda kaunisse paika, siis oleks patt siinse loodusmaastikuga lähemalt tutvumata edasi rutata. Jalutuskäik Tilleoru matkarajal, mis on rajatud juba 1957. aastal, võtab aega umbes poolteist tundi. Raja pikkus on 5 km.\r\n\r\n\r\n\r\nTILLEORU MATKARADA algab vana maanteesilla juures, kulgeb Ahja jõe kaldal Merioone allikani, sealt viib oruveerust üles ja edasi piki Hurmi oja kaldaäärset. Kaitseala mitmekesise looduse ja liigirohke taimestiku kohta saab mõndagi teada rajale paigutatud infotahvlitelt. Mets matkaraja ümber on põnev ja eripalgeline – palumets vaheldub kuusikuga, oruveerudel kasvavad vanad võimsad tammed.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nOmaette vaatamisväärsuseks on Merioone allikas. Varbuse oja ääres paljanduva uhke liivakiviseina all voolav kirgas Merioone allikas on matkaraja parim pala. Vee tasane vulin, liivakivipaljandi pooltoonide mäng allikapeeglis ja metsa valvas vaikus loovad salapärase tunde.\r\n\r\n   \r\nSelline ongi Merioone allikas, foto Ülle Michelson.\r\n\r\nRahvasuu seob Merioone nime merega. Selle kohta on liikunud mitmeid legende. Üks lugu jutustab ülekohtuselt süüdistatud mõisavahist, kes pääsenud piinajate käest pagema, jõudnud allikani ja palunud seal, et meri ta neelaks. Kaljusse tekkis auk, mille juurest leiti hommikul mehe surnukeha. Arvati, et kaljust sai alguse merre viiv tee.\r\nVärskendame allikaveega silmnägu ja ronime järsust rinnakust üles. Matkaraja äärde jääb seitsmeharuline Erastvere ristimänd. Vanasti läinud siit tee, mida mööda viidi lahkunuid kalmistule. Puu sisse lõigati rist, mis pidi keelama surnut kodukäijana tagasi tulemast.\r\n\r\nRada viib Hurmi oja veert pidi tagasi maanteele. Tuleme mäest alla ja kahe vahtra vahelt teeotsani. Meie kõndisime matkarajal vastupäeva, aga võib käia ka päripäeva ja alustadagi siit, ühtviisi ilus on ikka.\r\n\r\nDaila Aas, august 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 95","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-95.html","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps095.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/www.postitee.ee\/postitee-reisijuht\/ihamaru-puskaru\r\nhttps:\/\/www.postitee.ee\/teenusepakkujad\/huvivaarsused\/22-tille-kortsiase&service=72\r\nhttps:\/\/www.postitee.ee\/avasta-postitee\/maanteekortsid\r\nhttps:\/\/loodusegakoos.ee\/kuhuminna\/puhkealad\/kiidjarve-kooraste-puhkeala\/1266\r\nhttp:\/\/eestiloodus.horisont.ee\/artikkel715_704.html\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?state=5;2048547552;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=316\r\nhttps:\/\/docplayer.me\/31014574-Tartu-voru-postitee-ajaloolise-teeruumi-uuring.html\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=10987\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 19:24:33 eero@kotli.ee"},{"id":"97","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/97\/97.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/97\/97.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5lva kihelkond","title":"Puskaru ja Mustaj\u00f5e","title_alias":"puskaru-ja-mustaje-2","meta_description":"","text":"Sammume edasi rõõmsatriibuliste verstapostidega tähistatud Vanal Postiteel. Paarikümne minuti pärast oleme PUSKARU külas. Kohanime Puskaru (Pusskaro) on esimest korda mainitud 1617. aastal talunimena. Piigandi mõisa Puskaru küla kohta on teateid aastast 1627.\r\n\r\n   \r\n\r\nPuskaru kõrts on 1695. aasta Tartumaa teede atlases kirjas töötava kõrtsina, ent kõrtsikohast on andmeid juba kümmekond aastat varasemast ajast. Puskaru kõrts kuulus algselt Vana Piigandi ja hiljem Sõreste mõisale. 1909. a. aadressraamatu järgi asus endises kõrtsihoones Jan Borkmanni talukaupade pood. Selleks ajaks oli kehtima hakanud riiklik viinamonopol ja kõrtsid lakkasid ridamisi tegutsemast. Poemajaks see sai ja jäigi, kuni 1990. aastate alguses kauplus suleti.\r\nKõrtsihoone vastas on kaks ehitist – palkhoone oli kasutusel aidana (1903), maakivihoone aga kuulus linakaupmehele.\r\nEnne sõda peeti kõrtsi juures igal aastal laatasid. Praegusel ajal peatub neljapäeviti kell 10.40 endiste aitade juures kauplusbuss. Hea seegi.\r\n\r\n\r\n\r\nTeeristil läheme otse edasi (Võru peale). Silt ütleb, et maanteemuuseumist siia on 2,5 km.\r\nPuskaru bussipeatuse juures on hea koht pisukeseks hingetõmbeks. Puhkepausi alla või peale leiab siin huvitavat lugemist Vana Postitee lugudega stendidelt.\r\n\r\n\r\n\r\nEga’s midagi, tee kisub peagi edasi. Umbes kolmveerand tunniga jõuame Sikajala bussipeatusesse. Veel natuke ja oleme Põlva kihelkonna ja MUSTAJÕE algust märkivate siltide juures. Mustajõe bussipeatuses loeme, et siin käib kauplusauto lausa kaks korda nädalas: teisipäeviti 14.30 ja neljapäeviti 12.15.\r\nMustajõe endise kõrtsi juures vaatame kella – Tilleorust siia tulek võttis aega tund ja kolmveerand, millest ligi pool tundi kulus puhkepausile. Puskarust Mustajõeni on 4 km.\r\n\r\n\r\n\r\nMustajõe kõrts kuulus Tilsi mõisale. Kindlad andmed kõrtsi tegevusest on aastast 1695. Praegu maantee ääres seisev kõrtsihoone on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel poolel. Kõrtsi juurde kuulusid veel loomalaut, ait, rehi ja sepikoda. Tall oli elu- ja kõrtsiruumidega ühe katuse all.\r\n\r\n   \r\n\r\nPärast viinamüügi monopoli kehtestamist pandi siingi kõrtsiuksed kinni ja toonane kõrtsmik Andreas Müürsepp hakkas poodnikuks. Pood kuulus Tilsi mõisale. 1920. aastate alguses ostis kõrtsi ja selle juurde kuulunud maa Ruben Kolk, kes jätkas siin kaupluse pidamist. Teise maailmasõja eelsel ajal oli Mustajõe kõrtsis ka postipunkt ja telefon ning kõrtsimajas koorejaam.\r\nMustajõe kõrts on Tartu–Võru maantee säilinud kõrtsidest üks esinduslikemaid ja ta on ehitusmälestisena riikliku kaitse all. Viimastel aastatel on üle tee olnud lagunenud hooned koristatud, kõrtsihoone sambad värskelt valgendatud.\r\n\r\n   \r\n\r\nMustajõe kõrtsi juures läheme üle Orajõe, pärast silda astume postiteelt maha, keerame vasakule ja sammume Tilsi poole. Sinna on 2,5 km.\r\n\r\nDaila Aas, september 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 113","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-113.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps113.mp3","audio.f":"97.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/97\/97.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/97\/97.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/97\/97.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/docplayer.me\/31014574-Tartu\r\nhttps:\/\/www.postitee.ee\/postitee-reisijuht\/puskaru-voru\r\nhttps:\/\/tartu.postimees.ee\/1961917\/vanal-postiteel-leiab-ohtralt-ajalugu\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=23736\r\nhttps:\/\/www.postitee.ee\/teenusepakkujad\/huvivaarsused\/25-mustajoe-korts&service=76\r\nTartu–Võru postitee ajaloolise teeruumi uuring (Koostatud projekti “Postitee perspektiivse väljaarendamise kava ja sotsiaalmajandusliku tasuvuse analüüsi koostamine” raames). Koostanud: Marge Rennit, Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk. Varbuse, 2006.\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.05.2025 19:56:14 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"98","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/98\/98.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/98\/98.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5lva kihelkond","title":"Tilsi","title_alias":"tilsi-2","meta_description":"","text":"Mustajõe kõrtsi juures läheme üle Orajõe, pärast silda astume postiteelt maha, keerame vasakule ja sammume Tilsi poole. Sinna on 2,5 km.\r\n\r\n\r\n\r\nTilsi küla on mainitud kirjalikes allikates esmakordselt 1638. aastal.\r\nJuba enne külasse jõudmist paistab eemal vasakul ka Tilsi laululava ja Kõrbjärv. Tilsil on kaks järve, Kõrbjärv ja Pikkjärv.\r\n\r\n   \r\n\r\nTee toob meid aga otse mõisa väravasse.\r\nTilsi mõis eraldati Väimela mõisast 1749. aastal. Pärast sagedasi omanikevahetusi kuulus mõis 1833. aastast kuni mõisate riigistamiseni 1919. aastal von Rothide perekonnale.\r\nPeahoone vanemad osad valmisid 18. sajandi teisel poolel ent järgneva sajandi jooksul tehti hulga ümber- ja juurdeehitustöid ja lõpliku kuju sai see alles 19. sajandi teisel poolel.\r\n\r\n\r\nTilsi koduta laste varjupaik.\r\n\r\nAastail 1921–1977 asus härrastemajas lastekodu.\r\nMõisasüdames tegutses pikki aastakümneid ka 1776. aastal asutatud külakoolist välja kasvanud Tilsi lastekodu algkool, mis hiljem muudeti põhikooliks. 1978. aastal said nii kool kui lastekodu uue maja. Mõisa peahoone jäi tühjalt seisma.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMõisa ümbritses suur ja võrdlemisi liigirohke pargiala. Härrastemaja taga oli omal ajal terrassidena Pikkjärve kaldale laskuv parkaed, hiljem esinduslik iluaed vaatega järvele ja metsapargile teispool järve. Nagu see 19. sajandil moes oli, rajati ülemise terrassi sisse ka grott.\r\nPeahoone taga unarusse jäänud pargis seisavad graniidist mälestuskivi ja „Leinava ema” figuur (skulptor Endel Taniloo, 1980. a.) eesti- ja venekeelse pühendusega „au kangelastele”, mõlemal rida vene nimesid – siin on Teises maailmasõjas langenud Nõukogude armee võitlejate ühishaud.\r\n\r\n   \r\n\r\nKui mõisa peahoone on praegu üsna narmakil näoga, siis mõlemal pool peahoonet asuvatele hoonetele on uus hing sisse puhutud. Endises mõisa moonakamajas, kus enne oli kool, käib juba hulk aastaid ehitus- ja renoveerimistöö – siia tuleb Tilsi kultuuritare. Katuse sai see kümmekond aastat tagasi, nüüd vahetatakse uksi-aknaid. Kõrval võtab ilmet maakividest ja punastest tellistest sammastele toetuv lahtine puukuur. Loodame, et varsti jõuab remont ka mõisa peahooneni.\r\n\r\n   \r\n\r\nTeisel pool peahoonet, endises õpetajate-kasvatajate majas, mis juba mõne aasta eest kenasti korda tehti, asub hooldekodu. Õigupoolest ei räägita tänapäeval enam ei hoolde- ega vanadekodudest, vaid pansionaatidest. Niisiis, siin on nett ja kodune väike pansionaat vanainimestele. Selle taga asub uus lastekodumaja.\r\n\r\nKas teadsite, et suur osa 1985. aastal valminud Eesti filmi „Naerata ometi” sise- ja välisvõtteid filmiti vanas Tilsi mõisa peahoones ja selle ümbruses? Filmi re\u017eissöörideks olid Leida Laius ja Arvo Iho, stsenaariumi aluseks oli kirjanik Silvia Rannamaa populaarne noorsoojutustus „Kasuema” (esmatrükk ilmus 1963. aastal).\r\n\r\nTilsi oli kuni 2017. aastani Laheda valla keskus. Siin on lastekodu, põhikool, lasteaed, pansionaat, vallavalitsus. Ja muidugi on siin pood (mõisaväravast välja ja vasakule). Tilsi pood-kohvik on avatud iga päev.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nMeie läheme Tilsilt edasi poega vastassuunas – mõisaväravast välja ja paremale. Möödume kuivatist, pärast teeristi tähistavat liiklusmärki keerame Vardja sildi juures paremale. Järgmisel teelahkmel hoiame järve poole (jääb meist paremale) ja sammume mööda põhiteed edasi. Tee kulgeb siin üsna Pikkjärve kalda ääres.\r\n\r\n\r\n\r\nVõimalus ööbida Tilsis Põdra majas\r\nVardja sildi juures näitab nool teed Põdra majja, kus pakutakse öömaja. Oleme meiegi seal ööbinud, imetlenud sookurgi varahommikusel järvel ja kogenud lätlannast perenaise külalislahkust. Tuleb aga ikka meeles pidada, et majutuspaikadesse on mõistlik varakult koht kinni panna.\r\nPõdra maja kontakt: Põlva vald, Tilsi küla, Põdra maja. Tel. +372 510 2321 ja +372 792 9476. podramajad@gmail.com\r\n\r\nKui Põdra majja asja pole, siis muudkui aga edasi Vana-Koiola poole. Põdra maja teeotsast on sinna umbes 2,5 km.\r\n\r\nDaila Aas, september 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 114","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-114.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps114.mp3","audio.f":"98.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/98\/98.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/98\/98.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/98\/98.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Tilsi_m%C3%B5is\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=23737\r\nhttps:\/\/erb.nlib.ee\/?kid=28937685\r\nhttps:\/\/www.efis.ee\/et\/filmiliigid\/film\/id\/272\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"09.08.2025 16:45:27 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"99","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/99\/99.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/99\/99.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5lva kihelkond","title":"Vana-Koiola","title_alias":"vana-koiola-2","meta_description":"","text":"Kui Põdra majja asja pole, siis muudkui aga edasi Vana-Koiola poole. Põdra maja teeotsast on sinna umbes 2,5 km.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPeagi ristub meie tee Võru–Põlva maanteega. Teeristil paremat kätt jääb endine Rästa poemaja. Teispool teed on Vana-Koiola järv. Järve kaldal tee ääres on kaks mälestuskivi – ühel on aastaarv 1832, teine kivi on siin kahe nõukogude töötaja mälestuseks, aastaarvuga 1950.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMeie läheme ikka otse edasi – sinnapoole, kus mõnesaja meetri pärast ootab ujumiskoht. Muistend pajatab, et Vana-Koiola järv olnud ennevanasti nimeta soojärv. See tüdinud nimeta olemisest ja rännanud ükskord öösi ära Vana-Koiola mõisa juurde, kus talle siis Koiola järv nimeks pandi. Järvedega on seda kanti ohtrasti õnnistatud, neid jätkub igasse külasse, mõnesse koguni mitu. Siin on lisaks Vana-Koiola järvele veel Suurjärv. Kui varbad järves leotatud, vaatame pisut ringi ka.\r\n\r\n1980. aastatel avastati Vana-Koiola küla mailt muistne asulakoht, mis leidude järgi kuulub II aastatuhande esimesse poolde. Siinsamas keset põldu on aga uhke nimega kivikalme – Kindralikalmõ.\r\n\r\n17. sajandi alguses rajatud Vana-Koiola mõis (Alt-Koiküll-Kirrumpäh) oli riigimõis. 19. sajandi II veerandil ehitatud peahoone oli väike 1-korruseline poolkelpkatusega hoone, mille keskel peaukse ees oli viilkatusega lahtine sammaskoda.\r\n\r\n   \r\nVana-Koiola 7-kl. kool. V6rumaa muuseum.             Vana-Koiola hooldekodu, 2019.\r\n\r\nMõisa peahoones asus 7-klassiline kool ja hiljem peale ümberehitust Koiola 8-klassiline kool. Kool töötas Vana-Koiolas 1926–2010. Pärast kooli sulgemist ehitati kooli hoonetest hooldekodu. Nii et siingi on pansionaat.\r\n\r\nMõisa kõrvalhooneid on vähe säilinud. 18. sajandi lõpust on pärit endine massiivne moonakamaja, mis nüüd on kasutusel Vana-Koiola rahvamajana.\r\n\r\n\r\n\r\nRahvamaja ees paistavad maakividest mõisaaegse lauda müürid, mille vahel kasvab juba üsna kõrge võsa.\r\n\r\n   \r\n\r\nMõisapark oli väike, kus peadominandiks oli järv.\r\nNiipaljukest selle küla kohta praegu öelda ongi, loodame kohalike abiga teadmisi juurde saada.\r\n\r\nÜks huviväärne fakt on siiski veel. Nimelt määrati Vana-Koiola 1783. aastal keisrinna Katariina II ukaasiga kreisi keskuseks – tõsi küll, see au kestis üpris üürikest aega, sest kubermanguseaduse alusel asutatud maakonna keskuseks sai selle tarvis rajatud Võru linn.\r\n\r\nDaila Aas, september 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nVana-Koiola Rahvamajas on palveränduril võimalik ööbida\r\nKontakt: Bibi Perlov, tel. 5809 9910, bibiperlov@gmail.com\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n","psalm_title":"Taaveti laul 115","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-115.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps115.mp3","audio.f":"99.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/99\/99.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/99\/99.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/99\/99.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=745\r\nhttps:\/\/www.voru.ee\/tutvustus-ja-ajalugu\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/arhiiv\/polva-kui-kihelkonnakeskus?id=65294440\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.05.2025 20:28:30 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"100","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/100\/100.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/100\/100.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"P\u00f5lva kihelkond","title":"Tsolgo ja Joosu","title_alias":"tsolgo-ja-joosu-2","meta_description":"","text":"Järgmine sihtpunkt on Tsolgo küla. Vana-Koiolast otseteed Tsolgosse on 5 kilomeetrit.\r\nVarsti möödume Kommeri bussipeatusest ja mõne aja pärast jõuame Põlvamaalt Võrumaale. Teed tallates lõbustame ennast maa-ameti kaardi lugemisega. Seal on kirjas, et kahele poole teed jäävad Pudrolaan, Tsiapersesuu, Soesaar ja muud vahvate nimedega kohad. Bussipeatusi on iga kümne minuti tagant. Aega on kulunud tund ja veerand, kui Tsolgo paistabki.\r\n\r\n\r\n\r\nSeevastu Vana-Koiolast väikese ringiga läbi JOOSU küla on Tsolgosse 8 km. Tee läheb mööda kunagisest Joosu mõisa kõrtsist.\r\nJoosu rüütlimõis (Waimel-Neuhof) eraldati 1731. aastal Väimela mõisast. Siin mõisas veetis oma parimad lapsepõlveaastad tulevane admiral Ferdinand von Wrangell (1797–1870), baltisaksa päritolu kuulus Venemaa meresõitja ja Arktika-uurija, Vene mereminister ja Alaska kuberner. Tema nime järgi on nimetatud Wrangeli saar Põhja-Jäämeres, mägi, laht ja neem, linn ja suguharu Alaskal, aga ka Roela Lasteaed-Põhikool Lääne-Virumaal. Ferdinand von Wrangell, tema abikaasa ja lapsed on maetud Viru-Jaagupi kalmistule.\r\n\r\n          \r\n                Ferdinand von Wrangell ja tema abikaasa Elisabeth von Wrangell. EAA.\r\n\r\nPikk ühekorruseline poolkelpkatusega varaklassitsistlik Joosu mõisa härrastemaja rajati 18. sajandi lõpus. Peahoone saali laed olid kaunistatud geomeetrilise ornamendiga. Härrastemajaesise väljaku äärde ehitati ait ja tall-tõllakuur. Praeguseks on kaua aega tühjana seisnud härrastemaja mitmest kohast varisenud. Majandushoonetest on alles vaid ait.\r\n\r\nTSOLGO küla on ilmselt Eesti kõige järverikkam küla. Tsolgo aheljärvestikus on seitse järve: Lauga, Karsna, Pille, Annejärv, Mustjärv, Kõverjärv ja Pikkjärv. Keset küla paiknev Mustjärv on sügavuselt neljas järv Eestis (29,7 m).\r\nKüla nimi arvatakse tulnud sellest, et siin oli väga vesine ja savimudane maa. Hobuse astumise all kostis aina üks „tsollin ja tsolgatus”.\r\nTsolgot on mainitud juba rohkem kui 350 aastat tagasi. Tsolklased on läbi aegade elanud selles soises ja metsases loodusmaastikus üsna eraldatuna, muudest asulatest eemal. Nõnda on nad tekitanud siin endale omaette kultuurikeskuse.\r\n\r\n1811. aastal avati Timo mõisahärra eestvõttel Tsolgos algkool, kus õpetati lapsi lugema ja kirjutama. Hiljem sai kool nimeks Timo vallakool.\r\nJuba 1918. aastal asutati Tsolgo rahvaraamatukogu selts. Tsolgos tegutsesid veel karskusselts, keelpilliorkester ja naiskoor. Tsolgo poest sai osta lambiõli, naelu, soola, sitsiriiet ja asisem rahvas ka suhkrut, aga kogu vajalik toidukraam toodeti taludes endale ise. Tsolgos töötas kuni Võru piimakombinaadi avamiseni 1969. aastal ka meierei. Valge maja rahvamaja vastas ongi endine meiereimaja.\r\nNõukogude okupatsiooni ajal oli Tsolgos Järve kolhoosi keskus, ent pärast Kirovi-nimelise kolhoosiga ühinemist jäi Tsolgo ääremaa-seisu. Senise põhikooli asemel oli Tsolgos vaid algkool. Kool suleti laste vähesuse tõttu 2001. aastal.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nElu pole Tsolgo kandis sugugi soiku jäänud. 2003. aastal loodi külaelu edendamiseks MTÜ Tsolgo Arendusühing. Renoveeriti Tsolgo rahvamaja, selle kõrval on ka väike laululava. Teiselpool teed otse Mustjärve kaldal on pikk erkkollane maja, Tsolgo vana koolimaja, mille ruumes tegutsevad praegu külamaja ja raamatukogu. Tsolgos tegeldakse usinasti kogukondliku kultuurikeskuse arendamisega.\r\n\r\n   \r\n\r\nJalutame soojas tuules langeva kuldse lehesaju all läbi Tsolgo. Kahjuks pole ei raamatukogus ega rahvamajas parasjagu hingelistki, aga neis mõlemas on palverändurile lubatud ööbimisvõimalust. Loodame, et lubadus on jõus.\r\n\r\nDaila Aas, september 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPalverändur saab öömaja:\r\n– Tsolgo raamatukogu\r\nTsolgoRaamatukogu@edu.voruvald.ee\r\nRaamatukogu lahtioleku ajad: E ja R 9.00–14.00; T ja N 11.00–16.00\r\n– Tsolgo rahvamaja\r\nKontakt: Hele Kinsigo, tel. +372 5695 9783\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 116","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-116.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps116.mp3","audio.f":"100.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/100\/100.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/100\/100.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/100\/100.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1955\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=697\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=3579\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Tsolgo\r\nhttps:\/\/tsolgo.ee\/\r\nhttps:\/\/lasva.kovtp.ee\/tsolgo-rahvamaja\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=13515\r\nhttps:\/\/www.kalapeedia.ee\/tsolgo-aheljarvestik.html\r\nhttps:\/\/www.elus.ee\/planeetmaa\/?show=59&do=1\r\nhttps:\/\/www.postimees.ee\/2495591\/liivimaalt-alaskale-ja-tagasi-maadeuurija-admiral-ferdinand-von-wrangelli-200-sunniaastapaeva-puhul-lapsepolvest-maamehest-meresoitjaks-wrangelli-meresoitudest-tartus-professorite-juures-venemaa-alaska-kindralkuberneriks-1-5-aastane-pulmareis-labi\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.05.2025 20:30:26 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"101","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/101\/101.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/101\/101.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Paidra vesiveski","title_alias":"paidra-vesiveski-2","meta_description":"","text":"\r\n\r\nPaidra nimi arvatakse tulevat paidrateks kutsutud loomanahksete jõepaatide järgi.\r\nPindi mõis ehitas Võhandu jõel seisva Paidra vesiveski 1858. aastal. 19. sajandi lõpul oli siin sae- ja jahuveski, lisaks sellele kraasiti ja kedrati villa.\r\n\r\n20. sajandi alguses sai veski rentnikuks Gustav Melts. Tema ajal oli veskis juba kolm paari jahvatuskive, tehti tangu ja jahvatati püüli. Peale kraasimise ja ketramise pandi käima riide kudumine, vanutamine ja värvimine. Väikeses saekaatris lõigati laudu ja sindleid. Tööd sai üle neljakümne töölise. Kuni 1952. aastani läks veski kõrvalt üle tammi vana maantee Väimela poole, selle munakivisillutis on säilinud tänini.\r\n1917. aastal – tõenäoliselt saekaatrist alguse saanud tules – põles veski kogu täiega maha, alles jäid ainult kivimüürid.\r\n\r\n1937. aastal ostis enampakkumisel senimaani varemeis seisnud veskikoha Kristjan Julius Lüütsepp. Tarmukas Saru Alaveski omaniku poeg sai endale päris oma veski, mille ta aastaga tööle pani. Kristjani tarmule oli tugevaks toeks tema nooriku Ella Marie kenake kaasavara. Mõne aasta pärast valmis elumaja. Paidrale ehitati betoonist tamm ja telliti uus moodne turbiin. Peagi oli veskis juba kolm turbiini, nii et elektrivalgust sai oma talu ja seda jätkus veel viiele ümberkaudsele majapidamisele.\r\n\r\n\r\nPaidra vesiveski. Foto albumist, erakogu.\r\n\r\n  \r\nVasakul Paidra veski omanik Kristjan Lüütsepp hobusega. Paremal perepilt – Kristjan ja\r\nElla Marie Lüütsepp kolme tütrega. Fotod albumist, erakogu.\r\n\r\n\r\nVeskirahvas pidutsemas: ees vasakul Lüütsepad, valge soniga mees on August Sabbe.\r\nFoto albumist, erakogu.\r\n\r\n1944. aastal purustasid sakslased Eestist lahkudes suure osa veski ehitistest. Kristjan Lüütsepp asus veskit uuesti üles ehitama. Vanemad inimesed teavad rääkida, et pärast sõda võis siin viljajahvatamise järjekorras seista lausa 63 hobuvankrit.\r\nKuid 1946. aastal tuli veski anda Võrumaa RST tööstuskombinaadile. Paar aastat oli Kristjan Lüütsepp veel veski juhataja, ent 1947. aastal lahkuti küüditamise hirmus kogu perega Paidrast. Hiljem läks veski tööstuskombinaadilt Kirovi kolhoosile. Elumajas taheti kolhoosi-ajal pood avada, aga ööl enne kaupluse avamist võtsid röövlid rõduaknad eest ja viisid kogu kauba minema. Pood jäigi avamata. Vilja jahvatati Paidral 1978. aastani, aga saekaater töötas kuni varade tagastamiseni.\r\n\r\n1992. aastal tagastati Paidra vana veski omanikele ning praegu elab seal Kristjan Lüütsepa tütar Valve oma mehe Ülo Kaasikuga. Veski töötab saekaatrina enda tarbeks edasi ja annab elektrit oma majapidamisele, ülejääk aga suunatakse elektrivõrku.\r\n\r\nValve Lüütsepp-Kaasik (sünd. 1937. a.) lõpetas 1961. aastal Tartu Ülikooli küll apteekrina, kuid pole sel erialal päevagi töötanud. Valve on endine tippkorvpallur, ta mängis korvpalli üle kahekümne aasta ja on tulnud Euroopa meistriks (1962) ja maailmameistriks (1964). Hiljem töötas ta spordimetoodikuna. Valve hoolitseb suure aia eest, kus kasvatab palju lilli ning erinevaid maitse- ja ravimtaimi.\r\nKui paar suve tagasi Lagle Pareki ja Pirita kloostri sõpradega Paidral külas käisime, rääkis Valve, kui hea on olla tagasi siin isa ehitatud veskis ja kuulda iga päev Võhandu jõe kohinat, mida ta vahepealsetel aastakümnetel nii väga taga igatses. Soovime, et Paidra veski elu kestaks jõudsalt edasi.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nPaidra veski lähedal Võhandu jõe paremal kaldal asub muinsuskaitsealune kääbas-kalmistu. Veel mitmed kääpad asuvad jõe lähedal metsas ja Paidra järvest põhja- ja lõunapool. Kalmistu pärinevat 1. aastatuhande II poolest. Paidra kääpaid on käinud vaatamas Fr. R. Kreutzwald, samuti on kääbastest juttu J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt kirjeldas Paidra kääpaid O. Urgart oma Pindi valla kirjelduses 1922. aastal. Tema andmeil olla Paidra kääpaid kaevanud Pindi mõisahärra von zur Mühlen ja Tartust tulnud mees dr. Schulzenberg.\r\n\r\nDaila Aas, 2018. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPaidras on palveränduril võimalik ööbida Jüri Puhkemajas (vaata kaarti!):\r\nKontakt: tel. 5199 9454\r\nÖöbimisvõimalus Paidra järve ääres\r\nTel. +372 676 7122, Loodusvaht: 5555 4217, info.kiidjarve@rmk.ee\r\nhttps:\/\/loodusegakoos.ee\/kuhuminna\/puhkealad\/rapina-varska-puhkeala\/1393\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n","psalm_title":"Taaveti laul 117","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-117.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps117.mp3","audio.f":"101.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/101\/101.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/101\/101.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/101\/101.mp3)","video":"","allikad":"http:\/\/weskiwiki.veskivaramu.ee\/index.php?title=Paidra_vesiveski\r\nhttp:\/\/weskiwiki.veskivaramu.ee\/index.php?title=Saru_Alaveski\r\nhttps:\/\/dea.digar.ee\/cgi-bin\/dea?a=d&d=vorumaateataja20091024.1.6\r\nhttps:\/\/sport.postimees.ee\/269900\/valve-luutsepp-kaasik\r\nhttp:\/\/www.lounaleht.ee\/index.php?page=1&id=7357\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=13504\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=photolibrary&page=803\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"07.07.2025 11:34:15 eero@kotli.ee"},{"id":"102","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/102\/102.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/102\/102.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Paidra ja August Sabbe","title_alias":"paidra-ja-august-sabbe-2","meta_description":"","text":"SABBE LUGU\r\nKalev Arro hukkumise järel 1974. aastal tundus Nõukogude võimukandjatele, et nüüd on metsavendadega küll lõpp. Siiski varjasid metsad veel mehi ning peagi jõudis kätte ka nende järg.\r\nKõige tuntum ja tagaotsitum metsavendadest oli August Sabbe (1.09.1909–28.09.1978). Sabbe sündis 1. septembril 1909 Paidras Palo talus. Tegemist oli kahe hobuse taluga. Peres oli veel kaks poega ja tütar. August õppis Tsolgo koolis ja elas sünnikodus. Edasi asus ta tööle Paidra veskisse. August Sabbe pärines kehvast, aga väga tugevalt rahvuslikult meelestatud perekonnast. Tema kaks vanemat venda olid langenud Vabadussõjas. Ka isa oli Eesti okupeerimise ajaks juba manalas. Selle taustal on Sabbe edasine käitumine igati loogiline.\r\n1941. aastal läks ta Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa, 1944. aastal läks ta uuesti metsa, et pääseda Saksa armeesse võtmisest, ning siis uuesti Nõukogude mobilisatsiooni eest – Sabbe ei tahtnud teenida üheski väes peale Eesti oma. 1945. aastal tuli ta amnestia käigus metsast välja ja üritas rahulikult oma elu elama hakata. Ta läks Paidra veskisse möldripoisiks ning saavutas ümbruskonnas laia tuntuse. Seda panid tähele ka julgeolekutöötajad. Veskis käis palju rahvast koos ja seal vahetati uudiseid, kindlasti pidi möldripoiss midagi metsavendadest kuulma. Nii sunnitigi Sabbele peale julgeoleku informaatori amet.\r\n\r\nEdasist kirjeldab tollane Põlva miilitsaülem, hilisem koduloouurija Hans Salm järgmiselt: „Sabbe oli seega agendiks võetud, kuid andmeid temalt mingeid ei saadud. Nii otsustasid julgeolekumehed Sabbet õpetama minna. Sabbe nägi neid aga tulemas ning aimas halba. Ta jooksis veskitammele ning hüppas sellest pea ees alla. Sabbe oli hea ujuja ja tuli sellest välja, kui keegi talle järgi ei julgenud hüpata. Nüüd läks Sabbe metsa ja hakkas punastele kätte maksma. Ta liitus Jaan Rootsi rühmaga ning oli selle liige kuni Rootsi surmani.”\r\nTeistes versioonides on lugu küll veidi erinev, mõni räägib ka, et see oli lavastatud, kuid julgeoleku kaastöötajat Sabbest igatahes ei saanud. Jaan Rootsi rühmas tegutses Sabbe majandusülemana. 1952. aastal jäeti just tema valvama vangi võetud taksojuhti ning tema tõi punkrisse teistele teate Rootsi hukkumisest. Sabbe jätkas veel mitu aastat enda varjamist Taevaskoja punkris, kuid siis astus juhuslik mööduja jalgupidi korstnaauku ning metsavendadel tuli punker maha jätta. Teised punkrikaaslased tulid aja jooksul metsast välja, aga Sabbe jätkas enda varjamist. Kui julgeolek üritas tema endisi kaaslasi agentideks värvata ning saata metsa Sabbet tapma, siis ütlesid need kategooriliselt ära. Sabbe olevat hirmus tugev mees ja neil olevat tema ees lihtsalt hirm. Kus Sabbe end pärast seda täpselt varjas, selle kohta liigub mitmeid jutte. Ühed räägivad, et ta elas vahepeal koguni Tallinnas ja töötas mitmetes tehastes. Teised aga kinnitavad, et ta oli kogu aeg koha peal. Viimane jutt tundub usutavam. Siis hakkasid aga Sabbe varjajad surema ning tema pea kohale kogunesid mustad pilved.\r\n\r\n\r\n\r\nMeenutab kunagine Põlva miilitsaülem Hans Salm: „Siis hakkasid meie kandis imelikud vargused juhtuma. Kes viis ära koorenõud, kes varastas toiduaineid. Siis viidi minema kultuurimaja kardinad. Salakütid olid metsast leidnud Sabbe jahipüssi ja võtnud selle ära. Sabbe tulnud õhtul püssi tagasi nõudma ning ehmatanud mehed poolsurnuks. Nii hakkas seda informatsiooni kildhaaval kogunema. Kõik viitas sellele, et juba surnuks peetud metsavend on tegelikult elus. Loomulikult taheti teda kangesti kätte saada. Selleks organiseeriti suur operatsioon ja saadeti mitmed grupid välja. Keegi neist aga ei teadnud täpselt, kust teda otsida.\r\nKaks julgeoleku meest pandi mängima kalamehi ja niimoodi nad jõe ääres pidid jalutama. Seal nägidki nad ühte vana meest kala püüdmas. Mees tundus täiesti ohutuna, nad astusid ligi ja hakkasid juttu ajama, et nad on kalamehed Võrust ja otsivad siit kalakohti. Mees oli neid lahkelt näidanud ja olnud muidu ka igati adekvaatne. Seda, et ta metsavend võinuks olla, ei paistnud kusagilt välja. Julgeoleku mehed arvasid juba, et on jälle mööda lasknud, kuid siis tegi Sabbe oma ainukese vea. Nimelt olid julgeoleku mehed Sabbega koos jõekaldal pilti teinud ja nüüd küsisid nad, kuhu nad pildid võivad saata. Siin hakkas Sabbe puterdama ning julgeoleku mehed said aru, kes nende ees seisab. Olin neid hoiatanud, et Sabbe võib olla relvastatud, kuid nad ei teinud seda kuulma. Käratasid kohe, et teie olete Sabbe ja meie oleme julgeolekust ning teie olete kinni võetud. Selle peale üritas Sabbe taskust oma relva tõmmata, kuid ei saanud seda korralikult kätte. See ilmselt julgeoleku meeste elu päästiski. Nad hüppasid Sabbele kallale ning kõik kolm kukkusid jõkke. Seal käis kõva madin. Kui kaks noor meest olid Sabbet juba küllalt materdanud, ütles ta, et annab alla, ja lasi end kalda poole vedada. Nii kui ta jala kaldale sai, loopis ta julgeoleku mehed jõkke tagasi ning hüppas ise teisele poole. Rohkem teda elusana enam ei nähtud.”\r\nEi tea, kas Sabbe nägi teiselt kaldalt lähemale jooksvaid julgeoleku töötajaid või oli ta lihtsalt otsustanud end elusalt mitte kätte anda. Teadmata on ka, mis temaga täpselt juhtus. Laskehaavu tema kehalt igatahes ei leitud. Ta kas jäi vee all rägastikku kinni, lõi end kuhugi ära või uputas end ise, igal juhul jõkke ta jäi.\r\n\r\nSabbe surnukeha toodi küll veest välja, kuid keegi ei tahtnud teda ära tunda. Viimase metsavenna tabamisest suurde vaimustusse sattunud kohalik julgeoleku ülem pani Sabbe laiba Põlvas välja ning kutsus rahva seda vaatama. Hiljem maeti Sabbe Tartus nimetusse hauda. Moskva kinomehed olevat Sabbe kinnivõtmist filminud, kuid praeguseks olevat filmilint jäljetult kadunud.\r\n\r\n                      \r\nMetsavendade August Sabbe ja Kalev Gustav Arro mälestuskivid Raadi kalmistul, 2014. Fotod A. Madisson.\r\n\r\nMälestusfond Ristideta Hauad püstitas 1998. aastal Sabbe hauale Tartus Raadi kalmistul mälestuskivi. Mälestuskivi seisab ka Paidras Sabbe hukkumiskoha juures Võhandu jõe kaldal.\r\n\r\nMart Laar, 2016\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nPaidra külaseltsing korraldab igal aastal Eesti Vabariigi taasiseseisvusmispäeval 20. augustil viimase metsavenna August Sabbe mälestuseks matka tema hukkumiskoha lähedale Võhandu jõe kõrgel kaldal. Matkab külarahvas lähemalt ja kaugemalt, sülelastest pensionärideni. Ja oodatud on kõik huvilised. Mälestuskivi juurde viiakse lilli, süüdatakse küünlad ning seejärel jätkub matk ümber kauni Paidra järve.\r\n(Info: Laine Riitsaar, tel 56218662)\r\n\r\n\r\n\r\nDaila Aas, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 118","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-118.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps118.mp3","audio.f":"102.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/102\/102.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/102\/102.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/102\/102.mp3)","video":"","allikad":"http:\/\/kultuur.elu.ee\/ke482_august_sabbe.htm\r\nhttps:\/\/arvamus.postimees.ee\/158388\/mart-arold-kohtumine-metsavend-august-sabbega?id=158388\r\nhttp:\/\/www.lounaleht.ee\/index.php?page=1&id=2366&print=1\r\nhttp:\/\/foorum.rindeleht.ee\/viewtopic.php?f=59&t=862\r\n \r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.05.2025 06:40:21 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"103","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/103\/103.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/103\/103.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Paidra j\u00e4rve \u00e4\u00e4rest Pikakannule","title_alias":"paidra-jrve-rest-pikakannule-2","meta_description":"","text":"Metsavend August Sabbe hukkumispaigast sammume tagasi maanteele, üle tee ja siis otse – mööda RMK matkarada, mis suundub Paidra järve äärde. Järve idapoolsel kaldal on RMK puhkeala.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nTeeliste ja puhkajate mõnusaks äraolemiseks on siin lõkkekohad, lauad-pingid, kemps, puukuur ja ujumiskoht. Puukuuri katusealuse laudpõrandale mahub hea tahtmise korral kaks magamiskottidega varustatud vähenõudlikku rännuselli ööd veetma.\r\nInfo: www.rmk.ee   tel. 6767532; Loodusvaht tel. 55554217\r\n\r\nPaidra järv on mitmes mõttes eriline. Järve vesi on nii imeliselt pehme, et pärast ujumist on ihu kui siid ja väidetavasti saab uue sära kõik kuld, mis ujujal küljes.\r\nJärve veevahetus on väga nõrk ja selle valgala mullad toitainevaesed, mistõttu on järve ökosüsteem, kus on säilinud vähetoiteliste veekogude haruldasi taimekooslusi, väga tundlik vähemalegi reostusele.\r\nSeepärast peaks Paidra järve ja selle ümbrust hoolega hoidma ja kaitsma üliagarate „arendajate” eest. Ometi on näha, et tükati on maha võetud järve-äärset ilusat vana metsa.\r\nSiin järve kaldal on vanad kääpad. Ammustel aegadel kulges siit Rootsi sõjatee. Nüüd läheb siit meie palverännutee.\r\n\r\n\r\n\r\nJärve äärest kõnnime mööda RMK matkarada (vasakule jääb Rebasemägi) metsa vahel edasi kuni tee hargneb kaheks. Siin läheb RMK rada vasakule, meie hoiame parempoolsele teele. Meid ümbritseb rohe-roheline muinasjutumets – kõrged männid ja kuused, maapinda katab pehme samblavaip ja õhk lõhnab männivaigu järele. Oleme järve äärest edasi kõndinud umbes paarkümmend minutit, kui meie tee suubub pisut suuremale metsavaheteele.\r\n\r\n\r\n\r\nTeelahkmel sammume oma teed edasi (ei keera Käo teele). Niipea kui metsa vahelt välja jõuame, paistab eemal Virve talu, kus tegeldakse hobusekasvatusega. Teiselpool teed koplis tulevad mööduvaid rändureid uudistama kaunid hobused.\r\n\r\n   \r\n\r\nSiit on meil paarkümmend minutit tugevas vastutuules rühmamist, enne kui jõuame suuremale teele.\r\nAsfaltteel on Pikakannu bussipeatus. Silt bussipeatuses teatab, et autolavka peatub siin reedeti kl. 13.30 (nii oli aastal 2019, aga praegu?).\r\nPaidra järve äärest Pikakannule tulime tunni ja veerandiga. Kilomeetreid kogus umbes 5,6.\r\n\r\n   \r\n\r\nKollane puumaja vasakul pool teed on endine Pindi vallamaja, praegune seltsimaja, just sellessamas majas ongi ränduril võimalik ööbida. Paar sammu edasi (samuti vasakul) paistab valge kahekorruseline Pikakannu koolimaja. Ehitatud on see 1939. aastal. Enne seda tegutses kool üle tee seisvas vanas puumajas.\r\n\r\nDaila Aas, oktoober 2019. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 119","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-119.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps119.mp3","audio.f":"103.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/103\/103.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/103\/103.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/103\/103.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/www.kalapeedia.ee\/paidra-jarv.html\r\nhttps:\/\/loodusegakoos.ee\/kuhuminna\/puhkealad\/rapina-varska-puhkeala\/1393\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=placeinfo&action=view&id=1185\r\nhttps:\/\/www.pikachutallid.ee\/index.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.05.2025 20:55:56 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"104","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/104\/104.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/104\/104.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Pikakannu","title_alias":"pikakannu","meta_description":"","text":"\r\n\r\nPikakannu on väike küla Võrumaal, Setumaa piiril. Oma nime sai küla tõenäoliselt teeäärsete pikkade kändude või ka tarupuude järgi. 1870. aastatest sai Pikakannu tuntuks eelkõige siia rajatud hariduskolde järgi. Siin asus ka kooli ülalpidaja, Pindi valla valla- ja kohtumaja, praegune seltsimaja.\r\nKooli eelkäija, Pindi mõisakool on asutatud 18. sajandi kolmekümnendate aastate esimesel poolel mõisaomaniku Liebsdorffi hoolitsusel. Hilisema Pindi vallakooli asukohti on 19. sajandist teada kolm: Pindi mõis, alates 1836. aastast Rusima küla ja 1871\/1872. kooliaastast Pikakannu. Praegune valgete seintega koolimaja, mida rahva seas hellitavalt „tsukrutükiks” kutsutakse, valmis 1939.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nEndises vallamajas, praeguses seltsimajas on lastehoid, kus koolilaste väiksemad õed-vennad saavad päeva veeta.\r\nSealsamas asuv kooli muuseumituba annab ülevaate ühe Võrumaa vanima kooli ajaloost, avades samal ajal laeka kogu Lõuna-Eesti hariduse ajalugu puudutavast aaretevaramust. Pisike museaalide kogu sisaldab endas peamiselt kirjalikku materjali nii õpikutest, kirjandusest kui õpilaste töödest.\r\n\r\n   \r\n\r\nOlulisemaks inimeseks Pikakannu Kooli ajaloos peetakse Saaremaalt pärit koolmeistri poega Friedrich Petersit. 1900. aastast kuni oma surmani 1934 pühendas ta end täielikult tööle kohalikul hariduspõllul ja siinse külaühiskonna vaimuelu teenimisele. Petersi ennastohverdav tegevus tõi Pindi valla seltsiellu teise ärkamisaja: tegutsesid laulukoorid, hoogustus isetegevus, tärkas karskusliikumine, kutsuti ellu haridusselts „Koidula” (1921). Täie kohusetundega võttis ta südameasjaks Pindi koolmeistrikohaga kaasnenud hüvituseta lisakohustused Pindi kiriku köstri ja organistina. Legendaarne koolimees on maetud Pindi kalmistule. (U. Ojala, 2010)\r\n\r\nParemad ja halvemad ajad üle elanud kool oleks 21. sajandi esimesel kümnendil hääbunud, nagu juhtus paljude maakoolidega Eesti ääremaadel, ent kui kohalik omavalitsus kooli 2007. aastal sulges, läks kogukond kohtusse ning kooli sulgemise otsus tunnistati kehtetuks. Sama olukorra kordudes 2012. a. otsustasid lapsevanemad asutada erakooli.\r\nHoolimata kohaliku omavalitsuse jätkuvatest repressioonidest alustas kool sama aasta sügisel tegutsemist. 2014.\/2015. õppeaastal õppis Pikakannu Kooli seitsmes klassis 27 last. Samas majas tegutseb ka Pikakannu Huvikool.\r\n\r\nAve Tamra, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\nParaku kohalike laste vähesuse tõttu pidi Pikakannu kool 2019. aasta sügisel oma uksed sulgema.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus Pikakannu seltsimajas\r\nPalveränduril on siin eelneval kokkuleppel võimalus ööbida – olemas kööginurk, voodid, madratsid, pesemisvõimalus.\r\nKontakt: Anne Mägi, tel. 53 412 064; annemagi18@gmail.com\r\nhttps:\/\/www.booking.com\/hotel\/ee\/pikakannu-seltsimaja.et.html\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 120","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-120.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps120.mp3","audio.f":"104.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/104\/104.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/104\/104.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/104\/104.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/www.kylauudis.ee\/2012\/07\/06\/jatkub-vagikaikavedu-pikakannu-kooli-umber\/\r\nhttps:\/\/www.ohtuleht.ee\/955567\/kuus-kooli-vahemaks-maakohtades-pole-enam-lapsi-linnades-ruulivad-suured-koolid\r\nhttps:\/\/maaleht.delfi.ee\/artikkel\/85947781\/poolteist-sajandit-kestnud-koolihariduse-andmine-vorumaal-pikakannul-sugisel-loppeb\r\nhttps:\/\/lounaeestlane.ee\/sugisest-laheb-kinni-legendaarne-pikakannu-kool\/\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/rouge\/3_suusonalist.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.05.2025 06:43:48 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"132","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/132\/132.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/132\/132.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Lepassaare raudteejaam","title_alias":"","meta_description":"","text":"Otsalt umbes 5 km kaugusel asub Lepassaare raudteejaam. Sinna viib Otsa–Lepassaare tee. Vaatamist väärib Lepassaare seetõttu, et see on ainus oma tüüpi esindav jaamahoone Eestis, mis on terviklikult säilinud.\r\n1889. aastal, kui valmis Riia–Pihkva raudtee osana Valga–Petseri raudteelõik, avati ka Lepassaare jaamahoone. Jaam jäi toona Vastseliina kihelkonda Loosi mõisa maadele. Esialgu oligi nimeks Neuhausen (Vastseliina) raudteejaam, Lepassaare nime kannab see alates 1921. aastast.\r\n\r\n\r\nLepassaare raudteejaam (tookordse nimega Neuhausen) 1918. aastal. Vana postkaart.\r\n\r\nRaudteejaamade tekkimine toob ümbruskonda alati uusi elanikke ja virgutab elujärge. Nii siingi.\r\nLepassaare jaamahoone on ehitatud kroonuhistoritsistliku tööprojekti järgi. Kahel pool poolkelpkatusega puidust jaamahoonet asuvad pagasikuur ja käimla. Jaamahoones oli ootesaal ja ametiruumid maja mõlemas otsas.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nJaamahoone kõrval seisab ühekordne pikk puidust maja, kus elasid jaamaülemad-jaamakorraldajad. Viimane jaamaülem pr. Hilja Koit elab praegugi seal.\r\n\r\n\r\n\r\nReisirongid peatusid Lepassaare jaamas viimati 2001. aastal, hiljem on raudteed kasutatud vaid kaubaveoks. Praegu rongid siin enam ei käi.\r\nKohalik kogukond asutas jaamahoone elus hoidmiseks Vana Vaksal MTÜ. Alates 2009. aastast renditakse jaamahoonet vallalt, külaselts on maja ja siseruume korrastanud ja hoidnud, siia kogunetakse mitmesugustel tähtpäevadel ja ühisüritustel. Aktiivseid inimesi ümberkaudsetest küladest on ühtekokku poolesaja ringis.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nJaamahoones on tore muuseum. Meile tutvustas nii muuseumi kui jaama lugu hr. Ilmar Ploom, MTÜ juhatuse liige ja ilmsesti ka selle hing. Juba Ilmari vanaisa-vanaema töötasid raudtee peal, nõndasamuti ta ise.\r\nKellel on tahtmist seal ära käia, see peabki pöörduma tema poole.\r\nIlmar Ploom, Vana Vaksal MTÜ, ilmar@orava.ee, tel. 372 5272260\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2024. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 121","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-121.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps121.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Lepassaare_raudteejaam\r\nhttps:\/\/web.archive.org\/web\/20200615180625\/https:\/\/orava.kovtp.ee\/documents\/1709615\/0\/valgus_august09.pdf\/ab3b2e58-5b27-456f-a967-d90215a1df68\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/ftp\/XX_saj._arhitektuur\/alusuuringud\/Raudteearhitektuur\/Raudteearhitektuur.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 15:19:22 eero@kotli.ee"},{"id":"123","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/123\/123.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/123\/123.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"R\u00f5uge kihelkond","title":"Pikakannult Otsale ja edasi Puutlisse","title_alias":"pikakannult-otsale-ja-edasi-puutlisse","meta_description":"","text":"Ja taas on aeg jalad alla võtta. Meie rännutee viib Pikakannult Otsale ja edasi Puutli külla.\r\nTeed palistab Väimärä mets, kusagil paremal metsa taga on Saarõperä soo oma Vargasaarega. Paarikümne minutiga jõuame Kääpa–Obinitsa–Petseri maanteele ja keerame Obinitsa poole.\r\n\r\nJalutame läbi Otsa küla.\r\nKüla on dokumentides mainitud 18. sajandil. Varasemalt on sealtsamast teada Kavaku talu kui vana kõrtsikoht. 19. sajandil muudeti küla karjamõisaks, 1920. aastatel tekkis Otsale asundusküla.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nPraegu näis Otsa üpriski elujõulise külana – vastu tuli titevankriga noor ema, siin-seal vilksatas lapsi, kortermajade ees seisid autod.\r\nOtsa saab läbi ja jõuame raudteeni. Pikakannult on tuldud 3,5 km.\r\n\r\n\r\n\r\nOtsa küla läbiv Riia–Pihkva raudtee avati 1889. aastal, et Venemaa sisekubermangud saaksid ühendatud mereäärsete Balti kubermangude sadamatega. Raudtee andis tööd paljudele inimestele. Reisirongid sõitsid siin viimati 2001. aastal, praegu liiguvad raudteel ainult kaubavagunid, ja needki harva. Semafori juures on lagunev kaalukoda, perroongi on üles võetud.\r\n\r\nÜsna varsti pärast raudteed viib maanteelt paremale talutee, teeotsal oleval sildil on kentsakas tekst: Maamehe Colf. Mis imeasi on colf, selle jätame esialgu välja selgitamata, kõnnime oma teed edasi.\r\n\r\n\r\n\r\nParemat kätt on Kunnamõts, pahemat kätt Tammõorg. Metsaservalt uudistavad teelisi metskitsed. Oleme jõudnud Vastsõliina (Vastseliina) kihelkonna maile. Vasakule jääb Hellekunnu küla. Oma ilusasti kõlava nime on küla saanud ümberkaudsest loodusest: helle ’hele’ ja kund ’suur mets’, ka ’viljatu, tühi maa’. Küla ümber kasvabki peamiselt valgusküllane männimets.\r\n\r\n   \r\n\r\n \r\n\r\n\r\n\r\nSiinsamas tee ääres on Kõrgõsilla vesiveski koht. Veskitalust on osaliselt sälinud vana rehielamu, mis praegu ilmselt kasutusel suvilana, lauda vundament ja paisu jäänused. Samanimeline oja, millel vesiveski omal ajal töötas, voolab maantee alt läbi. Teispool teed on paisjärveke – Kõrgõsilla sulg.\r\n\r\n   \r\n\r\nEnne Kõrgõsilla bussipeatust keerame üle tee paremale, metsa viivale teerajale. Raja alguses on mõtlematute autojuhtide ohjeldamiseks kivid teele sätitud.\r\nMetsa vahel hargneb tee kaheks, suundume vasakule. Varsti läheme üle maanteekraavi ja mööda metsasihti vasakule (valida tuleb mitte väike, vaid järgmine, suurem teerada). Kõnnime künkast üles männinoorendiku vahele. Pisut veel ja meie ümber on vaikne vana mets.\r\n\r\n\r\n\r\nSeejärel jõuame Mõtsa talu õuele. Näha on hulk erinevaid hooneid ning kõiksugu sõidu- ja töövahendeid, mis lubab järeldada, et siin majas jätkub ideid ja ettevõtlikkust. Pererahvast paraku näha ega kuulda pole, sestap kõnnime edasi.\r\nVarsti on tee ääres taluvare, käidud tee keerab vasakule, aga otse edasi viib kitsam tee, mille valimegi.\r\nSammume kenal metsateel, imetleme kuklaste pesaehituskunsti ja korjame sambla seest piiluvaid kukeseeni – ega’s neid saa metsa jätta, paljas mõte isuäratavast söömaajast paneb suu vett jooksma.\r\nMeist paremal on Sõõrumägi ja Jahumägi ning I aastatuhande teisest poolest pärinevad Jahumäe kääpad. Kääbasteni viib ristteelt paremale suunduv vähem rada.\r\n\r\n   \r\n\r\nKääbas tähendab matusepaika, tähendab sedasama, mis kalm, kalme. ...Igal pool, kus rahvas kääpaid tunneb, sisaldavad need kääpad ikka vanu haudu. Kääpamäed esinevad niisugustena mägedena, kuhu muiste surnuid maetud, ja lihtkääpad tasasel maal niisama matusepaikadena...\r\nLeidub veel teistsuguseid kääpaid, vaimusid. Kääbastest tulevad ööseti vaimud välja, keda ka kääbasteks nimetatakse. Niipalju kui ma aru saanud, ei ilmu need vaimud hulgakaupa, vaid tavaliselt üksikult ehk harukorral kahekesi. Enamasti esinevad vaimud-kääpad valges riides, suuremalt jaolt naisterahva näol.\r\nVaimud-kääpad tulevad igal ajal öösiti haudadest välja; sagedamini nähakse neid laupäeva öösi, kõige sagedamini uue aasta öösi, s. o. öösi vasta uue aasta algust. Inimesega kokku puutudes katsub kääbas sagedasti kahju teha. (Matthias Johann Eisen „Eesti mütoloogia”, 1919.)\r\n\r\nTeadmiseks veel, et siitsamast mitte kaugele Loosi mõisa juurest u. 850 m ida kaarde jääb Kääbastepalo, kus on üle 30 kääpa, mis pärinevad I aastatuhande II poolest. Loosi kääbastikku kaevas esmakordselt 1839. aastal Vastseliina mõisaomanik G. von Liphart. Hiljem on Kääbastepalos kaevatud veel 19. saj. lõpul ja 1960ndatel aastatel.\r\n\r\n\r\n\r\nKui Jahumäe kääpad vaadatud, astume oma rada edasi. Meie tee läheb ristteelt otse.\r\nViie minutiga oleme Puutli küla talude juures.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 122","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-122.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps122.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"„Eesti loodusmonumendid. Võrumaa”. Autorid: Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja. Tallinn, Geo Trail KS, 2016;\r\nTõnis Saadre. „Eesti ürgloodus”, Tallinn, Geo Trail KS, 2015.\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=5189\r\nhttps:\/\/et.wikisource.org\/wiki\/Eesti_m%C3%BCtoloogia\/K%C3%A4%C3%A4bas_ja_Kalm\r\nhttps:\/\/www.folklore.ee\/pubte\/ajaloolist\/vastseliina\/vastseliina.html\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=placeinfo&action=view&id=1110\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=13713\r\nhttps:\/\/lib.werro.ee\/images\/trykised\/igal_kandil_oma_lugu_2011.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.05.2025 06:52:10 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"105","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/105\/105.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/105\/105.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"Puutli k\u00fcla ja kirik","title_alias":"puutli-kla-ja-kirik","meta_description":"","text":"Puutli küla nimi tuleb siin elanud talupoja liignimest. 17. sajandil on mainitud Puhtly Martti, hiljemini kohtab sama lisanime eri kirjapildis (Putle, Puttele) ja 1820. kõneldakse juba Putli külast.\r\n\r\n   \r\n\r\nKeerame vasakule, siis kohe jälle vasakule, möödume Puutli-Sõrra ja Madara talust ja jõuame Kõrboja taluni.\r\n\r\n   \r\n\r\nKõrboja omadelt võib julgesti teed küsida, küll nemad juhatavad, kuidas jõuda Puutli kirikuni või metsavendade mälestuskivini. Kirik on õigupoolest siit käega katsuda.\r\n\r\n\r\n\r\n1920. aastail asus siia elama 9 vene peret Irboskast, kes Vabadussõja järel olid saanud Eesti kodanikeks ja tulid nüüd Venemaalt tagasi Eestisse. Osteti paar kohalikku talu, jaotati need omavahel, ehitati üles majapidamised. Lapsed pandi Loosi kooli, et riigikeel suus oleks. Elu hakkas tasapisi edasi minema ja nii jõuti ka oma kiriku rajamiseni. Üks asunikest annetas kõrge nõmmekünka pühakoja ja kalmistu asemeks, pandi ise rahad kokku ja talgutööga kerkis kirikuhoone. Toetust saadi ka Võru ja Petseri õigeusu kogudustelt.\r\n\r\nPuutli Püha Nikolai kirik on meie palverännutee rajamise pikkade aastate üks imelisemaid leide. Valgõmägi, kuhu Eestisse rännanud vanausulised vennaste Grihinite eestvedamisel külakogukonna ühiste pingutustega 1935. aastal jumalakoja püstitasid, oli tol ajal lage, mäekõrgendikult paistis kätte Piusa taga laiuv Petserimaa.\r\n\r\n     \r\nFoto Puutli kiriku torni risti pühitsemiselt 1937. aastal, keskel seisab preester Joann Randvere-Rõbakov. (Erakogu.)\r\n\r\nAjapikku kasvas kiriku juurde ka kalmistu.\r\nEsimesena maeti Puutli surnuaiale 1930. aastal Aleksander Grihin. Mägi oli siis metsast lage, kasvas üksik mänd, mille juurde ta maeti. Viimane matus oli kalmistul 2013. aastal. Järeltulijate põlvkonnad kogunevad igal aastal augustikuus Puutlisse surnuaiapühale.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\nGrihinite ja Nosovite perekondade hauaplatsid Puutli kalmistul.\r\n\r\nKuid ajad ja aastad tegid oma töö, kogukond pillutati laiali, kirik hakkas lagunema ja sisustus rüüstati. Pühadus oli ometi alles.\r\nMTÜ Vanaajamaja võttis ette laguneva Puutli kiriku konserveerimise. Aastatel 2015, 2016 ja 2019 tugevdati kiriku palkseinu, paigaldati uus laastukatus, taastati kiriku kellatorni karkass ning tornile pandi uued luugid, krohviti kiriku saal. Konserveerimistöid toetasid Muinsuskaitseamet, RMK, Vastseliina vallavalitsus ja kohalik kogukond.\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\nMets on kasvanud kiriku ümber ja seal ta nüüd seisab vaikselt mändide vahelt langevas valguses. Nagu saladus.\r\nJuhusliku rändaja jalg sinna ei satu. Kui esimest korda Puutli kirikut otsisime, pärisime sealtkandi inimestelt, et kus see Puutli kirik on ja kuidas sinna minna, aga kõik arvasid, et me ei leia seda niikuinii üles. Ega olekski leidnud, kui meile poleks tulnud teejuhiks kohalik sepp Andres Kunnus, keda omakorda juhatas telefoni teel kaitseliitlane Urmas Juhkam. Niimoodi metsamärkide, puude ja rajakäänakute järgi juhatust saades jõudsimegi kohale.\r\nPikakannult Puutli kirikuni on umbes 10 kilomeetrit.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 123","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-123.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps123.mp3","audio.f":"105.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/105\/105.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/105\/105.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/105\/105.mp3)","video":"","allikad":"Timo Palo. Puukirik Puutlipalo metsas – Eesti Loodus nr. 1, 2017\r\nhttps:\/\/www.eestikirik.ee\/mahajaetud-kirik-puutlipalus\/\r\nhttps:\/\/vanaajamaja.ee\/et\/kogukonnaprojektid\/puutli-kiriku-konserveerimine\/\r\nhttps:\/\/digiteek.artun.ee\/download\/newwin-download\/oid-9046\/9046.pdf?what=orig&show=1\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"07.07.2025 11:34:49 eero@kotli.ee"},{"id":"106","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/106\/106.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/106\/106.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"Puutlipalu punkrilahing","title_alias":"puutlipalu-punkrilahing","meta_description":"","text":"Kiriku juurest läheme edasi Puutlipalo metsavendade mälestussamba ja punkri poole. Õieti tuleb minna veidi maad tagasi ja keerata paremale. Umbes poolel teel on Kõrboja talu meeste pandud teeviit. Kohale aitab jõuda palverännutee kaart.\r\n\r\n   \r\n\r\nMets on pakkunud inimestele pelgupaika igiaegadest saati. Ka siis, kui punavõim oli okupeerinud Eesti, läksid paljud mehed mobiliseerimise, küüditamise ja vangistamise eest metsa varjule. Mindi juba 1940. aastal. 1941. aastal kasvas metsa minejate hulk tunduvalt ja kui Saksa armee oli lähenemas, alustasid metsavendade salgad kallaletunge vallamajadele, nõukogude võimuasutustele ja väiksematele punaste lahinguüksustele. Paljudes kohtades võeti võim üle veel enne, kui sakslased kohale jõudsid. On pakutud, et nn Suvesõjas osalenud metsavendi oli ligemale 12000. Metsavendade salkadest kasvas Omakaitse põhiosa.\r\n1944. aastal asendus Saksa okupatsioonivõim Eestis taas Nõukogude okupatsiooniga. Pärast sõda, metsavendluse kõrgajal 1944–53 tegutses Eestis üle 16000 võitlusvõimelise metsavenna, kes hoolimata kasinapoolsest relvastusest korraldasid neil aastail 1870 rünnakut, mille sihtmärgiks olid julgeoleku- ja sõjaväeobjektid, kolhoosid, laod, poed, kohalikud võimuasutused ja kommunistidega koostööd teinud kohalikud.\r\nOkupatsioonivõim pidas metsavendade hävitamiseks lõputut võitlust. Kõige raskemaks pähkliks oli neile Võrumaa ja Vastseliina kant, kus künklik ja metsane maastik pakkus küllaga peidupaiku.\r\n\r\nSedapalju siis metsavendadest üldisemalt.\r\nSammume edasi. Kirikust pisut üle kilomeetri kaugusel on Tornimäel Puutlipalo metsavendade mälestussammas, sealt veel mõnesaja meetri kaugusel metsavendade punkri asukoht.\r\n\r\n   \r\n\r\nPuutlipalo punkris varjas end 1953. aasta märtsis Richard Vähi salk. Kulakuteks kuulutatud Richard Vähi ja tema abikaasa Elsa kuulusid 1949. aastal küüditatavate nimekirja, kuid neil õnnestus pakku pääseda. Elsa varjas end esialgu Richardi õe talus, ent 1951. aastal läks temagi metsa. Samal aastal oli Vähi Vastseliina ja Misso vahel asunud Saika punkrile korraldatud rünnakus haavata saanud, kuid kätte teda ei saadud. 1953. aasta 29. märtsil ründasid tšekistid Puutlipalo punkrit.\r\nMetsas oli võimas tulevahetus. Haavata saanud metsavennad lasid end granaatidega õhku, et vältida vaenlase kätte langemist. Lahingus hukkusid metsavennad Richard Vähi, Elsa Vähi, August Kuus, Karl Kaur, August Kurre, Leida Grünthal, Lehte-Kai Ojamäe ja Endel Leimann. Julgeoleku kaotused olid aga palju suuremad. Nad kaotasid 20 meest surnutena ja haavatutena.\r\nPärast lahingut punker põletati julgeoleku poolt maha, langenud metsavennad viidi tuvastamiseks julgeolekusse ja maeti hiljem salajasse hauda.\r\n\r\n\r\n\r\n1989. aastal avati Puutlipalo punkrilahingus langenud metsavendadele samas lähedal metsas ausammas, Kaitseliit korraldab siin igal aastal mälestusürituse.\r\nPuutlipalos langenud metsavendade ühishaud leiti Võru lähedalt Reedopalo metsast 2011. aastal, nende säilmed maeti Vastseliina kalmistule.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\n\r\n\r\n2014. aastal Vastseliina kalmistul avatud metsavendade memoriaal on pühendatud kõigile vabaduse eest võidelnud metsavendadele. Memoriaali kujundas skulptor Mati Karmin, selle selged, napid vormid mõjuvad kõnekalt. Minge vaatama.\r\n\r\nDaila Aas, 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 124","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-124.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps124.mp3","audio.f":"106.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/106\/106.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/106\/106.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/106\/106.mp3)","video":"","allikad":"Imeline Ajalugu. Metsavennad (eriväljaanne), 2019\r\nhttps:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Puutlipalu_lahing\r\nhttps:\/\/www.err.ee\/330056\/legendaarse-puutlipalu-lahingu-moistatus-lahendati-60-aastat-hiljem\r\nhttps:\/\/www.kaitseliit.ee\/et\/vastseliinas-sangitatakse-mulda-enamlaste-poolt-morvatud-metsavennad\r\nhttps:\/\/www.eestikirik.ee\/puhitsetud-mulda\/\r\nhttps:\/\/metsavennad.ee\/misso\/sissejuhatus\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.05.2025 07:14:28 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"124","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/124\/124.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/124\/124.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"M\u00e4e-K\u00f5ok\u00fcla ja J\u00f5eveere talu muuseum","title_alias":"mae-kookula-ja-joeveere-talu-muuseum","meta_description":"","text":"Jätkame oma matka samalt teelahkmelt, kust Puutlipalo metsavendade punkri poole keerasime. Läheme mööda metsateed otse edasi. Teerada läheb lahedamaks. Jõuame raiesmikule, läheme üle tee ja sammume ikka otse edasi. Kõik see aeg on meist vasakul Sitatarõlohk. Taevas teab, kas oli seal ennemal ajal mõni iseäranis kasimata majapidamine või passis nõgus koht asjal käimiseks. Kohanimede päritolu on omaette põnev teema.\r\n\r\n\r\n\r\nLäheme üle Kõrgõsilla–Kõo kruusatee ja ikka edasi mööda metsateed. Teelahkmel keerame paremale, järgmisel taas paremale. Jälle kruusateele jõudes suundume vasakule ja oleme Lindora–Kapera teel. Puutli küla Kõrboja talust siiani on u. 4,2 km.\r\n\r\n\r\n\r\nBussipeatuse kõrval olev teeviit juhatab üle maantee: Mäekõoküla 1 km. Läheme üle tee ja üle silla. Silda kui seesugust pole ollagi, on teetruup, aga nimi on meeldejääv – Libusild. Küllap oli Raadsioja omal ajal vähe suurem ja veerohkem, miks muidu silda vaja.\r\n\r\n\r\n\r\nKruusatee viib mäkke. Mäe-Kõoküla kohta on teada, et 1684. aastal olnud Koiwukyla’s neli talu. Pole täit kindlust, kas Kõoküla nimes sisaldub sõna kõiv ’kask’ või hoopis sõna ’kägu’, sest käo ~ kõo vaheldust tuleb Võrumaal mujalgi ette. Traditsiooniliselt on küla jagatud Mäe-Kõokülaks ja Ala-Kõokülaks.\r\n\r\n   \r\n\r\nMäenõlval on Mäe-Hõrna ja Vana-Telgo talud. Pärast neid tee keerab, aga meie rada läheb otse. Tee kulgeb piki mäeseljakut. Paremal orus paistab Kõo-Kimba talu.\r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nTaluõuelt sauna tagant läbi kõndida lubati lahkesti – vana tee olevatki sedakaudu käinud. Sealsamas on ka Ilvese talu. Talu ees õitseb tatrapõld.\r\n\r\n\r\n\r\nPärast põldu suundume paremale kõrgepingeliini alla, mida mööda edasi astudes jõuame Lindora–Jõeveere teele.\r\nTeisel pool teed avaneb kaunis vaade Ala-Jõeveere ja Jõeveere talule Piusa ürgorus. Puutli küla Kõrboja talust siiani oleme kõndinud veidi üle 6 kilomeetri.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nVäsinud rändaja võib lõpuks ometi kergendatult ohata, sest Jõeveere talus saab soovi korral teetolmu maha uhada ja aidatoa sängis õndsalt unele suikuda. Talus on telkimisvõimalus, lisaks on 100 aasta vanuses palktares on 8 magamiskohta ning aida kahes toas veel 8 kohta.\r\nKindlasti peab tutvust tegema Jõeveere talu perenaise Ene kire ja kallisvaraga, põneva Jõeveere talu muuseumiga.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nAlgselt enda tarbeks soetatud mõnest vanast esemest on saanud mitme aastaga suur vanavara kollektsioon. Kõik esemed pärinevad lähiümbruskonnast, suurem osa Setomaalt.\r\n\r\n\r\n\r\nMuuseumis on eksponeeritud palju töövahendeid, lampe, nõusid, tikitud linikuid ja palju-palju muud. Vanavara kogumise eesmärgiks on olnud eelkõige kohaliku ajaloo säilitamine tulevastele põlvedele.\r\nIlus koht see Jõeveere siin maalilises ürgorus Piusa jõekäärus.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalus palverändurile\r\nJõeveere Puhkeküla ja -laager\r\nJõeveere talu, Lindora küla, Vastseliina vald, Võrumaa 65224;\r\nKontakt: Ene ja Mart Viitkin, tel. 5280952, 7867571; joeveerepuhkekula@gmail.com; www.joeveerepuhkekula.weebly.com\r\nPalun ööbimine vähemalt nädal varem kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 125","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-125.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps125.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/joeveerepuhkekula.weebly.com\/tutvustus.html\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"24.02.2026 15:29:08 eero@kotli.ee"},{"id":"125","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/125\/125.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/125\/125.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"\u00dcle H\u00e4rma m\u00fc\u00fcride V\u00e4iko-H\u00e4rmale","title_alias":"ule-harma-muuride-vaiko-harmale","meta_description":"","text":"\r\n\r\nJõeveerelt jätkub teekond Väiko-Härma poole. Sinna on kilomeetrit 5.\r\nJõeveere kemmergu tagant suundume noorte mändide poole, siis tee peale ja vasakule, mööda RMK matkarada. Rada jookseb mööda Piusa jõe kallast. Ahhetame ühtejärge, sest silmale avanevad vaated võtavad hingetuks. Jõgi kujundab ümbritseva looduse lihtsalt imeliseks.\r\n\r\nPiusa jõgi algab Haanja kõrgustikult ja suundub Pihkva järve. 109 km pikkune Piusa on suurima langusega jõgi Eestis: Plaani Külajärv, kust jõgi saab alguse, on ligi 250 m merepinnast, suudmealal on kõrgus merepinnast kõigest 30 m. Eriti uhke on Piusa ürgorg jõe keskjooksul Lindora ja Vana-Vastseliina vahel, kus pea paarikümnel kilomeetril on näha 20 Devoni liivakivi paljandit. Jõesäng on siin sügaval orus, jõgi ise madal, looklev, kärestikuline ja kuulu järgi ka kalarikas. Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala loodi 1962. aastal. Kaitsealasse kuuluvad meie teel olevad külad: Mäe-Kõoküla, Lindora, Väiko-Härma, Vana-Vastseliina.\r\n15 km pikkune Piusa jõe ürgoru matkarada algab põhja poolt tulijale Võru–Obinitsa maanteel Lindora juures ja lõpeb Vastseliina linnuse ees.\r\n\r\n\r\nEes ootavad Härma müürid\r\n1,5 km pärast jõuame Alumise müürini suunava viidani. Alumine e. Kõlgusniidu müür on viida juurest sajakonna sammu kaugusel.\r\n\r\n\r\n\r\nVärviliste kihtidega 20,5 m kõrgune paljandsein on kui kunstiteos. Nime selgituseks olgu öeldud: kõlgus – ’aganik, põhuküün’. Siin on puudega varustatud lõkkekoht ja telkimisvõimalus.\r\n\r\n\r\nEdasi minnes suundume teelahkmel vasakule. 600 m pärast läheme üle niidu ja siis kerkib meie ette Ülemine e. Mäemine e. Keldre müür. See on Eesti kõige kõrgem Devoni liivakivi paljand, 150 meetri pikkune müürisein sirutub kuni 43 meetrit jõest ülespoole. Vaata ja imesta. Nime on Keldre müür saanud müüri sisse rajatud vana keldri järgi. Kelder ja nõndasamuti selle järgi nime saanud veskikoht on eravalduses.\r\n\r\n\r\n\r\nSiin Devoni liivakivipaljandite ees seistes võime mõelda end ajaränduriteks, võime – kui suudame – vaadata ajas 400 miljonit aastat tagasi mandrite kerkimise ja kujunemise, mägede tekkimise ja ookeanide taandumise aega, mil meid siin ja praegu kandev maapind, meie Eestimaa, oli kusagil ekvaatori läheduses.\r\nAeg saab uue tähenduse. Või, mine tea, kaotab üleüldse igasuguse tähenduse.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\n\r\n\r\nAga rändame nüüd edasi ruumis. Läheme üle silla ja rajal paremale ning seejärel ronime üles Keldre müürile, kus võib näha läbi puudevõrade all looklevat Piusa jõge.\r\n\r\n\r\nKõnnime üleval jõekaldal edasi mööda metsateed mäest-üles-mäest-alla Nakrimaa niidule, kus avaneb vaade Nakri müürile. Kalda kõrgus on siin 17 m ja paljandi kõrgus 12 m.\r\n\r\n\r\n\r\nAlla teele jõudes tuleb keerata kella kahe suunas viivale rajale. Edasi läheme ikka mööda tähistatud matkarada üle Sillaniidu, üle Tsõõrikniidu ja üle Rebaseniidu.\r\n\r\n   \r\n\r\n   \r\n\r\nSeejärel  valime kaskede juures parempoolse teeharu – ja edasi, kuni tee toob meid Väiko-Härmale Piusa Ürgoru Puhkekeskusesse.\r\n\r\n\r\n\r\nNakri müürilt Väiko-Härmale oli u. 2,5 km.\r\n\r\nNatuke kahju, et Jõeveere ja Väiko-Härma on nii lähestikku – rändur peab valima kahest heast ühe, ega’s iga viie kilomeetri tagant saa ennast öömajale sättida.\r\nPiusa Ürgoru Puhkekeskuses on valikut igale maitsele: kämpingumajakesed, ait, kõigi mugavustega toad peahoones ja toad söögimaja teisel korrusel. Süüa antakse siin hästi, suitsusaun on väga hea, noh, õigupoolest on siin kõik väga hea. Kõige selle hea ja parema järeleproovimiseks tuleb ööbimine kokku leppida mitte lihtsalt aegsasti, vaid väga aegsasti.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nPuhkekeskuse ajaloost\r\n(lühendatult Piusa Ürgoru Puhkekeskuse kodulehelt)\r\nVäiko-Härma veski asutas 1930. aastate paiku Aleksander Laanberg (eestistatult Laanemäe). Kõigepealt ehitati sepikoda, sest veski jaoks oli vaja sepistada rauddetaile. Hiljem teenindas sepikoda kogu ümberkaudset rahvast.\r\nVeskis oli 2 kivipaari. Peale jahvatuse sai siit muudki abi: tänu laastulöömisele olid ümbruskonna hoonete katused korras; kreissael valmistati sindleid ja aialippe; höövelmasinaga tehti väiksemaid puutöid. Viimase sõja ajal muretseti viljapeksugarnituur, millega masindati vilja. Veskilisi käis kuni 20 km kauguselt.\r\nVeskijärves leidus haugi, ahvenat, lutsu, särge, hõrnast ja ka vähki. Järvest võis kalu püüda vaid veskiomanik.\r\nAleksandr Laanemäe suri 1944. aastal ja veski sai päranduseks poeg Voldemar. 1946. aastal ehitati veski juurde uus elumaja (praegune puhkemaja), kus perekond Laanemäe elas kuni 1961. aastani, seejärel koliti Kalatsova külla. Voldemar Laanemäe andis veski üle Petseri raudteekonnale ja jäi ise möldriks edasi. Aastatel 1963–1972 oli veski „Võidu” sovhoosi valduses.\r\nMitmete pärandamiste ja kinkimiste järel jõudis talu lõpuks Voldemar Laanemäe poja Koidu kätte. Koit nokitses lagunenud talu kallal üle 10 aasta. Siis tekkis plaan kasutada kohta puhkemajana, külalisi hakati vastu võtma 2000. aastast.\r\n\r\nDaila Aas, suvi 2021. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nPalveränduril võimalik ööbida\r\nPiusa Ürgoru Puhkekeskus.\r\nKontakt: Ülle Ploom, tel. 528 9134; info@puhkemaja.ee; http:\/\/www.puhkemaja.ee\/\r\nVäiko-Härmä küla, Meremäe vald, Võrumaa 65354\r\nPalun ööbimine kindlasti varakult kokku leppida!\r\n \r\n","psalm_title":"Taaveti laul 126","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-126.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps126.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"„Eesti loodusmonumendid. Võrumaa”. Autorid: Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja. Tallinn, Geo Trail KS, 2016;\r\nTõnis Saadre. „Eesti ürgloodus”, Tallinn, Geo Trail KS, 2015.\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?comp=objresult=yrg&obj_id=270180927\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?comp=objresult=yrg&obj_id=-334094346\r\nhttps:\/\/eelis.ee\/default.aspx?state=3;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=318031337\r\nhttp:\/\/eestiloodus.horisont.ee\/artikkel432_415.html\r\nhttp:\/\/www.puhkemaja.ee\/\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.05.2025 09:19:38 allikvee.tiiu@gmail.com"},{"id":"119","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/119\/119.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/119\/119.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"V\u00e4iko-H\u00e4rm\u00e4lt Vana-Vastseliina linnusesse","title_alias":"vaiko-harmalt-vana-vastseliina-linnusesse","meta_description":"","text":"Endise Väiko-Härmä veski mailt Piusa Ürgoru Puhkekeskuse juurest alustame oma palverännutee viimast retke. Lõppsihist, Vana-Vastseliina linnusest lahutab meid umbes 12 km pikkune jalutuskäik.\r\n\r\n\r\n\r\nAstume RMK raja viida juurest alla Tuura silla poole, pärast silla ületamist keerame maanteel vasakule. Paarisaja meetri pärast viib vähem tee paremale. (Teeotsal on orientiirideks postkast ja diskgolfipargi reklaamtahvel.) Siit sammume RMK rajal edasi.\r\n\r\n   \r\n\r\nÕige pea jõuame – ennäe imet! – Jõksi bussipeatusse Jõksi külas. Muidugi ei käi siin mingit bussi, pilkupüüdva „bussipeatuse” on teeliste rõõmuks ehitanud Mäeotsa talu pererahvas. Peale selle pakutakse Mäeotsal ränduritele soojal ajal öömaja – ikka aegsasti ette teatamisega.\r\n\r\n\r\n\r\nKahes renoveeritud aidas on kohti 8 inimesele, Piusa kaldal on suitsusaun, kümblustünn ja torusaun, süüa saab teha väliköögis, kus kõik vajalik olemas. Soovi korral pakutakse hommikusööki. Kontaktid: Mäeotsa talu, Jõksi küla, Setomaa vald. Tarmo Novikov 5182146; Jaana Novikov 53302992, jaananovikov13@gmail.com\r\n\r\nJätkame teed. Umbes 250 m pärast jõuame Jõksi müüri juurde, mis on 20 m pikkune ja kuni 8 m kõrgune otse vette laskuv kaldajärsak.\r\n\r\n   \r\n\r\nPaarisaja meetri pärast antakse teada, et oleme Kalmetumäe juures. Võru keeles Kalmõtumägi e. Kääpamägi, järjekordne Devoni ajastu mälestusmärk Piusa jõel, on tuntud rüükalade leiukohana. Ligi 400 miljonit aastat tagasi maailmameres elanud rüükalad e. plakodermid on nime saanud nende pead ja keha esiosa katnud luuplaatidest „rüü” järgi.\r\nKalmõtumäe paljandimüüri on allikad uuristanud kaks koobast. Need pakkusid sõjapäevil inimestele varjupaika. Kalmõtumäe oru nõlv olla Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumägi kui paljand ja selles olevad koopad on arvele võetud ürglooduse obektidena.\r\n\r\nKalmõtumüüri vastas üle jõe küünitab kõrgusse Päevapööramise e. võru keeles Pääväpüürdmisemägi e. Hobuseselja mägi. Järskude nõlvadega ja kitsa harjaga mägi tõuseb kui müür taeva poole. Vallseljak on 20 meetri kõrgune. Juba mäkketõus on paras ponnistus ja kitsukesel mäeharjal turnides on paiguti tunne kui köielkõndijal. Need muljed pärinevad küll õige mitme aasta tagusest kevadtalvise libeda ajast, mil koos Lagle Parekiga puudelt tuge otsides neljakäpukil mööda mäekülge üles ronisime. Suisel aal läeb libedamalt. Kui jätkub huvi ja pealehakkamist, siis tasub see isemoodi mägi äravaatamist.\r\nPäevapööramise mäel oli muinaslinnus. Arheoloogilistel kaevamistel saadud leiud pärinevad enamjaolt 5.–7. sajandist, s.o. keskmisest rauaajast, ent linnamägi oli arvatavasti kindlustatud juba tuhatkond aastat varem.\r\nPärimustes on mäge peetud kultusepaigaks, kus pööripäevade ajal ohverdati päikesele. Keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887) toob ühe palve päikese poole: „Päevakene, päkakene, tule välja, ma otsi sino oraga, kae sino karjavitsaga!”\r\nPäevapööramise mäega on seotud rohkesti legende ja uskumusi.\r\n\r\nEnnemuiste ratsutanud kolm sõjameest ja nende kannul üks ratsanikuta hobune alla jõeorgu. Need olid Alo, Lemmetõiv ja Vana-Kaspar, kes pääsesid kaotatud taplusest eluga ja põgenesid tagaajajate eest. Jõe kõrgel kaldal seistes ühmanud raskelt haavatud Kaspar: „Et minu silmad veel Piusatki näha saavad... Ja surm ratsutab me kannul ses tühjas ja verises sadulas.”\r\nAlo jäi valvesse, kui teised unele suikusid. Pilkases öös kostis salapäraseid hääli ja huikeid. Äkitselt hirnus võõras hobune alla jõe poole, mispeale Alo rahutuks muutus, Lemmetõiv mõmises midagi läbi une, aga Kaspar ei liigutanudki. Alo puudutas teda kobamisi ja taipas, et Vana-Kaspar oli läinud. Hommikuhahetuses, kui silm juba seletas, polnud võõrast hobusest jälgegi.\r\nSest ajast kummitavad Piusa luhtadel udustel öödel nähtamatud hobused, nad pruuskavad ja norskavad kui sõjaratsud muiste. Tõsi mis tõsi, mõnigi teeline olla Hobusemäe kandis silmanud hallis udukangas vilksatamas ratsu siluetti.\r\n\r\n800 m pärast hargneb tee kaheks, meie läheme paremale. Tee viib meid metsa vahelt Meremehe talu õuele. Talu ees on pirakas kivi.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nSiinsamas on endise Tiisleri veski koht ja teisele poole Piusa jõge jääv Kurjamüür. Kunagi ammu olevat keegi Peeter Kärsna kiivusehoos tõuganud naabrimehe Sauli sealt müürilt alla. See saanud kukkudes viga ja jäänudki märga hauda ning sestpeale kutsutakse paljandit Kurjamüüriks.\r\n\r\n   \r\n\r\nSammume RMK rajal jõeveerel edasi Makõ (Make) müüri poole. Tee äärde jäävad Kauri (Hargi) talu, Savioja veskitamm, Savioja ja Pärgi müürid. Aina veskid ja müürid, neid on Piusal küllaga.\r\n\r\n\r\n\r\nMakõ e. Möldre müür on tänase retke müüridest uhkeim. Ürgoru nõlv on 21 m kõrge ja paljandi kõrgus 16 m. Siin saab ka telkida ja lõket teha. Isu täis imetletud, astume kaldarajal edasi.\r\n\r\n   \r\n\r\nVarsti on teispool jõge Makõ veski. Lähme üle kivisilla ja uudistame lähemalt veskihoone varemeid.\r\nMakõ e. Möldre veski ehitas Hendrik Make vasekoja tammi varemetele 1883. aastal. 18. sajandi lõpul tegutses siin Vastseliina mõisa vasekoda, hiljem viinaköök, lauavabrik ja villatööstus.\r\n\r\n\r\n\r\n   \r\n\r\nNüüd oleme asfaltteel ja jõgi saadab meid all vasakul. Teeristil hoiame vasakule. Varsti seisab (Möldri bussipeatuse juures) tee ääres Vasekoja puhkekeskus. Infot öömaja kohta saab telefonil 5344 4964.\r\n\r\nSammume muudkui edasi, möödume Kelbä bussipeatusest, varsti keerame asfaldilt ära jõe äärde – väike teerada viib meid põldude vahele.\r\n\r\n   \r\n\r\nEnne talumajapidamist keerame koos teega paremale. Oleme Metsa matkarajal, mis ühtib nüüd jälle RMK rajaga. Veskikoht siingi – Kelba veski. (Kelba veski juures saab üle jõe viiva silla Kunnmäele, kus avaneb ilus vaade Vastseliina linnusele.)\r\n\r\n\r\n\r\nPiusa kallast pidi edasi astudes jõuame 25 m pikkuse ja kuni 8 m kõrguse paljandiga Paabu müürini. Paabu müür saanud nime siin kord kuumal suvepäeval uppunud sulaspoiss Paabu järgi.\r\n\r\n   \r\n\r\nPeagi suubub rada pilguks metsa vahele ja kohe olemegi Vastseliina mõisa pargis. Pargi rajas 1830. aastatel Vastseliina mõisa tookordne omanik Guido Reinhold von Liphart. Mõisapargist Vastseliina linnusesse jõudmiseks tuleb minna kõlakoja tagant üle jõe ja puutrepist üles.\r\n\r\n   \r\n\r\nKohal. Käisime umbes 3 tundi.\r\n\r\nDaila Aas, august 2022. Fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n\r\nÖöbimisvõimalused palverändurile:\r\nPalun ööbimine kindlasti u. nädal varem kokku leppida!\r\n– Mäeotsa talu, Jõksi küla, Setomaa vald, Võrumaa.\r\nTarmo Novikov, tel. +372 5182146; Jaana Novikov, tel. +372 53302992\r\njaananovikov13@gmail.com\r\n– Vasekoja puhkekeskus. Möldri küla, Vastseliina vald, Võrumaa.\r\nTel. +372 53444964, +372 5038056; info@vasekoja.ee\r\nhttps:\/\/www.vasekoja.ee\/puhkemaja-majutus-setomaal-vorumaal\/\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 127. Maarjamaa Piiblist","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-127.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps127.mp3","audio.f":"","audio.url":"","audio.fs":"","audio":"","video":"","allikad":"https:\/\/et.wikipedia.org\/wiki\/Piusa_%C3%9Crgoru_Puhkekompleks\r\nhttps:\/\/infoleht.eelis.ee\/default.aspx?state=8;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=-524208504\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?comp=objresult=yrg&obj_id=1039078403\r\nhttps:\/\/register.muinas.ee\/public.php?menuID=monument&action=view&id=13595\r\nhttps:\/\/infoleht.keskkonnainfo.ee\/default.aspx?state=7;-228847599;eng;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=1848550478\r\nhttps:\/\/www.vastseliina.ee\/linnus\/images\/dokumendid\/piusa_est.pdf\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"25.02.2026 17:32:37 eero@kotli.ee"},{"id":"107","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/107\/107.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/107\/107.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"Vastseliina piiskopilinnus","title_alias":"vasts","meta_description":"","text":"VASTSELIINA – RISTILINN MAARJAMAA RAJAL\r\nSeal, kus Haanja kõrgustikult laskuv kiirevooluline Piusa Vastseliina alevi läbimise järel esimese suure kaare teeb, et idast põhja poole pöörata, suubub paremalt poolt jõkke Setumaalt tõttav Meeksi oja. Nende ühinemisest kujunenud kõrget, järsuveerulist neemikut valvavad juba sajandeid Vastseliina lossi varemed.\r\n\r\n\r\n\r\nTänapäeval on lossivaremed mattunud metsistunud mõisapargi lopsakusse, mille tõttu läänest lähenev rändaja neid alles viimasel hetkel märkab. Kuid mingi eriline tunne on teda haaranud juba kilomeetrit seitse varem – kui ta Võru maanteed mööda sõites jõudis Vastseliina kiriku lähedusse: ümberringi on endiselt Haanja kõrged seljandikud ja nõod oma põldude, metsatukkade ja küladega, mida siin Piusa võimas org loogeldes jaotleb paremal, vasakul ja kaugel ees sinavateks kõrgendikeks. Suur loodus, suure Looja looming!\r\n\r\nMillal inimene selle kutsel oma koja siia püstitas, pole täpselt teada. Muinaseestlaste linnus oli orgudevahelisel neemikul aga arvatavasti enne ristiusu tulekut. Baltisaksa ajaloolase W. Stavenhageni väitel hakkasid ristisõdijad neemikmäge kindlustama juba 1273. aastal Tartu piiskopi Friedrich von Haseldorpi ajal, kelle riik siia ulatus. Eriti suurejooneliselt võeti see käsile 1342. aastal vene ohu kartusel ja Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni nõudmisel. Piusa ja Meeksi orgude vahele kerkis seninägematult võimas ja kaunis loss topeltmüüride ja kõrgete tornidega. Ajalukku on see kinnistunud Vastseliina ehk saksa keeli Neuhauseni lossina, millele ladinakeelses tekstis lisandus: castrum fortissimum in tota patria – „tugevaim linnus kogu isamaal”. Väärib meenutamist, et idapiiri kindlustamiseks alustati samal päeval, 25. märtsil 1342, paastumaarjapäeval, 40 km lõunapool ka teise piirilinnuse ehitamist, millele jäigi kuni meie sajandini päevakohane nimi – Marienburg, Maarjalinn. Nüüd tunneme seda lätikeelse Aluksne nime all. Vanemates dokumentides nimetati ka Vastseliinat alamsaksa keeles unzer leven frowen borch.\r\n\r\nTeatavasti ei aita aga kindlamadki müürid, kui kõrgemad väed ise linna ei kaitse. Keskaja inimene ootas sellele ka kinnitust. Ühel septembriööl 1353 kostis tühjast lossikabelist, mis asub peatorni teisel korrusel, kaunist muusikat ja kabel säras imelises valguses, mis kiirgas kahelt isesüttinud vahaküünlalt. Rist oli altari põhjaseinast lahti tulnud ja seisis altari keskel ilma ühegi toeta.\r\n\r\nIlmutust ei hoitud enda teada ja juba järgmise aasta jaanuaris saatis Riia peapiiskop Frommhold von Vyffhusen selleteemalise kirja paavst Innocentius VI-le, mida säilitatakse tänini Avignoni supliikideregistris (palvekirjade register). Vastseliina kuulsa risti juurde algas palverändurite vool Eestist, Lätist, Saksamaalt ja mujaltki. Paavst kuulutas Vastseliina külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal taasuuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud ning Vastseliina nimekski sai läti keeles Krustpils, s. o ristilinnus.\r\n\r\n\r\n\r\nSiis süttis Liivi sõda, pikim ja laastavaim meie maal nähtuist. Salakuulajate kartuses suleti lossiväravad palverändureile. Neil soovitati nüüd Meeksi oru idanõlvalt kummardada kirde-, torni ülaosa kaunistuseks müüritud 2 m kõrguseid riste.\r\n\r\n29. juunil 1558 vallutasid vene väed end kuus nädalat kangelaslikult kaitsnud Vastseliina. Alles 10. veebruaril 1582 õnnestus Poola kuningal venelased Vastseliinast välja lüüa ja katoliku kirik taastada. See püsis jätkuvale sõjale vaatamata augustini 1625. Eesti rahvast oli säilinud vaevalt 90 000 hinge, Vastseliinast ja suurematestki linnadest vaid varemed.\r\n\r\n   \r\n\r\nRootsi kuningate all taastus eesti rahvaarv, kuid mitte enam katoliku kirik. Püha risti kiirgav kujutis jäi aga Vastseliina luterliku koguduse pitsatisse ja selle inimesekõrgused jäljendid kirdetorni ülaosas on sama selgelt näha ka tänapäeval.\r\n\r\nSeni on siin juttu olnud Vastseliinast kui piiskopiriigi piirilinnusest. Kuid ka sealpool Meeksi orgu Eesti tegelikult jätkub – Setumaana, mille rahvas on sajandeid elanud vene võimu all, ristitud õigeusku, kuid peab end eriliselt Maarja ja Maarjamaa rahvaks. Seal võis nii mõnigi Vastseliina pärimus ka peale reformatsiooni edasi elada.\r\n\r\nMeeksi oja kaldal, kilomeetrit kuus lossist ülesvoolu asub setude püha Jaani kivi, kuna Ristija Johannes olevat selle peal maganud. Vene allikates on 1561. aastal nimetatud seda „soojaks kiviks” (tjoplõi kamen). Kivist on pikemalt kirjutanud 20. sajandi alguses professor M. J. Eisen. Loendamatud rahvapõlved on põletanud jaanipäeviti kivil küünlaid, toonud siia põllu- ja karjaande ning väidetavalt saanud siit abi mitmesuguste hädade vastu. Vaatajale ei jää märkamata, et kivi on praegu mitmest tükist kokku liidetud. Nimelt olevat Vastseliina mõisnikku pahandanud, et setud tema maa peal koos käivad ja ta lasknud kivi lõhata ning oma karjalauda seina müürida. Peagi hakanud laudas loomad lõppema. Ei aidanud muu, kui kivitükid seinast välja murda ja endisesse paika tagasi viia.\r\n\r\nKivi lähedale rajati uuemal ajal Meeksi õigeusu kirik ja jaanipäev vana kalendri järgi (7. juuli) on kiriku nimepäevaks. Samal õhtul on ka pärimuslik kirmas (Kirchmesse, Kirmes – sks. k.) kõrgel Kuksina mäel. Siit avaneb veelgi kaunim vaade alla Vastseliinale kui Piusa oru kaugelt vastasnõlvalt meie loo alguses.\r\nJa see ime, ilmutunud juba Loomise ajal, on meiega aegade otsani.\r\n\r\nTekst Valdur Raudvassar, fotod Tiiu Allikvee.\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul 128. Maarjamaa Piibel 2009, Vello Salo ja Indrek Hirve t\u00f5lkes","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-128.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps128.mp3","audio.f":"107.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/107\/107.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/107\/107.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/107\/107.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=monument&action=view&id=13603\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 19:47:42 eero@kotli.ee"},{"id":"108","file.f":"","file.url":"","file.fs":"","file.t1":"","file.t1.img":"","file.t1.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/108\/108.t1.jpg","file.t1.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/108\/108.t1.jpg","file":"","kihelkond.abbr":"","kihelkond":"Vastseliina kihelkond","title":"Neuhauseni peamaja","title_alias":"neuhauseni-peamaja","meta_description":"","text":"NEUHAUSENI PEAMAJA, mida veel hiljaaegu tunti kui PIIRI KÕRTSI, on aegade jooksul teeninud erinevaid isandaid ja omanud erinevaid rolle.\r\nJuba keskajal läbis Vastseliinat ehk Neuhausenit tähtis kauba- ja sõjatee Pihkvast Riiga. Linnuse juurest hargnes teisigi, vähema tähtsusega teid. Alates 1353. aastast läbi keskaja püsisid rohtumata ka palverändurite rajad, kes saabusid linnuse kabelisse püha risti kummardama. Võõrast rahvast oli vaja toita ja majutada ning seepärast hakati looma kõrtse teede ristumiskohtades, jõgede ületuskohtades, sildade ja sadamate juures.\r\n\r\n\r\n\r\nEsimesed teated kõrtsi kohta Vastseliinas pärinevad 1624.–1627. aasta maarevisjonist. Kõrts kauples mõisa valmistatud või talupoegadelt ostetud õllega. Võimalik kõrtsi asukoht olnud praegusest hoonest paarsada meetrit lääne pool, Meeksi tee ristil.\r\n\r\nLinnus ja asula leidsid oma lõpu Põhjasõja alguses. Sõjast ja katkust laastatud maa vajas kosumiseks aega. 1766 omandas Vastseliina mõisa Carl von Liphart. Samal ajal avanes Balti kubermangudele suur Vene viinaturg, mida siinsed mõisnikud kohe usinasti ära kasutasid. Raadi ja Vastseliina mõisad andsid aastas 30 000 pange viina Vene kroonule, teist sama palju turustati kohalikes kõrtsides ja linnades. Viin tagas Liphartitele põhiosa aastasest sissetulekust ja pani aluse perekonna rikkusele. Teada on, et Vastseliina mõisal oli 1811. aastal 17 kõrtsi.\r\n\r\nPraeguse Piiri kõrtsi ehituslugu pole päris selge. Tõenäoliselt jääb tänase suure maakivihoone ehitus 19. sajandi algusesse, viinatootmise kuldajastusse. Eesti rahva viinalembusega püüdis omal kombel tegelda meie lauluisa Kreutzwald, kes oma raamatus „Wina-katk” selle pahe õpetlikult luubi alla võttis. Ometigi olid Kreutzwaldi ja Lipharti sõbrasuhted tuntud ja nii käis lauluisa üsna tihti mõisahärra kutsel Vastseliinas „maailma parandamas”. Praegu näeme neid kõrtsi härrastetoas vahakujudena.\r\n\r\n1900. a. riikliku viinamonopoli kehtestamisega suleti kõrtsid. Pärast Eesti Vabariigi loomist jaotati mõisa maad asunduskruntideks, Piiri kõrtsikohas sai omanikuks Hendrik Elison, kes pidas kõrtsihoones kauplust.\r\n1952. aastast pidi Elison-Eelsoo maja jagama Piusa kolhoosi kontori ja esimehe eluruumidega.\r\n1975. aastast kuulus hoone arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla, ometi varisesid 1980-ndatel kõrtsi katusekonstruktsioonid ja osaliselt ka välis- ja vaheseinte müüritis.\r\n1987. aastal tellis sovhoos Piiri kõrtsihoone katuse avariiremondi projekti ja töid asus teostama sovhoosi ehitusbrigaad.\r\n1989 anti hoone sovhoosi „Võit” bilansist üle Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumile, kelle tellimusel koostati kõrtsihoone ülemõõtmisjoonised ja arhitektuuriajalooline õiend.\r\n1997 muudeti Vastseliina ja Meremäe valla piire, millest lähtuvalt Vastseliina linnus ja Piiri kõrts hakkasid kuuluma Vastseliina vallale.\r\n\r\n   \r\n\r\nOmanike-rentnike-kasutajate kirju rea, ilmakorra muutused ja paberile jäänud plaanid üle elanud Piiri kõrts sai uue hingamise, kui vald lõi 2008. aastal Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutuse, mille eesmärgiks sai kõrtsihoone restaureerimine ja avamine osana linnuse teemapargist. Uue välimuse ja sisemusega maja avas uksed juunis 2011 külastuskeskusena ja hakkas kandma ka uut nime – Neuhauseni peamaja. Täpsem on öelda, et paik sai tagasi oma esialgse nime. Siin on linnuse hiilgeaegadest inspireeritud näitused, külalised on oodatud osalema erinevates töötubades, ringkäikudel linnuseemanda või -isanda saatel ja nautima küünlavalgel linnuserahva pidusööki. Tuntust on kogunud suvine Vana Aja Päev ning arvukad kontserdid ja teemapäevad nii Neuhauseni peamajas kui Vastseliina linnuses.\r\n\r\n\r\n\r\nKeldris asub väike katoliku kabel, kus iga rändaja võib süüdata küünla ja aja maha võtta.\r\n\r\nTekst Kaja Tuul, fotod Tiiu Allikvee.\r\n\r\n \r\n","psalm_title":"Psalm: Taaveti laul129. Maarjamaa Piibel 2009, Vello Salo ja Indrek Hirve t\u00f5lkes","psalm_text_url":"https:\/\/piibel.net\/salo2009\/ps-129.htm","psalm_audio_url":"https:\/\/static.piibel.net\/audio_ps_salo\/ps\/Ps129.mp3","audio.f":"108.mp3","audio.url":"\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/108\/108.mp3","audio.fs":"\/data02\/virt137052\/domeenid\/www.palverand.ee\/htdocs\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/108\/108.mp3","audio":"Kuula artiklit (\/axs_site\/content\/module.teekond\/artiklid\/108\/108.mp3)","video":"","allikad":"https:\/\/register.muinas.ee\/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4261\r\n","save":"","_disabled.text":"","updated":"12.01.2026 19:46:01 eero@kotli.ee"}]